Aasta tagasi

On nii kummastav mõelda, et juba aasta on möödas, aga kui ma mõtlen eelmise aasta 9. detsembrile, jooksevad mul endiselt jubedusevärinad üle selja. Ma ei taha enam kunagi tunda end nii, nagu ma tundsin eelmise aasta 9. detsembril. See päev oli meie viimane Charlestonis. See oli päev, kui ma nägin viimast korda paljusid inimesi, kelleta ma oma elu ainsaks päevakski ette ei kujutanud. Kui me kõndisime terve päeva ringi nagu unes, tõmbasime otsi kokku, jätsime hüvasti ja tajusime hirmvalusalt, et kõik, mida me tol päeval tegime, jäi viimaseks korraks. Ja mõned asjad, mida oleks pidanud tegema, jäidki tegemata. Ja nüüd need kummitavad. Ja mõned asjad, mida poleks pidanud tegema, said siiski tehtud. Ja need kummitavad veel enam. Eriti see üks hetk, kui need kaks pisikest sõna - te amo - said esimest ja viimast korda välja öeldud, olekski ju võinud olemata olla. Vast oleks olnud kergem.

Aga see pole tegelikult oluline. Ma hindan seda aega ja ma hindan neid inimesi, aga ma hindan ka praegust ja praeguseid inimesi. Ja mul on nii hea meel, et selle aja inimeste ja praeguse aja inimeste hulgas on teatavaid kattuvusi. Eile näiteks jõime Teresaga skaibi vahendusel punast veini ja lobisesime jälle üle kahe tunni. Eks ikka selleks, et mehele saada (ainus adekvaatne põhjus punase veini joomiseks, ma leian). Oleks rääkinud kauemgi, kui uneaeg poleks kätte jõudnud, aga pole hullu, sest eile sai otsustatud see, et järgmisel aastal elan ma kuu aega tema juures. Sest ma olen tõlkija ja tõlkijad saavad ükskõik kus töötada. Halleluja!