Krisdalf

Kunagi ammu, eelmisel sajandil, kirjutasin SIIN postituses sellest, kuidas ma enne Charlestoni lendamist Washington DC lennujaamast endale uue parima sõbra leidsin. Tol hetkel ei olnud ma veel väga paljude Ameeriklastega kokku puutunud ja ta ussskumatult ülevoolav familiaarsus lõi mu ikka korralikult pahviks, aga isegi siis ei olnud ma nii naiivne, et võtta tõsiselt seda, kui me üksteisele enne lahkuminekut igavest sõprust vandusime ja lubasime kontakti hoida.
Kuna pärast seda juhtus NIIIII palju asju ja mu ellu tuli NIIIII palju uusi inimesi, siis ma tema peale enam eriti ei mõelnudki, seega suur oli mu üllatus, kui ta millalgi kevadel mulle järsku kirjutas. See polnud tegelikult tol hetkel väga haruldane, kuna ma sain siis veel tihti võrdlemisi suvalistelt kontaktidelt kirju, kuna ajavahe tõttu olin ma ilmselt üks vähestest inimestest nende Facebooki sõbralistis, kes ärkvel oli, kui neil Ameerika mõttes keset ööd tuli tahtmine juttu ajada. Aga üllatav oli see, et ta kirjutas mulle teemal, millest ta polnud mitte kellegagi rääkinud, ei oma "päris" sõpradega ega vanematega. Ma ei mäletagi nii täpselt, millest me rääkisime, aga mäletan, et tal oli mingi suur identiteedikriis käimas ja mul oli samal ajal sada muud asja käsil ja miljon tähtaega kukil ja magistritöö ja... ühesõnaga suutsin talle vaid veerandkohaga keskenduda ja ajasin mingit ümmargust häma sellest, kuidas tuleb järgneda oma unistustele ja kõik inimesed väärivad õnne ja muud säärast ja unustasin selle vestluse üsna kiirelt.
Täna aga kirjutas ta mulle taas ja ütles, et on nüüd pikalt mu sõnade peale mõelnud ja on nüüd valmis oma elus suure sammu tegema ja kooli pooleli jätma, sest ma julgustasin teda seda tegema (whaat? Võib-olla oleksin ikka pidanud rohkem tähelepanu pöörama sellele, milles ma talle täpsemalt nõu andsin) ja loomulikult oli mul jälle kolm projekti korraga käsil, aga ma vist ikka midagi toetavat või julgustavat ütlesin ka sellel korral ka ja siis ta oli nagu, "mul on nii hea meel, et elu mind sinuga kokku viis ja ma loodan, et me kohtume veel" ja ma ütlesin, et see oleks tore ja siis ta ütles, et ma olen talle nagu MENTOR "või midagi" ja nüüd olen ma pool päeva mõelnud sellest
a) kuidas endale hästi pikka habet kasvatada ja
b) millise mäe otsa elama kolida