Kõik, mis siiani tehtud

Ma peaksin muidugi jälle lugema, aga patustan siiski ja teen päevade kaupa väikese ülevaate, mis me siiani teinud oleme, sest muidu ma unustan ja ma tahan mäletada!

1. Neljapäev, 14. august jõudsin ma siia ja ei teinud midagi, sest kedagi polnud veel siin. Magama läksin sellele vaatama pool üks.
2. Reedel käisime rahvusvahelistega ülikooli kohvikus õhtust söömas ja kaheteist ajal jõudis kohale Teresa. Rääkisime üheni öösel juttu.
3. Laupäeval käisime Astridi ja Teresa (vist) semudega õhtust söömas ja Waterfronti pargis. Magama jõudsime poole ühe ajal.
4. Pühapäeval toimus "pidu", kus sai "süüa", nagu me armastame öelda. See oli siis see esmakursuslastele mõeldud pidu ülikooli korvpallihallis. Pärast seda läksime peahoone parki teiste rahvusvahelistega tutvuma ja olime seal südaööni.
5. Esmaspäeval käisime väiksema rahvusvaheliste seltskonnaga ühes õllekas istumas (mina õlut ei joonud, jumal tänatud, sellise jubeduse eest palju raha maksta oleks eriti nukker olnud) ja läksime "varem" koju, st natuke pärast südaööd.
6. Teisipäeval käisime esimest korda rahvusvahelistega sushit söömas, aga kuna me läksime sinna nii hilja ja ootasime tunnikese lauda ja siis veel tunnikese sushisid, saime süüa alles üheteistkümnest. Pärast sattusime Teresaga naltsisoone peale ja naersime poole kaheni.
7. Kolmapäeval käisime elava muusikaga baaris nimega Republic, jõime täiega head veini ja loomulikult ei läinud üheteist ajal sealt ära minnes koju, vaid hoopis Waterfronti parki ja hüppasime purskkaevu. Südaöö oli ammu möödas, kui koju jõudsime.
8. Neljapäeviti on kohas nimega Mynt valik jooke ühe dollariga. See oli väga pöörane õhtu. KÕIK olid väga purjus (kui sa ikka saad viinakokteili ühe dollari eest, kus viina ja mahla on pooleks, siis pole imestada) ja tantsisid läbi öö, kuni pidu kella kahest ära lõppes. Magama läksime vist pool kolm ja järgmisel hommikul olid kõik ikka veel suhteliselt purjus.
9. Reedel pidasime Itaalia poisi Steffano 21. sünnipäeva tema valitud burksikohas ja teised läksid sealt veel mingisse toredasse kohta edasi, aga kuna ma olin nii väsinud, siis tulin koju tagasi... ja rääkisin poole üheni Astridiga juttu, sest teda ei lastud sisse.
10. Laupäeval toimus ühe kohaliku tüdruku juures korteripidu (punaste topsidega!), pärast mida osad läksid jälle kuhugi edasi, aga ma tundsin ennast selleks ajaks juba, nagu kõnniksin unes, nii et ma otsustasin koju minna. Thomasel oli halb olla, nii et me läksime koos... ja lobisesime lõpuks südaööni koridoris väga elulistel teemadel.
11. Pühapäeval vaatasime rahvusvahelistega nädala jooksul tehtud pilte ja naersime nii, et pisarad silmis. See kestis umbes kümneni ja ma ausalt ei mäleta, mida me pärast seda tegime, aga magama läksime ikka pärast südaööd.
12. Esmaspäeval mõtlesime, et võtame vabalt ja ei tee midagi, aga siis läksime Sebastianiga burksi sööma ja pärast istusin brasiillastega südaööni köögis ja rääkisin juttu (sellest ma juba kirjutasin).
13. Teisipäeval käisime jälle sushit söömas ja siis ookeani ääres (sellest ma ka kirjutasin).
14. Kolmapäeval tegime Asakole üllatust ja siis pidime siia tagasi tulema, et oma toakaaslaste ja boksikaaslaste lepingud allkirjastada (ma tean :D) ja siis hakkasime tüdrukutega plaane tegema, millal kuhu minna, aga ma olin voodis kümme minutit ENNE südaööd! Noh, magama jäin ühe ajal, aga siiski!
15. Eile toimus rahvusvaheliste klubis tutvumisõhtu ja siis pärast seda veel tutvumine selle raamatuklubiga, millega ma juulis liitusin (ja siis ära unustasin) ja õhtul mõtlesin et okei, loen natuke ja lähen varem magama (haha) ja kui ma kella vaatasin oli aeg JÄLLE veerand üks. Aa, käisin ka Waterfronti pargis ja seal oli niiiii palju delfiine! Ja nad hüppasid! Vaimustav.

Täna toimub ühe Ameeriklase Benjamini majas pidu, kuhu kõik viivad oma "kohalikku" toitu ja kuulavad erinevate maade muusikat ja on muidu muhedad. Homme läheme võib-olla geibaari, võib-olla mitte, kes teab. Aga ma ei tunne enam väsimust! Ehk sellepärast, et ma tunnen ainult külma, kuna meil parandati kliimaseade ära ja nüüd on tubades püsivalt 17-18 kraadi.

Surprise!

Eile oli ühel Jaapani tüdrukul Asakol sünnipäev ja Marino organiseeris talle üllatuspeo. Kõigepealt saime kõik peahoone ees kokku ja tegime grupipildi, mille Marino lasi ära raamida ja siis kirjutasime kõik kaardile alla. Poole kaheksast viisid teised Jaapani tüdrukud Asako välja sööma ja meie hiilisime umbes 30-35 inimesega linna kõige popimasse magustoidukohvikusse, kus me neid ootama jäime.
See oli mu esimene üllatuspidu ja see oli nii põnev! Me olime nagu väikesed lapsed, üritasime hästi tasa olla, mis ajas meid muidugi lakkamatult itsitama ja Marino oli nii elevil, hiilis ringi ja üritas luurata, et kas nad juba tulevad. Ja siis jõudis sünnipäevalaps trepist üles ja kõik hüppasid püsti ja hüüdsid "SURPRISE!" ja hakkasid (täiesti spontaanselt) talle sünnipäevalaulu laulma. Ausalt, see nägu, mis talle pähe tuli oli lihtsalt VÕRRATU. Tal ei olnud kogu asjast aimugi (või vähemalt oskas ta väga hästi teeselda), tal purskasid pisarad silmist ja ta lihtsalt seisis seal ja korrutas thank you, thank you. See tunne oli lihtsalt imeline! Kõigil olid silmad märjad, sest see õnnestus nii hästi ja ta oli nii rõõmus ja tänulik, täpselt nagu Astrid ütles, tunne oli selline, nagu oleks endal sünnipäev olnud. Ja siis toodi talle küünlaga koogitükk ja ta puhus küünla ära ja kõik plaksutasid ja olid üleüldiselt eufoorilised. See oli üks toredamaid hetki siiani.
Nüüd muidugi hakkavad kõik midagi erilist oma sünnipäevaks eeldama, sest vaevalt Marino kellegi kõrvale jätab, nii et see üllatus ei saa enam kunagi nii suur olla, aga siiski. Üllatuspeod. Ma saan täiega aru, miks Ameeriklased neid teevad!

Igavene kesköö

Ma ei taha leppida sellega, et mu eufooriline mesinädalatefaas siin on juba lõppenud, aga ma pean tunnistama, et noorte inimestega sammu pidamine on RASKE. Plaanin Floridasse pensionile minekut. Ma lihtsalt ei tea, kuidas see nii on, et iga kord, kui ma kella vaatan, on kesköö. Ja ma olen jälle ärganud kell seitse ja ma olen jälle kodust umbes poole tunni kaugusel ja ma tean, et ma ei saa jälle magama enne kella ühte. Viimasel ajal ei saa ma isegi Marinot süüdistada, sest meie ühised "rahvusvaheliste" üritused on toimunud kas varem või üks õhtu näiteks ei toimunudki midagi (eksole!).
Eile käisime jälle linna popimas kohas sushit söömas, sest teisipäeviti on seal 50% soodsam. 12 tükikest saab umbes viie euroga ja see on nii HEA. Me maandusime oma 35 inimese suuruse pundiga seal juba pool kaheksa, nii et kümnest oli kõik söödud. Aga noh, kuidas sa lähed koju, kui õhtu on nii soe (kuigi mitte enam palav) ja ookeanilt tuleb tuul ja ühesõnaga otsustasime oma väikse kambaga ookeani äärde Waterfronti parki minna, noh nii pooleks tunniks ja siis normaalsel ajal magama saada. Seal on selline puidust moodustis, ma ei tea, kuidas seda kutsutakse, midagi kailaadset, aga samas ka mitte, igatahes see viib vee kohale ja seal on imelised suured kandilised pingid, millel lesida ja tähti vaadata. Teresa ja Sebastian (maailma kõige Hollywoodilikumal moel geipoiss, kes on lihtsalt niii imearmas. Ja poliitiliselt ebakorrektne. Vaimustav) tukkusid ühel pingil, mina, Jose, Astrid ja Thomas pooleldi istusime, pooleldi lesisime teisel ja kõik olid lihtsalt nii väsinud, et see vestlus oli hüsteeriliselt naljakas. Õnneks oli tuul piisavalt jahe, et me ei saanud magama jääda, muidu oleks hommik meid sealt pinkidelt leidnudki. Küsisin Thomaselt, et kas ta on ka märganud, et viimasel ajal oleks nagu kogu aeg südaöö ning ta heitis pilgu oma käekellale ja hakkas naerma, sest loomulikult hakkas kell kümne minuti pärast kaksteist saama. Ja loomulikult ei saanud me sealt kohe minema. Loomulikult ei saanud me oma lobisemisi tee peal lobisetud. Loomulikult saime magama kell üks. Ja loomulikult ärkas meie kõrvaltoa tüdruk kell seitse, sest tal on kool kell kaheksa IGA PÄEV ja me jagame vannituba, mis on otse mu pea taga. Ma ikka teesklesin umbes üheksani magamist, kuigi mul on hunnik lugemist teha. Ja nüüd ma patustan siin blogimisega, aga kohe kui see valmis saab, torman raamatukokku. Töö hulk on vähemalt Euroopast tulnutele suhteliselt absurdne. Mul on praegu pooleli KUUS raamatut, neist kolm õpikud ja kolm romaanid, mille põhjal tuleb ülidetailsed esseed kirjutada. Ja kõik peab olema loetud umbes järgmiseks nädalaks. Ja kodused ülesanded peaaegu iga päev. Oeh.
Aa, ja üleeile näiteks ei läinud ma hilja magama mitte sellepärast, et me oleksime kodus rahulikult filmi vaadanud, nagu plaanis (ja see oleks tore olnud). Esmaspäeval ma ärkasin ja läksin raamatukokku, olin seal kaks tundi, siis oli mul kaks loengut, pärast mida läksime tüdrukutega lõunale, pärast mida läksime Teresaga päikseprille ostma. Me saime siin mingid kupongiraamatud, millega saab Ray Banide eest 30 doltsi alla ja kuna see päike siin on nii ere, et mu silmad on pidevalt punased, leidsin, et oleks aeg esimeste "päris" päikseprillide jaoks. Need on lihtsalt nii vinged, et mul pole sõnu. Siis läksime loomulikult ookeani äärde, kui Teresale meenus, et tal on tegelikult üks loeng veel ja mulle meenus, et ma pidin raamatukokku minema. Tema läks siis kooli ja mina lugema ja kusagil seal vahepeal mainisime oma Brasiilia naabritele, et vaataks õhtul filmi. Aga kui me tagasi koju jõudsime, kutsus Sebastian meid sööma ja kuna me olime täiega näljased, proovisime ära väidetava Charlestoni parima burksi (mis ei olnud just midagi väga erilist) ja Sebastian teatas, et tema tahab nüüd šokolaadikooki. Kuna aga kõik kohad olid kinni, siis otsustas ta, et tahab hakata šokolaadikooki KÜPSETAMA, nii et me suundusime oma pisikesse apteek-toidupoodi. Ma ei tea, kas asi oli burgeris või nende asjade nägemises, mida nad oma kooki plaanisid panna (valge šokolaadi küpsised, snickersid, maapähklivõi, šokolaad ja vahukommid), igatahes lõi mul kõhtu valu ja siis teatas Astrid ka, et tal kõht täiega valutab, nii et me läksime kahekesi koju. Hiljem saatsid nad mulle koogist pildi ja ma sain juba selle vaatamisest peaaegu suhkruhaiguse.
Lesisin voodis, lugesin natuke raamatut ja mõtlesin, et läheks õige varem magama, kui uksele koputati ja seal olid Alyson (kes on Teresa isiklik brasiillane) ja Thomas (kes on meil Astridiga kahepeale), kes teatasid, et nad tulid nüüd filmi vaatama... mille me loomulikult unustanud olime. Ma ütlesin endamisi ühe päris koleda eestikeelse sõna, aga kutsusin nad siiski sisse (muidu oleks nad pidanud tervelt 20 meetrit tagasi koju kõndima, oh ei!), sest tegelikult mulle meeldib nendega aega veeta, või üldse kellegagi, kes tuleb minu jaoks väga erinevast kohast ja tahab sellest meeleldi rääkida. Filmi me ei vaadanud, sest Teresat polnud ja Astrid oli rivist väljas, aga istusime niisama köögis ja rääkisime Brasiiliast ja Eestist ja elust, mis oli vaimustav... kuni käes oli jälle südaöö ja rohkemgi.
Eile, muide, pidime Teresaga varem magama minema, et täna tõusta ja jooksma minna. Ma ei loo endale enam illusioone.

Isle of Palms

Ehkki ma peaksin praegu homseks õpikut lugema ja asjalik olema, siis teen ikkagi meie rannapäeva postituse praegu ära, muidu juhtub vahepeal jälle nii palju asju, et ununeb. Eile õhtul vaatasime koos teiste rahvusvahelistega pilte, mida Marino meie siin oldud aja jooksul teinud on ja see võttis POOLTEIST TUNDI. Ühe nädala piltide jaoks! Aga täna on haruldane õhtu, sest esimest korda ei toimugi ühist väljaminekut. Marino väidab, et ta on väsinud, aga see ei saa põhjus olla. Marino ei väsi kunagi. Igatahes korraldame hoopis oma kõrvalboksi Brasiilia poistega filmiõhtu, sööme popkorni ja vaatame mingit kuulsat Brasiilia filmi. Ja siis üks õhtu vaatame Saksa filmi ja üks õhtu Prantsuse ja ma tahaks kusagilt Detsembrikuumust subtiitritega saada, siis me saaks seda ka vaadata (ma ju ikkagi osalen seal!)

Aga jah, rannapäev. Rannad on üldiselt kesklinnast suhteliselt kaugel ja ühistranspordiga sinna väga ligi ei pääse. On Folly, kus käiakse peamiselt surfamas ja kus pidavat alati delfiine olema ja siis veel mingi rand ja siis Isle of Palms ehk palmisaar, kus meie käisime. Muidugi, nagu suurem osa muid "saari" siinkandis, ei ole tegelikult tegu saarega. Aga see oli siiski liivarand ookeani ääres ja seal oli palju palme.
Ma olin niiiii elevil. Mu esimene ookeanis ujumine! Lisaks oli see kõige kuumem ilm siiani, kraade oli vist 39 ja tajutav temperatuur 45. Meid sõidutati kohale ajalooliste bussilaadsete sõidukite ehk trollydega, mis olid väga lahedad, aga paraku puudus neis konditsioneer. Selle kompenseerimiseks anti kõigile mingid lapakad, et endale tuult teha :D Sõit sinna võttis umbes 40 minutit ja oli täiega ilus, kahjuks ei saanud ma pilte teha, aga kui me ükspäev Savannahisse sõidame, siis saab ehk peatusi teha ja pildistada.
Põhimõtteliselt jõudsime sinna, koorisime ennast paljaks, mökerdasime päevituskreemiga kokku ja panime kollektiivselt vee poole ajama, sest see kuumus oli peaaegu üle mõistuse. Vesi oli muidugi nii soe, et erilist vahet ei olnud, kas olid vees või mitte, aga siiski, esimene hetk oli nii hea.
Ja siis see juhtus. Alguses ma ei saanud aru, mis toimub. Mu kätt läbis selline kõrvetav valu. Ja siis ma tundsin seda ma seljal. Ja tagumikul. Ja jalalabal. Igal pool hakkasid kõik kiljuma ja jooksid veest välja. Põhimõtteliselt olime me sattunud otse keset meduusiparve, kes teadupärast kõrvetavad päris valusalt, kui neile pihta minna. Mina sain vist kõige hullemini, kuigi nii mõnedki puutusid nendega kokku. Ja see oli ikka päris valus, ma ei saanud tükk aega istuda ja mu jalalabal on siiani armid (aga ehkki me kaalusime seda varianti, siis keegi mulle siiski peale ei pissinud).
Mõne aja pärast hakkas mul natuke parem ja ma läksin vette tagasi, sest veest väljas lihtsalt ei olnud võimalik olla ja rohkem ma meduuse ei kohanud. Aga see vesi oli nii soolane ja seal oli nii hea hõljuda ja lained olid nii ägedad ja üldse, nii hea oli.
Vahepeal anti meile lõunat, mis koosnes Subway võikudest, krõpsudest, šokolaadiküpsistest ja limonaadist. Nii Ameerika!
Pärast lõunat oli meil rannas veel umbes kolm tundi aega ja me veetsime selle nii, et läksime Teresa, Astridi, ühe Saksa poisi, ühe Saksa tüdruku, ühe Hollandi tüdruku ja kahe Brasiilia poisiga vette, seisime seal kaelast saati ja rääkisime juttu. Ja oeh, nii palju nalja sai ja see oli nii äge. Need inimesed siin on lihtsalt imearmsad. Mu nägu põles veits ära ja sakslased said kergeid põletusi (see pidavat iga aasta sakslastega juhtuma), aga muidu jäid kõik täiega rahule.
Ja siis õhtul läksid kõik välja. Nagu igal õhtul. Mina vist ei läinud, või läksin, ausalt öelda ma ei mäletagi enam, sest nii palju toimub koguaeg.
Aga pilte kah (neid palju pole, sest kesse rannas ikka pildistab)

 Trolly

 Et palavusse mitte ära lämbuda.

 KUI prantslane saab üks inimene olla? :D

 Teresa oma College of Charleston mütsiga

Oo, mu aju!

Plaanisin tegelikult kirjutada meie eilsest rannapäevast, aga kuna mul on seljataga esimene haardkoor kuuetunnine raamatukogus õppimise päev (mille lõpuks ei saanud ma ikkagi homseks kõike vajalikku tehtud), siis mu aju on nii väsinud, et ma suudan vaevalt oma nime meenutada, seega teen selle postituse koos piltidega millalgi lähiajal.

Aga mõtlesin, et räägin hoopis ühest eriti armsast vahejuhtumist, mis mul täna hommikul seoses Eestiga oli. Siin inimesed ikka üldiselt enam-vähem midagi Eestist teavad, või vähemalt ei kahtle nad selle olemasolus, eriti muidugi need, kes Euroopast tulevad. Üks itaalia poiss näiteks teadis kõiki Eesti suusatajaid nimepidi, mis oli eriti kipa ja üks Hollandi tüdruk kiitis meie eurolaule.
Igatahes, sõime ülikooli sööklas hommikust ja rääkisime juttu, kui üks Ameerika tüdruk meie juurde tuli ja küsis, kust mu aktsent pärit on. Ma vastasin et Eestist ja valmistusin juba selgitama, kus see asub, kui ta läks lihtsalt NII elevile ja ütles, et ta on alati tahtnud Eestit külastada ja et ta on kuulnud et Tallinn on väga ilus koht ja et ta on nii rõõmus, et mind kohtas ja küsis, kuhu ta veel peaks minema, kui ta sinna sõidab ja see oli lihtsalt nii vahva, sest tavaliselt lähevad kohalikud elevile, kui nad kohtavad rahvusvahelisi "lahedatest" kohtadest nagu Saksamaa või Prantsusmaa või Itaalia. Oeh, see tegi mu tuju nii heaks.
Ja siis ma läksin raamatukokku. Ja olin seal igavesti. Lõpuks pidin ma lahkuma kahel põhjusel, esiteks mu aju lõpetas töötamise ja teiseks hakkas mul seal nii KÜLM, et ma ei tundnud enam oma varbaid.

Eilne õhtu

Oeh, ma olen iga õhtu midagi põnevat teinud ja väljas käinud ja magasin vist viimati New Yorgis. Aga nad näitasid meile erinevaid faase, mille rahvusvahelised välismaal läbivad ja esimene neist oli "mesinädalad" ja ma olen NII totaalselt selles faasis. Mul on pidevalt selline tunne, nagu oleksin laksu all (kahtlustan, et nad panevad midagi kraanivette). Ma olen koguaeg lihtsalt niiiii elevil ja armastan kõike ja kõiki. Tänu sellele adrenaliinile ma isegi ei vaja und enam :D

Selleks, et aru saada, miks ma nii palju erinevaid asju teen ja üldse teha saan, peaksin kõigepealt alustama vahepalaga, mille pealkiri on Marino. Marino on 2m 11cm pikk Austraalias üles kasvanud brasiillane, kes on võtnud oma elu missiooniks teha nii, et kõik rahvusvahelised ennast siin võimalikult koduselt tunneksid ja võimalikult paljudega tutvuksid. Ta suhtub sellesse lihtsalt niiii suure kirega ja see tuleb tal suurepäraselt välja, millele aitab suuresti kaasa ka see, et ta teab absoluutselt kõike. Kui kusagil midagi ägedat toimub, siis ta teab. Kõikide kõige ägedamate kohtade juhatajad on ta sõbrad, nii et me saame igal pool allahindlust ja muid hüvesid (nt eile käisime baaris, aga "alaealised" said ka sisse, eeldusel et nad ei joo). Ta on üks nendest õnnelikest, kes on sattunud tegema täpselt seda, mida ta tahab ja kelle ööpäevas on umbes 40 tundi. Esmaspäeva õhtuks olid tal meeles kõigi nimed ja teisipäevaks ka juba sünnipäevad.

Eile õhtul oli linna kuumimas sushikohas -50% õhtu, nii et Marino viis kõik rahvusvahelised, kes tulla tahtsid, sinna sööma (kõik ikka maksid enda eest, aga ta sõna otseses mõttes võttis meid sappa ja viis sinna). Meid oli kokku vist 30, nii et me saime enda alla terve selle koha tagumise ruumi ja jagunesime nelja suurde lauda. Sushi oli...niii hea lihtsalt ja lisaks sellele sattusin ma absoluutselt kõige lõbusamasse lauda, mul olid õhtu lõpuks põsed naermisest täiesti valusad. Noh ja siis ei tulnud meil Teresaga pärast und, nii et me viskasime poole kaheni veel naltsi, nii et mu kõhulihased said ka korraliku trenni (mis on hea, sest nii palju toimub ja me ei jõua ükski päev jõuksi). Teresa on imeline.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid eilsest, sest eilne õhtu oli kogu mu siinoldud aja jooksul kahtlemata kõige lemmikum (ja mul täitus siin täna alles NÄDAL!). Marino viis umbes 15 rahvusvahelist ühte baari, kus oli elav muusika. 

Pean vahepeal ka mainima, et siin on absurdselt palav. Iga päev on olnud umbes 37 kraadi, pluss niiskus. Eile hommikul oli tuletõrjeõppus ja ma pidin maa külge kinni sulama seal oodates.

Kuna me olime õues, siis ei andnud palavus järele ka ja ilmselt tänu sellele hakkas mu klaas veini mulle ERAKORDSELT kiiresti pähe. Või noh, poole peal olin ma juba väga väga lõbus. Mis muidugi tegi suurt nalja Teresale ja Astridile, kes panid ette, et ma võiks klaasi veel juua, lihtsalt selleks et näha, mis juhtub. Juhtus see, mis ikka juhtub, kui ma veits joon - kes on näinud, see teab. Ma tuikusin natuke, itsitasin hästi palju ja rääkisin veel rohkem. 

Mul ei olnud meelest läinud see üks kord kui me pimedas ookeani ääres käisime ja ma panin ette, et läheks nüüd ka. Meiega liitusid veel Thomas Brasiiliast, kes on meie boksinaaber, ja Jose Ecuadorist. Nad on mõlemad 18 ja nii siiralt entusiastlikud, et see on lihtsalt vaimustav. Kuna teised tahtsid süüa, siis tegime vahepeal võikupeatuse ja liikusime mööda väljasurnud kolmapäevaõhtuseid tänavaid ookeani poole. 

Enne päris veeni jõudmist on park, kus on selline purskkaev, mis ongi pm mõeldud enda jahutamiseks. See pole üldse sügav ja seal on suured veejoad. Ja noh, kuna mul oli nii palav (kell pool kaksteist oli 29 kraadi) ja ma olin veits vindine, siis ma otsustasin, et see on kõige parem aeg kõigi riietega sinna sisse minna. Ja tüdrukud järgnesid mulle, mis oli niii äge. Poisid seisid ja vaatasid hämmeldunult pealt, kui me seal ringi jooksime ja läbimärjaks saime. Oeh, see oli nii tore. Ja lisaks sellele oli mul NII hea olla. Jah, ma tilkusin ja haisesin kloori järele (mis muide tegi mu juuksed i-me-li-seks!), aga mul ei olnud palav. Mul oli täpselt paras olla. Ja siis me seisimegi vee kohal selle asja peal mille nime ma ei tea ja ookean oli vaikne ja must ja öö oli nii soe ja tähed olid taevas ja eemal vilkusid tuled ja ma olin nende inimestega, kellest ilmselt saavad siin mu kõige lähedasemad sõbrad see oli lihtsalt selline... õiges kohas olemise tunne, mis oli nii maagiline. Oh jah, nii hea.

Täna õhtul on selline üritus nagu Dive In Movie, mis osade väitel tähendab seda, et kõik hüppavad basseini ja vaatavad filmi ja teised ütlevad, et lihtsalt vaadatakse filmi. Kes teab.

Oma loengutest kirjutan ka ükskord, aga kui ma tagasi tulles oma kohvrist imearmsa hallide juustega naise välja võtan, siis ärge üllatuge, see on mu nais-ja soouuringute professor ja ma lihtsalt EI SAA teda siia jätta.

Mul on nüüd postkast!

Armastuskirjad palun saata:

Minu nimi
1180C of C complex
Charleston SC 29424-1511
USA

Tere, ma olen Christina ja ma elan Estonias

Oeh, ma ei tea, millest alustada. Alustaks sellest, et ma olen elus! See on ilmselt esimene paljudest paljudest postitustest, mis algavad sõnadega "ma pole nii ammu bloginud, aga..."

Ma pole nii ammu bloginud, aga mul on lihtsalt nii palju tegemist olnud. Ma tean, et mu viimane postitus oli kolm päeva tagasi (vist), aga mul on tunne, nagu sellest oleks mitu kuud möödas. Praegu on sõna otseses mõttes esimene kord reedest saadik kus ma saan istuda ja mul on kaks tundi enne järgmist üritust. Siiani oleme tüdrukutega lihtsalt terved päevad ringi jooksnud ja õhtul väsinuna voodisse kukkunud. Lisaks olen ma kolme päeva jooksul kohtunud rohkemate inimestega kui senise elu jooksul kokku, ma olen selles suhteliselt kindel.
Aga ma alustan siis algusest ja loodetavasti ei unusta väga palju. Kõigepealt juhtus see, et mu semu Polina hülgas mu. Lihtsalt ei vastanud enam mu kirjadele. Niisiis läksin ma suhteliselt nõutult reede hommikul oma üliõpilaspiletit saama (see on õnneks siit ümber nurga nagu suurem osa muid asju, me oleme maru heas kohas) ja sattusin juhuslikult seal kokku Ariailiga, kellega ma mais Tartus teed joomas käisin ja kurtsin talle, et ma ei tea kedagi ja mul pole ühtegi sõpra (boksikaaslastest polnud kedagi kohal veel). Ta võttis mu siis sappa ja tutvustas mind hulgale brasiillastele - siin on VÄGA palju brasiillasi - ja me läksime koos lõunale, aga kuna nad rääkisid omavahel ainult portugali keeles ja Ariail pidi ära minema, siis ma eraldusin grupist ja läksin omapäi linna avastama. Ja see oli väga hea, et ma seda tegin, sest nüüd tulevad inimesed minu juurde küsima, kust saab riideid ja jalanõusid või head külmutatud jogurtit (ARMASTAN külmutatud jogurtit) või kuidas saada turule või ookeani äärde ja ma tean kõike, sest ma jõudsin enne nende saabumist lihtsalt nii palju ringi käia. Lugesin siis pargis raamatut ja tulin ühikasse tagasi, suhteliselt hämmeldunult, et mul ikka veel ühtegi sõpra* ei ole. Kujutage ette - ma olin seal juba peaaegu 24 tundi olnud ja ikka veel ilma sõpradeta!
Siis jõudis kohale mu esimene boksikaaslane Astrid. Astrid tuleb Prantsusmaalt ja ta on 19-aastane, mis ei tundunudki alguses nii noor, aga siis mulle jõudis kohale, et ta sünniaasta on 1995. Oeh. Aga ta on vist natuke geenius, sest ta on 19 ja lõpetab järgmisel aastal baka. Ja ta on täiega armas.
Järgmisena saabus Ana Hispaaniast. Tema on 20, õpib äri-asjandust ja on väga väga ilus. Kui me laupäeval Targetist šoppamast tulime, siis meie maja brasiillased läksid selle üle lausa vaidlema, kes ta asjad tuppa saab tassida. Ka tema on väga tore, kuigi tal on siin veel hunnik omavanuseid hispaanlasi, nii et suure osa ajast hängib ta nendega.
Järgmisena saabusid Linhua ja Mo Hiinast, nemad on vist ka mõlemad 20 või midagi. Linhua ikka mõnikord tuleb meiega kohtadesse, aga Mo hoiab rohkem omaette ja vaatab oma toas sarju.
Siis läksime me Astridiga rahvusvaheliste õhtusöögile ja saime veel terve hunniku inimestega tuttavaks ja selleks hetkeks tundsin ma ennast juba nagu maailma kõige vanem inimene. Lauas oli umbes 20 inimest ja ainult ÜKS inimene peale minu tohib siin veel alkot juua (st on vanem kui 21) ja see inimene oli... 22. Tuleb tõdeda, et see sööklatoit siin ei ole just suurem asi, kõik, mis on magus, on väga magus, kõik soolane on hullumeelselt soolane ja kõik rasvane väga väga rasvane. Aga teises sööklas pakutakse tervislikumaid valikuid ka.
Mingi poole kaheteist ajaks ei olnud minu toakaaslast ikka veel saabunud, nii et ma sättisin ennast Supernaturali vaatama ja umbes südaööl jõudis lõpuks kohale ka Teresa Saksamaalt. Jumalale tänu Teresa eest, kes on 25 aastat vana :D Siiani oleme kõik väga hästi läbi saanud.
Laupäeva hommikul koguti kõik rahvusvahelised bussidesse ja viidi Targetisse šoppama, nii et ma sain endale lõpuks ometi teki ja voodiriided (siiani oli mul ainult padi) ja rätikud ja kõik muud asjad, mis siin ise osta tuleb. Näiteks prügikastid. Jah, nad ei anna prügikaste. Aa, meie ühikaboksike on selline, et Astrid ja Ana on ühes toas ja jagavad ühte dušši ja wc-d ja meie Teresaga ja Hiina tüdrukud jagame teist dušši ja wc-d (aga meil on kaks kraanikaussi ja hiiglaslik peegel) ja siis on veel ühine ala, kus on tilluke külmkapp, mikrolaineahi, diivan ja mõned toolid. Ühika teisel korrusel on ka suur köök, mida kasutada, aga lähim suur toidupood on umbes tunnise bussisõidu kaugusel, nii et ma vist piirdun peamiselt koolitoiduga.
Iiigatahes, pärast Targetit võtsime Astridiga külmutatud jogurtid ja jalutasime ookeani äärde, ma näitasin talle kõiki kõige ilusamaid maju - muide, seal ongi ühe maja peal Eesti lipp, sest see maja kuulub Harry Hugele, kes minu stipendiumi maksab - ja seda, kus ma delfiine nägin jne ja siis läksime reede õhtul Astridi, Ana, Linhua, Teresa ja Ana ja Teresa semudega välja sööma. Sõime sushit ja siis käisime pimedas veel ookeani ääres. Siin on selline tunne, et kui läheb pimedaks (mis juhtub kell kaheksa ja siis on kottpime ka), siis läheb ka palavamaks, aga tegelikult läheb vist lihtsalt niiskemaks. Kõige külmem öö siiani oli 26 kraadi.
Eile (pühapäeval) läks tõeliselt palavaks. Ma arvasin juba enne, et siin oli palav, aga ma eksisin. Õhuniiskus oli ikka oluliselt kõrgem kui eelmistel päevadel ja iga kord, kui hoonest väljuda, on selline tunne nagu keegi lööks sulle kotitäie kividega vastu nägu, see on lihtsalt nii rabav. Ja nii niiske, nagu prooviks vee all hingata :D Aga mulle ikkagi meeldib, ehkki see on väga väsitav. Eile läksime siis Astridi, Teresa ja Amyga, kes tuleb Ghanast ja keegi ei tea, kuidas ta meie tuppa sai, aga seal ta oli ja meiega ta kaasa tuli (lisaks ei ole ta nimi päriselt Amy, aga see oli midagi sarnast ja ma hakkasin teda Amyks kutsuma ja nüüd teevad seda kõik - ta ütleb, et tal pole selle vastu midagi) kõigepealt raamatupoodi ja tõime ära oma õpikud - 8 raamatu LAENUTAMISE eest tuli välja käia 260 dollarit. Siis võtsime me külmutatud jogurtit - jälle - ja ma näitasin neile ka, kuidas ookeani äärde saab. Ja siis tagasi tulles käisime šoppamas, mina riideid ei saanud, aga me ostsime Teresaga endale uued jooksujalatsid (siin oli selline diil, et kui ostad kaks paari, siis teine on poole odavam, nii et tasus ära) ja hakkame täiega trenni tegema... varsti.
Õhtul toimus aga nii kohalikele kui rahvusvahelistele pidu, kuhu me läksime, kuna seal lubati tasuta toitu. Jah... me läksime suht tühjade kõhtudega ja see "toit" tähendas krõpse, šokolaadi, suhkruvatti ja magusat popkorni. See toimus ülikooli spordihallis, kus nende kuulus korvpallimeeskond mängib, mis oli iseenesest päris lahe ja inimesed said ennast helendava näovärviga mökerdada ja siis saali keskel sinises valguses tantsida. Ma tundsin ennast seal kuidagi võõrana ja ei suutnud aru saada, milles asi, kuni Teresa sosistas, et ta tunneb ennast vanana ja siis ma sain aru, et mul oli sama probleem :D Siis tuli välja, et see pidu on peamiselt mõeldud esimese aasta tudengitele, ehk siis suurem osa inimestest oli 17-18.
Hakkasime just ära minema. kui Teresa nägi ühte oma tuttavat brasiillast, kes meie kõrvaltoas elab, kes omakorda nägi ühte oma tuttavat brasiillast, kes tõi kaasa oma sõbra Ecuadorist. Ja siis me hängisime nendega ja rääkisime juttu, see Ecuadori kutt oli NII elevil, et me hispaanlasi teame, kuna ta polnud saanud veel kellegagi hispaania keelt rääkida, nii et me tutvustasime teda Anale ja tema sõpradele. Aga jah, ülikummaline, see brasiilia tüüp oli just kaheksateist saanud, aga ta nägi välja vähemalt 25. Nii veider lihtsalt. Aga nüüd me teame oma naabreid. Lisaks vedas, et me neid nägime, sest muidu oleks me ära läinud ja jäänud ilma ülikooli kisakooritüdrukute etteastest, mis oli lihtsalt nii Ameerika. Ja lisaks, ühel hetkel hakkas mingi laul mängima ja KÕIK inimesed tantsupõrandal hakkasid ühtemoodi selle järgi tantsima, see oli TÄPSELT nagu filmis.
Me lobisesime nende tüüpidega kuni peo lõpuni (mis oli kell pool kümme :D) ja siis suundusid peaaegu kõik rahvusvahelised ülikooli peahoone ette, kus me lihtsalt tutvusime üksteisega ja rääkisime juttu. See oli nii äge lihtsalt. Ühel hetkel räägid sa prantslase ja sakslasega poliitikast, siis arutad brasiillastega kuritegevuse üle ja siis annad Ghanast ja Taiwanist pärit tüdrukutele nõuandeid, kust riideid osta. Oeh, see oli nii tore. Loomulikult ei mäleta ma mitte ühtegi nime ja ma olen suhteliselt kindel et keegi ei mäleta minu nime ka, aga seda lauset, et "hi I'm Christina and I'm from Estonia" ütlesin ma eile õhtul vist 50 korda. Inimesi jäi järjest vähemaks, aga õhtu oli nii soe ja meil jagus nii palju jututeemasid ja siis liitusid meiega ühed kohalikud kutid, kes ütlesid, et nad kõndisid mööda, kuulsid paljusid erinevaid aktsente ja "lihtsalt pidid tulema meiega tutvuma". See on kõik nii tore. Ma olen lihtsalt eufoorias.
Magama saime vist pool üks ja ärkasime pool kaheksa, sest me kõik pidime üheksast olema kõigile rahvusvahelistele kohustuslikul üritusel, kus meile igasugust infot jagati alates immigratsiooniseadustest lõpetades sellega, kuidas arstiabi saada. See kestis suurema osa tänasest päevast ja lõppes suure ühise jäätisesööminguga.
Nüüd ongi mul kaks tundi (või noh, nüüd veel tund) aega ja siis läheme me ülidisele tuleohutuse koolitusele ja pärast seda rahvusvahelistega õlut jooma. Ja homme ongi juba esimene koolipäev. Kõik, mida ma oskan öelda on, et siiani on elu Charlestonis lihtsalt vaimustav!

Aa, ja ma sain kirja Harri (Harry?) Huge esindajalt, et ta ootab mind ja seda teist eestlast, kes ka siin on, aga kellest ma suurt midagi ei tea, ja Charlestoni üliõpilasi, kes kevadel Tartus käisid, septembris enda juurde õhtust sööma. Ma lihtsalt ei jõua ära oodata, see on NII vinge maja.

Ja siin on NIII ilus, aga ma lihtsalt unustan pidevalt pilte teha. Mõned eile õhtust siiski on.

*kui ma ütlen sõber, siis ma mõtlen seda Ameerika mõistes, ehk siis tuttav

 Teresa ja mina ja Astrid ja Amy

 Peahoone (vanim ülikoolihoone Ameerikas, kus veel loenguid antakse. Minul seal muidugi midagi ei ole)

 Ja vaade peahoone trepilt

 Lihtsalt üks tänavake

Ja 10 cm ämblik

Charleston, mu elu armastus nr 765

Eile oli üks järjekordne pikk päev. Just selles osas, et ühte päeva mahtus niiiii palju erinevaid emotsioone ja olukordi.
Hommikul pidin tõdema, et ma olen oma elus ikka oluliselt meeldivamaid asju teinud, kui Bruuno järskudest treppidest alla venitamine. Seal oli mul vähemalt see eelis, et ma sain seljakoti ja arvutikoti eraldi alla tassida ja siis Bruuno järele minna. Esimesest trepist sain ta alla niimoodi, et nügisin teda jalaga astme võrra allapoole, ise rippusin teise käega trepi käsipuu küljes. Selleks ajaks kui ma teise trepini jõudsin, oli mul t-särk juba seljas läbimärg. Õnneks märkas üks neiu mu häda ja pakkus oma abi ja niimoodi me ta kahepeale trepist alla vedisimegi. Sõin hommikusöögi ära ja asusin umbes poole kümne ajal hostelist teele. Ehkki metroojaam ei olnud teab mis kaugel (mingi 15 minutit kõndimist), siis ta oli ülesmäge ja Bruunoga ei tundunud jalgsi minemine just väga reaalne. Seega ma sõitsin sinna bussiga, mis millegipärast peatus põhimõtteliselt keset põõsast, millest kohvri ja kahe kotiga läbi ukerdamine polnud ka just kõige mõnusam. Nüüd on mu põlved kriimustatud ja sinised. Aga noh, mis seal ikka. Metroojaamas selgus, et õnn ei ole minu poolel. Ehkki seal olid küll liikuvad trepid, siis allaminevad trepid... ei liikunud. Nüüd pidin ma trepist alla saama kohvri, seljakoti ja arvutikotiga. Taaskord sain ma tunda, kui toredad ja abivalmid inimesed siin on, sest kaks naisterahvast tõttasid mind päästma ja kolmepeale saime mu asjad metroosse. Sealt sõitsin natuke ühe rongiga, istusin ümber ja saingi ilusti lennujaama. Ja seal sai trepiga üles sõita, jee!
Lennujaamas ma muudkui kõndisin ja kõndisin. Noh, ma olen harjunud sellega, et lähed uksest sisse, seal on check ini lauad, annad oma pagasi ära, lähed läbi turvakontrollide ja siis šoppad ennast tax free poodides ogaraks. Seal aga tuli oma kohvreid nii pikka maad järgi lohistada, et ma kahtlustasin juba, et me kõnnime läänerannikule välja. Aga tee peal hakkas mulle silma üks tüdruk, kes minuga sama rongi pealt maha tuli ja samas suunas liikus. Ma ei teagi, miks ta mulle silma jäi, vist sellepärast, et tal olid täpselt sellised püksid, mida ma endale tahaksin. Igatahes, nii me koos kõndisime, mina natuke tagapool, kui ta järsku pööras ümber ja ütles eriti entusiastlikult, et talle nii väga meeldib minu stiil (lühikesed püksid ja t-särk?) ja talle tundus, et ta lihtsalt peab minuga rääkima. Okei, see tundus natuke kummaline, aga jällegi, mina olen see, kes oma kultuuriruumist väljas on, ma ei saa eeldada, et kõik mulle harjumuspäraselt käituvad. Kõndisme ülejäänud maa koos, rääkisime juttu ja LÕPUKS jõudsime check inini, kus selgus, et mu kohver on kuus naela ülekaalus, vaatamata sellele, et ma olin arvuti eraldi kotti pannud ja seljakotti absoluutselt kõik rasked asjad, mis vähegi mahtusid, sisse toppinud. Töötaja küsis, kas ma suudan kuus naela kohvrist välja võtta ja ma vastasin väga enesekindlalt, et muidugi. Nii ma siis pakkisin oma asju ümber, vahepeal sai see tüdruk, Toni, oma asjad tehtud ja tuli minu juurde ja ütles, et tal on nii hea meel, et me kohtusime ja et kas ta saaks mu feissbuuki või e-maili või midagi ja ta loodab nii väga, et me kohtume veel ja kallistas mind kaks korda. Ausalt, ma pole elus nii entusiastlikku inimest kohanud. Lõpuks selgus, et vaatamata mu ponnistustele oli mu kohver ikka veel kolm naela ülekaalus, aga mu seljakott oli juba lõhkemiseni täis, nii et midagi polnud teha. Õnneks ma seda 100 dollarit ülekaalulise koti lisatasu maksma ei pidanud (naljakas on see, et kui mul oleks olnud teine kott, oleksin saanud selle 50 dollari eest anda, aga mul polnud). Kui ma turvakontrolli läksin, nägin jälle Tonit ja siis me hängisimegi koos need peaaegu kaks tundi, mis mul lennukini jäi ja see aeg läks nii ruttu. Ta tegi meist hunniku selfiesid ja iga kord rõõmustas, et küll ma näen nunnu välja. Saatis neid oma sõpradele ja pani instasse üles. Nojah, kummaline, aga samas inimesed ongi erinevad. Ja ta oli väga tore.
Lend Washingtonist Charlestonisse kestis tunni ja kümme minutit ja mul pole vist elus nii lõbusat reisi olnud. Need lennusaatjad olid lihtsalt täielikud koomikud. Oeh, ma ei või.
Üldiselt läks kõik sekeldusteta, maandusin, sain oma kohvri suht kohe kätte ja leidsin ka selle naise, kes minu ja ühe Hiina poisi ühikatesse sõidutas. Minu ühika ees ootas mind üks tüdruk Emily, kes aitas mul võtme saada, toa üles leida ja wifisse pääseda. Muude asjadega ma oleks veel hakkama saanud, aga wifit ma vist ise poleks üles seatud saanud. Siis näitas ta mulle kaardi peal, kus mu õppehooned on (kõige kaugem on umbes viie minuti kaugusel, üks on otse üle tee ja kaks tükki on nurga taga) ja kus on pood ja jättis mu omapäi. Sõin veits ja rääkisin Indrekuga ja läksin siis linna natukeseks jalutama.

Vau. Ma ei teinud seda postitust eile osaliselt sellepärast et ma ei jõudnud, sest ma pesin ja kuivatasin oma riideid (puhas pesu - ajaloo parim leiutis!) ja osaliselt sellepärast, et ma lihtsalt ei leidnud sõnu. Lootsin, et kui ma öö ära magan, siis ma äkki leian, aga seda ei ole lihtsalt võimalik kirjeldada. Ma läksin ühikast välja, pöörasin peatänavale ja olin armunud. Mu süda lihtsalt laulis sees ja mu näole tekkis mingi totter naeratus, mis siiamaani pole päriselt ära läinud. Lihtsalt käisin ringi ja naeratasin endale ja maailmale ja inimestele ja nemad teretasid mind ja küsisid, kuidas mul läheb.
Mu esimene mõte, kui ma King streeti mööda kõndima hakkasin, oli "see ei ole päris". See pidi olema mingi Hollywoodi võtteplats, mis on korraks kokku klopsitud, aga paljas fassaad. Pole VÕIMALIK, et see ongi päriselt olemas, et siin elavad pärisinimesed, SELLISES kohas. Oli kuum ja niiske, aga see oli kuidagi nii õige. New Yorgis ja Washingtonis tundus see kuumus kuidagi..vale. Ja seal olid palmid. Ja tsikaadid kisasid. Ja pisikesed jäätisekohvikud ja butiigid ääristasid tänavaid. Aga kõige enam - need majad! Suuresti just selle arhitektuuri pärast ma ju siia tulin, aga ma poleks uskunud, et seda on siin nii palju ja nii stiilipuhtalt. Need verandad. Ja aknaluugid.  Oeh. Ja siis, kui sa oled paar miili mööda seda tänavat kõndinud (sumades turistides, sest neid on siin praegu veel päris palju), üritades kogu seda ilu hoomata, jõuad ookeani äärde. Siin on küll selline lahesopp, kus kaks suurt jõge kokku saavad ja palju saari, nii et esmapilgul tundub, nagu oleksid järve äärde jõudnud, aga sa TEAD, et seal on ookean. Õhk on kohe hoopis teine. Ja seal ääres on palmiallee, mis oli õhtuvalguses täiesti kuldne (ma tean, et see kõlab kõik maruromantiliselt, aga see ONGI). Ja ma lihtsalt ei suuda uskuda, et ma ei pea kõike seda ilu 4-5 päeva pärast maha jätma, vaid ma saan siin neli kuud ELADA. Iga päev siin ringi käia. Kui ma saaksin Indreku, perekonna ja sõpsid siia teleporteerida, siis ei lahkuks ma siit iialgi. Me võiksime kõik elada koos ühes hiigelsuures rõdude ja verandadega majas, juua lõputuid tasse teed ja dramaatiliselt aknaluukidega paugutada, kui me tülli läheksime (mida ei juhtuks iial, sest me elaksime igaveses õnnes ja harmoonias). Pärast kolme tundi Charlestonis olin ma absoluutselt veendunud, et see on kõige ilusam koht, kus ma eales olen olnud. Ja ma olen ikka mõnes kohas olnud. Ja siis... siis, kui mulle tundus, et ma enam seda kõike vastu võtta ei suuda ja hakkan kohe suurest härdusest nutma (mida ma muidugi ei teinud, sest see oleks totter olnud), jäin ma promenaadil seisma, vaatasin alla vette ja nägin DELFIINE! Päris kalda lähedal, kolmekesi sulistamas. Ma pole terves elus delfiine näinud, veel vähem vabas looduses. Lihtsalt... ma lihtsalt ei leia seda sõna. Lähen parem ja vaatan, kas täna tundub kõik sama imeline.
Panen mõned pildid ka, aga ega need suurt midagi edasi anda ei suuda ilmselt.

 Need majad...

 ...ja need palmid...

 ..ja see ookean.

Selle maja küljes tundus nagu Eesti lipp olevat, aga kuna see oli nii keerdus, siis kindel ei võinud olla. Uurin!

See oli parim pilt, mis mul delfiinidest õnnestus teha. Noh, vähemalt seljauim on näha.

Tšauki, Washington!

Täna oli mu viimane päev Washingtonis. Alguses ma mõtlesin, et kolm päeva siin jääb täiega väheks, sest siin on nii palju muuseume ja kõik on tasuta ja puha, aga tegelikult jäi mul täna aega ülegi. Peamiselt sellepärast, et ma lihtsalt ei jõua enam käia. Kui mu jalgadel oleks nägu, vaataksid nad mind segaduses ilmel, mis küsiks "miks, miks sa meid ei armasta?" ja noh, muuseumid nõuavad palju käimist.
Selle asemel rentisin hommikul hoopis ratta ja sõitsin ümber selle tiigikese, mis Washingtoni uppumise eest kaitseb ja mille ääres on terve hunnik monumente, sealhulgas kuulus Lincolni monument. Ma olen siin olles tihti endamisi mõelnud, et huvitav, kus on kõik need läbimatud rahvamassid, mis mind New Yorgis pidevalt ümbritsesid. Üles leidsin! Nad olid kõik kogunenud Lincolni monumendi ette. Ma sinna sisse Lincolni jalga silitama minna küll ei saanud, sest ma olin rattaga, aga nägin kaugelt ta ikkagi ära. Kui ma poleks ratast võtnud, siis ma ilmselt polekski teda näinud, sest see on suhteliselt kaugel. Aga tegelikult isegi rohkem meeldis mulle Martin Luther King Jr'i monument, mis oli ümbritsetud minu arust väga hästi valitud tsitaatidest.
Siis pidin kiirustama ja ratta tagasi viima, et oma pooleteise tunni sisse mahtuda ja tulin korraks hostelisse, et homseks online check in ära teha. Ma ei tahtnud seda õhtuks jätta, kuna ma polnud kindel, kus ma oma pileti välja saan printida. Ainult minimaalse sekeldamisega sain ilusti ennast inni checkitud ja hostelist juhatati mind siia lähedale kohta, kus ma oma pileti välja ka printida sain. See mees, kes seal töötas, küsis mult, kust ma pärit olen ja kui ma ütlesin, et Eestist, siis ta oli nagu "aa, Läti kõrval. Teil on nii huvitav ajalugu!" See oli nii tore.
Mis tuletab mulle meelde, et eile õhtul küsis vanem Londonist pärit mees, kellega ma tuba jagan, kust ma pärit olen ja kuuldes, et ma tulen Eestist, ütles ta, et talle väga meeldivad igal aastal meie eurovisiooni laulud ja sel aastal kui me võitsime, siis ta hääletas meie poolt.
Pärast lõunat läksin veel linna tagasi, sest ma olen juba kaks päeva mööda käinud ühest külmutatud jogurti kohvikust, kus saab nii palju kui tahad ise igasuguseid lisandeid valida ja kuna Bret soovitas mul sellise koha järele proovida, siis võtsingi endale portsu juustukoogi maitselist külmutatud jogurtit mustikate, maasikate ja mandlitega. Nämma!
Pärast seda ma põhimõtteliselt vedasin ennast pingilt pingile ja lugesin raamatut. Nii palav oli ka, aga täna oli õnneks tuul! Mmm, tuul... Aga tänu sellele, et ma seal parkides asjalikult raamatut lugesin, peeti mind mitmel korral kohalikuks ja tuldi teed küsima. Ja ma isegi oskasin juhatada, sest Washington on tegelikult ka suhteliselt loogiline linn, kuigi New York on minu arvates loogilisem.

Mul ei olegi väga kahju siit lahkuda, New Yorgist isegi natukene oli, kuigi ma lähen sinna detsembris tagasi. Ma otseselt ei kahetse, et siia tulin, aga iseenesest oleksin ma võinud siin päeva vähem veeta. Siin on kõik kuidagi hajutatud ja aeglasem, kuigi tundub, et pool linna sõna otseses mõttes jookseb ringi. Ausalt, nii palju tervisejooksjaid nägin ma viimati vist Viinis Schönbrunni lossi aias. Samas siin on ka NII palju pehme kattega parke, kus joosta. Aga see kuumus ja niiskus.. ma ei kujuta ette, kuidas nad seda taluvad. Arhitektuur siin on väga-väga ilus, ma lihtsalt ei saa aru, kuidas nad sellest ilusaid postkaarte välja ei suuda võluda. Aga jah, täiega ootan Charlestonit juba. Samas Bruuno trepist alla tassimist ei oota kohe üldse.

Ahjaa, hostelis elamise rõõmud: kellegi haiglase fantaasia viljana on siin tõsine wc-de puudus. Kolmandal korrusel, kus minu tuba on, on kaks duširuumi, aga ainult ühes neist on wc. Teisel korrusel on ainult üks ja esimesel on vist veel üks, aga kes siia alla ikka ronib, eriti kui vahepeal peab majast välja minema ja ringiga läbi eluruumi ja köögi minema. Igatahes, ärkasin hommikul päris normaalsel ajal üles ja rõõmutsesin, et ojee, saan Indrekuga enne linna minemist skaipida. WC oli kinni. Alguses oli tükk aega vaikus, siis läks dušš tööle. Mõtlesin et noh, kui kaua ikka inimene ennast peseb, ootan ära. Dušš pandi kinni ja siis jälle vaikus. Okei, ilmselt pissib. Ootasin ja ootasin. Vahepeal käisin teises duširuumis ja vahetasin riided ära, pakkisin natuke asju ümber ja ootasin veel. No kui kaua võib üks inimene pissida? KAKSKÜMMEND VIIS minutit hiljem läks uks lahti. Ja välja ei tulnud mitte ainult üks inimene. Ja ilmselt nad ei pissinud.

 Capitol building paremas valguses. Ma ütleks, et selliste hoonete jaoks ongi sõna "imposantne" leiutatud.

 Tiigike.

 Jeffersoni memoriaal? Igatahes, seal ta seisab ja vahib igavesest ajast igavesti Washingtoni ausammast, mis on otse seal vastas.

 Suhteliselt kurja näoga Martin Luther King jr oma tsitaatide keskel.

 Lincolni memoriaal.

 Omnomnom

 President Grant... noh, see meie sugulane.

 Capitol building eestpoolt kah. No KUIDAS sa sellest ilusat postkaarti ei tee?!

Täitsa tavalised elumajad.

Washington upub!

Või vähemalt uppus täna hommikul. Sadama hakkas tegelikult juba eile õhtul, mida oli kuulda terve öö kostnud talumatust kolinast, mille põhjustas meie plekist kliimaseadmele kokku voolav vihmavesi. Täna hommikul ootasin naiivselt, et sadu vaiksemaks jääks, kuna ehkki ma olin eile kolm korda poes vihmavarjudest möödunud, ei olnud ma endale siiski ühtki neist soetanud. Mõtlesin, et ootan siis, et tekiks vihmavaba auk, mille ajal kahe tänavavahe kaugusele poodi lipata, endale vihmavari osta ja siis õnnelikult muuseumidesse edasi liikuda. Sadu aga muudkui kestis ja kestis ning lõpuks ei saanud ma enam oodata, sest muuseumid on lahti ainult viieni ja ma kujutasin endale ette, et veedan neis terve päea (Washingtonis olevat muide maailma suurim muuseumide kompleks). Nii ma siis tõmbasin jalga oma "veekindlad" matkasaapad, sikutasin teksad ja t-särgi selga, tõmbasin jaki üle pea ja panin poe poole ajama. Sadu oli nii tugev, et umbes kümne meetri pärast olin ma aluspesuni läbi ligunenud. Samas oli õhk täiega soe, isegi palav. Ostsin siis oma vihmavarju ära ja pidin tulema hostelisse tagasi riideid, sealhulgas jalanõusid vahetama. Olete kunagi proovinud kiiruga läbimärgi kitsaid teksasid jalast ära saada, et siis sinna niiske naha peale teisi kitsaid teksaseid saada? Lõbus!
Lõpuks sain ma ikkagi hostelist liikuma ja läksin esimesena õhu- ja kosmosemuuseumisse. Või noh, eesti keeles oleks vist õigem öelda lennundus- ja kosmosemuuseumisse. Ma ei tea, ma olin suhteliselt uimane ja ilmselt ka alamotiveeritud, aga mulle see erilist muljet ei avaldanud. Teised siin hostelis räägivad, et see oli nende elu parim kogemus üleüldse. No võta siis kinni. Seda ma ütlen, et tegu oli järjekordselt ühe VÄGA külma muuseumiga ja see polnud ainult minu arvamus. Inimesed sikutasid omale jopesid selga ja käisid reaalselt lõdisedes ringi. Natukene ma seal uudistasin ja nosisin oma küpsiseid sest noh, kui mul on külm, siis ma söön ja lõpuks pidin õue sooja minema.
Vihma sadas endiselt päris kõvasti, nii et ma suundusin järgmisena loodusloomuuseumisse (Natural History museum). No see oli juba rohkem minu masti koht ja soovitaksin seda kindlasti kõigile, kes siia peaksid sattuma. Kolasin seal mingi kaks tundi ringi ja vaatasin kõik ära, mida tasuta vaadata sai. Suur boonus - enamjaolt oli seal sees normaalne temperatuur!
Kui ma sealt ära tulin, hakkas ka sadu lõpuks järele jääma ja no siis läks ikka tõsiselt palavaks. Palavaks JA niiskeks. Mitte väga erinev aurusaunast, tuleb tunnistada. Võtsin endale linnast salatit ja suundusin Valge Maja poole parki sööma. See oli päris huvitav kogemus. Kes iial on üritanud Eestis midagi pargis süüa, see teab, milline rõõm on olla varblaste näljastest pilkudest ümber piiratud. Siin on sama asi, aga oravatega! Ja nad mitte ainult ei vahtinud, üks neist reaalselt ronis mu pingi seljatoele, et mult toitu otse taldrikult ära süüa. Ükskõik, kui palju ma jalgu ei trampinud ja kätega plaksutanud, neid see ei heidutanud. Ühel hetkel oli mul ümber kolm oravat. Mitte, et ma oleks olnud kade nendega oma toitu jagama, aga kuna mu söök koosnes suhteliselt vürtsikast kanast, siis ma leidsin, et nad ei peaks seda saama (nemad ei nõustunud). Lisaks levitavad oravad ka igasugu haiguseid, seega ma polnud just väga vaimustatud sellest, et nad mulle taldrikusse ronida üritasid. Järgmine kord kui ma lõunaks näiteks tammetõrusid söön, siis kindlasti jagan ka oma karvaste sõpradega. Ohutus kauguses.
Pärast söömist kaesin siis selle Valge Maja kah üle. Siin on tegelikult pea kõik olulisemad majad valget värvi, aga see oli muidugi kõige valgem. No ma pole elus NII valget maja näinud, tegelt ka. Seda nägi loomulikult ohutust kaugusest ja isegi kiire pilgu heitmiseks pidi sadade turistidega koha eest aia ees võitlema, aga siiski, nüüd on ta siis nähtud. Washingtoni monumendile heitsin ka põhjalikuma pilgu.

Eilne filmiõhtu lõppes minu jaoks hetkel, kui üks tütarlaps liiga palju viskit joonud oli ja siin töötava mehe noksi haarama hakkas. No nad vist tundsid üksteist ikka varem kah. Noh, ikkagi, üsna ebamugav. Täna oli kavas üks talumatult halb actionfilm ja nüüd vaatame Weird Ali videoid. See juba läheb!
Aga sellest hostelist on mul küll juba suht kõrini, kuigi mu toas on siiani väga toredad inimesed olnud. Kaks ööd veel ja siis on juba tervist, Charleston!

 Selline see tegelane seal Marsil ringi sõidab.

 Vabandage, oleks teil võimalik... eest ära minna, et ma süüa saaksin?

 Wow, nii valge!

 Ma kujutan ette, et Freudil oleks selle kohta nii mõndagi öelda

 Vahelduseks üks selfie ka, et te ikka usuks, et mina ka seal olen (kui mu insta päeva selfied seda ei tõesta)

 Ja siis veel mu ülinunnu uus koolikott!

 U-S-A! U-S-A!

Ja lõpetuseks üks mõtlik jänes.

Washingtoni loomaaed

Esimene öö kolme võõra inimesega ühistoas möödus suhteliselt raskelt. Sõbralik Aasia kutt, kellega me umbes samal ajal magama läksime, pani konditsioneeri üsna madala temperatuuri peale ja tekke siin ei anta, ainult tekikotte. Nii ma siis tõmbasin kampsuni selga ja külmetasin (pärast arvutasin, et tegelikult oli see temperatuur 21 kraadi peal, lihtsalt igal pool mujal on nii soe, et tundus, nagu ma oleksin külmkapis maganud). Kurk valutas ka täiega ning ma pidin pidevalt seda rõvedat neelatamise asja tegema, mis tegi olukorra ainult hullemaks.

Ühel hetkel tuli tuppa veel üks mees ja mingil ajal ka üks tütarlaps. Kuna ma tükk aega magama jääda ei saanud, siis magasin täna hommikul ehmatavalt kaua, lausa üheksani. Ärgates olid mehed oma kohvrid võtnud ja edasi liikunud, ainult see tüdruk, Kelly, oli veel. Ta osutus väga-väga sõbralikuks ja toredaks, aga tal on siin hosteli peal kusagil sakslasest peika ja iga kord kui ma olen tuppa läinud, olen nad sealt amelemas leidnud, mis on suht... ebamugav.

Suhteliselt hämmastav oli see, et ehkki ma ärkasin kaks tundi hiljem kui tavaliselt, sain hotellist välja umbes samal ajal kui New Yorgiski. Sõitsin metrooga loomaaeda, mis nagu muuseumidki, on täiesti tasuta. Otsustasin esimesena loomaaia kasuks, kuna mu jalad olid tänu eilsele suurele istumisele suhteliselt puhanud, nii et tundus mõistlik seda uut energiat loomaaias jalutamise peale kulutada. Oeh, see oli nii tore. Kui te kunagi peaks Washingtoni sattuma, siis ma kindlasti-kindlasti soovitan seda. Või noh, juhul kui te vihkate kõiki loomi, sealhulgas gepardeid, sebrasid, kõikvõimalikke ahve, lõvikutsikaid, elevante ja PANDASID, siis ma seda muidugi ei soovita. Kahju ainult, et mul kaamera patareid enne lõppu tühjaks said.

Seal oli tõsiselt tunda seda, et on tehtud kõik, et loomad ennast võimalikult mugavalt tunneksid ja lisaks näevad sealsed teadlased ka reaalset vaeva, et looduses väljasurevaid liike elus hoida ja paljundada (?) ning siis uuesti oma päris elukohtadesse tagasi lasta. Igatahes veetsin ma seal loomaaias kolm väga harivat ja mõnusat tundi ja kui uskuda loomaaia kaarti, läbisin ka tervelt 10 miili ehk umbes 16 kilomeetrit, seda peamiselt ülesmäge. Jalad olid väsinud küll, tuleb tunnistada. Ainsad, aga üsna suured tõrvatilgad selles loomaaia meepotis olid teised külastajad. Kuigi enamjaolt on inimesed siin viisakad ja toredad, siis osad inimesed panevad mind küll pead vangutama. Näiteks magas üks loomake parajasti oma puuris ning väike tüdruk nõudis oma emalt, et too looma üles ajaks. Ja mida tegi ema? Seletas oma lapsele, et loomad ei ole seal puhtalt tema meelelahutuseks ja las ta magab? Ei! Ta hakkas vastu klaasi taguma ja kisama ja ütles oma tütrele et too sama teeks, küllap nad ta koos siis üles ajavad. Siis oli seal suur troopikamaja, kus mitmed linnud ja ka ahvid vabalt ringi liikusid. Üks roosa lind oli suhteliselt teeraja ääres ning üks isa ütles oma pojale, et veab kihla, et too ei julge seda lindu katsuda, mille peale poiss siis vaest lindu sabasulgedest tirima hakkas. No üle mõistuse, ma ütlen.

Kui lõpuks kõik, ka pandakarud üle said vaadatud, sõitsin metrooga kesklinna tagasi ja sõin Hiinalinnas ühes meretoidu restoranis lõunat. Päris peen koht oli, aga suhteliselt normaalse hinnaga sai sealt maailma parimat krabisuppi. Päris krabiga! Ausalt! Ma olen juba pikemat aega tahtnud suppi süüa ja valutava kurgu peale oli see veel eriti mõnus. Aga poole kausi pealt tundsin, et hakkan lõhki minema. Tõsi, see oli ka üsna koorene, aga siiski. Ma olen siin juba ammu täheldanud, et ei suuda nii palju süüa kui Eestis, näiteks pitsat sõin ükspäev kolmeks söögikorraks ja ühte salatiportsu saan ka vähemalt kaks korda süüa, aga ma olen lihtsalt arvanud et see on sellepärast, et need portsjonid on siin lihtsalt suuremad kui meil. Kui ma aga juba tavalisele supitaldrikule vaevu suutsin otsa peale teha, siis hakkas küll juba asi kummalisena tunduma. Ilmselt on asi kuumuses (täna oli siin mingi aeg 32 kraadi). Või ajavahes.

Pärast lõunat kolasin veel natuke mööda linna ringi, aga hoidsin peamistest turistikatest eemale, kuna neid on mul plaanis homme rattaga avastada. Põhimõtteliselt otsisin postkaarte, mida saata (kuulsin, et vähemalt üks New Yorgi oma on kohale jõudnud, jee!), aga kui te neid Washingtonist ei saa, siis teadke, et ma vähemalt üritasin. Ma ei tea, kas ma otsisin valest kohast või mis värk on, aga neid ei müüda siin praktiliselt mitte kusagil või kui müüaksegi, siis on need häbitult koledad. Kas mingi abitult kokkuklopsitud kollaažid, Obama särava näoga USA lipu taustal taevasse vaatamas või siis Washingtoni metrookaart. No tõepoolest. Kelly soovitas nende põhiliste turistikohtade endi juurest vaadata, homme uurin.

Aga täna õhtul on meil hostelis filmiõhtu. Käib mingi kohutavalt vilets komöödia, aga peaaegu kõik elanikud on siin eluruumis ja kõigile on popkorni ja küpsiseid. Päris mõnus J

 Selle vaese linnu saba oli järgmisel hetkel õela väikse poisi sabas

 Nii need ahvid seal majas ringi hängisid.

 Loomaaed ja jäätis, see!

 Perepilt: kindlasti isa, võib-olla ema ja üleval on sellel kevadel sündinud kutsikad. Pärast nad mürasid ka omavahel väga võluvalt, aga mul sel hetkel fotoka akud millegipärast ei töötanud.

 See on nii naljakas jutt lihtsalt :D

 Kogu see paradiis ühele karule (keda ma ei näinud)

 Hiinalinn

 No ei pääse sellest armastusest siin.

 Plekist puu

Washingtoni monument

No tervist, DC!

Täna veetsin ma suurema osa päevast ennast maapõhja needes. No kui juhm saab üks inimene olla. Tuleb välja, et ikka suht piiritult.

Ärkasin kell seitse, käisin duši all ja hüppasin poest läbi, et viietunnisele rongisõidule snäkke kaasa haarata. Istusin siis natuke internetis ja mõtlesin, et kaeks igaks juhuks üle, mis ajal need rongid ka sõidavad. Selgus kolm asja. Esiteks kestab rongisõit New Yorgist Washingtoni 3,5 tundi, mitte viis. Teiseks väljuvad need rongid hoopis teisest jaamast kui sellest, kuhu mina läinud oleksin. Kolmandaks olid kõikide rongide kõik odavad piletid välja müüdud. Kui ma paar kuud tagasi nalja pärast neid pileteid vaatasin, siis oleks Washingtoni saanud 50 dollariga. Noh, mitte just kõige odavam, aga mulle väga-väga meeldivad rongid, seega ma olin selleks väljaminekuks valmis. Täna ostes oleks kõige odavam pilet mulle maksma läinud 160 dollarit. Ma armastan ronge, aga mitte nii palju.

Seega oli vaja kiiresti leida plaan B. B nagu buss. Selgus, et need väljuvad Washingtoni umbes iga tunni tagant suhteliselt lambikast kohast, aga hea uudis oli see, et ma sain sinna oma hotelli juurest otse metrooga, nii et ma ei pidanud ümber istuma. Lisaks maksavad bussipiletid ainult umbes 25 dollarit. Vaatasin siis endale poole üheteistkümnese bussi välja, seal pidi olema wifi ja puha ning mõtlesin, et hakkangi sinnapoole liikuma, mis ma seal hotellis ikka passin. See tähendas seda, et ma ei teinud Washingtoni jaoks absoluutselt mitte mingit eeltööd. Mingi imelise geniaalsusehetke ajel tegin vähemalt oma hotelli aadressist pilti aga noh, ülejäänu jaoks on ju bussis aega küll, eks? Ma olin aga nii väle, et jõudsin hoopis poole kümnese bussi peale, kus ei olnud mingit wifit. Nii ma siis Washingtoni poole sõitsin, ilma et mul oleks aimugi, kus mu hotell umbkaudseltki on, ilma kaardita ja teadmata, kus see buss üldse peatub, millega ma läksin. Mul oli telefonis küll mingi Washingtoni äpp, aga sellest oli lausa haruldaselt vähe kasu.

Õnneks sattusin istuma ühe eriliselt sõbraliku naise kõrvale ja ma küsisin talt, kas ta teab, kus see buss peatub. Ta oli väga abivalmis, uuris kuhu mul vaja minna on ja lubas mulle õige suuna kätte näidata.

Need viis tundi, mille buss Washingtoni sõitis, möödusid uskumatult kiiresti, ma isegi magasin natuke vahepeal ja sain lugeda. Akna taga oli põhimõtteliselt samasugune võsa nagu Eestiski, paar korda ületasime suuri jõgesid, mis oli äge, ja riivasime otsapidi Baltimore’i.

Washingtonis peatus buss Hinnalinnas, sõbralik naine bussist näitas mulle metroojaama kätte, aitas pileti osta ja palus ühte teist naist, et too mind Union Stationisse aitaks (see oli ainus asi, mida ma mäletasin, et on umbkaudu kusagil mu hosteli lähedal). Selle teise naise abiga sain siis Union Stationisse, kus kolmas sõbralik naine küsis, kuhu ma minna tahan ning juhatas mu sealt jaamast välja ja andis suuna kätte, kuhu kõndima hakata ja kust ma võiks bussi peale minna.

Oeh, see oli mu elu kõige hullem „jalutuskäik“ vist. Siin on PALAV. Mitte palav nagu Eestis, mitte palav nagu New Yorgis. Palav nagu loomaaia troopikamajas. Ja ma tean, et Charlestonis on veel hullem. Pärast umbes viite minutit olin ma juba suhteliselt higist läbi ligunenud, seljakott arvutiga seljas ja Bruuno järgi lohisemas. Ja loomulikult kõndisin ma valele poole. Sest mul ju ei olnud kaarti! Aga lõpuks jõudsin ma bussipeatusesse ning kahe mehe abiga sain oma koti bussi ning ise ka enam-vähem õiges kohas bussi pealt maha. Bussi pealt maha tulemise ja hostelisse jõudmise vahele jäi umbes tund.

Aga hostelis aitas kohe üks sõbralik noormees Bruuno esimestest treppidest üles tassida ning valvelaua kutt andis mulle kaardi ja joonistas sinna ka peale, kus põhilised vaatamisväärsused on ja kuidas mul kõige mõistlikum jalutada oleks, et kõike ilusti ära näha. Siis tegi ta mulle hosteli tuuri, näitas kus on (ülihästi varustatud) köök, avalik ruum suure teleka, wii ja lauamängudega ja takkapihta aitas ta mul Bruuno kolmandale korrusele ka tassida. Siin pole lifti ja ma üksinda sikutaks vist siiamaani teda sellest ülijärsust trepist üles. Kuidas ma ta neljapäeval alla saan, ei tea. Ilmselt viskan.

Oma toakaaslasi ma veel kohanud ei ole, toas on kaks nari ja vähemalt kaks kohta olid juba hõivatud. Ütleks, et suhteliselt tüüpiline noortekas, aga tõepoolest väga heas kohas. Tegin ka täna väikese jalutuskäigu, kaesin Capitol buildingu üle ja hankisin süüa. Muide, siin hosteli kõrval on ka esimene reaalne toidupood, mida ma Ameerikas näinud olen. Nagu selline, kust saab KÕIKE. Täiega hea!

Üldiselt on siin täiega harjumatu. Esiteks see niiskus. Ja teiseks see, et kõik majad on nii.. madalad. Ma hakkasin New Yorgis ennast juba üsna koduselt tundma, kui pööraselt see ka kõlab. Aga siin on kõik muuseumid tasuta! Kõik!

 Capitol building

 Mingi teine hele maja.

Veel üks hele maja.