Pean tunnistama, et pärast Teresa sünnipäeva läksin laisaks ja otsustasin K-le samas stiilis kingituse teha, seega sai ta endale Horvaatias ühe seikluse valida ja nii me reedel Plitvice parki oma sammud (või õigemini bussi) seadsime. Kõigest kolm nädalat pidi oma kingitust ootama.
Plitvices käisime me eelmisel korral Keiuga ka, tookord omal käel, mis on kindlasti selles suhtes mõnusam, et saad rahulikult omas tempos käia ja ei pea nagu lammas oma karja ootama pidevalt. Samas grupiga on kahtlemata mugavam, sest ma mäletan seda, kuidas me pärast pargis matkamist maantee ääres istusime ja lootsime, et me ikka Zadari tagasi ka saame, sest infopunktist öeldi, et buss peaks tulema "mingi aeg ja kusagil tee ääres seisma jääma".
Äratus oli kell kuus, Splitist sõitsime välja kell pool kaheksa ja Plitvices olime umbes 11 ajal. Tagasi Spliti jõudsime enne kaheksat, nii et tore väike 12-tunnine päevake.
Kevadel peab arvestama veidike ekstreemsemate jalutustingimustega.
Imekombel jäid jalanõud täitsa kuivaks
Igal juhul on Plitvice üks koht, mida ma Horvaatia juures kindlasti soovitan, eriti kevadel, kui vett on rohkem ja inimesi vähem. Mul ei ole eelmisest korrast väga palju meeles (peale emotsiooni, et ilus oli), aga kolmetunnist paadisõidu ootamist augustikuu 30-kraadises kuumuses mäletan ma elavalt. Eriti veel seda osa, kus me seisime mitmeid tunde ja vaikselt järjekorras küpsesime ja siis seal oli üks vene perekond, kellel oli lõunasöögiks kaasas terve kolmeliitrine purk keedetud ja kooritud mune. Ja kui nad selle purgi avasid, et sööma hakata, siis see hais... õõh.
Kõige kõrgem kosk - 78 meetrit
Seekord oli aga palju lebom. Pool tunnikest vist ootasime oma paati ja paaris kohas pidime raja peal ootama, et Aasia trustide hordidest mööda saada, aga muidu sai täitsa jalutada ja nautida.
Ja otseloomulikult video ka. Ausalt, ühel päeval ostan endale stabilisaatori ja siis ei näe enam keegi, kuidas mu käed värisevad.
Nädala alguses otsustasime K-ga poolspontaanselt Splitist jalga lasta ja kiirelt Dubrovnikusse põigata. See oli mul nagunii siin olemise ajal plaanis, kuna eelmisel korral jäi see tegemata, aga suur oli minu rõõm, kui K samuti kaasa tahtis tulla. Veel suurem oli minu rõõm, kui selgus, et meie Tartu naabrid plaanisid samuti esmaspäeva hommikul autoga Dubrovnikusse sõita, seega saime kirja ka väikse roadtripi, mille jooksul sõime muuhulgas kiirtee ääres värskeid austreid (seda näeb videost).
Ma olen see tüütu turist (ja kohalik), kes alati katsub kõiki kujusid, mida katsuma peab. Ega ma loll ole, et tasuta õnne kasutamata jätan!
Dubrovnikus oli meil ööbimine täpselt keset vanalinna, seega võtsime esimesel päeval kohe vanalinna käsile. Olime nii turistid kui võimalik ja ronisime üles linnamüüridele, kust avanev vaade oli tõepoolest väga lahe. Nägime ülevalt ära nii mere kui linna ja tegime mustmiljon pilti.
Dubrovnikus sai värskeid karpe ka. Mmmm, karbid
Õhtul jalutasime veel müüride vahel, K veendus, et me näeme ära ikka iga vanalinna nurga. Ühel hetkel hakkasime mängima mängu "Mitut kassi me näeme". Ma arvan, et kui oleksime seda kohe pärast saabumist mängima hakanud, oleks arv ilmselt üle 50 tulnud, aga kuna taipasime mängima hakata alles õhtul, saime umbes tunnise jalutuskäigu peale kokku 27 kassi. Kassid ja trepid olekski vist selle Dubrovniku tripi märksõnaks, sest kasse oli tõepoolest igal pool. Ja treppe ka.
Isegi Wonderwoman vajab mõnikord värskelt pressitud apelsinimahla
Mitut kassi näed?
Aga siin?
Järgmise päeva hommikul otsustasime, et oleme veel turistid ja sõidame ka köisraudteega Dubrvoniku taga oleva mäe otsa vaadet nautima, aga saime täiega tünksi, sest niigi pilves ja hallivõitu ilmast sai peagi pärast üles jõudmist läbinisti udune ilm, nii et vaadet jagus meile vaid heal juhul kümneks minutiks.
Kuna meie päevakava oli tihe, ei olnud meil mahti mäe otsas päikest oodata, seega sõitsime alla tagasi (ja siis tuli muidugi päike välja) ning läksime kindlusesse (sest meile meeldivad trepid). Kindluse pilet oli linnamüüride pileti sees, aga kui aus olla, siis peale vaate linnale seal suurt midagi vaadata ei olnud... mitte, et vaade võrratu poleks olnud.
Vaade kindlusest
Pärast kindlust oligi aeg hakata vaikselt sadama poole trippima, kuna tahtsime katamaraaniga tagasi Spliti minna. Jalutuskäigu esimene pool oli väga ilus ja kulges läbi mere kohal kõrguva pargi, teine pool aga suure lärmaka tänava ääres, nii et lõpp vajus veits ära. Päeva lõpuks saime veel natuke vihmagi. Paadisõit võttis umbes neli tundi aega ja kuigi me võtsime endale istekohad esiritta (ülimugavad toolid olid), siis kõige ilusama vaate ajaks, kui hakkasime pimedas Spliti jõudma, kaeti kõik aknad musta riidega kinni, nii et tripi päris lõpp on läbinisti dokumenteerimata.
Laupäeval kostitasid ilmajumalad meid ilusa ja sooja ilmaga, seega võtsime ette väikse jalutuskäigu mööda mere äärt.
"Väikesest" jalutuskäigust sai lõpuks viietunnine ja kümnekilomeetrine matk ümber terve Marjani künka ja pargi, mille lõpus nõustusime mõlemad, et see oli kõige mõnusam päev, mille siin linnas veetnud oleme.
Sattusime mitmetesse hooaja eelselt pooltühjadesse randadesse ja mõnusatele männimetsa radadele, ma sain sellel aastal esimest korda varbad (neljateistkraadisesse) vette pista, nägime snorgeldavaid ameeriklasi, sõbralikke koeri ja kõiki Horvaatia lapsi ühe batuudi peal kisamas ning sõime lõunaks mere ääres kivi peal istudes popcorni, sest midagi muud praegusel ajal pargist süüa ei saa.
Pärastlõunal vedasime ennast linna sööma. Plaan oli süüa ühes Mehhiko toidukohas, ainult häda oli selles, et seda kohta ei olnud. Läksime Google Mapsi järgi, käsime mitu korda mööda tänavat edasi-tagasi, aga mida polnud, seda polnud, seega maandusime lõpuks ühes vegan kohas. Pärast sööki läks K veel kõrvaltänavasse vaatama, et järsku nad on oma Mehhiko toidu sinna peitnud, kui järsku plaks! Kõrvaltänavast tulles põrkas ta kokku meie endiste Tartu naabritega. Maailma kõige eestlaslikum kogemus lihtsalt. Kutsusime nad õhtuks oma rõdu peale veini jooma, aga olime lõpuks ise nii kutud, et lükkasime ühise ajaveetmise pühapäeva peale ja sõime üheskoos rõdul pannkooke.
Laupäevasest matkast valmis vlogi ka, panen selle siia lõppu. Olen selle üle iseäranis uhke, sest mul õnnestus isegi GoProga heli salvestada, nii et natuke juttu on ka.
PS, YouTube'is saab seda 4K kvaliteediga ka vaadata.
Kuna pühapäevaks lubas päikselist ja tuulevaikset ilma, otsustasime kohe härjal sarvist haarata ja väikse väljasõidu teha. Algselt plaanisime minna omal käel Hvari saarele, aga kuna veel ei ole hooaeg, siis ei klappinud praamide ajad just kõige mugavamalt, seega olime hoopis hästi turistid ja broneerisime endale tuuri - kuus saart, koopad, laguunid ja 11 tundi merel.
Split merelt
Meie spontaansus tasus end kuhjaga ära, kuna lõppeks oli paadis peale meie lisaks giidile ja paadijuhile vaid kaks teist turisti - üks paarike Belgiast, kes osutusid väga mõnusateks reisikaaslasteks.
Sinine koobas
Kuna meid oli nii vähe, siis saime endale lubada ka graafikus paindlikkust. Esimese hooga sõitsime 1,5 tundi üle mere kõige kaugema saare juurde, kuna seal asub kuulus sinine koobas, kuhu suviti viiakse turiste 6000-7000 kaupa päevas. Siis käisime Vici saarel väikeses kalurikülakeses, kus oli ette nähtud kohvipaus, aga kuna hooaega veel pole, oli enamik kohti kinni. Siis veel üks koobas ja maailma kõige läbipaistvama veega sinine laguun, kus oli tegelikult ette nähtud snorgeldamine, aga noh... hooaega pole. Teel Hvari mainis giid, et sealkandis nähakse sageli delfiine ja kuna meil aega oli, siis oli meil võimalik üsna pikalt ringi tiirutada, kuniks üks delfiinipere meile tee peale sattus.
Vic
Sinine laguun
Hvar oli sama võluv kui ma mäletasin, ainult kahjuks ei jäänud meil seal väga palju aega. Sõime lõunat, ronisime mäe otsa ja sõitsimegi koju tagasi. Panin sellest kõigest kokku ka video, YouTube'is peaks saama seda lausa 4K kvaliteediga vaadata (sest noh, GoPro). Ärge siis mu värisevat kätt pahaks pange :D
Sügisel oleks nii-nii napilt täitunud üks minu suurimaid unistusi - me jõudsime väga lähedale Pärnusse oma kodu ostmisele. Siis seda ei juhtunud ja mul oli natuke tunne, nagu kogu maailma kurbus oleks korraga mulle peale vajunud. Ja mul oli vaja see maha raputada. Kuna olin kogunud raha korteri jaoks, mida me siiski ei ostnud, ja juhtumisi sain just siis kätte ka raamatu tõlkimise palga, otsustasin täita ühe oma teise suure unistuse.
Aasta oli 2012 kui me Keiuga Horvaatias käisime ja minu peamine emotsioon sellest oli, et ma tahan siia tagasi. Mitte ainult nädalaks, vaid tahangi tagasi, tahan siin veeta vähemalt kuu aega, nautida päikest ja lihtsalt olla. Aastad möödusid, unistused tulid ja läksid, mõned isegi täitusid, mõned lükkasin kõrvale (näiteks unistus abielluda deltaplaaniga Suure Kanjoni kohal lennates, samal ajal kui külalised kanjoni serva peal veebikaamerast otseülekannet vaatavad), aga Horvaatia unistus ei kadunud. Ja siis sügisel ma mõtlesin, et... aga miks mitte nüüd. Rikas ma pole, samas korteri üürimise summa oli mul tol hetkel olemas ja midagi mõistlikumat ma poleks sellega nagunii ette võtnud. Mul ei ole ühtegi kohustust, mis mind Eestis kinni hoiaks. Ei kontoritööd, karja lapsi ega isegi mitte kassi. Minu elus on praegu hetk, kus mina ei sõltu kellestki ja keegi ei sõltu minust. Asi see siis kohver kokku panna ja minna vaadata, kas reaalsus vastab mu unistusele. Selle asemel, et surmani mõtiskleda, et mis siis, kui...
Ja siin ma nüüd olen, viiendat päeva Splitis. Mul on suure terrassiga kahetoaline korter künkaserval, vaatega merele ja mägedele. 42 päevaks. Puhkus see päriselt pole, sest mingit tööd peab ikka tegema, aga see ei ole just eriline vaev, kui seda saab teha sellise vaate ja õhustikuga kohas.
Vaade minu rõdult
Mul oli enne siiatulekut üsna selge ettekujutus sellest, kuidas asjad välja hakkavad nägema. Kuna K võttis ka kaheks nädalaks puhkuse, nägin vaimusilmas, kuidas me romantiliselt mererannas ja pisikestel vanalinna tänavatel uitame, terrassi peal hommikust sööme ja merel sõitvaid laevu vaatame. Nüüd, kus ma päriselt kohal olen, tuleb tõdeda, et kõik on VEEEEEL parem kui ma isegi loota oleks osanud. Siin ongi täielik idüll. Nii päikseline, nii soe, nii hea. Kui ma väga-väga tahaks, siis paari asja üle võiks kurta, aga no tõepoolest ei viitsi. Mul on selleks liiga mõnus.
Hommikusöögid
Ükspäev käisime turul - värsked apelsinid, mandariinid ja maasikad
Eelmisel suvel lugesin Treimanis ajaviiteks Dan Browni "Infernot" ja mind tabas vastupandamatu soov Firenzesse minna (tõele au andes meenus mulle raamatu lõpus, et olen seda juba korra lugenud, mis tollel juhul ütleb küll rohkem raamatu meeldejäävuse kui minu mälu kohta). Tasus mul seda vaid sügisel Teresale mainida, kui ta pikema jututa oma krediitkaardi välja otsis ja me pileteid ostma asusime.
Kõigest viie kuu pärast jõudsime 24. märtsini, päevani enne Teresa sünnipäeva, kus tema Saksamaalt ja mina Eestist kohale lendasime ja veetsime umbes 15 minutit paaniliselt telefoni otsas, et teineteist Milano "pisikeses" rongijaamas üles leida ja Firenzesse sõita. Mingi rongimaagia tõttu olid äriklassi piletid odavamad kui tavaklassis, nii et saime oma 300 km/h sõitu nautida nahktugitoolides istudes ja tasuta snäkke ja jooke näost sisse ajades.
Pilte mul väga palju ei ole, sest üritasin esimest korda rohkem filmimisele keskenduda, seega kelle elus on 10 minutit üleliigset aega ja tahab näha mind väga veidraid näoilmeid tegemas, siis lisan siia postitusele ka meie filmi (esimesest kolmest päevast valminud vlogi).
Üks asi, mis meile esimesel päeval Firenzes selgeks sai - kui tahate süüa, tasub minna keskturu teisele korrusele. Seal on KÕIKE ja see kõik on nii hea, alates käsitsi valmistatud pitsast-pastast mereandide ja Jaapani toiduni.
Pühapäeval oli Teresa sünnipäev ja kinkisin talle selle puhul väikse Toskaana ringreisi koos veini degusteerimisega. Ühest küljest oli äge, sest mõnedesse kohtadesse poleks me muidu teadnud võib-olla minna, samas oli mul juba täiesti meelest läinud see grupiga reisimise "võlu", kus iga koha uudistamiseks antakse kindel arv minuteid ja sa ei saa enne ära minna kui ajakava ette näeb (viimases linnas anti meile kaks tundi aega, kui kõik olid juba täiega väsinud. Seal oli reaalselt nii külm ja suurt midagi vaadata ka polnud, nii et me veetsime poole ajast H&Mis, sest seal oli soe).
Itaalia ühes pildis: kaks tuvi kaklemas pitsatüki pärast
Esmaspäeval kõndisime niisama mööda linna ringi, ilm oli megasoe, nii et iga natukese aja tagant istusime päikese käes mõnes kohvikus, et jäätist süüa või kohvi juua.
Õhtul läksime aga ühe lennukis kohatud itaallase soovituse peale Firenze steiki sööma ja Teresa sünnipäeva järeltähistama. Meid küll hoiatati, et see on suur, aga püha jeesus, ma pole iial söönud midagi, mille jaoks tuleb laua kõrvale tuua eraldi laud, sest see ei mahtunud meie (niigi nelja inimese) laua peale ära. Ma arvan, et see oli vähemalt kilo liha, pluss lisandid. Õhtu lõpuks higistasime juba mõlemad lihatükiga maadlemisest üsna profuusselt ja olen kindel, et kui oleksin nutma hakanud, oleks mul pisarate asemel silmanurgast hakkliha pudenenud.
Teisipäeval kolasime jälle mööda linna ringi, mis oli küll tore, aga hakkas natuke väsitama, sest olgem ausad, Firenze on ilus, aga selle vanalinn ei ole otsatu, ning üha enam ummistasid tänavaid USA ja Prantsuse teismeliste hordid, kes ei ole just maailma kõige tasasema häälega. Pärastlõunaks oli meil aga broneeritud Michelangelo "Taaveti" vaatamine (okei, see oli tegelikult terve muuseum, aga olgem ausad, kes seda muud värki ikka tahab vaadata). Tuleb tunnistada, et see oli väga imposantne, samas kui me poleks külastust ette broneerinud, siis 2,5 tundi selle pärast järjekorras küll never poleks viitsinud seista.
Kolmapäeval oli meil mõlemal kõndimisest juba üsna kopp ees (mis teha, kui kaks intensiivselt reisijat kokku saavad). Siis sõitsime tagasi Milanosse, mis väikesest hubasest Firenzest tulles oli nagu ämbritäie külma veega näkku saamine. Ühesõnaga ei leidnud me sellest linnast erilist võlu, eriti kuna me miljokad pole ja erilist šoppamise tunnet ka nagu polnud. Eks nende suurlinnadega ongi nii, et on inimesi, kellele nad annavad energiat, ja neid, kellelt nad selle energia võtavad. Meie Teresaga oleme juhtumisi need, kelle suurlinnad energiast tühjaks imevad.
Küll aga oli Milano juures päris tuus see, et me saime pidevalt tasuta süüa ja juua. Istusime katedraali vastas ühte kohvikusse, Teresa tellis endale pärastlõunase kokteili ja mina klassikese vett, pärast mida ilmus teenindaja suure kandikuga ja ladus konkreetselt meie laua toitu täis. Meie segaduses nägude peale selgitas ta, et need on kokteili juurde käivad tasuta "suupisted". Noo me saime kahepeale nendest suupistetest kõhu ikka päris täis ja see juba ütleb midagi, sest me olime eelnevalt mitu päeva Firenzes erinevate hõrgutistega oma magusid venitanud (kaasa arvatud selle steigiga...) Teresa ütles siis, et tal on veider nii palju süüa ja ainult ühe kokteili eest maksta, nii et ta tellis teise joogi veel jaaa... taldrikud viidi minema ning toodi tagasi kaks korda ROHKEMA toiduga. Normaalne.
Kogu see toit tasuta
Õhtusöögi ajaks lonkasin mina oma vasakut jalga juba nii tugevalt, et 40 minutit kesklinna kõndimist ei tulnud väga kõne alla, seega otsustasime minna ühte väikesesse restorani otse oma hosteli vastas. TripAdvisoris seda küll polnud, aga noh, mõtlesime, et mingit pitsat või miskit sealt ikka saab. See koht osutus täpselt selliseks söögikohaks, mida filmides näeb, kus laudadel on ruudulised linad, kuhu kohalikud tulevad peredega õhtust sööma ja kus omanik tunneb kõiki nimepidi (ausõna, poolte külastajate nimi oli Marco). Ilmselgelt paistsime me seal silma ja omanik võttis meid oma erilise tähelepanu alla. Kõigepealt kostitas ta meid mõlemat klaasi vahuveiniga. Siis veel ühe klaasiga. Kui me magustoitu tellida ei soovinud, siis tõi ta meile tasuta šokolaadikooki. Ja siis veel korraliku klaasitäie limoncellot. Veel normaalsem.
Päris kena oli Tallinnasse maanduda... kuni ma lennujaamast välja astusin ja kringliks külmusin
