Sunday, September 30, 2018

UneRutt



Saage tuttavaks - Rutt


9. septembril kell 21.12 täitus üks mu suurimaid eluunistusi. Pärast 20 aastat jutukeste sahtlisse kirjutamist vajutasime peikaga ühele maagilisele "Avalda" nupule, mis võimaldab päris minu enda peas valmis küpsenud jutukakukesed tuua inimesteni, kes neist rõõmu võiksid tunda!

Aga astume paar sammu tagasi.

Nagu öeldud, oma kõige esimese lastejutu panin ma kirja 8-aastaselt. See oli lugu ühest tüdrukust ja tema väikesest õest, kes teineteisele lugusid jutustasid. Lugusid, mida ma ise oli "meie platsi" lastele (Pärnu Mai rajooni paneelmajade gängihierarhia, ojee) jutustanud juba sellest ajast, kui ma mäletan. Näiteks, kas te teadsite, et kiigeplatsil elab robothunt, kes sööb lapsi ja on nähtamatu? Ja kui mina ütlen, et ta tuleb, siis peavad kõik jooksu pistma ja üle parkla karjamaale jõudma, sest seal tõmbab Jeesus (wut?) piiri ette ja ta ei saa edasi tulla? Või et minu maja ees võsas on vargapesad? Need on sellised pesad, mis on puude otsas ja näevad välja täpselt nagu varesepesad, ainult et seal elavad tillukesed varesepoegade suurused mustade maskidega mehed, kellele nende mustade maskidega varesesuurused vanemad toitu toovad, kuni pojad on piisavalt suured, et vargapesast välja minna ja minna oma vargaasju tegema. Aga seda teadsite, et mul on vanem õde, kes elab mu toa seina sees, sest mu vanemad keelduvad tunnistamast, et ta on olemas? (Ma mäletan, kuidas ma tahtsin teda seina seest välja lasta - selleks ei pidanud tegema muud kui käärid pistikupesasse pistma ja ta oleks vabaks saanud. Selle asemel lasin hoopis tervel korrusel korgid välja ja mu ema sai minu peale päris pahaseks... ups). Mu esimesed lastejutud olid muide ka kaunistatud minu enda illustratsioonidega.

Ruti, Noora ja Kristoferiga Ruti sünnipäeva tähistamas


Need lood on minuga kaasas käinud läbi lasteaia, algklasside, põhikooli ja keskkooli kuni ülikooli ja "täiskasvanueani" välja. Ma isegi ei tea enam, kui mitu korda ma mõne lastejutu kirjutamist alustanud olen. Tahtsin kirjutada just lastele, sest mulle on alati tundunud, et kassid, koerad ja lapsed mõistavad mind kõige paremini, aga ei leidnud seda õiget tegelast.

Aga mind kummitas üks lammas. Üks lammas, kes sõi puu all rohtu. Ja seda rohtu sõi ta selle puu all julgelt oma kümme aastat või rohkemgi, kuniks ühel päeval küsis K, et miks ma siis ometi temast ei kirjuta. Ja nii ta sündiski, meie UneRutt, eestikeelne järjejutt kõigile lastele ja endistele lastele, mille saab tõmmata (hetkel veel ainult Androidiga) telefonisse ja ise lugeda või hoopis kuulata Keiut oma sulnil häälel ette lugemas.

Ruti maailm

Sellest hetkest kui K esimesed koodijupid kirjutas ja kunstnik esimesed pintslitõmbed tegi kuni selleni, kui me lõpuks rakenduse Google Playsse üles saime, kulus KÕIGEST 2 aastat, 2 kuud ja 28 päeva, nii et kaua tehtud küll, aga minu enda tagasihoidliku arvamuse kohaselt lausa harukordselt kaunikene, eelkõige kuna meie illustraator on maailma kõige andekam Marja-Liisa Plats.

Rutt lugemas kõiki imelisi kommentaare, mis talle juba Google Plays jäetud on, ja lootmas, et neid kirjutatakse muudkui juurde!

Hetkel on olemas ainult kuus lugu, aga neid tuleb veel ja veel ja veel ning loodetavasti ei kulu meil ka iOS-versiooni väljasaamiseks järgmist 2 aastat, 2 kuud ja 28 päeva...

Rakendus on leitav SIIT või toksides Google Playsse sisse "UneRutt".

Ühtlasi on Rutil oma Instagrami konto @unerutt, kus ta jagab oma jälgijatega kindlasti, kui uusi lugusid lisame või muud põnevat juhtub.

Monday, September 17, 2018

Maagiline Harry Potteri reis Londonisse + video

Ei tule vist suure üllatusena, et ma olen üsna andunud Harry Potteri fänn. Vaatamata sellele, et ma sain kõik raamatud endale alles eelmisel aastal (parim sünnipäevakink K-lt!), olen ma neid lugenud peaaegu sama palju kordi kui "Printsessi päevikuid" (ja see juba ütleb midagi!) Rääkimata muidugi filmide uuesti ja uuesti vaatamisest. Fun fact, Harry Potter on ühtlasi ainus põhjus, miks ma lapsena haigust teesklesin, et koolist puududa. Mu sõbranna laenas mulle kolmanda osa ja mul oli nii suur hirm, et ta küsib selle mult tagasi, et ma jäin koolist koju lihtsalt selleks, et saaksin selle teist (ja siis veel kolmandat) korda läbi lugeda lootuses, et see jääb mulle pähe.

Ometigi pidin ma päris põhjalikult järele mõtlema, kui Kristel mulle kevadel "Harry Potter and the cursed childi" pileteid pakkus, kuna selle näidendi läbilugemine oli minu jaoks tõeliselt raske ja kui mind ei kummitaks hiljem unes poolelijäetud raamatud veel aastaid, siis ma tõesti oleksin selle juba üsna alguses käest pannud. Aga noh, see on näidend. Näidendid ei olegi mõeldud lugemiseks. Äkki seda laval nähes tundub kõik loogilisem. Äkki tegelased ei tundu nii jaburad, konfliktid nii õhust võetud, äkki ühele täiusliku lõpuga loole veel ühe (kaugeltki mitte täiusliku) lõpu andmine on õigustatud?


Nooooh... Ei. Kõik need probleemid muutusid laval läbi mängituna veel teravamaks. Aga kas ma kahetsen, et ma läksin? Ei! Sest see etendus oli maagiline. Ma pole vist kunagi ennast nii lõhestununa tundnud, sest ma vihkasin seda sisu tuhande päikese tulega, aga armastasin vormi vähemalt sama palju. Need näitlejad, eriefektid, valguse ja varjudega mängimine... See oli nii imeline! Näidend oli tehtud kaheks etenduseks, üks lõuna ajal ja teine õhtul. Ilma naljata oli mul esimese etenduse viimasel kümnel minutil kananahk ihul ja ma suutsin vaevu hingatagi. Teise etenduse viimasel kümnel minutil... mitte nii väga.

Enne etenduse algust otsiti kõigi inimeste kotid ja taskud läbi. Järjekord oli "imepisike" - reaalselt ümber terve teatri hoone. Mõni ime, et nad palusid tund varem kohale tulla!

Ja järgmisel päeval täitus lõpuks üks mu suurtest unistustest. Käisime ära Warner Brothersi stuudios, kus suur osa Harry Potteri filmidest valmisid. Me tahtsime seda juba paar aastat tagasi teha, kui K-ga Londonis käisime, ent jäime broneerimisega lootusetult hiljaks. Ehk siis, kui plaanida minna suvel, tuleks paar kuud varem kindlasti oma külastus kinni panna.


Suur saal, Dumbledore'i kabinet, Siganurme, Võlukunsti ministeerium, Sigatüüka rong... Seda emotsiooni ei ole võimalik sõnadesse panna ega ka tegelikult piltidega edasi anda. Tegin seal ka video (GoPro kvaliteet siseruumides on üsna vilets kahjuks), mis võib-olla midagigi suudab väljendada.


Reisiseltskond oli imetore, ainult et minu hiiglasliku kuju kõrval olid nad ikka tõelised kääbused...

Ja lõppu video ka:

Vana-aasta õhtu blogimeem 2019

1. Mida sa tegid aastal 2019, mida sa varem teinud pole? See aasta oli uute asjade suhtes üsna erakordne. Peamiselt meenuvad viis asja: 1....