Vana-aasta õhtu blogimeem

See on üks tore meem, mis ühel või teisel kujul blogides ringleb. Täitsin seda ka eelmisel aastal, aga inglise keeles (vaata siit). Ideaalis võiks see olla alus aastatepikkusele traditsioonile, aga eks näis. Igal juhul leian, et need küsimused on headeks pidepunktideks mööduva aasta üle mõtlemiseks ka neile, kes blogi ei pea või pole nii mainstreamid, et asjaga kaasa minna.
2015 oli kummaline aasta. Tegelikult tundub, nagu selle aasta sisse oleks mahtunud kaks aastat - mai lõpuni kestnud Lõputu Ahastus, millest ma ei mäleta suurt midagi muud peale oma arvutiekraani. Oli neli töökohta ja päris palju 14-tunniseid tööpäevi nädala sees ja magistritöö kirjutamine nädalavahetustel. Kindlasti toimus ka põnevaid asju, aga nende kuude jäetud trauma on enamuse mälestusi minu jaoks kokku sulatanud.
Siis tuli suvi, kooli lõpp, Keiu pulmadeks valmistumine, Austriasse kolimiseks valmistumine, pikad suvepäevad Treimanis, pea kolmenädalane ringireisimine Teresaga, Keiu tüdrukuteõhtu, Keiu pulm, minu kolimine, Austria aeg, tagasikolimine, tööleasumine, K, Tartu-Pärnu vahel pendeldamine (hehe, alguses tahtsin kirjutada "blenderdamine", ma olen ilmselgelt oma uue blendri üle väga elevil) ja kõige selle vahel enda taasleidmine ja mingi tasakaalu taastamine.
Emotsioonide spekter polnud sellel aastal kahtlemata nii lai kui eelmisel, aga see oli mõnes mõttes väga hea. Sai seda katust juba sõidutatud ka.

Aga igatahes, postituse mõte pidi ju hoopis mujal olema. Tõlkisin meemi eesti keelde ja siin ta on:

1. Mida sa tegid aastal 2015, mida sa varem teinud pole?
Magistrikraadi saamine oli suht uus asi. Alpides suusatamine! (okei, "suusatamine"). HIV-test, millele järgnes kopsuröntgen, millele järgnes polikliinikus ära minestamine (au pairiks ei ole lihtne saada). Pulmas käisin ka esimest korda elus.

2. Kas pidasid kinni oma uusaastalubadustest ja kas sa plaanid neid ka järgmisel aastal anda?
Ma ei mäleta, kas ma selle ametliku uusaastalubadusena vormistasin, aga tahtsin maijooksu distantsi alla 40 minutiga läbida ja see õnnestus!
Järgmiseks aastaks lubasime Teresaga igal maarjapäeval punast veni juua - neid päevi on lausa kuus - ja kui vähegi võimalik, siis skaibi vahendusel koos. Eks ikka selleks, et tanu alla saada.

3. Kas keegi su lähedastest sai lapse?
Ei. Igav!

4. Kas keegi su lähedastest suri?
Õnneks mitte.

5. Mida sa sooviksid et sul oleks aastal 2016, mida sul 2015. aastal ei olnud?
Ma päris tõsiselt soovin et mul oleks inimeste jaoks rohkem aega olnud, eriti aasta esimesel poolel.

6. Milliseid riike sa külastasid?
See oli naljakas aasta, sest ma käisin lausa kolm korda Austrias. Ja lugesin ära, et lendasin vist sama palju kordi kui ülejäänud elu jooksul kokku - 10 korda. Lisaks sai käidud veel Rootsis, Lätis ja Saksamaal, põhimõtteliselt Leedus ka.

7. Milline 2015. aasta kuupäev jääb sulle igaveseks meelde ja miks?
See päev enne Keiu pidu, 4. september, sest siis toimus suur pööre ja ma hakkasin ennast taas üle painavalt pika aja jälle iseendana tundma.

8. Mis oli su selle aasta suurim saavutus?
Ju see vist see paber oli, kus seisab, et ma nüüd kõigi Artside Master olen.

9. Mis oli su suurim ebaõnnestumine?
Nagu ei tulegi midagi kolossaalset ette. Võib-olla ehk see, et C arvas, et me abiellume (kuigi ma olen üsna kindel et ta tundis minu vastu sama suurt tõmmet kui ma tema vastu, ehk siis üldse mitte, aga igav oli) ja ma arvasin, et me teeme niisama naltsi ja siis tuli suuuuuuur draama ja siis ta ei rääkinud muga pool aastat. Üldse oli sel aastal tarbetult palju draamat. Seega, for future reference, kui keegi peaks mind kunagi kosida tahtma, tehke seda siis nii, et ma ka aru saan.

10. Kas sa põdesid mõnd haigust või vigastasid end?
Suusatades kogesin paar korda gravitatsiooni ja sain jalale suure sinika, mis oli täpselt Austraalia kujuga, ja siis oli muidugi mu graatsiline langemine Tallinna trammiteele aasta lõpus, aga ei midagi erilist.

11. Mis oli parim asi, mille ostsid?
Mu maailma kõige ilusam Mika disainitud Swatchi käekell, mille endale kooli lõpus kinkisin. See on ilmselt kõige ilusam asi, mis mul iial olnud on.

12. Kelle teod väärisid tunnustust?
Kõigi! Mu elus on endiselt erakordselt erakordsed inimesed ja kui ma hakkaks kõiki eraldi välja tooma, siis on oht, et unustaksin kellegi ära ja siis ta arvaks, et ma ei tunnustagi teda. Aga siiski tahaksin lõigata oma tunnustusepirukast eriti mahlase tüki ja ulatada selle koos tassi (Iiri) kohviga oma "väiksele" vennale, kes sellest aastast Tartu ülikooli arstiteaduskonnas õpib. Vot milline nohik!

13. Kelle käitumine tekitas sus tülgastust ja kurvastust?
Inimeste. Inimesed generaalplaanis kurvastasid ja tülgastasid mind sellel aastal oma valimatu heitimise ja lahmimisega rohkem kui ühelgi varasemal aastal.

14. Millele kulus enamik su rahast?
Lennupiletitele :D Ma ostsin mingi kahe kuu jooksul reaalselt peaaegu 700 euro eest lennupileteid ja osad ei läinud isegi käiku. Naersime, et võin ennast nüüd turvaliselt tunda, kuna kui minuga peaks midagi juhtuma, siis AirBaltic ikka märkab, kui ma mõnda aega pileteid pole ostnud.

15. Mis sind väga väga väga elevile ajas?
Mulle tundub endiselt, et kasutasin kõik kangemad elevusemolekulid eelmisel aastal ära ja olin sel aastal ainult mõõdukalt elevil. Siiski - kui Mats aasta alguses kirjutas, et plaanib Keiu kätt paluda, siis ma olin küll TÄIEGA elevil.

16. Milline laul jääb sulle alati 2015. aastat meenutama?

See on ka keeruline, sest nii silmapaistvaid laule nagu polnud. Küll aga jääb New Radicalsi "You get what you give" meenutama seda kuidas me Teresaga mööda augustikuiselt kottpimedaid maanteid sõitsime ja sellele kaasa laulsime. Ja natuke jääb meenutama ka Adele'i "Someone like you". Sellega seondub üks täiega naljakas lugu, aga ma ei viiiiiiitsi seda kirja panna, vähemalt mitte tahvlis. Kes kuulnud pole, siis küsige. Mulle meeldib lugusid rääkida.

17. Võrreldes eelmise aastaga, kas sa oled:

i. õnnelikum või kurvem? Ma arvan, et stabiilsemalt õnnelik

ii. kõhnem või paksem? Kaks nädalat pole trenni tehtud ja kaal räägib suht sama juttu kui eelmisel aastal, aga ma julgeks pakkuda, et paremas vormis

iii. rikkam või vaesem? Konkreetselt numbreid vaadates vist veits vaesem, aga kuna mul on nüüd püsiv sissetulek ja mind ei oota kuu aja pärast ees suusareis, siis generaalplaanis rikkam

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
Raamatuid oleks võinud rohkem lugeda.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?
Tööd. Kuigi ma ei tea, kuidas see võimalik oleks olnud.

20. Kas sa armusid kellessegi 2015. aastal?
Ma armun põhimõtte pärast igal aastal kellessegi. Kas või väljamõeldud tegelasse või mitu korda samasse inimesesse (või 2 in 1).

21. Mis oli su lemmik telesaade?
Jõudsime lõpuks "Firefly" vaatamiseni. Ja John Oliverist ei saa ka üle ega ümber. Kuigi kumbki pole vist tehniliselt telesaade.

22. Kas sa vihkad kedagi, keda sa eelmisel aastal ei vihanud?
Ikka neid samu, keda eelmisel. Ok ok, tegelikult ma otseselt ei "vihka" kedagi, aga mõned inimesed ajavad õlgu väristama küll.

23. Mis oli parim raamat, mida lugesid?
Kui ma tahaks nüüd eriti mainet hoida, siis ütleksin, et "Sõda ja rahu", mille lugemiseks kulus mul ainult... pool aastat. Aga tegelikult Paula Hawkinsi "The girl on the train" ehk "Tüdruk rongis" oli ka nii põnev, et ma üle mitme aasta ei suutnud raamatut käest panna enne kui see läbi sai.

24. Mida sa tahtsid ja said?
Blenderit! Olgu, kui mittemateriaalsetest asjadest rääkida, siis ma väga tahtsin, et vähemalt Teresa mu elust kuhugi ei kaoks ja siiani see on õnnestunud. Kohtusime sel aastal lausa neli korda ja skaipisime sügisest alates peaaegu igal nädalal.

25. Mis oli sellel aastal su lemmik film?
Midagi sellel aastal nähtust ei jätnud nagu surematut mälestust. "Serenity" oli päris hea, aga kindlasti mitte uus.
Kõige halvema emotsiooniga lahkusin "50 halli varjundi" vaatamiselt. Esimest korda elus vist tekitas minus üks film sellist tülgastust, et tahtsin poole pealt lahkuda (jah, ma tean, et ma olen külma südamega ja ei tea, mis romantika on).

26. Mida sa oma sünnipäeval tegid ja kui vanaks sa said?
Sain sellel aastal 17 ja tähistasin seda reisiga Viini (lennupiletid!). Rohkem kirjutasin sellest siin.

27. Mis on üks asi, mis oleks su aasta oluliselt nauditavamaks muutnud?
Oskus minevikul minna lasta ja tulevikul tulla lasta.

28. Mis sind mõistuse juures hoidis?
Kevadel kindlasti need hommikused trennid. Ilma nendeta oleksin ilmselt end koos arvutiga aknast alla heitnud. Siis läks elu oma vana hea mõistusevabaduse juurde tagasi.

29. Milline kuulsus / avaliku elu tegelane sulle kõige enam meeldis?
Eks ikka Mika ja John Oliver. Ja lisaks armusin totaalselt Lilly Singhi ehk YouTuberisse kasutajanimega iisuperwomanii.

30. Kes oli parim inimene, kellega sa tuttavaks said?
Tõele au andes ma väga palju päris uusi inimesi mu ellu ei tulnudki. Aga üks eredamaid on kindlasti Charlotte. Ja ta on sõna otseses mõttes parim, sest ta on nii väike, et ei oskakski midagi muud kui hea olla.

31. Pane kirja üks oluline eluõppetund, mille 2015. aastal said?

Eks vist see, et emotsioonide najal tasub teha otsuseid, mis mõjutavad maksimaalselt ühte kuud su elust.

33. Tsiteeri laulusõnu, mis selle aasta kokku võtavad:
See oli nii keeruline! Proovisin isegi seda, et panin playlisti shuffeldama ja mõtlesin, et tsiteerin esimest laulu, mis tuleb. Sellisel juhul oleks see: Dayum! That white girl got some ASS, aga see pole nagu päris õige.
Seega, soovimata endast mitte liiga palju ära anda, aga püüdes siiski enese vastu ausaks jääda:
Are you so strong or is all the weakness in me?

Jõuludest

Tahtsin juba hõisata, et jee, see on mu 100. postitus siin blogis, aga siis meenus, et mul ootavad mustandites veel vähemalt kolm postitust oma aega, seega hurraa! tegu on 97. postitusega, mis ei kõla üldse nii uhkelt.

Neid postitusi tuleb siin nüüd viimastel aegadel sama kiirelt kui kustiganes neid saelaudu tulebki, aga mul ei ole hetkel tööd (hehe, just sel hetkel, kui jõudsin selle lause ära kirjutada, tuli tööd) ja mida muud ma ikka oma ajaga peale hakkan. Jalavanni ei jõua ju ka lõputult teha. Pealegi oleks viisakas enne uut aastat jõulujutud südamelt ära rääkida.

Igatahes tundub mulle, et ma olen sellel aastal jõule tähistanud aegade algusest saadik. Jõulukinke hakkasin kuduma umbes... augustis ja pühademeeleolu on ka vahelduva eduga pikemat aega juba südames olnud. Kahjuks kui nagu päris asjaks läks, siis jälitas mind üks ebaõnn teise otsa, aga mis sa ära teed, jõulud said siiski peetud.

Sellel aastal tähistasin jõule oma liikuva eluviisi rütmis ja läksin juba 18. detsembril kodust ära, esialgu Tartusse, kus me Keiu juures piparkooke küpsetasime ja kantri-jõulumuusikat kuulasime ning glögi jõime. Sellest on mul vist ka rohkem pilte kui kogu ülejäänud jõuluajast kokku.

Siis pühapäeval sõitsin Tallinnasse, kus me juba mingi viis aastat jõule tähistanud oleme. Tundub lihtsalt loogilisem sõita sinna, kus suurem osa perest ja sugulastest juba ees ootab, kuigi eks hing ihkaks ju jõuludeks ikka midagi maalähedasemat ja romantilisemat. Aga noh, lõpuks loeb ju inimestega koos olemine.

Minu nägemus mu Tallinna nädalast oli, et saan rahulikult ema-õega aega veeta, joome kakaod ja kaeme jõuluturgu, käime Merilyga uisutamas ja ühe kursaõega kohvikus ja kõik on hästi chill ja relaxed ja jõuluõhtul küpsetame muffineid ja jõulupühadel külastame järjest kõiki sugulasi ja on hästi tore. Tore oli muidugi ikka, aga mul oli veel vahetult enne jõule nii palju tööd, et ema ja õega aja veetmise asemel toksisin päevad läbi hüsteeriliselt oma klaviatuuri ning mu viimase hetke kingitused jäid väga piinlikult viimasele hetkele.

Teisipäeva õhtul oli meil plaanis uisutamine ja ma tahtsin enne seda veel ühest poest läbi käia, seega kiirustasin läbi rahvasumma üle tee, kui üks mees mind õnnetul hetkel müksas, nii et mu varvas jäi trammitee taha kinni ja ma lendasin väga dramaatiliselt pikali ning kukkusin katki oma põlved, püksid JA pool vanaema kingitust. Kõige vahvam oli veel see, et rahvasumm hajus mu ümbert nii kiiresti, nagu ma oleks pommi käes hoidnud. Aidanud siis keegi püstigi, aga ei. Kui mu telefon poleks mind hullemast päästnud (ausalt see asi elab tuumasõja ka üle - pärast arvukaid mahapillamisi kukkusin talle nüüd ka põlvega otsa ja ta töötab endiselt!) ja ma poleks saanud ise minema liibata, oleksin vist trammiteele lesima jäänudki. Vot sulle jõuluaja lahkust. Igatahes hakkas mul siis endast kangesti hale, nii et pisargi kippus silma ja marraskil põlvede tõttu pidime uisutamise ära jätma ja raha, mille eest ma endale jõuludeks käekoti plaanisin kinkida, kulus hoopis uutele pükstele. Ja siis ma muidugi solvusin selle olukorra peale nii väga, et sain nohu, mistõttu pidin ära jätma pooled oma jõuluaja külaskäikudest ja osa perekonnast üldse ei näinudki, sest ma ei tahtnud neid nakatada ja tuju polnud ka kõige helgem. Ja nüüd ma siis turgutan ennast ravimteede ja jalavannide ja väestavate suppide ja tablettidega, et inimese tunne taas sisse tuleks.

Et asja aga positiivse noodiga kokku võtta, siis mulle vähemalt tundub, et ma ei söönud ennast see jõul üldsegi üle (kuigi just ENNE jõululauda istumist patsutas vanaema mulle kõhule ja küsis, ega ma rase pole*, seega pole vist ka lugu, et ma sel aastal enam trenni ei jõua, sest neist pole nagunii mingit kasu). Kõik kohtumised, kuhu ma jõudsin, olid erakordselt mõnusad JA jõuluvana oli taaskord minu vastu väga helde, sain terve hunniku ägedat manti. Näiteks Mikita uue raamatu, pimendas helendavate nahkhiirtega pluusi ja Supermani trussikud. Ja päkapikud sosistavad, et see pole veel kõik ja üht-teist ootab mind veel eeski.

See aasta on kuidagi kulgenud pannkookide tähe all, eriti teine pool. Jõululaupäeva hommikul tegime banaani-kookospiima pannkooke enam-vähem selle retsepti järgi. VÄGA nämmad olid!

 See oli siis umbes pool lõplikust kingihunnikust, mis kuue inimese vahel jagamisele läks.

*see oli ikka naljaga. Ma loodan.

Minu lemmikretseptid: väestav kanasupp

Kuna mu jõulude tähistamine päädis sellel aastal külmetusega, aga vana-aasta õhtu läheneb ja tahaksin veeta seda muul moel kui nohust uimase peaga nurgas teed luristades ja vesiste silmadega poole kümne ajal igatsevalt voodi poole vaadates, tundsin, et vajan väikest lisaväestamist.

See on retsept, mida olen aja jooksul korduvalt muutnud ning algretseptist on jäänud vaid idee ja mõtlesin, et võiks ühe vahepealse variandi (mis võib ka vabalt olla see ÕIGE variant, aga peaksin seda igaks juhuks ka korra mittenohuses olekus katsetama) ka kirja panna. Endal pärast hea vaadata ja ehk vajab keegi teinegi natuke väestamist, igasuguseid jõledaid haigusi liigub ju ringi.

Kusjuures ma kujutan ka ette, et kui ma seda piisavalt palju täiustanud olen ja lõpuks ideaalse tulemuseni jõuan (etteruttavalt võib öelda, et vist juba jõudsin), võiks sellest vabalt saada retsept, millega mu lapsed ja lapselapsed (või mu õe lapsed ja lapselapsed või Keiu lapsed ja lapselapsed) mind mäletama jäävad. Kujutan ette, kuidas isegi 200 aasta pärast, kui robotid on maailma üle võtnud ja kõik inimesed elavad vee all, istuvad mu järeltulijad jõululaua ümber, vaatavad "Visa hinge" (sest aastad Bruce'i ei peata), lutsutavad oma nutitablette ja kuulavad lugusid sellest, kuidas kunagi söödi päris sööki ja põlvest põlve kantud mälestusi sellest, kuidas mekkis minu imeline kanasupp.

Aga igatahes. See supp vajab ehk natuke rohkem vaeva kui tavaline kanasupp, aga tulemus on seda minu arvates täiega väärt!

Vaja läheb:
Kanaliha (koibi, kintse, misiganes)
Hunnikut porgandeid (kui tummisemat tahate, võib ka paar kartulit sekka visata, aga ilma tundus isegi parem)
Julge jupp ingverit (kui tugevaid maitseid ei karda, võib kohe panna nii palju, et see kogus hakkab juba hullumeelselt suureks minema ja siis veel natuke)
Sidrunit
Kookospiima (varem tegin tavalise kohvi- või vahukoorega, aga kookospiim muutis kogu asja kreemjaks aga mitte raskeks ja mulle hirmsasti meeldib see kerge kookose kõrvalmaitse ka)
Tükike võid
Soola
Soovi korral sibulat-küüslauku
Saumiksrit/blendrit ja kahte potti

Kõigepealt alustasin väestava kanapuljongi keetmisega. Panin kanakintsud vette, viskasin soola peale ja lasin keema tõusta. Selles etapis nagu muud teha polegi, aeg-ajalt käisin vahtu võtmas nagu vanaema mind õpetanud on (kuigi vahtu nagu eriti polnudki) ja lasin tal vaikselt tubli tunni podiseda. Üldiselt peaks kanapuljongiga olema nii, et mida kauem keeta, seda väestavam tuleb.

Umbes tunni möödudes hakkas nälg juba silmanägemist ära võtma, seega koorisin ja tükeldasin oma porgandid - arvan, et neid läks umbes 10-11 tükki, aga eks see kogus oleneb ka näiteks sellest, kui palju puljongit teil potis parasjagu alles on ja kui vedelat suppi tahate. Mul väga palju puljongit järel polnud (kuigi muidugi saab ju potti vett lisada) ja mulle meeldivad natuke paksemad püreesupid, seega panin porgandeid südamest.

Siis riivisin ka ära oma pika ingverijupi, panin pliidile ahjupoti (kellel sellist peent asja pole, siis sobib ilmselt ka tavaline pott) ja kuumutasin natuke selle põhjas oma ingverit, nii hea õnne märgiks. Kellele sibul ja küüslauk meeldivad, oleks nüüd ilmselt hea aeg need ingverile sekka visata (mulle lihtsalt ei meeldi maitsed, mis mitu päeva suus püsivad, seega jätsin need vahele). Paari minuti pärast panin mehise tüki võid hulka ja valasin potti porgandid ning raputasin natuke soola peale (ma panen igale poole soola, aga lõpuks peab ikka keegi teine mu toidud üle soolama, sest soolamaitset lihtsalt pole) ja segasin neid seal või-ingveri sees ning kuumutasin mingi... 5 minutit äkki?

Selleks ajaks olid mu kanakesed juba üle tunni keenud ja tõstsin nad välja jahtuma ning valasin kogu porgandi-ingverikupatuse kanapuljongi sisse ja keetsin, kuni porgandid pehmeks läksid. Selle aja sees eemaldasin kanaliha (ja naha) kontide küljest ja pigistasin sidrunist mahla välja. Kanaliha peaks nüüdseks olema nii kaua keenud, et kui talle tõsisemalt peale vaadata, hüppab liha ise kondi küljest eemale, aga natuke võib noaga kaasa ka aidata. Panin kana eraldi kaussi oma aega ootama ja käisin kannatamatult kahvliga porgandeid torkimas, et näha, kas nad on juba piisavalt pehmed. Iseenesest need, kellel kodus mõni võimsam purustamismasin, ei pea neid ka ilmselt PÄRIS pehmeks keetma, aga päkapikud räägivad, et minu uus blender ootab mind hetkel Tartus ja meie saumikser on aastatega mu hella käe all üsna hambutuks muutunud, seega ma muudkui ootasin ja ootasin ja ootasin...

Umbes aasta hiljem tundus porgand lõpuks blenderdamiseks piisavalt adekvaatne, seega tõstsin poti tulelt ja blenderdasin kõik ära. Muide, algretseptis tuli kanaliha ka supi sisse purustada ja esimesel korral ma seda ka tegin, aga see konsistents oli lihtsalt... nii vale. Kui kõik oli võrdlemisi ühtlane (ehk siis kui ma enam seda saumiksrit potis ringi ajada ei viitsinud), lisasin hulka kookospiima ja sidrunimahla. Eelnevalt olen teinud suppi vahukoorega, mis tegi asja kuidagi raskeks ja läägeks, ja kohvikoorega, mis nagu ei andnud mingit erilist efekti, seega otsustasin seekord proovida kookospiimaga. Sidrunit tasub lisada pärast koore panemist, kuna siis saab aimu, milline lõppmaitse on. Alustasin poole sidurini mahlaga ja maitsesin ning leidsin, et võiks natuke veel olla, seega pigistasin umbes pool ülejäänud poolest juurde. Aga see oleneb ka sellest, kui tugevat maitset tahate ja kui palju suppi teil potis on ja millest iganes. Siis lasin kogu kupatusel veel korra keema tõusta, tõstsin supi kaussi, uhasin peotäie kanaliha peale ja korrutasin kogu söömise aja tühjale korterile "oumaigaad kui hea" nagu hullumeelne.

Ma küll ei tunne praegu kõiki maitseid ja mu hinnang pole kõige adekvaatsem, aga nii head (püree)suppi pole mina oma elus küll vist varem saanud. Isegi suutsin ingverimaitset asjale lisada ja see oli koos porgandiga nii hea ja siis sidrun lisab happelisust ja kookospiim teeb asja kreemjaks ja lisab veel ühe maitsenüansi ja kõik on ääreni täis nii palju kasulikke ja väestavaid asju... Igatahes patsutasin endale õlale ja üritasin end ülejäänud õhtu potist eemal hoida, sest muidu ma oleks selle kõik tühjaks söönud.

Random thought of the day

Kui ma olin väike ja lugesin kalendrist, et on süütalastepäev, siis ajas see mind alati nutma, sest ma arvasin, et sellel päeval süüdatakse lapsi.

Kolm jõulukaarti

Mina isiklikult olen juba ammmmuilma jõululainel. Umbes sellest ajast kui me kunagi... oktoobris? K-ga esimest korda jõulumuusika peale panime ja jõulutulede valguses jõulutassidest jõuluteed jõime. Olen ennast ikka natuke üritanud tagasi hoida, aga otsisin oma jõulutuled ka ikka enne detsembrit välja, et pimedust natuke hajutada, ja olen rahumeeli juba sada aastat sellistes kogustes mandariine muginud, et käin aeg-ajalt end peegli ees kontrollimas, kas hakkan juba oranžiks muutuma (seni on vedanud).

Mingi hetk käis Shosh välja idee, et võiksime Keiu ja temaga jõulukaarte teha ja piparkooke küpsetada. See on umbes kõige jõulusem asi ever ja plaan oli aus, aga paraku ei leidnud me ühtegi päeva, mil me kõik samas linnas viibime. Sellele vaatamata mõtlesin, et oleks tore sel aastal paari armsat sõpra välismaal isetehtud jõulukaardiga üllatada (Eesti sõbrad peavad Facebooki sõnumiga leppima... sowwy) ja mõtlesin, et prooviks inspiratsiooniallikana kah selle Pinteresti ära, millest kõik maailma inimesed hiiglama vaimustuses on. Ma ei tea, ma vist ei oska seda ikka õigesti kasutada, või siis ma ei suutnud tuvastada, kuidas see erineb niisama Google'ist, aga üht-teist siiski leidsin ja nii veetsin ühel ammusel reede õhtupoolikul (1,5 nädalat tagasi) üle kolme tunni kaarte meisterdades ja jõulumussi kuulates. Küünlad põlesid ja piparkooke ja mandakaid oli lademetes, väga romantisch värk oli. Algselt oli plaan teha neli kaarti, aga kuna üks kukkus häbitult koledalt välja, seega otsustasin seda mitte lõpuni teha ja keskendusin ülejäänutele. Kuidas on võimalik kolme kaarti kolm tundi teha? Noh, lumehelveste heegeldamine võtab oma aja ja... ega ma tegelikult ise ka ei tea, miks nii kaua läks, aga ma olen enda üle võrdlemisi uhke, sest kolm tundi ühele (mittekohustuslikule) tegevusele kulutada on minu puhul üsna suur püsivuse näitamine. Kurb on aga see, et pärast kaartide valmimist võttis mul veel nädal aega, et nende kirjutamise ja saatmiseni jõuda, seega üsna kindlasti nad õigeks ajaks kohale ei jõua.

Aga nüüd mul on paras paanika, sest jõulud on effing JÄRGMISEL nädalal ja mul on pooled jõulukingid pooleli ja pooled üldse puudu.

Vaba või hõivatud?

Täna nägin oma feissu seinal ühte võrdlemisi clumsyt külgelöömiskatset, mille peale tüdruk vastas, et on juba hõivatud. See pani mind mõtlema, et huvitav kui paljud meie põlvkonna ekstiinekad endiselt oma suhtestaatust rate.ee terminitega kirjeldavad? Noh, et sa pole mitte vallaline, vaid vaba, pole suhtes, vaid oled hõivatud. Sul pole peikat, vaid on väljavalitu (millega mulle meenub alati see, kui kunagi nägin reidi avalehel ühte tõeliselt hurmavat noormeest, kes oli oma pildile "kümne" pannud koos kuulutusega "KOBEDAD TÜTRUKUD PAKUKE VVI" ja ma mõtlesin tükk aega, mis viiesviiesesimest pakukest ta taga ajab, enne kui mõistsin, et ta väljavalitut otsib).

Ma ise ennast selles patus süüdi ei tunnista (vähemalt ma ei mäleta, et oleksin iialgi end "hõivatuks" pidanud), aga kunagi ülikooliajal pidime saksa keele tunnis õppima, kuidas ankeeti täita ja seal pidi oma perekonnaseisu määrama. Variandid olid vist vallaline ja abielus (ja lahutatud ja lesk ilmselt ka). Üks tüdruk tõstis käe ja küsis, et kuidas kirjutada, et ta on hõivatud, mille peale õppejõud teda tükk aega vaatas ja küsis siis ilmselge ärritusega "MIS ASJAGA sa nii hõivatud oled, et sa ankeeti täita ei saa?" Meie, reidilapsed, muidugi mõistame, et vaatamata sellele, et keegi talle sõrmust sõrme polnud pistnud, ta ennast siiski päris vallalisena (või "vabana") ei defineerinud.

Aga olgem ausad, see ON segadusttekitav. Kevadel näiteks ei olnud mul üldse aega. Mul oli pidevalt sada asja korraga käsil ja ma olin üldiselt väga väga hõivatud. Nii hõivatud, et isegi kui tahtjaid oleks jalaga segada olnud, ei oleks mul deitimiseks aega olnud. Seega ma olin vaba. Nüüd ma enam nii hõivatud ei ole, aga nüüd ma pole vaba ka. Ehk siis, kui ma olin hõivatud, siis ma ei olnud hõivatud, aga nüüd kui ma pole hõivatud, olen ma hõivatud. Tappev loogika.

Selle "hõivatud" olemisega seostub mulle see ka, et istud kusagil pahaaimamatult ja siis keegi tuleb ja "hõivab" su ära. Põhimõtteliselt anastab su nagu mingi maatüki. Ma arvan, et edaspidi viitan ma oma suhtestaatusele kui "olen okupeeritud".

Aasta tagasi

On nii kummastav mõelda, et juba aasta on möödas, aga kui ma mõtlen eelmise aasta 9. detsembrile, jooksevad mul endiselt jubedusevärinad üle selja. Ma ei taha enam kunagi tunda end nii, nagu ma tundsin eelmise aasta 9. detsembril. See päev oli meie viimane Charlestonis. See oli päev, kui ma nägin viimast korda paljusid inimesi, kelleta ma oma elu ainsaks päevakski ette ei kujutanud. Kui me kõndisime terve päeva ringi nagu unes, tõmbasime otsi kokku, jätsime hüvasti ja tajusime hirmvalusalt, et kõik, mida me tol päeval tegime, jäi viimaseks korraks. Ja mõned asjad, mida oleks pidanud tegema, jäidki tegemata. Ja nüüd need kummitavad. Ja mõned asjad, mida poleks pidanud tegema, said siiski tehtud. Ja need kummitavad veel enam. Eriti see üks hetk, kui need kaks pisikest sõna - te amo - said esimest ja viimast korda välja öeldud, olekski ju võinud olemata olla. Vast oleks olnud kergem.

Aga see pole tegelikult oluline. Ma hindan seda aega ja ma hindan neid inimesi, aga ma hindan ka praegust ja praeguseid inimesi. Ja mul on nii hea meel, et selle aja inimeste ja praeguse aja inimeste hulgas on teatavaid kattuvusi. Eile näiteks jõime Teresaga skaibi vahendusel punast veini ja lobisesime jälle üle kahe tunni. Eks ikka selleks, et mehele saada (ainus adekvaatne põhjus punase veini joomiseks, ma leian). Oleks rääkinud kauemgi, kui uneaeg poleks kätte jõudnud, aga pole hullu, sest eile sai otsustatud see, et järgmisel aastal elan ma kuu aega tema juures. Sest ma olen tõlkija ja tõlkijad saavad ükskõik kus töötada. Halleluja!

Kris teeb trenni

Tegelikult tuli mul eelmisel kolmapäeval tuju trennist rääkida, aga kuna mul tahtis trennist koju jõudes nälg silmanägemist ära võtta, siis tundus mõistlikum hoopis süüa ja siis ma kudusin ja siis ma skaipisin K-ga ja siis ma... Ühesõnaga, kuna mu graafik on nii tihe, tuleb hakata blogimiseks tööaega kulutama!

Tõele au andes ei saa just öelda, et ma iialgi väga sportlik oleksin olnud ja mul pole välimuse mõttes ka kunagi spordi tegemiseks karjuvat vajadust olnud, sest mind on õnnistatud heade geenidega ja ainsad kaalumured, mis mul olnud on, olen ma ise oma peas välja mõelnud (ehkki ema ja õe kõrval olen ma ikkagi meie pere paksuke, aga eks keegi peab ju seda taaka ka kandma). Kooli ajal tähendas sportimine minu jaoks peamiselt kehalise kasvatuse tunnis palli eest ära jooksmist ja igasugune jooks, mille distantsiks oli üle 20 meetri, pani mind endale kurku oksendama.

Siis tulid ülikooliaastad ja minu, Keiu ja Shoshi lemmikspordialaks sai Ülemäe, st me ronisime mitu korda päevas üle Toomemäe kõige kõrgema koha. Ilmselt olid meil aasta lõpuks ääretult pringid pepud, aga mina seda ei mäleta, peate küsima kellegi käest, kes ehk märkas.

Kolmandal ülikooliaastal kinkis vanatädi mulle esimest korda pääsme Maijooksule ja ma võtsin nõuks nii palju "trenni" teha, et jõuaksin vähemalt pool sellest 7 km distantsist ära joosta. Lippasin siis mööda kevadisi Karlova tänavaid ja suutsingi umbes poole Maijooksu distantsist joostes läbida, aga mitte sammugi enam. Olin enda üle maru uhke ja otsustasin, et järgmisel aastal jooksen kogu distantsi läbi.

Siis kolisin täitsa kesklinna, kust oli hea Anne kanali ümber jooksmas käia ning ühtlasi leidsin ka, et elan nüüd TÜ spordihoonele piisavalt lähedal, et hakata trennis käima. Käisin siis kord nädalas strippaeroobikas, mis oli reaalselt esimene kord sporti tehes, kui ma seda tegevust tõeliselt nautisin, ja tõstsin ka aeg-ajalt jõusaalis randomilt igasuguseid asju, mis ette jäid. Silmnähtavaid tulemusi see tegevus vist ei andnud, küll aga suutsin järgmisel kevadel Maijooksu läbi joosta ja jäin oma ajaga vaid na-atukene Getter Jaanile alla (tean seda ainult selle pärast, et ta aeg oli Õhtulehes või kusagil kirjas) ning võtsin järgmise aasta eesmärgiks tema ajast iga hinna eest kiiremini joosta - võin etteruttavalt öelda, et see õnnestus mul pea kahe minutiga.

Järgmisel aastal treenisin juba nagu loom - trenni tegin keskmiselt 5-6 korda nädalas, aga trenn oli 90% ulatuses aeroobne, välja arvatud mu jõusaalisessioonid, kus ma endiselt suvalt mingeid asju tõstsin ja igast masinaid edasi-tagasi lükkasin. Kui mu jalad said selle käigus võrdlemisi tugevaks - ükskord tegin kogemata jalapressil harjutusi lausa 80 kg-ga (sest ma ei oska arvutada ja arvasin, et see on 40), siis mu ülakeha on alati lootusetult nõrk olnud ja poolekilose hantliga kauem kui kaks minutit vehkida oli juba liig mis liig. Kätekõverdusi jõudsin teha täpselt 0,5, enne kui dramaatiliselt näoli põrandale maandusin ja.. saate aru küll. See tegi mind kurvaks, seega ma rohkem ülakeha ei treeninudki, sest miks ma peaks tegema asju, mis mind kurvaks teeb? Trenni tegemise point oli ja on tegelikult siiani see, et kuna ma hakkasin siis ka juba kooli kõrvalt tööle, muutus mu vaimne koormus harjumatult suureks ning see oli ainus viis mõistuse juures püsida. Ausalt, ka kogu maailma roheline tee ei suudaks mind nii ärksana hoida kui regulaarne trenn.

Ussis oli mu peamiseks trenniks väga pikkade vahemaade jalgsiläbimine ning kuna üliõpilastele oli tasuta jõusaal, sattusin ka sinna alguses võrdlemisi regulaarselt ja siis üha vähem, kuni mu peamiseks sportlikuks tegevuseks sai biitsepsi treenimine endale lisa pitsaviilu taldrikule tõstmisega

Sel kevadel liitusime Mariaga MyFitnessiga, aga kuna meil oli ainult hommiku- ja nädalavahetusepakett, polnud trennide valik just eriti suur, seega ehkki ma arvan, et see tuli meie sõprussuhtele kõvasti kasuks, ei olnud sellest treeningu mõttes just erilist kasu. Aga noh, päris huvitav oli iga hommik kella kaheksaks trenni tormata. Samas ei saa ka öelda, et kogu värk oleks olnud täiesti mõttetu, sest kevadel jõudsin ma jooksma ainult ühe korra, aga vaatamata sellele jooksin Maijooksul oma elu parima aja ja lõpetasin 38 minutiga (mis on siiski poole aeglasem kui päris tegijatel, aga I don't care).

Suviseks trenniks jäi peamiselt Alice'iga mööda Pärnu tänavate traavimine, mõned jooksud ja raskustrenn, mis tähendas seda, et jagasin kaks nädalat oma elukeskkonda ühe aastase mõngliga, kelle ringitassimise tagajärjel mulle ühe käe peale esimest korda elus isegi midagi biitsepsisarnast tekkis, kuigi see biitseps oli nagu UFO, ehk selle nägemiseks pidi selle olemasolusse väga-väga uskuma.

Siis "kolisin" ma Austriasse, kus pereisa majas oli väga hästi varustatud kodune jõusaal ja pereemal käis kodus joogatreener - enne, kui te oma kujutlusvõime amokki lasete, peaksin mainima, et tegu oli umbes 60-aastase naisega. Lisaks olid seal ideaalsed põldudevahelised jooksurajad, mis küngastest üles-alla looklesid. Mmm, neid jooksuradu ma isegi igatsen.

Nüüd umbes kuu tagasi liitusin Fitlife'iga, kus saab myfiti raha eest õhtuti ka trennis käia ja mõtlesin, et võiks esimest korda elus proovida trennile natuke teadlikumalt läheneda. Kuna mu nädalavahetused on pea alati kinni, siis otsustasin, et teen trenni nädalas vähemalt neli korda, maksku mis maksab - isegi kui ma pean selleks mitu trenni järjest tegema. Pooled on mu palavalt armastatud aeroobsed trennid ja pooled proovin teha jõutrennid, ehk siis võtsin lõpuks julguse kokku ja läksin BodyPumpi, kus ma asjaliku näoga hantlite ja kangidega ringi vehin, nagu ma teaks, mida teen. Pärast esimest trenni ei saanud ma koju jõudes banaanigi koorida ja ka neli päeva hiljem needsin end iga kord maapõhja kui istunud olin, sest püsti tõusmine oli oi-kui-vaevaline.

Nüüd on kuu aega möödas ja kui uskuda seda, et nelja nädala pärast peaksid hakkama ise tulemusi märkama, kaheksa nädala pärast näevad neid sõbrad, 12 nädala pärast võõrad, 16 nädala pärast annab valitsus sulle medali jne, siis oleks vist paslik üles lugeda kõik lihased, mis mulle tekkinud on. Ega tegelikult vist ei olegi, aga mu kätest, mis olid varem nagu ülekeedetud makaronid, on märkamatult saanud... al dente makaronid, mis tähendab, et kui ma varem panin BodyPumpis kangile 2 kg, siis nüüd panen mõnede harjutustega juba 7 kg ja parematel päevadel näib mulle ka, et see väike kukkur mu kõhul, kuhu ma Ussist saadik hoolikalt oma lisaküpsiseid olen kogunud, hakkab vaikselt taanduma. Ükspäev vaatasin peaaegu pimedas toas küünlavalgel ennast peeglist ja mulle näis, et mu seljale on ka mingid lihased tekkima hakanud ja K kinnitas seda, aga ehk tahtis ta mulle lihtsalt heameelt valmistada, mine võta kinni.

Tahaksin hirmsasti öelda, et ma nüüd täiega jälgin oma toitumist ka ja minust saab järgmine bikiinimiss, aga see oleks vale. Noh, ma pole tegelikult kunagi VÄGA ebatervislikult toitunud ja alkoholi ma eriti juua ei suudagi ning tegelikult võiks ka öelda, et ma jälgin, mida söön. Eriti jälgin ma seda, kuidas ma iga nädal Mändsu juures Harry Potterit vaadates krõpsu söön nagu homset päeva ei tulekski. Aga siis homne päev, va kavalpea, tuleb ikkagi ja ma ärkan krõpsupohmakaga ja mõtlen, et miksssss.

Viisakas tüdruk

Lõpetasin trenni, viisin võtme ära ja ütlesin administraatorile head aega. Ta ei vastanud mitte midagi ja vahtis ainult tühja pilguga aknast välja. Ma olin nagu

ja läksin minema. Kümme sammu hiljem ma mõistsin: sellel kellaajal ei ole seal mingit administraatorit. Ma jätsin viisakalt hüvasti... plakatil oleva elusuuruses modelliga!

Peaksin vist tõesti tihemini kodust väljas käima, kui ma enam piltidel ja pärisinimestelgi vahet ei tee. Mõni ime, et valvelaua tädi mind vaatas, nagu oleksin hulluks läinud.

Krisdalf

Kunagi ammu, eelmisel sajandil, kirjutasin SIIN postituses sellest, kuidas ma enne Charlestoni lendamist Washington DC lennujaamast endale uue parima sõbra leidsin. Tol hetkel ei olnud ma veel väga paljude Ameeriklastega kokku puutunud ja ta ussskumatult ülevoolav familiaarsus lõi mu ikka korralikult pahviks, aga isegi siis ei olnud ma nii naiivne, et võtta tõsiselt seda, kui me üksteisele enne lahkuminekut igavest sõprust vandusime ja lubasime kontakti hoida.
Kuna pärast seda juhtus NIIIII palju asju ja mu ellu tuli NIIIII palju uusi inimesi, siis ma tema peale enam eriti ei mõelnudki, seega suur oli mu üllatus, kui ta millalgi kevadel mulle järsku kirjutas. See polnud tegelikult tol hetkel väga haruldane, kuna ma sain siis veel tihti võrdlemisi suvalistelt kontaktidelt kirju, kuna ajavahe tõttu olin ma ilmselt üks vähestest inimestest nende Facebooki sõbralistis, kes ärkvel oli, kui neil Ameerika mõttes keset ööd tuli tahtmine juttu ajada. Aga üllatav oli see, et ta kirjutas mulle teemal, millest ta polnud mitte kellegagi rääkinud, ei oma "päris" sõpradega ega vanematega. Ma ei mäletagi nii täpselt, millest me rääkisime, aga mäletan, et tal oli mingi suur identiteedikriis käimas ja mul oli samal ajal sada muud asja käsil ja miljon tähtaega kukil ja magistritöö ja... ühesõnaga suutsin talle vaid veerandkohaga keskenduda ja ajasin mingit ümmargust häma sellest, kuidas tuleb järgneda oma unistustele ja kõik inimesed väärivad õnne ja muud säärast ja unustasin selle vestluse üsna kiirelt.
Täna aga kirjutas ta mulle taas ja ütles, et on nüüd pikalt mu sõnade peale mõelnud ja on nüüd valmis oma elus suure sammu tegema ja kooli pooleli jätma, sest ma julgustasin teda seda tegema (whaat? Võib-olla oleksin ikka pidanud rohkem tähelepanu pöörama sellele, milles ma talle täpsemalt nõu andsin) ja loomulikult oli mul jälle kolm projekti korraga käsil, aga ma vist ikka midagi toetavat või julgustavat ütlesin ka sellel korral ka ja siis ta oli nagu, "mul on nii hea meel, et elu mind sinuga kokku viis ja ma loodan, et me kohtume veel" ja ma ütlesin, et see oleks tore ja siis ta ütles, et ma olen talle nagu MENTOR "või midagi" ja nüüd olen ma pool päeva mõelnud sellest
a) kuidas endale hästi pikka habet kasvatada ja
b) millise mäe otsa elama kolida