Unistuste täitumisest

Aja jooksul on mul erinevate aastaaegade jaoks välja kujunenud omad traditsioonid. Mitte selle osas, mida ma siis teen, vaid selle osas, mida ma teha plaanin.

Selles videos andis John Oliver nõuandeid uusaasta lubaduste tegemiseks. Põhimõte on selles, et kuna enamus oma lubaduste andmises feilivad ja see neid kurvastab, siis tuleks oma lubadused ümber sõnastada kas nii, et neid on hästi lihtne täita (nt hingan iga päev hapnikku) või nii, et neid on absoluutselt ilmvõimatu täita (nt võidan olümpiakulla ja Nobeli rahupreemia ja Oscari samal aastal) ja seega ei ole ka nende luhtumisel läbikukkumistunnet, kuna ükski inimene ei saaks nende täitmisega hakkama.

Mina arvan, et unistuste ja plaanidega võiks olla samamoodi. Nad peaksid olema kas hästi lihtsasti teostatavad (nt kunagi oli mu eluunistus saada 15-aastaseks. Tehtud!) või täiesti utoopilised. Minu iga-aastased plaanid on kuidagi kippunud sinna teiste kilda liigituma, ehkki neis otseselt midagi ilmvõimatut ju pole.

Näiteks plaanin ma kevaditi seda, kuidas ma suvel iga hommik tund varem ärkan  ja jooksma lähen. Reaalsus on see, et iga suvi on mulle sobivat jooksuilma heal juhul nädalajagu ja mul on oma aastatega väljakujunenud unerütmi ikka VÄGA raske muuta. Also, ma jälestan hommikuti jooksmist.

Sügiseti veedan palju aega mõeldes sellele, kuidas ma talvel hakkan VÄHEMALT kaks korda nädalas (soovitatavalt mere peal) uisutamas käima. Reaalsus on see, et enamuse talvest merel kas jääd ei olegi või on see uisutamiseks liiga krobeline või lumekihi all või isegi kui jää on ideaalne, puhub talvel rannas selline tuul, et ainuüksi sinnapoole vaatamisest kukub nägu eest ära. Ja noh, ei saa ka jätta mainimata seda, KUI kiirelt talvel valged tunnid otsa saavad ja pimedas randa ei lähe ja uisuväli on kaugel (ja sealgi ei pruugi jääd olla) ja... Sellel talvel ma olin tegelikult isegi tubli ja jõudsin uisutama lausa kaks korda, lasin isegi oma uisud ära teritada, mis on rohkem kui viimase nelja (?) aasta kohta öelda saab.

Kui mu suve- ja talveplaanid on utoopilised ka selles osas, et nad vajavad teatavat regulaarsust, mida mul on lisaks kõigele muule praegu üsna raske oma elule lisada, siis see mõtteke, mida ma juba viimased viis aastat olen saabuvate kevadete kohta oma peas veeretanud, vajaks tegelikult vaid paari tundi terve kevade jooksul. Paari maailma kõige magusamat unetundi. Aga täna sai see unistus teoks.

Juba mitmeid aastaid olen ma tudengite kevadpäevade programmi lugedes õhanud, kui tore oleks minna päikesetõusu ajal Emajõele ornitoloogiga linnulaulu kuulama. See tundus aga alati nii ulmeline, sest üks asi on ärgata keset ööd üles, hoopis teine asi on ärgata keset ööd üles, kõndida külmas läbi poole linna ja pärast veel koju tagasi. Lisaks on mul olnud probleeme seltsilise leidmisega, sest ehkki paljud leiavad, et see idee on ilus, siis miskipärast alati, kui ma panen ette, et ärkaks õige homme kell viis ja läheks linnulaulu kuulama, hakatakse närviliselt kella vaatama, pomisetakse midagi triikraua ahju unustamisest ja kaotakse enne, kui ma lause lõpetada suudan.

Sellel aastal aga langesid kõik asjad ilusti kokku. Mul oli võimalik kevadpäevade ajal Tartus olla, ma sain Keiu nõusse endaga kaasa tulema JA tal on nüüd vinge auto, millega me ilusti lodjale ja tagasi sõita saime. Nii me siis täna kell pool kuus ärkasime, mina pakkisin ennast nii sisse, et sain vaevu end liigutada (ja lõdisesin sõidu lõpuks ikkagi päris tublisti, aga kaks tundi aovalges jõe peal kruiisida ei ole maailma kõige palavam tegevus), haarasime Statoilist soojad joogid kaasa ja seadsime end lodjal lambanahkadele sisse. Ilm oleks võinud olla päikselisem, aga polnud hullu. Oli nii vaikne ja karge ja tõeliselt eriline viis varahommiku veetmiseks. Ornitoloog luges sõidu ajal kokku lausa 50 erinevat kuuldud ja/või nähtud linnuliiki, minule jäid peamiselt meelde varesed, kajakad, kobras, rebane ja kits (kuigi viimased ei laulnud, aga neid me nägime). Jäälind jäi nägemata, küll aga saime teada, et linnavarblased hakkavad välja surema, varsti on igal pool hõbehaigrud ja valgekrae-tuvi (vist) teeb "kurja päkapiku" häält.

Raamat, mille ma varasemalt pooleli jätsin

Ernest Hemingway "Kellele lüüakse hingekella"

Ükski inimene ei ole Saar, täiesti omaette:
iga inimene on tükk Mandrist, osa Maismaast;
kui Meri Mullakamaka minema uhub, jääb
Euroopa väiksemaks, samuti ka siis,
kui ta Maanina upitab, samuti ka siis, kui ta
sinu Sõprade või sinu enda Lossi purustab;
iga inimese surm kahandab mind, sest mina
kuulun Inimkonda; ja seepärast ära iialgi
päri, kellele lüüakse hingekella: seda
lüüakse sinule.
- John Donne

Alustuseks peaksin ütlema, et selle raamatu pealkiri on võib-olla üks ilusamaid pealkirju, mida ma tean. See L-ide rohkus loob sellele nii maagilise kõla (ka originaalis) ja sõna 'hingekell' võib olla üks kauneimaid sõnu üldse. Ka selle raamatu moto meeldib mulle väga.

Nagu ma vist kunagi mainisin, ei jäta ma raamatuid just tihti pooleli. Pigem olen ma selline hambad ristis lõpuni välja vedaja ja kui midagi lõpetamata jääb, tunnen ma suurt süüd ja ei unusta seda iial. Selle konkreetse raamatuga on küll nii, et kui ma poleks võtnud pähe, et sellest saab raamat, mille ma varem pooleli jätsin ja nüüd lõpuni loen, siis oleksin selle ka teist korda pooleli jätnud. Ja ma tõesti ei tea, miks.

Gümnaasiumi ajal pidasin Hemingwayd üheks oma lemmikautoritest. "Ja päike tõuseb" läbilugemiseks kulus mul vist kaks õhtut ja ma veetsin ikka kaua aega oma magamistoa privaatsuses unistades, kuidas ma Hispaaniasse lähen ja paljaste kätega jõest forelli püüan. "Hüvasti relvad" aga on siiani raamat, mis mulle esimesena pähe tuleb, kui mul palutakse raamatut soovitada, eriti kui ma tean, et küsija ei ole väga suur lugeja. Seda raamatut on lihtsalt nii kerge armastada, sest ta on nii üheselt mõistetavalt nukker, lihtne ja traagiline.

"Kellele lüüakse hingekella" aga saigi minu Hemingway-armastuse lõpu alguseks (teiseks vist kasvasin ka temast ülikooli minekuga natuke välja). Esimest korda suutsin seda lugeda umbes 40 lk ja panin siis käest. Ma arvan, et sellest on nüüd umbes kaheksa aastat möödas. See tundus siis (ja tundus tegelikult nüüd ka) kuidagi nii veniv, nii raskemeelne ja mul oli sellest nii keeruline ennast läbi närida, tundes samas, et ma ei saa oma vaeva eest piisavalt vastu. Ma ei kahetse otseselt, et selle lõpuks läbi sain ja oma aega sellele kulutasin, kuid isegi nüüd, kus ma selle kaanest kaaneni läbi lugesin, tunnen, et see jäi poolikuks. Nagu ma poleks sealt saanud seda, mida ma sealt saama oleks pidanud. Need tegelased jäid mulle lõpuni kuidagi tüütuks ja kogu asjade kulg kaugeks. Aga kulminatsioon oli aus ja lõpp meeldis mulle väga, ehkki see ettaimatav oli.

Gastronoomiliselt hea nädal

Hoiatus! Postitus sisaldab hulganisti toidupilte.

Eelmine nädal oli tõeline maiuspala mu sisemisele omnomnomnivoorile, sest nii palju fancyt toitu ma ühe nädala jooksul vist varem oma elus küll (vähemalt Eestis) söönud pole.

Algas see juba eelmisel esmaspäeval, kui mul oli Tallinnas vaja enne bussileminekut natuke keha kinnitada ja otsustasin Viru keskuses asuva Cafe Lyoni järele proovida, sest igasugu trendikad blogijad on seda omajagu kiitnud. Teenindus oli super ja toit nägi megapõnev välja, aga kahjuks erilist muljet mulle maitse poolest ei avaldanud. See oli midagi-midagi kitsejuustuga ja mul pole sellest ka pilti, sest mul oli nagunii imelik üksinda süüa ja veel imelikum oleks olnud oma toitu veel pildistama ka kukkuda.

Ma ei tea, mul on tekkinud üksi (väljas) söömise osas mingi kiiks sellest ajast saadik, kui ma New Yorgis ja Washingtonis pidin alati "table for one" ütlema, kui ma söömas käisin. Ilmselt ma kujutan seda ette, aga mind vaadati alati sellise kaastundliku näoga, nagu ma oleksin vaene pidalitõbine, kellel ühtegi sõpra pole. Nagu ma ilmselt kujutasin ka ette seda, et mu üksilduse leevendamiseks pandi mind alati maksimaalne hulk inimesi teenindama. Little Italys pitsat süües oli mul vist lõpuks kokku neli või viis teenindajat, kuigi ma reaalselt sõingi ainult pitsat.

Igatahes oli eelmisel nädalal ka Pärnu restoranide nädal ja kuna me eelmisel aastal jäime sellega totaalselt hiljaks ning pidime suvalises kohas suvalisi asju sööma, siis seekord ma hakkasin registreerima kohe, kui selleks võimalus avanes. Proovida oleks ju võinud igasugu restorane, aga enamus menüüsid jättis mind suhteliselt külmaks, seega jäid lõpuks sõelale Ammende villa, sest neil olid põnevad menüüd, also, see on Ammende villa, ja Piparmünt, kus ma olen sada aastat tahtnud käia.

Neljapäeval siis tõmbasime vanaemaga kleidid üll ja sõitsime oma ihutaksojuhiga Ammendesse. Saime oma ihutaksojuhi nii, et ta andis sinnasõidu ajal meile oma mobiilinumbri ja ütles, et helistaksime otse talle, kui koju tahame saada. Päris mugav!

Toitude nimesid ma ei mäleta, aga tänu oma armsale uuele telefonile, oma Juicy Lucyle, sain need vähemalt üles pildistada.

Toit oli hea, aga minu jaoks mitte midagi maadraputavat, samas kogemuse mõttes oli see muidugi äge. Aga ma mõtlen, et isegi kui ma megarikas oleks, siis ma selle põhjal vbolla sinna tagasi ei läheks.

Eelroog: lõhe ja midagimidagi

Pearoog: rebitud sealiha, kartulipuder ja midagimidagi. 

Magustoidu pilt on miskipärast mu telefonist plehku pannud, aga seal sees oli see praksuv suhkur, mis suus sulades keele peal krõbisema hakkab, see oli nii lõbus. Lapsepõlv tuli meelde.

Laupäeval viisin K tema möödunud sünnipäeva puhul Piparmünti, mis oli mulle juba oluliselt rohkem meeltmööda. Toit oli fantastiline ja teenindus oli nii armas ja õhustik oli nii mõnus ja üldse, 9/10, ma ütleks (10 ei saa anda, sest part oli tsipa üle küpsetatud, oh mind gurmaani). See menüü eritas mind nii väga, et magustoidust ei jõudnud isegi pilti teha, enne kui olin selle juba pintslisse pistnud. Aga magustoiduks oli lavendli brüleekreem (kuigi me lavendlit selles ei tundud, aga äkki see olekski imelik olnud) kirsside ja mingi valge asjaga, mis meenutas natuke habemeajamisvahtu ja maitses natuke nagu mittemiski.

Eelroog: võis marineeritud krevetid, peekon, asjad ja seesama habemeajamisvahu moodi asi

Pearoog: part, see fäänsi teravili ja meganämmad kastmed

Ja siis loomulikult oli veel pühapäeva hommik, kui me käisime K-ga Kookoni vahvlibaaris, mis on lihtsalt fantastiline. Lisaks sellele, et nende vahvlid on ideaalsed ja lisandeid saab oma maitse järgi panna nii palju kui ise tahad, on minu arvates pühapäeva hommikul vahvlibaari külastamises lihtsalt midagi nii idüllilist.

Kurb osa eelmise nädala (ja ka selle nädala, aga nüüd pole enam vahet) juures oli see, et ma suutsingi oma teisipäevasest jooksust või millest iganes nohusse jääda, seega vähemalt kolmandikku maitsetest ma ei tundnudki. Ma olen oma keha peale siiani megasolvukas, sest lisaks restoraninädalale rikkus see tõbisus ka ära mu megageniaalse eelmise nädala trenniplaani ja nüüd ma pean veel vähemalt nädala ootama, enne kui jooksma saan.

Veeeeel jooksust

Ma ei teagi, kumb on märkimisväärsem sündmus, kas see, et ma käisin eile jooksmas ja ei kukkunud ühtegi korda pikali või see, et ma jooksin 11 km järjest.

Kukkumishirm kummitas mind küll, tuleb tunnistada. Iga natukese aja tagant võpatasin hetkeks mõistes, et ma püsin endiselt jalul, aga mul on võimalus kukkuda. Alguses proovisin tee ääres pehmemal pinnasel joosta (et maandumine nii valus poleks), aga see ei meeldinud jälle miskipärast mu pahkluule. Ma pole eelmisest kukkumisest veel päriselt toibunud ka, vasakule põlvele otseselt toetada ei saa ja see lõpetas alles eelmisel neljapäeval mingite rõveduste immitsemise (õhhh), aga hoopis parem põlv oli see, millele tuleb nüüd mõnda aega trennides tugi peale panna. Randmevalu oleneb vist ilmast ja õhuniisksest (nagu minu vanuses tervisehädade puhul ikka kipub olema), aga kätekõverduste asemel tuleb nüüd igaks juhuks vist midagi muud teha mõnda aega (hehe, nagu ma muidu metsikult kätekõverdusi teeks), sest mul on seda rannet päris tihti vaja.

See distants on aga tegelikult ka minu jaoks natuke märkimisväärne, kuna see on pikkuselt teine, mille ma terves elus üldse läbi jooksnud olen. Lisaks oli veel eelmisel aastal samal ajal mu elu pikim läbitud vahemaa napilt alla 7 km ja sellelegi mõeldes pidin endale eelnevalt sisestama, et ma ikka suudan. Eile kui oma marsruuti plaanisin, siis aimasin küll, et see tuleb kuskile 10 km kanti, aga see ei hirmutanud mind üldse! Küll ma olen vapper.

Natuke aeglane olen ma ikka - kujutate ette, selle esimese ja teise jooksu vahel polegi ma teinud läbi maagilist arengut - aga samas minu jaoks on hooaja alguseni veel aega, also ma olen ka veel pisut lombakas ja pidin eile natuke aega kõndima, kuna pulss tõusis üle 180 ja see ei meeldi mulle väga.

Oma suurimaks šokiks ärkasin aga täna kell pool kuus kurguvaluga, kuigi ma ei suuda ette kujutada, kuidas ma possibly oleks saanud eile külmetuda, ilm oli lausa ideaalne ja tuult polnud ollagi (mis on Pärnus ikka päris haruldane). Mõnes mõttes ma olen isegi väikeste külmetushoogude üle alati natuke elevil (eeldusel et need on järgmiseks päevaks läinud), kuna need annavad mulle võimaluse Gordoniga uusi väestavaid smuutisid proovida ja õhtul jalavanni teha ning My Kitchen Rulesi vaadata. Ma ei tea miks, aga see kombo ravib mind pea alati terveks

Intelligentne huumor

Rääkisime viimasel ajal mitme inimesega luupainajatest ja ma läksin eile õhtul oma vanasse (kinnisesse) blogisse otsima oma kõige eredamat kokkupuudet luupainajaga, mis on vist ainus kord mu elus, kui olen üles ärganud iseenese karjumise peale (ma rääkisin ju pidevalt, et Tolstoi korteris kummitas).

Seda lugu ma ei leidnud, küll aga amüseerisin end tubli pooltunnikese oma kunagiste postitustega. Ma olin vanasti nii palju vaimukam! Mis juhtus?

Peamised järeldused, milleni ma jõudsin on:
1. Susanna on mu parim naltsipartner forever and ever ja
2. sess (eriti just kirjanduse õpingute ajal) on parim blogimise motivaator.

Mina süüdistan magistriõpet oma vilkaima mõttetöö mõrvamises.

kolmapäev, detsember 01, 2010

Eesti kirjandus II eksam.
Ruum on täidetud keskendunud, aastaarve peast teadvaid üliõpilastega.
Avaneb uks ja sisse astub napis riietuses Susanna, peast jalatallani tätoveeritud (pindmise ornamentaalse struktuuriga) ja ütleb: "Tere, mina olen Marie Underi esimene loominguperiood."

Mul pole enam isegi piisavalt teadmisi, et aru saada, kas see nali töötab või mitte. Aga kui töötab, siis kuramuse intelligentne huumor, ma ütleks!

Also, peaks uuesti suure ahastuse (või paine ja spliini, nagu ma vanasti ütlesin) korral kasutusele võtma väljendi "lähen Emajõest Betti Alveri koralle otsima".

Jahh, bakaõpingud tegid mind ikka veits rafineeritumaks. Makaõpingud tegid mind lihtsalt veits... funktsionaalsemaks.

Mina, sünnitusekspert

Ma olen juba mitu nädalat tahtnud seda intrigeerivat pealkirja siia panna, aga nüüd, kus lõpuks lepingud allkirjastatud ja asi ametlik, võib vist asjast üht-teist pajatada ka, sest minu arvates on see päris vahva lugu (ei, ma ei hakka surrogaatemaks).

Ma, eksole, tõlgin suht palju, juba viimased kolm(?) aastat või nii. Mõnikord on mu elus perioode, kus mulle näib, et ma midagi muud ei teegi, kui tõlgin. Vist kõige kurvem osa tõlkimise juures, peale selle, et sulli ei tule, on see, et kunagi pole aega tulemuse üle rõõmu tunda ja sellest tulemusest ei jää ka erilist jälge. Kliendid ei tea, kes nende tõlkeid teeb, paremal juhul nad lihtsalt võtavad seda valminud teksti kui iseenesest mõistetavat tulemit, halvemal juhul nad leiavad, et on minust targemad (ja tihti ongi, eks katsuge korraga olla ekspert patendilahendite ja kahvelsõidukite hingeelu aladel) ja vinguvad. Tööd on lõputult ja alati, kui midagi valmis saab, tuleb kohe midagi uut, või siis tuleb sada asja korraga. Eelmisel nädalal oli mul näiteks korraga käsil lehmaudara palsami, eelküpsetatud kartulite valmistusõpetuse, telekapuldi ja miskise e-kirja tõlkimine.

Üks parim võimalus tõlkijana nö märgi maha jätmiseks on raamatud. Kunagi, kui ma olin noor ja ullike, kujutasin ette, kuidas ma tõlkijana hakkangi raamatuid tõlkima ja see saabki minu tööks. Karm reaalsus on see, et raamatute tõlkimise eest saab veel vähem sulli kui tavaliste tõlgete eest, seega on see pigem nagu missioonitundest tehtav hobi, aga see-eest mõnikord väga tänuväärne, sest sinna läheb reaalselt minu nimi külge ja mul on füüsiline tõend sellest, et ma ei ole lihtsalt oma aega raisanud.

Oma esimest raamatut hakkasin tõlkima õite kogenematuna ja see protsess oli tegelikult võrdlemisi traumeeriv, sest mul polnud aimugi, mida teha, lisaks oli see päris keeruline tekst ka. Tegelesin sellega terve suve pärast esimest magistriaastat ja siis veel pool sügist takkapihta ja olin pidevalt ahastuses. Ma isegi ei tea, mitu pangetäit pisaraid ma sellepärast valasin või mitu korda I tuli koju ja leidis mu arvutiekraanile karjumas "Mida sa must saada tahad?!?!" Aga lõpuks, kui kõik sai tehtud, kaasnes sellega hunnik feimi ja ma nägin, kuidas minu tõlgitud raamat sai Rahva Raamatu TOP10 seas auhinnalise koha ja see oli maruuhke tunne.

Siis pakuti mulle teist raamatut, millega läks nii, et pärast kogu asjaajamist jäi mul umbes 250 lk tõlkimiseks alla kahe kuu, kuna pärast seda läksin ma Ussi. Eks ma andsin endast parima ja ei taha nüüd mingeid vabandusi otsida, aga ma olin pidevalt pooleldi juba mõtetega mujal ja kiire oli ka ja tagasisidest selgus, et selle raamatu tõlge oli kolossaalne feil. Mina arvan siiani, et asi niiiiii hull ka polnud, aga igatahes eeldasin, et sellest kirjastusest ma enam midagi ei kuule ja vaikselt leppisin faktiga, et jäängi igavesti konveiermeetodil igavaid dokumente tõlkima.

Kuniks paar nädalat tagasi tuli mulle postkasti kiri pealkirjaga "Tõlketöö pakkumine" ja pärast mõningast kaalumist leidsin, et okei, ma võin ju hakata veeel varem üles ärkama ja natuke lisatööd tegema, sest see toob ellu vaheldust ja on äge kogemus ja kui hästi läheb, siis ma saan raamatumaailmas uuesti heasse nimekirja. Ja see on nimekiri, kuhu ma meeleldi kuuluda tahaksin.

Ja nüüd ma siis olen juba umbes kaks nädalat tõlkinud... sünnitusõpikut. Just nii. Või tegelikult oleks vist õigem öelda, et see on raamat, mis peaks naisi julgustama kodus sünnitama. Ma pean tunnistama, et esimesel sirvimisel tundus mulle küll, et need kirjeldused ja illustreerivad FOTOD ei saa kedagi julgustada ÜLDSE sünnitama muul moel kui üldnarkoosi all, also olin võrdlemisi kindel, et kui ma oma sõpsidega neid lugusid jagan (sest kui mul on rõve, siis ma tahan et teistel ka oleks, sest jagamine on viisakas), lähevad nad kõik koos minuga vabatahtlikule steriliseerimisele.

Mida rohkem ma aga seda raamatut tõlgin ja teksti sisse lähen, seda rohkem pean tunnistama, et hakkan oma meelt muutma. Tähendab, mina ise ei kavatse endiselt sünnitada mingil muul moel kui lasta sellel lapsel endast inglilaulu saatel välja tereporteeruda, aga olen väga valmis nüüd sünnitusi vastu võtma. Ma ei taha (ja võib-olla ei tohi ka, seega see, mida ma järgmisena ütlen võib, aga ei pruugi raamatus sisalduda) nüüd spoilida, aga näib, et kodusünnitusel ämmaemandaks olemine tähendab peamiselt vee keetmist, käterättide toomist ja soovitamist mõelda, et sa oled veega täituv lilleõis või vaikselt avanev koobas või misiganes. Noh ja mõnikord küünarnukkideni kellegi vajayjaysse ronimist ja vaagnaluu raksudes lahti lükkamist, aga võib juhtuda, et selle osa ma jätaks vahele.

Seega, kui keegi peaks otsustama last saada, siis hiljemalt augustiks võib juba julgelt minuga koos hängida, sest kui kriitiline pudenemishetk kätte jõuab, olen ma täiesti valmis teile lilledest ja koobastest rääkima ja mahedate vaalakeelsete üminate saatel lapse siia ilma juhatama (välja arvatud juhul kui ma verd ja soolikaid nähes pildi tasku panen, misjuhul must ilmselt väga kasu pole. Muide, ma ei tea, miks ma arvan, et sünnitusega soolikad kaasnevad, aga ma olen selles alati täiesti veendunud olnud).