Tegelikult tuli mul eelmisel kolmapäeval tuju trennist rääkida, aga kuna mul tahtis trennist koju jõudes nälg silmanägemist ära võtta, siis tundus mõistlikum hoopis süüa ja siis ma kudusin ja siis ma skaipisin K-ga ja siis ma... Ühesõnaga, kuna mu graafik on nii tihe, tuleb hakata blogimiseks tööaega kulutama!
Tõele au andes ei saa just öelda, et ma iialgi väga sportlik oleksin olnud ja mul pole välimuse mõttes ka kunagi spordi tegemiseks karjuvat vajadust olnud, sest mind on õnnistatud heade geenidega ja ainsad kaalumured, mis mul olnud on, olen ma ise oma peas välja mõelnud (ehkki ema ja õe kõrval olen ma ikkagi meie pere paksuke, aga eks keegi peab ju seda taaka ka kandma). Kooli ajal tähendas sportimine minu jaoks peamiselt kehalise kasvatuse tunnis palli eest ära jooksmist ja igasugune jooks, mille distantsiks oli üle 20 meetri, pani mind endale kurku oksendama.
Siis tulid ülikooliaastad ja minu, Keiu ja Shoshi lemmikspordialaks sai Ülemäe, st me ronisime mitu korda päevas üle Toomemäe kõige kõrgema koha. Ilmselt olid meil aasta lõpuks ääretult pringid pepud, aga mina seda ei mäleta, peate küsima kellegi käest, kes ehk märkas.
Kolmandal ülikooliaastal kinkis vanatädi mulle esimest korda pääsme Maijooksule ja ma võtsin nõuks nii palju "trenni" teha, et jõuaksin vähemalt pool sellest 7 km distantsist ära joosta. Lippasin siis mööda kevadisi Karlova tänavaid ja suutsingi umbes poole Maijooksu distantsist joostes läbida, aga mitte sammugi enam. Olin enda üle maru uhke ja otsustasin, et järgmisel aastal jooksen kogu distantsi läbi.
Siis kolisin täitsa kesklinna, kust oli hea Anne kanali ümber jooksmas käia ning ühtlasi leidsin ka, et elan nüüd TÜ spordihoonele piisavalt lähedal, et hakata trennis käima. Käisin siis kord nädalas strippaeroobikas, mis oli reaalselt esimene kord sporti tehes, kui ma seda tegevust tõeliselt nautisin, ja tõstsin ka aeg-ajalt jõusaalis randomilt igasuguseid asju, mis ette jäid. Silmnähtavaid tulemusi see tegevus vist ei andnud, küll aga suutsin järgmisel kevadel Maijooksu läbi joosta ja jäin oma ajaga vaid na-atukene Getter Jaanile alla (tean seda ainult selle pärast, et ta aeg oli Õhtulehes või kusagil kirjas) ning võtsin järgmise aasta eesmärgiks tema ajast iga hinna eest kiiremini joosta - võin etteruttavalt öelda, et see õnnestus mul pea kahe minutiga.
Järgmisel aastal treenisin juba nagu loom - trenni tegin keskmiselt 5-6 korda nädalas, aga trenn oli 90% ulatuses aeroobne, välja arvatud mu jõusaalisessioonid, kus ma endiselt suvalt mingeid asju tõstsin ja igast masinaid edasi-tagasi lükkasin. Kui mu jalad said selle käigus võrdlemisi tugevaks - ükskord tegin kogemata jalapressil harjutusi lausa 80 kg-ga (sest ma ei oska arvutada ja arvasin, et see on 40), siis mu ülakeha on alati lootusetult nõrk olnud ja poolekilose hantliga kauem kui kaks minutit vehkida oli juba liig mis liig. Kätekõverdusi jõudsin teha täpselt 0,5, enne kui dramaatiliselt näoli põrandale maandusin ja.. saate aru küll. See tegi mind kurvaks, seega ma rohkem ülakeha ei treeninudki, sest miks ma peaks tegema asju, mis mind kurvaks teeb? Trenni tegemise point oli ja on tegelikult siiani see, et kuna ma hakkasin siis ka juba kooli kõrvalt tööle, muutus mu vaimne koormus harjumatult suureks ning see oli ainus viis mõistuse juures püsida. Ausalt, ka kogu maailma roheline tee ei suudaks mind nii ärksana hoida kui regulaarne trenn.
Ussis oli mu peamiseks trenniks väga pikkade vahemaade jalgsiläbimine ning kuna üliõpilastele oli tasuta jõusaal, sattusin ka sinna alguses võrdlemisi regulaarselt ja siis üha vähem, kuni mu peamiseks sportlikuks tegevuseks sai biitsepsi treenimine endale lisa pitsaviilu taldrikule tõstmisega
Sel kevadel liitusime Mariaga MyFitnessiga, aga kuna meil oli ainult hommiku- ja nädalavahetusepakett, polnud trennide valik just eriti suur, seega ehkki ma arvan, et see tuli meie sõprussuhtele kõvasti kasuks, ei olnud sellest treeningu mõttes just erilist kasu. Aga noh, päris huvitav oli iga hommik kella kaheksaks trenni tormata. Samas ei saa ka öelda, et kogu värk oleks olnud täiesti mõttetu, sest kevadel jõudsin ma jooksma ainult ühe korra, aga vaatamata sellele jooksin Maijooksul oma elu parima aja ja lõpetasin 38 minutiga (mis on siiski poole aeglasem kui päris tegijatel, aga I don't care).
Suviseks trenniks jäi peamiselt Alice'iga mööda Pärnu tänavate traavimine, mõned jooksud ja raskustrenn, mis tähendas seda, et jagasin kaks nädalat oma elukeskkonda ühe aastase mõngliga, kelle ringitassimise tagajärjel mulle ühe käe peale esimest korda elus isegi midagi biitsepsisarnast tekkis, kuigi see biitseps oli nagu UFO, ehk selle nägemiseks pidi selle olemasolusse väga-väga uskuma.
Siis "kolisin" ma Austriasse, kus pereisa majas oli väga hästi varustatud kodune jõusaal ja pereemal käis kodus joogatreener - enne, kui te oma kujutlusvõime amokki lasete, peaksin mainima, et tegu oli umbes 60-aastase naisega. Lisaks olid seal ideaalsed põldudevahelised jooksurajad, mis küngastest üles-alla looklesid. Mmm, neid jooksuradu ma isegi igatsen.
Nüüd umbes kuu tagasi liitusin Fitlife'iga, kus saab myfiti raha eest õhtuti ka trennis käia ja mõtlesin, et võiks esimest korda elus proovida trennile natuke teadlikumalt läheneda. Kuna mu nädalavahetused on pea alati kinni, siis otsustasin, et teen trenni nädalas vähemalt neli korda, maksku mis maksab - isegi kui ma pean selleks mitu trenni järjest tegema. Pooled on mu palavalt armastatud aeroobsed trennid ja pooled proovin teha jõutrennid, ehk siis võtsin lõpuks julguse kokku ja läksin BodyPumpi, kus ma asjaliku näoga hantlite ja kangidega ringi vehin, nagu ma teaks, mida teen. Pärast esimest trenni ei saanud ma koju jõudes banaanigi koorida ja ka neli päeva hiljem needsin end iga kord maapõhja kui istunud olin, sest püsti tõusmine oli oi-kui-vaevaline.
Nüüd on kuu aega möödas ja kui uskuda seda, et nelja nädala pärast peaksid hakkama ise tulemusi märkama, kaheksa nädala pärast näevad neid sõbrad, 12 nädala pärast võõrad, 16 nädala pärast annab valitsus sulle medali jne, siis oleks vist paslik üles lugeda kõik lihased, mis mulle tekkinud on. Ega tegelikult vist ei olegi, aga mu kätest, mis olid varem nagu ülekeedetud makaronid, on märkamatult saanud... al dente makaronid, mis tähendab, et kui ma varem panin BodyPumpis kangile 2 kg, siis nüüd panen mõnede harjutustega juba 7 kg ja parematel päevadel näib mulle ka, et see väike kukkur mu kõhul, kuhu ma Ussist saadik hoolikalt oma lisaküpsiseid olen kogunud, hakkab vaikselt taanduma. Ükspäev vaatasin peaaegu pimedas toas küünlavalgel ennast peeglist ja mulle näis, et mu seljale on ka mingid lihased tekkima hakanud ja K kinnitas seda, aga ehk tahtis ta mulle lihtsalt heameelt valmistada, mine võta kinni.
Tahaksin hirmsasti öelda, et ma nüüd täiega jälgin oma toitumist ka ja minust saab järgmine bikiinimiss, aga see oleks vale. Noh, ma pole tegelikult kunagi VÄGA ebatervislikult toitunud ja alkoholi ma eriti juua ei suudagi ning tegelikult võiks ka öelda, et ma jälgin, mida söön. Eriti jälgin ma seda, kuidas ma iga nädal Mändsu juures Harry Potterit vaadates krõpsu söön nagu homset päeva ei tulekski. Aga siis homne päev, va kavalpea, tuleb ikkagi ja ma ärkan krõpsupohmakaga ja mõtlen, et miksssss.
No comments:
Post a Comment