Oh god... Aeg-ajalt satun 14-aastaste blogidesse, kus iga viimnegi postitus algab sõnadega "Ma pole niiii ammu kirjutanud, sorrrri" ja muigan omaette, sest noh... miks sa siis blogid, kui sa ei blogi.
Mina blogin selleks, et mäletada. Ja kui ma ei blogi, siis ma ei mäleta. Aga järgmisel nädalal on Barcelona ja seda tahan ma kindlasti mäletada, samas oleks nagu veider teha nägu, et vahepealset poolt aastat ei olegi olemas olnud, eriti kui on juhtunud nii palju asju. Üritan selle siis fotokollaažide abil nii lühidalt kokku võtta kui võimalik.
Aprillis
toimus esiteks Pärnu restoranide nädal, mida ma kõigepealt Maria ja siis K-ga väisasin. Mmmm, toit.
Siiiiiis käisin ma oma tõenäoliselt-traditsiooniks-saaval lihavõttepühade-eelsel reisil Teresat Saksamaal külastamas. Värvisin oma juuksed lillaks ja võtsime ette ilmselt mu senise elu suurima matka ühe (Saksamaa mõistes) keskmise kõrgusega mäe otsa - kuus tundi ja umbes 20 km. Ühtlasi panin esimest korda proovile oma uued jooksutossud ja noh... pool aastat hiljem on mul jalgadel endiselt armid nendest saadud villidest. Aga oli päris huvitav kogemus t-särgi väel lumes sumbata.
Siis sõitsime "päris mägedesse" - käisime Berchtesgadeni rahvuspargis, sõitsime paadiga üle Königsee järve ja "künkad" olid elus.
Sealt edasi liikusime Salzburgi, kust Teresa leidis hiiglasliku hapukurgi kuju ja me külastasime söö-palju-jaksad sushi- ja mereannirestorani. Pean tõdema, et meie strateegia oli sinna minnes totaalselt vale (hoidsime terve eelneva päeva kõhtu ja sõime vaid tüki kooki), nii et olime juba pärast esimest taldrikutäit kurguni täis. Aga samas... mmm, toit (ma mõistan nüüd, et tühja kõhuga blogimine ei ole üldse hea).
Meie Airbnb korteris oli maailma kõige sõbralikum kass, mis on oluline info, sest Captain FluffyPants (nagu ma teda kutsusin) oli VÄGA nunnu. Reisi lõpuks sõitsime maailma vanima köisraudteega (või mis iganes see on) veel ühe mäe otsa - nagu näha, kadus lilla mu juustest rekordilise kiirusega.
Mais
juhtus kindlasti veel igasuguseid asju, aga ma leidsin oma telefonist pildimaterjali ainult selle kohta, et me tegime K-ga esimest korda veganburksi ja see oli fenomenaalne. Siis jäin ma lumetuisu kätte, mis on totaalselt normaalne asi, mida maikuus teha. Siis tuletasime õega lapsepõlve meelde ja joonistasime emadele-vanaemadele-vana-vanaemadele emadepäevaks kaardid (nagu näha, ei ole mu oskused alates kümnendast eluaastast edasi arenenud). Ja lõppeks käisin ka maijooksul. Ma mäletan suurt ärritust, sest rada oli teistpidi käima pandud ja esimesel kilomeetril tekkis nii kitsas pudelikael, et mul kulus selle läbimiseks NELITEIST minutit. Ei aidanud ka see, et inimesed ronisid jooksustarti oma paariaastaste lastega ja hakkasid nendega käest kinni kohe pärast starti jalutama. No ausõna... Vaatamata sellele jooksin ma oma uue rekordi, mis ma arvan oli kusagile 37 minuti kanti, mis pole paha, arvestades kui palju ma pidin pingutama, et algset ajakadu tasa teha, ja seda, kui ebanormaalselt soe, tuulevaikne ja päikseline ilm oli.
Juunis
olin ma ühe korra elus vahelduseks hästi ilus. Siis kasutasin ma esimest korda elus ära maijooksult saadud laevapiletid ja me põrutasime poistega pikaks nädalavahetuseks Helsingisse Keiule ja Rosinale külla. Veel veetsin ma palju aega Treimanis (terve suve peale üle viie nädala - milline hiilgav suvi!), korjasime Merilyga suure aasa pealt karikakraid nagu tüdrukud muiste ja siis tantsisime oma peikadega jaanipäeval läbi öö... või vähemalt julgelt südaööni. Lisaks magasime jaaniööl telgis, kui väljas oli kuus kraadi. Huuh.
Juulis
käisime ema ja vanaemaga laulupeol, sest me kinkisime neile emadepäevaks piletid. Päris uhke oli esimest korda nummerdatud pinkidel istuda ja vaadata, kuidas lihtrahvas aia taga tõmbleb. Siis magasime telgiga rannas ja mina sain lõpuks ära proovida oma hiiglasliku täispuhutava soolakringli, mille Teresa mulle Saksamaalt jõuludeks (võis sünnipäevaks) saatis.
Siis oli juulis ka minu selle aasta esimene puhkusenädal, mil me käisime naabrite ja K-ga Rummu karjääris valguspõhjaga parvedega sõitma. Oli SEE vast õõvastav ja imeline kogemus, kui sa oled pimedas vee peal ja näed enda all tervet metsa või vanglamüüri... kahjuks pole mul sellest pilte, sest K ei ole neid jaganud, nagu ma nüüd avastasin. Lisaks kohtusin lõpuks väikese Hansuga ja sain talle ühekuuseks saamise puhul ära anda lambateki, mida ma vahelduva eduga sellest ajast saadik kudusin/heegeldasin/tikkisin/õmblesin, kui ma teada sain, et mu kaksikõde Susanna lapse saab. Jaaa siis käisime veel Charlotte kolmanda sünnipäeva puhul suure kambaga Lottemaal.
Augustis
tegin ma poolteist nädalat tööd, pärast mida oli jälle aeg nädalaseks puhkuseks, seekord Teresa Eestisse tulemise puhul. Kõigepealt põrutasime otse Treimanisse, kus tegime talle täispaketi - kõigepealt suitsukala, lõke rannas ja (Teresa jaoks esimene) alasti öine ujumine, siis rannas telkimine ja siis soolakringliga mere peal hulpimine ja saun.
Siis sõitsime Tartusse, kus ma jäin haigeks, kuid sellele vaatamata käisime ära uues Tagurpidi Majas (olime testkliendid ja saime ilma massideta seal ringi hängida!) ning loomulikult ka... ööjooksul. Ma pean teile ütlema, sõbrad. See õhtu nõudis mult kõik ja rohkemgi veel ja ma usun, et olin oma Supermani keebi vääriline. Ühest küljest oli see nii lõbus - meie kostüümid ja seltskond ja kõik. Teisalt aga... kas te olete kunagi üritanud 26 kraadi ja palavikuga liikuda ringi onesie's, mis on nii soe, et ka 10-kraadise ilmaga on sellega õues täitsa paras? Jopp ja puhh, ma ütlen. Alguses keeldusin kategooriliselt ühtegi kiiremat sammu tegemast, sest noh, hingata oli raske ja palav oli ja sada häda, aga kui me neid tormipilvi nägime, siis pistsime punuma. See meid muidugi ei päästnud. Eks ma olen enne ka äikesevihma kätte jäänud, aga see oli midagi täiesti enneolematut. Meile oleks nagu terve järv kaela valatud, veel eales pole ma nii märg olnud, et ma enam EI NÄE. Muidugi tõmbasid ka meie kostüümid mõnusalt ennast vett täis, mis tegi sammu kohe eriti raskeks (ja lirtsuvaks). Aga noh, vähemalt see jooks ei unune. Tartust edasi sõitsime Tallinna ja sealt otse koos Mariaga Teresa elu esimesele (Stockholmi) kruiisile. Mina olin endiselt haige, aga see ei takistanud mul ühte alkoholivaba kokteilikest nautimast ja vapralt teistega Starlight Cabares jalga keerutamast.
Pärast Stockholmi oli meil Teresaga veel poolteist päeva Tallinnas. Alustuseks lõime end lille ja käisime peenes restoranis ja katusebaaris oma kolme aasta aastapäeva ja maarjapäeva tähistamas. Puhkuse lõpetasime päris ausa koguse sushiga (mmmm, toit).
Ja nii ta on, nüüd on mul jälle poolteist nädalat tööd ja siis saab taas (sellel aastal viimast korda) nädalakese puhata. Aga oodake! See pole veel kõik! Vanas peas on mul järsku tekkinud suur armastus kleitide vastu ja ma olen neid terve suve endale agaralt kokku ostnud, nii et praeguseks on mu kleitide rahaline väärtus vist lausa suurem kui mu kogu ülejäänud garderoobi väärtus. Sest noh, kui üks on valdavalt H&M ja teine Tallinn Dolls ja Bless This Mess, siis millest me ikka räägime. Aga samas - alates augustist olen ma ju oma firma palgal! #ärinaine
Denim Dream - Tallinn Dolls - Bless This Mess - Asos.
