Aamen kirikus

Kui on kaks asja, mis on siin ilmas kindlad nagu aamen kirikus, siis on need minu igakevadine veendumus, et jooksmine on täiega mõnus hobi, millega ma regulaarselt tegeleda võiksin, ja mu igatalvine usk, et mulle meeldib uisutada.

Nii kraamisin ma ka nüüd, kus tali lõpuks tuli, Pärnus oma uisud kapinurgast välja ja läksin liuväljale, kus ma veendusin - nagu absoluutselt igal aastal - et uisutamine on täiesti kohutav tegevus. Selles mõttes, et uisutamine tõepoolest kohutab mind, see on NII HIRMUS.

Probleemi tuumaks on ilmselgelt see, et ma olen väga vilets uisutaja. Ma mäletan oma lapsepõlvest täpselt ühte korda, kui ma uisutamas käisin, ja siis vedas mu sugulane mu naljaviluks käeotsas liuvälja keskele ning mina veetsin ülejäänud pool tundi, üritades sealt uuesti ära roomata. Nii et mul ei ole just väga pikka staaži. Mingil hetkel sain ma oma uisud ja siis sai ikka käidud romantiliselt mere peal ja mõnel aastal isegi rannapargis puude vahel uisutamas ja see oli okei, sest seal ei olnud teisi inimesi. Mis ongi tegelikult põhjus, miks mulle uisutamine ei meeldi - iga jumala kord on liuväljal konkreetsed BANDIIDID, kes kogu ülejäänud ausat ristirahvast oma hulljulgete manöövritega terroriseerivad. Nagu, me saame aru, sa oskad hästi uisutada, kas sa pead selle demonstreerimiseks mulle pidevalt otsa kimama ja viimasel hetkel mööda põikama, nii et ma iga kord südari saan? Jeez Louise.

Ja isegi kui ma talve jooksul jõuan uisutama rohkem kui korra ja hakkan ennast veits enesekindlamalt tundma, siis erinevalt kõigist teistest maailma inimestest, kes graatsiliselt mööda uisuplatsi liuglevad, võiks minu uisustiili kirjeldada kõige paremini kui "Tegin just püksi ja nüüd tahan kalli saada" - jalad harkis, käed laiali ja surmahirm silmis.

(Tahtsin siia panna eelkirjeldatud asendist täiuslikku näidispilti, aga ma ei leia seda üles, seega siin on pilt minust eelmisel aastal, kui ma arvasin, et uisutamine on lõbus ajaviide).

Ja jooksmisest... jooksmisest räägime kevadel.

A miks sa ei maga?

Minu unehäirete ajalugu on lõputu. Kui välja arvata unes söömine, kirjade saatmine ja autoga sõitmine, olen ma vist pea kõike teinud. Ma olen unes kõndinud, rääkinud, naernud ja nutnud. Ei ole haruldane olukord, kus ma lähen magama pidžaamades ja ärkan paljalt, pidžaamad hoolikalt kokku volditud ja toa teise otsa viidud või üldse kappi ära pandud. Ma olen näinud õudusunenägusid, millest ma olen karjudes üles ärganud. Olen ärganud unehalvatusega ja avasilmi unenägusid edasi näinud (seda on vist popp lucid dreaminguks nimetada). Mu unenäod on üldse väga kirevad ja harilikult mäletan ma neid täie detailsusega. Eelmisel aastal kimbutasid mind öised paanikahood, eriti, kui ma magasin üksi korteris. Ma nägin mingit und, mis muutus kiirelt õudukaks, ja kui ma sellest ärkasin, siis see uni ei lõppenud ära. Näiteks nägin unes, et maja põleb, ja kui ma silmad lahti tegin, nägingi selles ruumis igal pool enda ümber leeke, seinad olid tulikuumad ja hõõgusid ja mina olin oma voodis lõksus. Kui ma suutsin lambi põlema panna, siis unenägu hajus, aga paanika püsis veel kaua, mõnikord 15-20 minutit, mu süda peksis, käed värisesid ja nutt tikkus peale.

Need on kõik tulnud ja läinud, aga kõige sagedasem uneprobleem on minu puhul see, et und ei ole. Või õigemini, uni on suur, aga ma lihtsalt ei maga. Vahepeal avaldub see sellena, et ma ei saa magama jääda. Silmad vajuvad juba kinni, ma tunnen, et ei jaksa enam üleval olla, ronin voodisse ja ei maga. Aeg möödub, kell saab üks, kaks, kolm, ma tunnen, kuidas äratuskella helin järjest lähemale nihkub, mis tekitab veel omakorda paanikat, kuni ma lõpuks mingi hetk ära vajun, saan heal juhul neli tundi und ja olen terve ülejäänud päeva täiesti dazed and confused ja üritan kuidagi eksisteerida. Teine variant on, et ma jään normaalselt magama, aga ärkan lambist näiteks kell pool viis hommikul. Igal. Jumala. Hommikul. Mitu nädalat järjest. Ja kokkuvõttes olen ikkagi dazed and confused. Sellel aastal on mind aga millegipärast õnnistatud superkomboga - ma ei suuda magama jääda JA mu aju äratab mind keset ööd üles. Ilma naljata ei ole ma sellel aastal maganud ühelgi ööl rohkem kui viis tundi.

Ja ma olen proovinud nii tilku, tablette, magneesiumit, ekraanide ärapanekut, taimetee joomist, enne magamaminekut lugemist, KÕIKE peale kangete unerohtude. Eile näiteks ma ei teagi, mis kell ma magama jäin, kella poole neljast igatahes vaatasin veel kella. Ja enne kaheksat olin ärkvel mis ärkvel. Või noh, nii ärkvel kui saab olla inimene, kes näeb välja nagu ta oleks jõest välja tõmmatud ja kõnnib vastu erinevaid mööbliesemeid, sest tasakaal on magamatusest paigast ära läinud. Miksssssssssssss.

Lõpetuseks lasen Barenaked Ladiesil oma elu kokku võtta: