No nüüd küll kummitab

Kõik algas eelmise teisipäeva õhtul, kui olime juba magama läinud ja järsku kostus elutoast üks kõva litakas, mis meid poolunest uuesti üles ehmatas. Kuna aga midagi muud kosta ei olnud ja teki all oli mõnus ja soe, siis ei viitsinud meist kumbki vaatama minna, milles asi.

Kolmapäeval ärkas K enne mind ja kui elutuppa jõudsin, ütles K, et laua peal on üllatus. Heitsin lauale pilgu peale ja nentisin, et see nüüd küll eriline üllatus pole, et ta enne minu ärkamist üksinda terve karbi küpsiseid nahka pani. Nimelt ostsime teisipäeval mingeid suuri šokolaadiküpsiseid ja karp jäi lahtisena lauale, sõime sealt õhtul ära võib-olla paar tükki. K vandus aga jumalakeeli, et täpselt sellisena ta tühja karbi hommikul eest leidis. Ta oli kahtlustanud mind, et ma olin unes kõndima hakanud ja kõik küpsised ära söönud. Õnneks on tänu mu aktiivsusmonitorile lihtne vaadata, kas ma olen öösel ringi kõndinud või mitte (aeg-ajalt seda ikka juhtub, aga midagi söönud ma küll veel pole) ning see väitis, et magasin terve öö rahulikult. Seega jäid ainsaks seletuseks kas närilised või kummitused. 

Karp ei olnud millimeetritki oma kohalt muutunud ja selle ümbrus oli täiesti puhas, ei olnud ei puru ei hiiresitta (ja need olid võrdlemisi pudisevad küpsised) lisaks ei mahtunud mulle pähe, KUIDAS üks väike hiir suudaks ära süüa oma mitukümmend šokolaadiküpsist, millest igaüks oli suurem kui keskmine hiir ise. Väike guugeldamine muide väitis, et šokolaadi eelistavad just rotid ning lisaks šokolaadile sobib rottide püüdmiseks ka punane vein, nii et tuleb välja, et nad on hinges päris suured romantikud. Kes oleks võinud arvata! Kummaline oli ka see, et kohe küpsiste kõrval oli olnud kommikott ja veel mingit toitu ja terve köök oli täis sööki, mis igal pool vedeles (jep, laisad kipume olema) ja neist polnud midagi puututudki. Enne tööle minekut ümbritses K mind igast küljest hiire- ja rotilõksudega (ja avastas ka eelmisel õhtul kuuldud paugu allika - üks lõks, mis juba mingi aastake üleval oli olnud, oli kinni lennanud, aga kedagi sees ei olnud), juhuks kui need siiski pole kummitused, ning õhtul panime lõksude kohale põrandaliistu peale veel küpsiseid, et see, kes iganes meid külastab, peaks maiuse saamiseks üle lõksu ronima ja leiaks oma õnnetu otsa.

Paar päeva oli vaikus, kui reede õhtul avastas K järsku, et KÕIK meie kadunud šokolaadiküpsised olid diivanipadja all hunnikus ja ühel küpsisel olid ka väikesed hambajäljed. KUJUTATE ette, kui kaua see vaene loom pidi vaeva nägema, et kõik need suured rasked küpsised ükshaaval laua pealt alla vedada, mööda põrandat lohistada, mööda diivanit üles vedada ja siis diivanipadja alla peita? Kummitus PIDI teda aitama. 

Laupäeval avastas K aga koju tulles, et kõik lõksud olid tühjaks söödud, nagu ka seinale kinnitatud küpsised, kuid lõksud olid taaskord tühjad. Seega on meil kas supertugevad sulgkerged ninja-hiired või teevad meil hiired ja kummitused koostööd. Mina usun igatahes veendunult viimast varianti. Ja kui kummitus parasjagu hiiri ei aita, astub ka magamistuppa sisse ja virutab mulle mõne sinika juurde. Elu on seiklus, ma ütlen, elu on seiklus.

Raamat, mis mind hirmutab

Thomas Mann "Doktor Faustus"

Selles kategoorias oli mul tegelikult kaks valikut, kas "Matemaatika õhtuõpik" või midagi Thomas Mannilt, aga kuna mul oli ükskord koolis palju passimist ja sattusin raamatukokku, siis hakkas mulle seal see hall raamatuke näppu ja nii ta minuga koju rändas.

Ausalt, polnud vist ühtegi hetkegi, kus ma poleks soovinud, et oleksin valinud "Matemaatika õhtuõpiku", Vana Testamendi või ÜKSKÕIK MILLE peale selle õuuuuduse, mille otsas ma mingi viis nädalat vaevlesin.

Disclaimer: saan täiesti aru, et minu vastumeelsus selle raamatu osas on täielikult kinni puudujääkides mu harituses, minu kannatamatuses ja üleüldises lugemisharjumuses ja Thomas Mann ei ole absoluutselt mitte milleski süüdi ning väärib 100% seda klassikustaatust, mis talle omistatud on. See aga ei tähenda, et raamatu lugemine mulle piin ei olnud. Ausalt, ainus kord, kui ma varem olen ühe teose lugemisega nii suurtes raskustes olnud, oli põhikoolis "Väikest Illimari" lugedes ja see trauma on mul siiani meeles.

Lõpuks vihkasin juba absoluutselt kõike - eelkõige muidugi seda romaani, et ta mulle eskapismi asemel meelehärmi pakkus, oma aju, mis ei lasknud mul raamatut pooleli jätta, isegi magamaminekut, kus ma tubli tunnikese igal õhtul mööda voodit veeresin ja aeg-ajalt raamatule "Jumala eest, jõua juba pointini!" karjusin. Aga pointi ei olnud. Või noh, kindlasti oli, aga mina seda välja kaevata ei suutnud. Või tähendab, ilmselgelt ongi Mann see autor, kelle raamatud on pigem teekonnad kui sihipärased liikumised, aga see kogu see heietamine kippus lõpuks juba eluisu ära võtma. Jällegi minu oma puudujääk, aga umbes 90% kogu tekstist oli mulle praktiliselt arusaamatu (ühel hetkel mõistsin, et kui oleksin lugenud seda saksa keeles, oleksin ilmselt umbes sama palju aru saanud), sest teemaks oli muusikateooria ja noh... minu esitusloend koosneb viimasel ajal peamiselt nendest lugudest, mis mulle praegusest bodypumpi kavast enam-vähem meeldivad, seega ei ole see ilmselgelt teema, milles ma oskaks kaasa rääkida.

Kui te seda raamatut lugenud ei ole ja minu suurepärane reklaam teid selleks ei inspireeri, siis võin teid lugemise vaevast säästa ja sisu lühidalt kokku võtta. Loo moraal on põhimõtteliselt: ära seksi prostituudiga ilma kondoomi kasutamata, sest sa saad süüfilise ja hakkad viirastusi nägema, mis teeb su küll hästi geniaalseks, aga kõik, keda sa armastad, jätavad su maha ja/või surevad ära ja lõpuks sa sured ise ka ära.

Aga kui te olete seda raamatut lugenud ja suutsite seda ka nautida, siis ma olen valmis tõmbama korraga pähe kõik oma 50 000 mütsi/kübarat/nimetut ja vormitut peakatet, et need teie ees ükshaaval maha võtta.

***

Nonii, tüüribki see lugemise väljakutse lõpupoole. Tegelikult võiksin öelda, et lugesin sellel aastal avaldatud raamatuna läbi Harry Potteri uusima osa ja olekski asi ants, aga see ei meeldinud mulle ka kohe üldssssse ja tahaks lugemisaasta ikka positiivse noodiga lõpetada. John Grishami uusim romaan lööb laineid, samas on ka Sofi Oksasel uus raamat väljas, seega valikuid on, aega ainult napib.