Cameron Diazi selle aasta esimene jooks

Oi, kuidas ma sellel aastal jooksmisega alustamist ootasin. Mulle meeldib väga joosta (teatud maani), aga ainult väga kindlates tingimustes. Esiteks ei tohi olla külm. Kõige külmem, millega ma jooksnud olen, oli +3 kraadi, ja ehkki see oli väike jooks, oli mul koju jõudes tunne, nagu mul oleks kopsudesse hapet valatud. Teiseks ei tohi olla tuuline. Kolmandaks ei tohi olla liiga päikseline. Neljandaks peab olema palju aega. Muusika peab ka täpselt õige olema, mul läks vist neli aastat, enne kui jõudsin playlistini, millest mul pärast esimest kuulamist surmani kõrini ei saa. Ja noh, isegi kui kõik faktorid on ideaalsed, ei ole harv nähtus, et mul on pärast esimest kilomeetrit kops koos ja pulss laes ja väiksed lapsed põgenevad nuttes mu teelt, sest ma olen näost Mikalilla. Või siis hakkab mul keset jooksu nii surmigav, et ma olen valmis ÜKSKÕIK MIDA tegema, et see õudus kord juba lõppeks. Aga mõnikord on see ka lihtsalt fantastiline.

Kuna eelmisel aastal ma ootasin ideaalseid olusid nii kaua, et lõpuks sain esimest korda jooksma alles mais, nädal enne maijooksu, siis seekord hakkasin juba pikalt ette valmistuma. Ostsin endale maailma kõige ägedamad pikad jooksupüksid ja erinevaid külmemale ilmale vastavaid riideesemeid, et ma ei peaks märtsikuus suusajopega jooksma minema nagu mingi... noh, inimene, kellel pole teisi riideid, millega märtsikuus jooksma minna.

Eile jõudis lõpuks kätte see päev, kui ilm tundus enam-vähem, mul oli palju aega ja olin pikalt planeerinud, et nüüd saab olema aasta esimese jooks (mis pole tegelikult päris õige, sest ma olen paaril nädalal käinud jõuksis lindi peal ka jooksmas). See päev on tähtis, sest aasta esimene jooks on minu jaoks tavaliselt ka aasta parim jooks. Harilikult ma esimesel korral üle 5 km joosta ei jõua, aga see-eest on enesetunne alati nii super, energiat jagub ja emotsioon on megapositiivne (muide, näib et sõna 'mega' liitmine erinevate adjektiivide külge on viimasel ajal mu lemmiktegevus). Jaaa siis teine jooks on harilikult selline nagu ma kirjeldasin, ehk jaksu pole, higi voolab ja ainus mõte, mis mu peas vasardab, on "siia ma suren, siia ma suren".

Tuleb tunnistada, et eilse jooksu algus head ei tõotanud. Tõele au andes pole mul nii halbatõotavat jooksu varem olnudki.

Jooksin umbes 100 meetrit, kui koperdasin, ja siis oleks nagu kõik hakanud aegluubis käima ja ma koperdasin veel ja veel ja nägin oma käsi ja jalgu mingeid veidraid liigutusi tegemas ja katkist asfalti enda all ja mõtlesin, et damn, sinna oleks nii halb kukkuda praegu, äkki ikka ei kuku, aga gravitatsioon tegi ühe tugeva tõmbe veel ja ma mõistsin, et midagi ei jää üle ja käisin suure hooga käpuli. Natuke aega olin seal maas ja halisesin, aga õnneks ma taipasin kohe pingi kõrvale kukkuda, seega vedasin ennast pingile ja halisesin veel natuke.

Mõtlesin, et täitsa veider, et ma pole mitu aastat kukkunud, aga nüüd otsin juba teist korda lühikese aja jooksul maaga lähikontakti, sest jõulude ajal panin ju Tallinnas ka keset trammiteed matsu. Sellel korral vähemalt mind keegi ei tõuganud, seega ehk õnnestub solvumisest tingitud nohu vältida. Leidsin, et ju mind on alateadlikult ikkagi mõjutanud kõik need romantilised komöödiad, kus Cameron Diaz võluvalt iga natukese aja tagant pikali käib (tõsiselt, kas keegi ta keskkõrva on kontrollinud? Mulle tundub, et tal on tõsised tasakaaluhäired) ja siis teda püsti aidatakse ja tasse laksust ära armutakse, sest see on nagu niiiiiii armas. Mind ei aidanud keegi püsti, ainult üks naine vaatas mind natuke kurjalt, et mida ma, lollakas, päise päeva ajal pikali kukun, seega pidin ise ennast püsti ajama ja mõtlema, kas minna edasi või tagasi. Kuna mu püksid jäid terveks (JESSSS) ja mõtlesin, et krt, ega must mingit nosi pole kasvatatud (mis pole tegelikult päris õige väide, sest mu ema ja vanaema poleks NEVER lubanud mul edasi joosta, aga neid polnud õnneks kaasas), seega mõtlesin, et kõnnin natuke ja vaatan, kuidas on, teen kas või väiksema tiiru, aga sörgin natukenegi. Teate ju küll neid motiveerivaid "veri on okei, pisarad on okei, oksendamine on okei, alla andmine pole okei" trenniplakateid. Lõpetad jooksu kõigest tühise lahtise luumurru pärast? Phäh!

Igatahes katsetasin kerget sörki ja kuigi põlved olid alguses kanged, siis see tunne kadus peagi ja ilm oli lihtsalt fantastiline, pulss püsis normaalsena (ma saan seda nüüd kella pealt vaadata, jess!), samm oli kerge ning lihtsalt ülimõnus oli olla. Algul mõtlesin, et jooksen mingi 3-4 km, aga kui ma juba mere äärde jõudsin, mõtlesin, et jooksen siis juba pargis ka, ja pargis leidsin, et läheks veel edasi, siis ma olin juba jõele nii lähedal ja... lõpuks jooksin 9 km. Muidugi oli mu keskmine tempo veits aeglasem kui tavaliselt, aga tunne oli see-eest mega. Vähemalt sinnani, kui ma jooksu lõpetasin ja natuke taastumiseks ümber maja kõndisin. Sssa nuga, kus mu põlved olid järsku valusad! Reaalselt pidin alla vaatama, et kontrollida, ega mu jalad põlvede kohalt pooleks polnud läinud. Kodus kui püksid ära võtsin, selgus, et nad olid ka lausa verised, aga õnneks tundus, et ainult nahk oli maas ja miskit hullu polnud. Istusin natuke ja läksin siis veel Liisuga jalutama, jalutasime selle sama ringi veelkord läbi, nii et minu eilse päeva kilomeetrite saldo tuli lausa 18. Täna on põlved enam-vähem ok (kuni ma neile toetuma ei pea), aga ranne, millele ma esimesena maandusin, on veidi rohkem valus, seega tuleb mõneks ajaks kang nurka visata ja bodypumpist loobuda. Nuuks.

Muide, sorri, et mul pole kohustuslikku jooksmamineku pilti siia lisada. Teate küll, see peegliselfie, kus vaadatakse telefoni, mitte peeglisse, üks jalg on sirge ja teine sellest risti üle ja toetub varbale ja siis pea on viltu ja üks käsi sikutab patsiotsa. You know. Lihtsalt, esiteks meil pole sellist peeglit, teiseks mul pole hetkel telefoni, mis selliseid pilte teeks, ja kolmandaks ma MITTE IIAL ei teeks endast sellist pilti. Aga noh, kujutage ette, et see on siin.

Suuuuuur pildipostitus: minu soengud läbi ajaloo

Mulle on ikka meeldinud oma erinevaid tujusid oma juuste peal välja elada. Kõige esimest korda värvisin juukseid vist 14-aastasena, kui lasin omal terve pea punaseid triipe täis teha. Sellest ajast saadik vahetasin juuksevärvi vähemalt korra aastas ja ainus värv, mida mul kunagi ühel või teisel kujul peas pole olnud, on roosa.

Kahjuks ei ole mul kõiki pilte, näiteks mu kõige esimestest punastest triipudest või mu maailma kõige fantastilisematest punastest juustest siis, kui ma olin 15-aastane, ja kindlasti on veel nii mõnestki soengust fotosüüdistused puudu (ka mu lilladest triipudest nt), aga samas mingi ülevaate peaks siit saama küll. Ma väga loodan, et need pildid tulevad nüüd õiges järjekorras, kuna pidin suuresti tuginema mälule, sest miskipärast on väga paljude mu piltide kuupäevaks märgitud 2. veebruar 2016. Ka neil, mis tehti näiteks eelmisel aastal. Tehnika...

 Alustame siis ikka kohe päris algusest, kus mul olid mustad juuksed.

 Terve ülejäänud lapsepõlve olin blond mis blond, umbes nagu siin.

 Ma ei julge nüüd pead anda, aga ma arvan, et see võis olla midagi mu loomuliku juuksevärvi sarnast, äkki. Siis ma vist ei olnud veel oma esimesi punaseid triipe teinud.

 Kui ma olin väike, siis mul oli kaks eluunistust: saada 15-aastaseks ja olla pikkade pruunide juustega. Üks unistus täitus iseenesest ja teise täitsin oma 15. sünnipäeval. Pärast seda olin ma vahepeal blond ja siis esimest korda päris punapea...

 ...kuniks ma oma juuksed 16. sünnipäevaks uuesti pruuniks värvisin, sedapuhku blondide triipudega. Ma olin MEGAõnnelik selle soengu üle.

 Järgmise aasta varasuvel lõpetasin põhikooli, mispuhul mind blondi-punasekirjuks värviti. Aasta oli siis 2006.

 Paar kuud hiljem olin täitsa blond.

 2007 kevadel lasin oma juuksed punaseks värvida ja lühikeseks lõigata. See värv, mis mulle alguses pähe pandi, oli tegelikult mingi jube tumelilla-tumepunase segu, millega ma ei tahtnud ühegi pildi peale jääda, aga kulus suht normiks.

 Sama aasta suveks olin teel tagasi blondi poole.

 2007/2008 talvel hakkasid juuksed uuesti pikaks kasvama, also kasvatasin oma tukka välja. See projekt kestis umbes aasta ma arvan, kuniks juuksur mult küsis, kas ma nüüd LÕPUKS luban tal mulle tuka ette tagasi lõigata. Ju see siis ei sobinud mulle.

Sellest seeriast juba üks pilt oli, aga siiski. See oli siis aasta 2008, kui ma tahtsin oma tukka siniseks värvida, because reasons, ja lõpetasin roheliste juustega. 

 Mis muidugi ei takistanud mul samal suvel uuesti proovimast. Tookord jäi nagu sinisem.

 Selleks ajaks vaheldusid kõik mu juuksevärvikatsetused blondeerimisega ja 12. klassi alguseks lasin oma juuksed esimest korda täitsa lühikeseks lõigata. Osalt sest see tundus mulle kui abituriendile kohane, also olid mu juuksed üsna surnud juba.

 Aga noh, kolm kuud hiljem olin ma taas punapea.

 Jaa sellest 6 kuud hiljem taas blond (2009)

 See on tehtud sama aasta sügisel ja lisasin selle lihtsalt sellepärast, et ei enne ega pärast pole keegi kuutnud mulle nii ideaalset tukka lõigata kui siis.

 See on siis 2010. aasta suvi ja on üsna hästi näha, kui "terved" mu juuksed pidevast bloneerimisest olid.

 See oli 2012. aasta talv ja esimene kord, kui mu pea oranž oli.

Hiljem sama aasta kevadel värviti mind ERKI moeshow jaoks uuesti oranžiks.

 2012. aasta suveks olid mu juuksed selliseks täitsa kenaks maasikablondiks kulunud. Siit ei ole küll näha, aga nad olid ikka täitsa katki. Sellest pikkusest edasi ei ole ma suutnud neid kasvatada, sest nad lihtsalt murdusid ära.

 Mis muidugi ei takistanud mind neid 2012. aasta suvel uuesti oranžiks värvimast.

 Ja 2012. aasta sügisel veelkord. See oli mu sünnipäev ja see oli ABSOLUUTSELT kõige ägedam värv, mis mul iial peas on olnud. Oh, kuidas ma seda igatsen!

 See on nüüd väga valus pilt. Mäletate mu oranže juukseid eelmisel pildil? See pilt on tehtud umbes neli kuud hiljem. Põhimõtteliselt ma sundblondeerisin ennast kodustes tingimustes, valades endale pakk paki haaval poevärvi pähe. See on küll imede ime, et ma kiilaks ei jäänud.

 Siis lõigati mul juuksed veidi lühemaks, aga sellest polnud eriti kasu. Lisaks olin lausa pimestavalt blond.

 Ja siis jõuamegi 2014. aasta kevadesse, kus hakkas mu "juuksed terveks" projekt. Alguses läksin juuksuri juurde juukseotsi lõikama, aga ta ütles, et kui ta lõikaks maha kogu kahjustatud osa, jääks mulle pähe umbes 4 cm pikkused juuksed. Seega tegime kompromissi ja lõikasime mu juuksed õlgadeni ning mõned kuud hiljem enne Ussi minekut lõigati mu juuksed veelkord maha. Ja kuna mu juuksed olid nii surnud, siis värviti nad pruuniks, et neid natuke toita. Aga kuna seal all erilist pigmenti polnud, siis see pruun (õnneks) väga kaua ei püsinud. Tukka kasvatasin ka välja, et ei peaks USAs juuksuri juurde minema.

 Ussi jõudes olid mu juuksed (seekord iseenesest) blondiks tagasi läinud ja selgus, et teatud juuksepikkuse puhul on mul loomulikud lokid.

Mingi hetk tüdinesin USAs ikkagi oma soengust ära ja lasin uuesti tuka ette lõigata.

Ja siin ma nüüd olen, vahetasin välja praktiliselt kõik oma juuksehooldustooted, enam ei värvi, vaid käin iga kolme kuu tagant väljakasvu kergelt triibutamas, et üldmulje ühtlasem oleks, sest mu juukseotsad on endiselt väga blondid. Ootan, et mu juuksed kasvaks ja pean endaga iga päev maha tõsise lahingu, sest ma niiiiiiii väga tahaksin juukseid helelillaks värvida. Aga siis ma jääksin vist küll kiilaks.

Kiire meeldetuletus...

....kõigile, kes sohki elavad või neile, kel tanu alla saamine lähitulevikus silmapiiril ei terenda.

Täna on esimene maarjapäev, seega igasuguste abieluliste protsesside kiirendamiseks tõmmake aga valge kleit üll ja korkige punase veini pudel lahti.

Mäletan (võrdlemisi) selgelt, et kaks aastat tagasi jõime tänasel maarjapäeval Keiuga kahepeale 1,5 liitrit punast veini ära ja vaadake, mis nüüd on! Keiu on absoluutselt aus naine, nii et ma julgen üsna suure kindlusega väita, et maarjapäeval punase veini joomise tulemusel tanu alla saamise tõenäosus on lausa 50%, mis pole just paha. Lisaboonusena tulevad kaasa ka punased põsed ja hea tervis, mille puudumise üle ma siiani küll pole kurta saanud, nii et töötab igal juhul. Cheers!

Pilguheit minevikku

Sorisin Barbarale sünnipäevaks pilte ostes oma välise kõvaketta pildikaustas, kus on mu pildid umbes 2006. aastast alates ja leidsin selle video minust ja Keiust, mis on väidetavalt tehtud Barbara 18. sünnipäeval. Mina olen seal siis 18- ja Keiu 17-aastane.

Minu arust on see nii hüsteeriliselt naljakas lihtsalt. Esiteks, vaadake kui noor ma olen (Keiu ei muutu iial). Teiseks, vaadake kui on point mu kulmud olid. Kolmandaks pööraksin tähelepanu oma sinisele tukale, mis tegelikult on küll pigem roheline, sest mu alumised juuksed olid eelnevalt korduvalt eeee... uriinikollaseks blondeeritud (üldsegi peaks tegema postituse mu juuksestiilidest läbi aegade, seal oleks nii mõndagi näidata. Oleks vaid aega ka). Neljandaks, ja see on väga oluline, misasja ma OMETI seal räägin? Ja viiendaks, ning see on veelgi olulisem, MIDA me seal teeme?

Edit: näib, et üleslaadimine keeras selle video (muidu nii suurepärase) kvaliteedi metsa, seega ei paista sealt eriti välja ei mu kulmud ega mu soeng. Lisan siis ühe pildi kah, mille me samal õhtul tegime (kuigi seal ei ole mu kulmud üldse nii on point).

Elu Mika laulus

Ma ei tahaks nüüd küll oma laiskust ja lohakust kogu maailma ette laiali jaotada, aga pohhyolo, nagu ma ikka armastan öelda, Ega selle varjamine mind ka paremaks inimeseks tee.

Mul pole absoluutselt midagi selle vastu, kui tuba on puhas ja korras (kellel oleks, eks). Mitte nagu steriilselt lage ja läikiv koduajakirja-tüüpi puhas ja korras (selle vastu mul natuke on küll), aga selline "süstemaatiliselt" segamini, ehk et kõik asjad on omal kohal ja miski pole mattunud liiiiiiiiga suure tolmukihi alla. Aga minuga ei juhtu midagi, kui asjad nii ei ole. Minu poolest võib see tolm rahulikult koguneda ja asjad erinevate mõõtmetega hunnikutesse grupeeruda, kui mul on parajasti kiirem periood ja vabadel hetkedel on valida, kas koristada või näiteks trenni teha või süüa või magada. Ideaalis muidugi koristaksin siin igal nädalavahetusel, aga nädalavahetusi, kus ma reaalselt kodus olen, on ikka väga vähe. Nädala sees mittekoristamist sai vanasti hästi välja vabandada sellega, et töö lõppedes oli väljas juba pime. Nüüd peab hakkama muid vabandusi otsima...

Igatahes, mu jutu point on selles, et kuigi on täitsa tore, kui tuba on puhas, ei oska ma sellest niiiiii suurde vaimustusse sattuda, et tahaksin lakkamatult lapiga erinevaid pindu nühkida. Aga kuni eelmise nädalani ei osanud ma arvata, et minu jaoks leidub üks väga oluline erand.

Me siin Pärnus elame neljandal korrusel ja aknad käivad natuke viletsa süsteemiga lahti, mistõttu on neid üsna keeruline pesta (kuigi tõele au andes pole ma selleks ka väga suuri ponnistusi teinud pärast seda, kui ma Tolstoi korteri aknaid pestes tulin väga lähedale teise korruse aknast alla lendamisele ja leidsin, et olgu nad pealegi pigem natuke mustad, kui mul vähemalt hing sisse jääb) ja vanaema kurvastas päikselistel päevadel alati natuke, sest siis paistis mustus akendel eriti selgelt välja. Nii me siis otsustasime ema ja õega talle sünnipäevaks vidinate asemel kinkida aknapesuteenuse. Mina ei osanud sellest väga midagi oodata, sest noh, tehniliselt minu toa aken paistis ju veel läbi küll.

Eelmisel kolmapäeval tuligi meile kohale üks mees, üks ämber ja mõned pesulapid. Alguses mõtlesime küll, et äkki peab tõstuki kohale kutsuma või miskit, aga sellal, kui mina tööd lõpetasin, pesi tema kõik neli akent nii seest kui väljast puhtaks ilma kordagi alla kukkumata (kuigi neljandalt korruselt vist ainult ühe korra saabki kukkuda, kui nüüd järele mõelda). Kui mind tööd üle vaatama kutsuti, siis ma vist reaalselt võpatasin korra, eriti oma toa akent nähes. Full HD! Paneksin siia juurde pildid, kui see mingit senssi meigiks, aga kuna need on aknad siis nad on... läbipaistvad. Igatahes kujutage ette väga-väga puhtaid aknaid. Paar esimest korda kui pärast aknapesu oma tuppa tulin, pidin endale meelde tuletama, et seal ikka on klaasid ees veel.

Asja halb külg on muidugi see, et ma ei taha enam üldse tööd teha. Vahiks ainult aknast välja, staring at the sun (juhul kui te mõtlesite, millisele Mika laulule ma viitan). Teadsite, et maailm on nii värviline? Puhtad aknad! Kes oleks võinud arvata, et üks asi saab muutuda lihtsalt niiii palju rõõmustavamaks lihtsalt sellepärast, et see on puhas. Okei, ilmselt kõik inimesed maailmas peale minu, aga ma olengi mõnikord natuke aeglane.

Raamat, mida ma olen tahtnud lugeda

Gillian Flynn "Gone girl"

Oli üsna keeruline valida raamatut, mida ma olen tahtnud lugeda, aga miskipärast pole. Mõned aastad tagasi oli mul neist raamatutest terve pikk-pikk nimekiri, aga siis ma noh... lugesin need läbi. See konkreetne teos on aga mind küll kuskil kuklas juba aastakese kummitanud ja nii ta siis lõpuks ette võtta tuligi.

"Gone girl", ehk maakeeli lihtsalt "Kadunud", tekitas mõned aastad tagasi üsna suurt kõmu ja selle ainetel tehtud film pälvis nii mõnegi maineka filmiauhinna nominatsiooni. Mina vaatasin selle filmi ära eelmisel aastal ja see "hoidis mind mu istme ääre peal" küll, kui nüüd inglise keelest kaunist toortõlget teha. Minu jaoks pakkusid süžee mitmekihilisus ja nüansirohkus väga värskendavat vaheldust üldiselt lokkavama kippuvale harjumuspärasele, etteaimatavusele ja turvalisusele.

Harilikult on nii, et kui ma juba kord olen raamatu ainetel tehtud filmi ära näinud, siis ma pärast seda raamatut lugeda enam ei suuda, kuna filmi visuaalia on mulle liiga tugevalt ajusse kinni kõrvetatud ja mul on palju raskem asju oma peas ette kujutada, mis, olgem ausad, on juturaamatute lugemise juures vähemalt pool mõnu. See filmi tekitas minus aga küll tahtmist raamat ka läbi lugeda.

Ma ei saa nüüd öelda, et raamat oleks olnud PALJU parem, nagu harilikult, kui võrrelda raamatut filmiga (ja praegusel juhul ma nägin filmi ka mõnda aega tagasi, seega ega ma seda nii hästi mäletagi), aga ilmselgelt pakkus raamat pilguheitu tegelaste hingeelusse, millesarnast on filmiga ilmselgelt väga keeruline edasi anda. Aga ma oleksin lugemise ajal eelistanud küll Ben Afflecki nägu mitte pidevalt oma silme ees näha. Well, ega kõike ka ei saa.

Kui nüüd lühidalt kokku võtta, siis see raamat meeldis mulle väga. Ilmselgelt ei ole tegu millegi väga diibi ja kunstipärasega, aga see oli põnev, kaasahaarav ja väga lihtsalt nauditav. Soovitan!

Raamat, mis mul olemas on, aga mida ma pole lugenud

Orhan Pamuk "Lumi"

Piinlik isegi tunnistada, et mul on see raamat kodus juba ma arvan et 2008. aastast, kui Susanna selle mulle sünnipäevaks kinkis, aga ma polnud selleni ikka veel jõudnud. Tegelikult pole vist õige öelda, et ma pole seda üldse lugenud, sest olen seda korduvalt alustanud, aga läbi ma sellega jõudnud polnud ja seda üsnagi kummalisel põhjusel. See raamat tundus mulle lihtsalt liiga suur. Mitte lehekülgede arvu poolest, vaid just mõõtmetelt. See pole raamat, mille saaks käekotti pista ja jalutuskäigule kaasa võtta, et sobiva vaikse parginurgakese leidmisel natuke lugeda või raamat, mille saaks kerge vaevaga Tartusse või Tallinnasse minnes ühes võtta, vähemalt mitte siis, kui on plaanis muid asju ka kaasa pakkida (ja mul tavaliselt on). Mida sellest kaane järgi raamatu hindamisest nüüd räägitigi?

Mõistagi on see üsna totter põhjus ja seega kasutasin maksimaalselt ära aega, kui ma parajasti kodus olin, ja ühtlasi aega, mil väljas on veel piisavalt külm, et lugeda raamatut, mille pealkiri on "Lumi", ja lugesin ta läbi. Tegelikult lõpetasin sellega juba nädal tagasi, aga sellest kirjutamiseni jõuan alles nüüd (muide, olen enda puhul täheldanud, et teiste blogides ma raamatutest rääkivaid postitusi tavaliselt lugeda ei viitsi, seega ma ei pane üldse pahaks, kui te need siin ka vahele jätate).

Ega ma tegelikult selle kohta väga midagi öelda ei oskagi. See oli esimene raamat Türgi autorilt, mida ma lugesin ja ühtlasi Nobeli preemia laureaat. Seega ma olen sellel aastal juba kaks Nobeli raamatut läbi lugenud. Mulle väga-väga meeldis selle sisu, see oli parasjagu mõtlemapanev, poliitiline, ärritav ja aktuaalne, aga selle jutustuse vorm ei olnud mulle just kõige rohkem meeltmööda. See muidugi ei ütle midagi raamatu, vaid pigem mu enda kohta, aga modernistlik laad ei ole päris minu teetassike. Sündmused kulgesid üsna äratuntavalt Kafka-Ristikivi-Hesse stiilis, mis mind mõnikord veidi ärritab, sest see kisub minu jaoks kohati liiga umbluuks. Aga vaatamata mu isiklikele maitse-eelistustele nõustun absoluutselt, et selle raamatu näol on tegu millegi täitsa erilisega.

#tuharatrenažöör

Juba mõnda aega on igal pool üles kerkinud erinevad escape roomid, exit roomid ja muud tüüpi ruumid, mille ideeks on see, et kamp inimesi pannakse kuhugi tuppa kinni ja nad peavad toas olevaid vihjeid lahendades sealt toast uuesti välja saama (muide, see illustreerib minu arvates päris hästi seda, et praegune maailm on vähemalt teatud osa jaoks ilmselgelt liiga mugav ja turvaline, kui inimesed on valmis maksma raha selle eest, et neid kuhugi luku taha pannakse ja siis videokaameratega jälgitakse, kuidas nad sealt välja üritavad saada).

Väikese hilinemisega, nagu mul need asjad kipuvad käima, suutsin minagi sellest ideest vaimustusse sattuda ja nii me siis korraldasimegi eile Kristeli ja tema peiksiga topeltdeidi, mille käigus meid kettidega seina külge aheldati ja siis saatuse hooleks jäeti. Etteruttavalt tuleks öelda, et me oleme MAAILMA KÕIGE TARGEMAD ja pärast esialgset "Otsige käeraudade võti üles, kus võti on, meil on võtit vaja, MA TAHAKS SIIT lahti saada" rabelemist suutsime oma eriliselt taibukad mõistused sünkroonida ja ilma ühtegi vihjet küsimata Psycho Labist pageda, kusjuures läks veel nii hästi, et tiim Tuharatrenažöör kasutas oma ettenähtud 75 minutist ära vaid 53 ja pääses tänu sellele ka autahvlile.

Kui ma enne seda olin hommikul kella kuuesest ärkamisest veidi uimane, siis pärast oli adrenaliin laes ja tunne lihtsalt suurepärane, eriti veel, kui meile öeldi, et vaid umbes 20% võistkondadest pääseb sealt omal käel välja ja nendest omakorda väga vähesed ilma vihjeid küsimata. Minu arvates oli see üliäge kogemus ja väga lahe alternatiiv traditsioonilistele dinner and a movie deitidele. Ma paneks siia juurde ka pildi, mille Escapetartu töötaja meist tegi ja kus me igasugu ennast kiitvate siltidega uhkeldame, aga miskipärast pole neid veel avaldatud.

Trenni update

Pidasin vajalikuks vahemärkuse korras mainida, et vähemalt enda mõistes olen ma endiselt päris tubli trennitaja ja pärast jõulude ja muu tõttu tekkinud kahenädalast pausi suutnud kaks kuud järjest jälle igal nädalal neli korda trenni teha, nagu ma alguses endale plaaniks võtsin. Okei, eelmisel nädalal juhtus kolm korda, aga samas ma jõudsin ka alles kolmapäeva õhtuks Pärnusse ja neljapäeval tegime me pool spinningut ilma sadulata ja siis ma tegin reede õhtul ja laupäeva hommikul järjest bodypumpi ja siis ma lihtsalt ei suuuutnud pühapäeval ennast uuesti spinningusse vedada, vaid andsin lihastele veits puhkust, sest muidu oleksin seitse päeva järjest trenni teinud (st sellel nädalal veel kolm päeva järjest otsa).

Sellega seoses pidin ennast aga ka natuke tagasi tõmbama ja meenutama, mis põhjustel ma üldse seda trennivärki nii regulaarselt ajada püüan, sest alguses oli mul ikka tükk tegu, et saada üle oma süütundest seoses trenni "vahele jätmisega". Sest tegelikult ei ole ju eraldi eesmärk neli trenni nädalas, vaid see, et ma ennast vähemalt mingil arvestataval määral liigutaksin, sest muidu ma ei liigutaks ennast absoluutselt ja kui kõik kaugele ulatuvad põhjused, mis pidevalt istumisega kaasnevad välja jätta, siis seljavalud on ju üsna kiired tulema.

Trennitegemisega ongi peamine probleem see, et ma jagan ennast viimasel ajal jälle kolme linna vahel ja kuna nädalavahetustest jääb väheks, veedan ka nädala sees aega Pärnust eemal, kus mu võimalused trennitamiseks on piiratud. Võiks ju muidugi youtube'i lahti lüüa, aga c'mon. Ma olen seda üritanud ja lihtsalt ei suuda ennast motiveerida selleks enam. Nüüd näiteks lähen neljapäeval Tallinnasse, sealt esmaspäeval kell seitse hommikul Tartusse, sealt laupäeval Tallinnasse ja sealt lõpuks pühapäeval Pärnusse. Mul on muidugi naiivne lootus, et mul õnnestub järgmisel nädalal paar korda tyskis käia, aga samas olen ma mõnesid inimesi juba nii kaua üle lasknud, et jooksin pigem nendega tassikese kakaod. Eks näis.

Kui rääkida nüüd välistest markeritest, mis trennitegemisega kaasnevad, siis sellega on huvitav. Kaal, millest teadupärast ei tohiks suurt numbrit teha (hehe), püsib mul ikka üsna enesekindlalt vahemikus 59-62 kg. Vähemalt ma arvan, sest ma astun kaalule tavaliselt kord-kaks kuus pärast sauna neil haruldastel kordadel, kus mul on pärast trenni aega sauna minna ja ma pole midagi olulist maha unustanud, näiteks puhtad sokid. Ma nagu ei hakkagi selles osas seisukohta võtma, KMI (hehehe) järgi peaks see olema võrdlemisi normaalne ja kui see kaal tahab kõikuda, siis jumala eest. Viimane, mida ma tahan, on muutuda üheks neist, kes ennast enne ja pärast sööki kaaluvad, avastavad, et võtsid 300 g juurde ja nutavad siis looteasendis vannitoa põrandal ning vannuvad, et nad enam iialgi iialgi midagi peale vati ei söö.

Kaalust olulisemad pidid olema erinevad ümbermõõdud ja peegelpilt. Ma ei ole ka enda eriline mõõtja, sest esiteks ei tea kunagi, kus mu mõõdulint on, ja teiseks ma lihtsalt ei viitsi sellega tegeleda. Küll aga meenus mulle, et kunagi sügisel kirjutasin olulisemad mõõdud oma märkmikusse üles, kui ma veel trenni väga ei teinud (kuigi tegelikult oli mul eelmine aasta üsna aktiivne) ja eile mõtlesin, et võrdleks siis ajaviiteks. See tulemus jahmatas mind küll natuke, sest pool aastat hiljem, pärast umbes nelja kuud päris regulaarset treenimist pole MITTE MIDAGI muutunud. Mitte millimeetritki peale selle, et rinnaümbermõõt on 2 cm kahanenud, aga keda SEE rõõmustama peaks. Kas see tähendab, et ma olen saavutanud maksimaalselt ideaalse vormi ja ei muutugi enam? See oleks päris ilus mõte isegi.

AGA. Mis puutub peegelpilti, siis ehkki ma olen endale juba pikemat aega igasuguseid lihaseid ette kujutanud ja K on ka väitnud, et vahe paistab välja küll, siis alles eelmisel neljapäeval tõdesin endale peeglis otsa vaadates, et ma reaalselt näen mingit arvestatavat muutust, seda eriti õlavarte puhul. Mul on lõpuks tekkinud midagi õlalihase sarnast ja selja lailihas hakkab ka välja joonistuma. Jalalihased on mul sexypantside all peidus, seega neid kommenteerida ei oska ja kõhulihaseid kaitsen ka kiivalt kena soojendava rasvakihikesega, aga mis sellest. Õlalihased on mu kõige lemmikumad lihased! Ja mul on need! Mis sest, et pisikesed. Wheee!

Eile oli ühtlasi ka see ajalooline päev, kui ma endale spordikella sain. Olen seda tegelikult juba sügisest peale tahtnud, aga ma ei suutnud kunagi otsustada, millist täpsemalt, also ma olin vaene ka. Mu kriteeriumid olid, et ta loeks randmelt pulssi (kuna mul on rinna all suur sünnimärk, siis pulsivööd ma kanda ei saaks), poleks väga suur ja oleks vähemal mingil määral veekindel. Kuna viimasel ajal on mul bodypumpis kükiloo ajal pidevalt halb hakanud ja mul on tunne, et mu pulss teeb mingeid imelikke trikke, siis kerkis see teema päevakorda ning just siis leidsin ma lõpuks ideaalse kella JA mulle tuli võimalus lisaraha teenida, täpsemalt just nii suur summa, kui mul kella ostmiseks puudu oli. Saatus!

Minu randmele maandus siis Polar A360, mis loeb randmelt pulssi, on täiesti veekindel, jälgib mu päevast aktiivsust, ütleb, kui palju ma istun, laman, seisan, kõnnin jne ja kui palju mul päevasest aktiivsuse tasemest puudu on. Lisaks jälgib see ka, kui palju ja kui rahulikult ma magan ja loeb, mitu kalorit ma põletan. Praegu olen küll sellega väga rahul.

Eile näiteks täitsin oma päevasest aktiivsuse tasemest lausa 180% ja nägin ära ka selle, kuidas bodypumpis just kükiloo ajal päris korralikult punases tsoonis püsis. Vähemalt ma tean, et ei kujuta seda endale ette, aga ma veel ei tea, kuidas olukorda parandada.

Aa, fun fact ka: kell peaks idee poolest lugema ka samme, aga ta teeb seda võrdlemisi kummalisel viisil. See tähendab, et mu tehtud samme ta alati sammudeks ei loe, aga samas kui ma koon, arvutab ta usinalt kõik kootud read sammudeks ümber.