Lisaks sellele, et see oli kultuuriliselt nauditav kogemus ja sain oma perega aega veeta, andis see mulle võimalus ka natuke nelja-aastase onutütrega juttu vesta.
Parimad palad
E: Venna tantsib mul päris hästi. Peaaegu sama hästi kui mina. /paus/ Ja MINA küll halvasti ei tantsi.
E: Ma olen praegu nelja-aastane. /ohkab dramaatiliselt/ Varsti olen juba nelikümmend!
Mina: Sinna läheb küll ikka aega veel.
E: Aeg lendab ju ruttu!
E: Me peame täna öösel küll hotelli minema. Me läheme alati hotelli, kui venna võistleb. /naerab/ Me ei leiaks ju pimedas oma kodu üleski!
E: Mul on täna VÄGA ilus kleit seljas.
Mina: On tõesti ilus kleit.
E: No ma ju tean!
Also, see viimane on ka näide ainsast viisist, kuidas mina komplimente vastu oskan võtta. Kui keegi ütleb, et ma näen hea välja (vahel harva juhtub), siis ma parimal juhul nohisen ninaga ja halvimal juhul olen nagu "Tänks, ma tean seda isegi". Äkki sellepärast mulle komplimente ei tehtagi? Samas, mulle tehakse ka alati kõige veidramaid komplimente. Näiteks ükskord üks peika ütles, et mu randmed on nagu "tüsedad kõrsikud" (samas see võiks ka vabalt solvang olla). Ja ükskord tuli üks vana purjus mees ja rääkis mulle mingi 10 minutit, kui ilusad pikad jalad mul on (see oli mingil rebaste orienteerumisel ja ma ei saanud oma punkti juurest ära ka minna) ja lõpetas oma jutu sellega: "Ütle oma mehele, et tal on väga vedanud, et tal selliste jalgadega naine on. Nägu pole sul suurem asi, aga kurat, jalad on küll ilusad." Eeee...
