Kliimaseade, mu vana sõber!

Viimase nädala jooksul on igasuguseid põnevaid asju juhtunud. Esmaspäeva õhtul näiteks avati korvpallihooaeg (Charlestoni kolledžil on oma korvpallimeeskond ja nad on selle üle maru uhked). Kõik mängud koduväljakul on õpilastele tasuta ning esimesed 1000 õpilast said lisaks tasuta t-särgi ja tasuta toitu. Kaasaelajaid oli päris palju ja ehkki me saime haledalt pähe, oli see siiski väga lahe kogemus.
Kolmapäeval aga korraldas ülikool rahvusvahelistele õpilastele traditsioonilise tänupühade õhtusöögi, ehkki päris tanupüha on järgmisel nädalal. Õhtusöök toimus ülikooli peahoones, kus ma varem sees käinud polnud ja oli teine kord kogu selle aja jooksul siin, kui ma tõeliselt maitsvat toitu sain. Kalkun ja kartulipuder ja kõrvitsapirukas ja PÄRIS SEPIK. Mmm...

Et te aga ei arvaks, et ma siin pidevalt ükssarvikutega vikerkaari mööda ratsutan ja otsast lõpuni ideaalset elu elan, siis mõtlesin, et vinguks ka õige vahelduseks.
Ameeriklastel, väidetavalt eriti nendel, kes lõunas elavad, on mingi haigus oma tube pidevalt jääkülmana hoida, iseäranis siis, kui õues on megapalav. Raamatukogus oli alguses lausa nii külm, et ma ei saanud seal üle paari tunni ollagi, kuna ühel hetkel ma lihtsalt ei tundnud enam oma varbaid ja sõrmi, isegi kui sinna minnes alati jope selga panin.
Esimesed nädalad pärast sisse kolimist oli ühikas meie korruse kliimaseade katki ning see aeg on vähemalt meie boksi tüdrukutele jäänud meelde kui tõeliselt õnnelik periood. Alguses me ei saanud arugi, et see katki on ja rääkisime muudkui kui mõnus see on, et erinevalt kõigist poodidest, õppehoonetest ja muudest siseruumidest siin kliimaseadmega nii normaalselt ringi käiakse. Ma isegi ei ostnud endale päris tekki, kuna meile öeldi, et toas külmemaks ei lähe (aga nad ei teadnud, et meil kliimaseade ei tööta). Kõrvalboksi brasiillased aga kurtsid lakkamatult, et neil on palav ja ootasid pikisilmi, millal süsteem lõpuks korda saab. Ühel päeval tulime koolist koju ja mõistsime, et ilusad ajad on läbi saanud - meie toas oli jääkülm ning kliimaseade, mida me hellitavalt põrguauguks kutsume, puhus jäist õhku otse meie voodite peale. Järgmiseks hommikuks olid kolm mu kuuest boksikaaslasest haiged ning nädal hiljem köhisime juba kõik, nagu oleks tiisikus kallal. Siis hakkasin ma pikkade varrukatega pluusiga magama, et natukenegi sooja hoida. Kuna me ise oma tubade temperatuuri reguleerida ei saa, kirjutasin oma semule, kes siin ühikas ühe korruse korrapidaja on, et kas ta saaks ometi midagi teha ning mingi ime läbi õnnestus tal meie tubades natuke temperatuuri tõsta. Ilusad ajad tulid tagasi, aga kaua need ei kestnud. Umbes siis, kui õues esimest korda jahedaks läks ja terve nädala lakkamatult vihma kallas, läks ka toas uuesti külmaks ning kõik jäid uuesti haigeks. Kirjutasin uuesti oma semule, kes ütles ainult, et tal on sama probleem, aga midagi muud ta ei teinud. Pärast seda ma ei teagi, kas me lihtsalt harjusime külmaga ära või läks natuke soojemaks, mina jäingi riietega magama ja me elasime oma elu õnnelikult edasi...
... kuni eelmise nädalani. Eelmisel reedel läks õues reaalselt külmaks, öösiti tulid kohati isegi miinuskraadid ja päeval kerkis temperatuur umbes 11 kraadini. Ja toas läks külmaks. Mitte ainult ei läinud põrguaugust tulev õhk korraga jäisemaks, intensiivsus, millega see meile öösel näkku puhus, läks samuti tugevamaks. Minul loomulikult endiselt päris tekki pole, nii et ma hakkasin endale järk-järgult riideid selga lisama. Esimesel ööl lisasin oma pidžaamadele ja pikkade varrukatega pluusile kapuutsiga dressika. Teisel ööl lisasin pikad retuusid ja sokid. Kolmandal ööl tõmbasin lisaks kapuutsi pähe ja panin KINDAD kätte, sest mu käed lihtsalt ei soojenenud üles ja iga kord, kui endale pihta läksin, ärkasin üles, sest mu käed olid nii külmad. Aga mitte miski ei aidanud. Juba esimesel hommikul pärast külmaks minemist oli mul nohu ja mingi hetk lisandus sellele ka peavalu. Varem saime vähemalt õue sooja minna, kui toas liiga külmaks läks, aga nüüd polnud enam seda lõbu ka. Ma olin umbes neli ööd praktiliselt magamata, sest mul oli lihtsalt niiiiiii külm ja ma ärkasin iga poole tunni tagant. Üleeile hommikul ärkasin oma pikkade pükste, kahe dressika, kapuutsi, sokkide ja kinnastega üles ja tundsin, et aitab. Kirjutasin uuesti oma semule, aga ta ütles, et ei saa midagi teha ja proovigu ma remondimeestele kirjutada, kas nad saavad temperatuuri tõsta. Ma olin nii uimane ja nohune ja ärritunud, et sellest hommikust sai siiani üks suurimaid madalpunkte. Kõik, mida ma puutusin, langes kaarega maha, ma valasin enda ja kõik oma asjad kohviga üle ja tundsin, et tahaksin lihtsalt sooja duši all istuda ja nutta. Seda ma loomulikult teha ei saanud, sest mul oli vaja koolis ettekanne teha, nii et kirjutasin remondimeestele ja üritasin ennast kokku võtta. Kui koolist tagasi tulime, oli selge, et midagi oli toimunud, sest kõik põrguaugu luugid olid lahti kistud ja jäine õhuvool oli lakanud. Halleluuja! Nad olid kliimaseadme välja lülitanud. Ma ootasin nii pikisilmi oma esimest rahulikku ööund... aga nagu ikka, siis kaua see rõõm ei kestnud. Sama päeva õhtuks oli kliimaseade jälle täie võimsusega sisse lülitatud. Ma lihtsalt ei saa sellest aru.
Eilseks ma tundsin, et ei suuda enam, Isegi unenägudes, mida ma oma väheste uneperioodide vältel nägin, oli mul külm. Meie magamistoad olid muutunud külmakambriteks, kust isegi pingviinid selg ees välja tagurdaksid. Teresa rääkis ühe tüdrukuga, kes eelmisel aastal Berrys elas, kes ütles, et Berryl ei olegi küttesüsteemi, ainult kliimaseade. Põhimõtteliselt nad ajavad ühte ja sama õhku ringiratast ja mida külmem on õues, seda külmem on toas. Kui sooja tahad, osta oma radikas (või süüta toa keskel lõke - uskuge mind, me kaalusime seda varianti). Fantastiline! Kui ma eile kell kolm koolist koju jõudsin, olin ümber kukkumas. Tegelikult ma kukkusingi ümber ja magasin pärast kooli kolm tundi. Mina magasin päeval! Ma pole seda vist kaheaastasest saadik teinud. Siis olin pool tundi üleval ja me magasime Teresaga mõlemad veel tunni. Siis sõime õhtust ja ma hakkasin kannatamatult ootama, millal oleks aktsepteeritav aeg ööunne minna, eriti kuna ma olin lõpuks leidnud vähemalt ajutise lahenduse, kuidas mitte ära külmuda. Ma ei hakka detailidesse laskuma, aga ütleme nii, et ma pole ammu nii sügavalt maganud kui täna öösel, lausa kümme tundi jutti, ja mul oli lõpuks ometi soe. Täna aga on väljas 18 kraadi, mis tähendab seda, et toas on ka soojem.
Oh jah. Muide, täna kui ma Facebookis kõiki lumepilte nägin, tundsin esimest korda siinveedetud aja jooksul koduigatsust. Muidu ma inimesi olen ikka algusest peale igatsenud, aga otseselt kodu kui sellise igatsust pole veel tundnud. Aga nüüd ma avastasin, et igatsen lume lõhna. Esimese lume lõhna! Aga ma võtan veel viimast, sest juba nelja nädala pärast olen kodus tagasi. Pöörane.

Sünnipäev - võiduka lõpuni

Jätkan siis sealt, kus eelmine kord pooleli jäi, ehk kolmapäevast. Kolmapäevaks meil midagi plaanis ei olnud, sest Sebastian ütles, et ta peab õppima ja Teresal oli vaja esseed kirjutada. Kuna minul oli haruldaselt vaikne nädal kooli mõttes ja väljas oli uskumatult soe ja päikseline ilm, otsustasin võtta ette jalutuskäigu kohtadesse, mida ma alati olen tahtnud siin näha, aga senini pole veel jõudnud - Colonial järve juurde ja Battery teist otsa (siiani oleme alati keskelt alustanud ja põhjapoole liikunud, nii et mul oli lõunakülg täiesti avastamata.
Noh, see "järv" tähendas tegelikult igasuguse veevahetuseta betoonist auku keset linna, aga Sammie ütles, et siinkandis polegi ühtegi looduslikku järve. Edasi liikusin Batteryle, läbi kõige rikkama ja vanema arhitektuuriga kandi, imetlesin maju ja imesin endasse nii palju sooja päikest kui võimalik. Tuleb tunnistada, et Battery lõunakülg sarnaneb üsna palju põhjaküljele, ainult et sealt näeb ka Ashley jõge. Palmiallee ja ilusad vanad majad on ikka märksõnaks. Nägin seal ühte delfiini, kelle õnnestus isegi enam-vähem pildile saada. Edasi liikusin mööda Batteryt Waterfrontini (nagu ikka) ja nägin seal lausa kolme delfiini koos hängimas - kahe seljauimed said ka jäädvustatud :)
Pärast kahetunnist jalutuskäiku olin suhteliselt väsinud, aga rahul, vähemalt ei jää nüüd kripeldama, et neid osi Charlestonist ei näinudki. Seitsme ajal läksime Teresaga õhtust sööma ja pärast seda pidime korraks Sebastiani juurest läbi minema, sest Teresa oli oma telefoni sinna unustanud. Või nii ma arvasin... Teresa koputas uksele, uks avanes ja tuba oli kottpime, arvutis mängis Rocky Horrori muusika ja kui tuled põlema läksid, hüppasid leti tagant välja Sebastian, Astrid, Sammie, Lihua ja Thomas, kes SURPRISE! hüüdsid. Kogu tuba oli kaunistatud õhupallidega ja nad olid mulle tordi küpsetanud... ma tordist siia pilti ei pane, sest see nägi üsna ropp välja, aga kui tahate, võin pilte saata :D ja see oli totaalne üllatus, sest ma absoluutselt ei eeldanud, et nad midagi sellist mulle korraldavad... vaesekesed olid niikuinii minuga juba eelmisest reedest saadik tähistanud. Aa, lisaks olid nad ka kõik Rocky Horrorile temaatiliselt riides, või vähemalt üritasid. Noh, Thomas oli ülikonnas (sest ta on nii kaua oodanud põhjust ülikonda kanda), aga tal olid huuled värvitud. Istusime seal mitu head tundi, kuulasime mussi, jõime punastest topsidest ja mul oli jälle korraga nii tänulik ja nii kurb olla, sest aeg hakkab otsa saama...
Neljapäeva päeval valmistusime reedeseks ettekandeks, mis meil koolis vaja teha oli ja ma skaipisin Susannaga, keda on õnnistatud minust palju vanem olemisega. Õhtul aga läksime kõik koos Mynti, ehkki kõik olid suhteliselt väsinud ja mitte eriti elevil... aga samas see on Mynt, ma ei tea kedagi, kes sinna minnes iseäranis elevil oleks. Kokku tuli päris palju rahvusvahelisi, mitte kõik loomulikult minu pärast, aga kõik mu sõbrad tulid kohale, mis oli armas. Muusika oli halvem kui iial varem, isegi ühedollarilised joogid ei suutnud seda paremaks muuta, aga me püsisime siiski vapralt tantsupõrandal ja vaatasime pidevalt kella, et südaööd mitte maha magada. Seltskond, mis vahepeal laiali oli valgunud, kogunes vahetult enne keskööd minu ümber ja luges viimaseid kümmet sekundit maha ning kui kell kukkus, maeti mind hiiglasliku grupikalli alla, mis oli lihtsalt fantastiline. Ja siis ma käisin ja kallistasin kõikki ükshaaval ja mitmehaaval ja tagaruumidest tuli veel rahvusvahelisi juurde, kes mind õnnitlesid, isegi brasiillased, kellega ma mitte iial ühtegi sõna vahetanud ei olnud, olid ülielevil ja õnnitlesid mind. See oli nii vinge! Kui ma ühe ajal koju jõudsin, oli Eestis juba mu sünnipäevahommik, nii et sain esimesed eestikeelsed õnnitlused ka vastu võetud ja natuke Mariaga juttu aetud.
Reede hommikul pakkusin oma kõige lähimatele hommikusööki, küpsetasin neile mustikapannkooke ja peekonit. Pärast seda oli kaks tundi kooli, siis skaipisin emme, õe ja vanaemaga ning siis oligi aeg seada sammud oma sünnipäevapiknikule. Nagu kiuste olen ma esimest korda elus oma sünnipäeval kohas, kus võiks teoreetiliselt olla piisavalt soe, et seda õues tähistada, aga nüüd oli reedel kogu sügise kõige külmem ilm (umbes 8 kraadi). Selle asemel toimus piknik hoopis Sammie ühikaboksis, sest neil on hiiglaslik ühine ala, kus hängida. Mina selle pikniku korraldamisest osa ei võtnud, ostsin vaid toidumandi ja andsin korraldamise Sebastianile, Teresale ja Astridile üle ja nad said hiiiiilgavalt hakkama. Kokku tuli vist 18 inimest. Ma sain kingiks ühe hiiiiiglasliku heeliumiga õhupalli (kõigilt rahvusvahelistelt) ja veel kaks väiksemat õhupalli ja siis oma ükssarvikutelt (Sebastianilt, Teresalt, Julielt, Sammielt ja Evalt, vist ka Thomaselt) purgi, mis oli täis sildikesi. Iga sildike tähendas ühte kingitust - mõned neist tuletasid mulle lihtsalt meelde, et ma olen äge, siis olid spets kingid igalt ükssarvikult, näiteks laks tagumikule Sebastianilt, löök näkku Teresalt või põsemusi Evalt ning siis veel sildikesed, mille eest ma manti sain, näiteks ühe raamatu, koogikese ja roosa ükssarvikutega talvemütsi. Täiega andekas kingitus mumeelest! Thomaselt sain saksofonil mängitud sünnipäevaloo ka.
Kahjuks sai see piknik väga järsku otsa, sest Sammie pidi seitsmest ära minema. Algselt oli plaan õhtul veel kokteile jooma minna ja ka kõigi nende rahvusvahelistega kohtuda, kes piknikul ei olnud, aga kõik olid õhtuks täiega väsinud. Kokteilibaar oli täis, nii et maandusime lõpuks Teresa, Astridi, Sebastiani, Julie ja Thomasega ühes pubis ning pärast liitusid meiega veel mõned inimesed.
Vot selline sünnipäevanädal. Nii palju kõrghetki ja nii palju vaimustavaid inimesi - lisaks veel kõik sõbrad kodus, kes mulle häid soove teele panid. On mul alles vedanud!

 Pilte mu kolmapäevasest jalutuskäigust - Colonial lake

 Pelikan!

 Battery algus

 Delfiin

 Battery majade stiilinäited

 Kaks delfiini

 See on kahjuks ainuke pilt, mis mul kolmapäevasest üllatusest on, sest loomulikult ei olnud mul kaamerat kaasas ja mu telefon ei ole pimedates ruumides just kõige kasulikum

 Reedehommikused mustikapannkoogid

 Lihua söögipulkadega pannkooki söömas

 Mina ja mu HIIGLASLIK õhupall

 Ja siis poseerimisseeriad hiiglasliku õhupalliga

 Susana, Thomas, mina, Julia

 Josega

 Lambikaid pilte :)

 Grupipilt - katse üks. Siit on päris palju inimesi puudu

 Anthony ja Asako

 Minu kingitus

Löök näkku Teresalt

 Laks Sebastianilt

 Frankdorlaga, kes muide mulle sünnipäevakoogi küpsetas

 Grupipilt, katse kaks - siit on puudu Thomas, kes hiilis oma saksofoni tooma

Sünnipäevanädala vahekokkuvõte

Üldiselt olen ma seda meelt, et ainult üheks päevaks aastas ennast kokku võtta ja sünnipäeva tähistada tundub üsna totter, seega olen ma rohkem läinud üle sünnipäevanädalate tähistamisele. Mõnikord tähendab see lihtsalt seda, et ma lasen nädal aega oma ajul laiselda ja jätan vahele kõik loengud, kuhu ma minna ei taha, mõnikord söön nädal otsa oma lemmiksööke, mõnikord ostan endale mõttetut nänni kokku lihtsalt niisama... sellel aastal suutsin ma aga oma siinsed sõpsid ka sünnipäevanädalast vaimustusse viia ja üheskoos oleme sellest teinud midagi, mida ma iialgi-iialgi ei unusta. Lisaks on see hea vabandus teha kõiki neid asju, mida me algusest peale teha oleme tahtnud, aga pidevalt edasi lükanud. Nüüd on Charlestoni jäänud vähem kui kuu!!! Eiiii!!! Kuigi ma oma südames olen hakanud Charlestonist lahti laskma, siis nendest inimestest ma veel loobuma valmis ei ole. Loodetavasti ei peagi ma seda kunagi tegema ja me kõik jääme igavesest ajast igavesti sõpradeks, nagu me kord ühel soojal ööl Teresa ja Sebastianiga üksteisele vandusime.
Aga igatahes, sünnipäevanädalast. Kahjuks ei ole mul palju pilte, sest kuigi mu uus kaamera on vaimustav, on ta üsna suur ja raske, nii et ma teda igale poole kaasa ei vea. Laupäeval oli ta mul näiteks kaasas, aga siis sai aku jällegi tühjaks. Õnneks on mul palju aifounidega sõpru, nii et saan siia lõppu siiski üsna kvaliteetseid pilte lisada.
Alustasime sünnipäevanädalaga reedel, ehk täpselt nädal enne, nagu peab. Kunagi rääkisime Sebastiani boksikaaslase Johniga muusikalidest ja ta mainis, et iga kuu esimesel reedel näidatakse ühes kinos Rocky Horror Picture Show'd, nii et lina ees on näitlejad ja kõik laulavad kaasa jne. Rocky Horror on üks mu lemmikumaid filme läbi aegade ja sellisest asjast osa võtta oli üks mu suurimaid soove siin üldse (olin peaaegu valmis puhtalt selle pärast halloweeniks New Yorki lendama), nii et pole vist vaja mainidagi, kui elevil ma olin. Keegi teine peale Astridi seda näinud ei olnud, aga kuulnud olid kõik, nii et eelmisel reedel otsustasime sünnipäevanädalale väärilise alguse teha. Christian nõustus ka meiega tulema, mis lahendas meie transpordimure, nii et jäi vaid küsimus, mida selga panna ja millist möksi endale näkku määrida. Veetsime mingi tunni vist üheskoos (välja arvatud Christian) vannitoa peegli ees üles lüües ja sõitsime suure õhinaga kinno... ja siis teatas meile piletimüüja, et nad lõpetasid selle näitamise juba mitu kuud tagasi ära. Kodulehele seda infot muidugi panna ei tasu, ohei. Ma ei suuda meie nördimust sõnadesse pannagi. Lõpuks otsustasime, et läheme Sebastiani juurde, võtame mõned joogid, sööme rämpsu ja vaatame filmi arvutist. Mina olen valmis Rocky Horrorit igal ajal ja igal kujul vaatama ja me Astridiga laulsime ikkagi kaasa ja tegime time warpi, aga see polnud ikkagi seeeeeee.
Laupäeva hommikul ärkasime suhteliselt vara ja saime kokku teiste rahvusvahelistega, et Ameerika jalgpalli mängule minna. See oli vist hooaja esimene mäng ning toimus umbes 40-minutilise jalutuskäigu kaugusel kohas, mis on midagi mereväe ettevalmistuskolledži sarnast. Tegelikult ma pole siiani aru saanud, kes nad on, sest nad liiguvad siin pidevalt oma mundrites ringi, aga mereväelased neid enda sekka ei tunnista. Igatahes võistlesid omavahel selle kolledži meeskond ja keegi teine. Enne kui mäng pihta hakkas, toimus suur paraad marssimise ja trummide ja pasunatega ja linnapea (kes on olnud Charlestoni linnapea 40 aastat. 40 aastat!!!!) sõitsid väljaku peal ringi ja lehvitasid rahvale, meile pisteti mingil hetkel Ameerika lipud pihku... väga autentne kogemus ühesõnaga. Ülikooli rahvusvahelistega tegelev osakond oli näinud vaeva, et meie kogemus veelgi autentsemaks muuta, seega saime osa ka tailgateingust, mis tähendab põhimõtteliselt seda, et enne suuremaid mänge pargivad kõik oma hiiglaslikud autod, teevad pagasniku lahti, panevad sinna sööki, istuvad oma autode taga ja söövad. Kui vastasmeeskonna fännid sulle kõrvale pargivad, siis on see hea võimalus kergeks sõbralikuks rusikavõitluseks. Kuna me polnud enne väljaminekut süüa jõudnud (ja me olime üsna väsinud ka), siis oli muru peal külitamine ja frititud kana ja krõpsude näost sisse ajamine lihtsalt vaimustav, nii vaimustav, et ma mõtlesin, kas ma üldse sealt ennast enam püsti ajan. Mõned olid aga lausa nii vaprad, et leidsid energiat Ameerika jalgpalli ringi loopimiseks, aga mina hoidsin sellest heaga eemale, sest noh.. kooslus mina ja pallid ei lõppe pea kunagi hästi. Pärast sööki suundusime staadionile, mis oli minu jaoks üllatavalt pisike. Ma pole küll kunagi Ameerika jalgpallile väga teadlikult mõelnud, aga ma kujutasin ette, et seda mängitakse ikka oluliselt suuremal alal. Mängu ennast oli uskumatult tüütu jälgida, sest maksimaalselt iga 10 sekundi järel pandi mäng vähemalt 10 sekundiks seisma, mõõdeti, kuhu pall kukkus ja ma ei teagi, mida seal veel tehti. Ma alguses hullult üritasin kaasa elada, aga ma ei saanud lihtsalt mitte midagi aru, mis toimub. Meie meeskond ja vastasmeeskond said punkte väga viisakalt täpselt kordamööda, mis oli neist muidugi kena. Mänguaeg on teoreetiliselt poolteist tundi, aga selle mängimiseks kulus neil natuke üle nelja tunni, nii et suurem osa seltskonnast läks poolepealt ära ja ülejäänud kulutasid seda aega pigem lobisemiseks, patside punumiseks ja üüratult ebatervisliku staadionitoidu nosimiseks (suhkruvatt, hot dogid, karamelliga popkorn...). Mängu lõpuks hakkasin ma isegi aru saama, mis toimub ja läks päris põnevaks, sest vahepeal oli vastasmeeskond meist kahe puntiga ette jõudnud, aga viimasel neljal minutil (mida mängiti 20 minutit) õnnestus meil seis viigistada. Mul lihtsalt polnud enam energiat, et kaasa elada. Kuna seis jäi viiki, kuulutati välja lisaaeg, aga kuna läks pimedaks ja jahedaks, otsustasime ära minna, sest kes teab, kui kaua see lisaaeg kestnud oleks... noh, see kestis täpselt kolm minutit ja meie võitsime, jee! Me küll ei näinud seda, aga kuulsime, sest iga kord, kui me punkti saime, lasti kahurit.
Pühapäeval tähistasin tagasihoidlikumalt, hommikul kogunesid mõned mu sõpsid minuga brantšile ja pärast seda tegime Thomasega pika jalutuskäigu mu lemmikutesse kohtadesse Charlestonis, Batteryle ja Waterfronti. Ilm oli nii soe ja päike lausa palav ning ma olin endiselt üsna uimane, nii et see oli hea võimalus päikese käes tukkumiseks ja taevasse vahtimiseks. Midagi asjalikku ma tol päeval ei teinud, aga vähemalt vedasin end jõuksi, pärast nelja päeva burgereid, friikaid, frititud kana ja pitsat.
Esmaspäeval me otseselt minu sünnipäevanädalat ei tähistanud, aga siiski käisime väljas söömas. Christian sai eelmisel nädalal ootamatult teada, et ta peab juba sellel nädalal (täna) tagasi Saksamaale kolima, nii et ta kutsus mõned inimesed endaga õhtusöögile. Sain seal positiivselt üllatuda, kuna seal olid ka mõned Ameeriklased ja kui me kõik ütlesime, kust me pärit oleme, küsis üks Ameerika noormees üllatunult "Eestist?" ja ma olin juba valmis selgitama, misasi see on, aga selle asemel hakkas ta mul igasugu küsimusi Eesti praeguse poliitilise olukorra ja Venemaaga suhete kohta küsima ja ma suutsin temaga vaevalt sammu pidada, sest ta teadis nii palju. Peaks hakkama tihemini kui ülepäeva Postimeest lugema...
Eilseks olid meil suured plaanid - shooting ja sushi! (öelge seda kümme korda hästi kiiresti). Juba umbes teisel nädalal hakkas Teresa rääkima, et ta tahab minna lasketiiru, sest noh, me oleme ju ometi Ameerikas ja täieliku kogemuse saamiseks peab vähemalt korra relva käes hoidma. Väikse guugeldamisega leidis ta kõrvallinnas (mis on tegelikult kohe teiselpool jõge) ühe koha, kus teisipäeviti korraldatakse naisteõhtuid, kus naised saavad erihinnaga relva rentida, laskemoona ja juhendamist. Kõigest peaaegu kolm kuud pärast plaani tekkimist jõudsime nüüd lõpuks selleni, et teeme ära (ikkagi ju sünnipäevanädal). Võtsime kuuekesi (mina, Teresa, Astrid, Sebastian, Lihua ja Sammie) takso ja sõitsime West Ashleysse. Ma tegelikult sellele, mida me tegema läheme, väga palju enne ei mõelnud, see lihtsalt tundus nagu huvitav kogemus ja ma olin nõus, aga kui me kohale jõudes leti all kõiki neid erinevaid relvi nägime, siis hakkas mul päris hirmus. Õnneks olid töötajad kõik väga sõbralikud ja võtsid arvesse, et see oli meile kõigile esimene kord ja andsid meile kaks 22-kaliibrilist poolautomaatset revolvrit, millel erilist tagasilööki ei ole ja mis kõva pauku ei tee. See viimane oli eriti oluline, sest kui me lasketiiru sisenesime, tegutses seal parasjagu päris palju inimesi ja absoluutselt IGA KORD, kui keegi tulistas, ma võpatasin. Päris kõvasti. Lisaks, kui me lasketiirus olime, läks mu hirm veel suuremaks, sest igalpool meie ümber olid laetud relvadega võõrad inimesed ja sa ei tea kunagi, millal üks neist võib hulluks minna ja oma relvaga ümber pöörata. Okei, kõik töötajad olid ka relvastatud, aga see ei tekitanud minus just erilist turvatunnet. Meile selgitati, kuidas relva laadida, seda vinnastada (ma arvan, et see võib õige termin olla, aga ma tegelikult ei tea), kuidas kaitse peale ja maha käib ja kuidas relva käes hoida. Siis küsiti, kes tahab esimene olla ja mind lükati tanki, sest noh, ikkagi ju minu sünnipäevanädal. Ega ma väga ei julgenud küll ja naljakas oli see, et meil kõigil oli tol hetkel päris suur hirm. Samas olen ma teinud siin juba nii palju asju, mida ma esimesel sekundil teha ei julgenud ja nagu neilgi juhtudel, läks hirm kohe üle, kui ma pihta hakkasin. Ma olen ikka mõelnud, et siin ilmas peab midagi olema, milles ka mina loomult andekas olen, aga et selleks relva laskmine on, ma poleks arvanud. See relv, mis meile anti, oli suhteliselt raske, aga sellega oli väga lihtne sihtida ja ma sattusin nii hoogu, et lasin esimese hooga kohe kõik oma 50 laengut ära. Ma ei saa öelda, et ma seda hirmsasti nautinud oleks või et see oleks olnud kõige lõbusam asi, mida ma teinud olen, aga see oli kahtlemata kogemus ja ma hetkekski ei kahetse, et me proovisime. Lisaks on tõeline rõõm vahelduseks mingis täpsust nõudvas asjas ka hea olla, igasugustes noolemängudes ja täpsusvisetes olen ma nii vilets, et see pole isegi naljakas. Kui taksojuht pärast küsis, kes kõige paremini lasi, nõustusid kõik, et mina :)
Pärast laskmist olid kõik näljased, nii et me läksime teisipäevase traditsiooni kohaselt sushit sööma ja kuna mul on (endiselt) sünnipäevanädal, palusime minu, Teresa ja Astridi sushid kõik suhsipaadile panna. Aaah, see oli nii hea!

Reede - totaalne huge dork...

 Astridi vaimustavad vastvärvitud juuksed

 Just a sweet transvestite....

 Laupäev - Charlestoni linnapea ja paraad

 Meie meeskonna maskott

 Paraad jätkub staadionil!

 Ergutustüdrukud

 Pühapäeva päikseline pärastlõuna Batteryl

 Ananassipurskkaev Waterfrontil

 Waterfront!

 Teisipäev - ma väga siia tulistamise pilte panna ei taha, aga ma ei saa lihtsalt jätta näitamata oma suurepärast tulistamisasendit. Nii stiilne!

 Täpsuslaskurid

 Teisipäevaõhtune sake

 Mina ja mu sushipaat! (okei, tegelikult oli see meie sushipaat)

Sushipaaaaaat!