Meie jõulud

Selle aasta jõulud olid nii mitmeski mõttes erilised. Esiteks muidugi sellepärast, et need olid meie esimesed jõulud oma kodus. Teiseks, kuna võõrustasime enda juures lausa kolme jõulupidu. Ühtlasi olid need minu jaoks üle mitme-mitme aasta taas jõulud, mille ma Pärnus veetsin.

Patt oleks varjata, et ma olen üsna suur jõuluentusiast. Ma ootan igal aastal suure elevusega seda aega, kui saab mandariine ja piparkooke näost sisse ajada. Jõululaulud ei tüüta mind vist küll eales ära ja ma ei suuda isegi kirjeldada, kui suurt rõõmu mulle jõulutuled valmistavad. Isegi, kui need süüdatakse juba novembri keskpaigas... Sellel aastal tõime juba detsembri alguses kuuse tuppa ja ta teeb mind jätkuvalt lihtsalt nii õnnelikuks! Isegi see mind ei morjenda, et me nüüd tõenäoliselt juunini igalt poolt okkaid korjame. Nagu pls, ma olen terve elu rannas elanud, minu jaoks on ka täiesti normaalne nähtus, et pool aastat pärast suve igalt poolt endiselt liiva välja ilmub. Ma ei jätaks ju selle hirmus mere äärde minemata!

Igatahes algas ametlik jõulude tähistamine reedel, kui kõik mu kõige nunnumad sõbrad lähedalt ja kaugelt meie juurde piparkooke küpsetama tulid. Kodu oli täis kuuselõhna ja piparkoogilõhna ja beebisid ja koeri ja oli täpselt selline jõulutunne nagu oleks mingis filmis. Ja õhtu lõppes muidugi Harry Potteriga.

 Piparkoogisemud

Eurod, vuntsid, pingviinid ja lambad

Laupäeval sõitsime Tallinnasse, et ikka sealsed sugulased ka jõulude puhul üle vaadata (etteruttavalt osutus see maailma parimaks plaaniks maailmas, sest kui ma oleksin pidanud PÄRAST jõule kuhugi sõitma, siis ma oleks vist küll täitsa siruli).

Jõulud Tallinnas

Saime ka mahti Euroopa parimalt jõuluturult läbi astuda

Jõululaupäeval olime minu perega, mis tähendas küll viit tundi köögis, aga lõpuks saime kõik koos laua ümber istuda ja jõulujuttu puhuda. Isegi päris jõuluvana käis meil, kes meie ennast meie päris kamina ees soojendas ja kinke jagas.

Lumine jõululaupäeva hommik

Esmaspäeval oli meil päris jõuluvana...

Ja siis saabus teisipäevane grand finale, kui meie juurde tuli K perekond, nii et seltskond oli kokku tagasihoidlikud 20 inimest. See päev õpetas mulle nii mõndagi, peamiselt, et ma ei ole väga altruistlik inimene ja ühtlasi, et ma pole väga hea perenaine. Sest kuigi ma teaaaan, et aastasadu on perenaised rõõmsalt ringi lipanud, kaks last kukil ja kaks süles ja tapnud ise sea ja toitnud ära 30 külalist ja siis pärast peeruvalgel jäätunud jões kõik nõud puhtaks rookinud ja siis ise vasta hommikut õndsalt voodisse vajunud, tundes rõõmu sellest, et külalised kõik söönuks said, siis mina vist vajan ikkagi ka minimaalselt seda, et ma saaks vähemalt pärast kuuetunnist vaaritamist rahulikult maha istuda ja külalistega aega veeta, mitte pärast kahte kartulit ja lihatükki kohe püsti hüpata, sest siis tuleb hakata koristama ja jumal teab mida tegema...

...ja teisipäeval päris päkapikk!

Üldiselt on mul väga hea meel, et kõik meie juurde tulid ja ma usun, et me saaksime sellest korraldada ülimõnusa traditsiooni, aga sellisel kujul küll mitte. Kui toidu saaks juba outsource'ida siis oleks päris hästi. Ühtlasi võtaksin siinkohal hetke, et kirjutada ühe oodi meie nõudepesumasinale ja robottolmuimejale (Pojakesele):

Oo, nõudepesumasin ja Pojake!
Mida me küll ilma teieta teeks?
Ei, päriselt, mida me teeks?!
Jõule me küll ei teeks.
Ei, jõule me küll ei teeks.

Kolmapäeval söötsime veel viieteistkümnel ööseks jäänud külalisel kõhud täis ja oleme pärast seda peamiselt tšillinud, aga mina olen endiselt  kõigest nii läbi, et ainult magaks.

Kolimiskroonikad - video

Nonii, nüüdseks oleme oma uues kodus elanud poolteist nädalat ja lõpuks sain mahti kokku lükata need neli väikest videot, mida ma meie kolimise erinevatest etappidest filmisime. On ulmeline, kui palju aega enda sisse seadmine võib võtta, eriti kui töö ja külalised võtavad oma osa ja ERITI, kui iga jumala päev Decoras käia (tegelikult valetan, meil on praegu võõrutusravil käimas ja me pole tegelikult juba kaks päeva Decoras käinud) ja kullereid vastu võtta (okei, suure osa kulleritest pidi vastu võtma meie alumine naaber, kuna meie fono helises tema poes, aga õnneks K jõudis temaga enne sõbraks saada ja me saime ikka oma asjad kätte).

Esimese hommikusöögi vaade

Vahepeal on meie täiesti tühjast korterist saanud... endiselt üsna tühi korter. Kui Tartust ära kolides tundus, et meie asjadel lihtsalt ei tule lõppu ja me oleme endale hullumeelselt palju kraami kokku ajanud, siis siin korteris hajusid need kõik kuidagi väga kenasti ära. Okei, me lükkasime kõik üleliigsed asjad lihtsalt teise magamistuppa ja panime ukse kinni. Õnneks liiga kaua me oma asjatus korteris kaja kuulata ei saa, sest noh, kullerid.

Tellitud mööblist on praeguseks kohal kiiktool, suur põrandalamp, esikukapp, mõned toolid ja tegelikult ka voodi, mis oma kuues kastis kokkupanekut ootab. Ja loomulikult ka pesumasin, mille trepist üles saamiseks pidime abivägesid kutsuma. Veel oleme ostnud ära panipaiga sisu ja kuna nüüd on loodetavasti mõneks ajaks puurimisega kõik, siis loodetavasti saame selle ka ära sisustatud.

Tubli pesumasinake

Kõige teravamat puudust tunneme muidugi nendest asjadest, mida meile veel jõudnud ei ole, ehk siis söögilauast ja diivanist. Ilma lauata läheb jõulude ajal küll päris huvitavaks, sest khm, 20 inimest ja null lauda... see pole just kõige lõbusam matemaatika.

Esimene Tartu-päev on ka tehtud ja ma ütleks, et läks üsna edukalt, põhimõtteliselt nii kõik Tartutegevused kui vajalikud tööasjad said tehtud. Täna katsetab K oma esimest päeva ühiskontoris ja mina töötan uhkes üksinduses kodus.

Jääme täna koju

Ahjaa, mõned jõulukaunistused saime ka üles ja esimesed ööseks jäänud külalised on ka võõrustatud. Aga üldiselt ma lihtsalt käin  ringi ja mõtlen, KUI hea siin olla on. No nii hubane ja mõnus, et hakka või NUTMA. Päriselt, ma ei jõua ära oodata, et ma saaks siin veel elada. Mis on veider tahtmine, aga mis sa teed ära :D

 Jumalast ise tegin pärja. Isegi ise varastasin kuuseoksad

Ja lõppu siis video kah