Saturday, December 31, 2016

Vana-aastaõhtu blogimeem

Ei saa ka sellel vana-aastaõhtul läbi aastat kokku võtmata. Keda huvitab, siis 2015. aasta meemi näeb siin ja 2014. aasta oma siin.

1. Mida sa tegid aastal 2016, mida sa varem teinud pole?
See on naljakas, mingil hetkel selle aasta esimeses pooles ma mõtlesin aasta lõpule ja selle meemi kirjutamisele ja kartsin, et mul ei olegi midagi sellel aastal esimese küsimuse vastuseks kirjutada, aga ilmselgelt osutus mu hirm asjatuks. Näiteks (kaas)asutasin ma sellel aastal esimest korda elus ettevõtte ja mul on nüüd võimalus kedagi oma äripartneriks kutsuda. Töötasin üheksast viieni nagu normaalne tööinimene ja vihkasin seda tuhande päikese tulega. Ostsin endale midagi (sülearvuti) järelmaksuga. Kulutasin rohkem kui 100 eurot ühele riideesemele. Käisin Sitsiilias. Aa! Ja sõin Steffanis midagi muud kui pitsat.

Siis kui me Kauriga käed lõime ja firma tegime

2. Kas pidasid kinni oma uusaastalubadustest ja kas sa plaanid neid ka järgmisel aastal anda?
Jah! See jäi mul ennist blogis mainimata (sest ma olen ilmselgelt blogimises väga laisaks muutunud), aga 8. detsembril täitsime Teresaga oma uusaastalubaduse, milleks oli igal maarjapäeval punast veini juua. Ja igal maarjapäeval peale selle, mis oli juuli alguses, tegime seda ka Skype’i vahendusel, juulis saatsime lihtsalt oma punase veini pudelitest teineteisele pilte. Lisaks viisin edukalt lõpule oma lugemise väljakutse.
Järgmise aastaga läks nii, et ehkki Teresa on selle aasta lõpuga 100% rohkem mehel kui eelmise aasta lõpus, siis ta tahab vist väga sõrmust ka sõrme saada, seega leppisime kokku, et katsume oma ohjeldamatut (kuus korda aastas) veinijoomist jätkata.

3. Kas keegi su lähedastest sai lapse?
Jälle ei saanud. Võtke ennast nüüd kokku, inimesed!

4. Kas keegi su lähedastest suri?
Päris lähedastest mitte, aga Snape’i surma ma pärast ma kurvastasin küll väga.

5. Mida sa sooviksid et sul oleks aastal 2017, mida sul 2016. aastal ei olnud?
Ma ei teagi, üldiselt võis selle aastaga täitsa rahule jääda, aga mingi teleporteerumise masin võiks küll olla, sest iga jumala nädal 2 h 45 min bussis loksuda… no ma ei või.

6. Milliseid riike sa külastasid?
Sellel aastal oli kolm reisi – kõigepealt käisime Maria ja Teresaga mais Berliinis, siis käisin K-ga juunis Londonis ja siis käisin septembris Keiuga Sitsiilias. Ja kuna kõik lennud olid läbi Riia, siis võib öelda, et seal käisin ka.

Berliin

London

Sitsiilia

7. Milline 2016. aasta kuupäev jääb sulle igaveseks meelde ja miks?
20. juuni, sest mu sünnikaardis oli, et sellel päeval muutub mu elu igaveseks ja sellel päeval ei juhtunud MITTE MIDAGI. 1. juuli, kui me avasime Päikseloojangufestivali ja siis see päev augustis, kui Ööjooks oli, oli ka väga meeldejääv.

 See õhtu

Ja see hommik

Ja see öö

8. Mis oli su selle aasta suurim saavutus?
Vot siia ma ei oska küll midagi kirjutada. Ühtegi kooli ei lõpetanud, ühtegi suurt eneseületust polnud. Äkki see, et mul õnnestus Kaur ära rääkida? Või siis see, et ma suutsin Thomas Manni „Doktor Faustuse“ lõpuni läbi lugeda :D Aa, ja see, et ma suutsin (tänu Kristelile) Kahe Silla jooksu alla tunni läbida. Väikesed võidud igas päevas. Ahjaa, ühe raamatu tõlkisin ka nii muuseas ära (okei, alatu vale, see tuli tegelt ikka suure surma ja vaevaga, nagu nad ikka tulevad).

Särk lendas küll poole jooksu pealt seljast

9. Mis oli su suurim ebaõnnestumine?
Mind kas saatis sellel aastal edu kõigis mu ettevõtmistes või olid mu ebaõnnestumised nii väikesed, et ma ei mäleta neid.

10. Kas sa põdesid mõnd haigust või vigastasid end?
Sellel aastal olin ma konstantselt vigastatud. Eriti inimese kohta, kes tegelikult tegeleb spordiga võrdlemisi tagasihoidlikult. Aasta esimesel poolel olin ma pidevalt kimpus luuümbrise põletikuga, mis muudkui läks ja tuli ja läks ja tuli nagu Põhja Tallinna bänd, aga mu lemmik on muidugi mu armas kukekannuseke, mis sügisel mulle vasaku kanna alla otsustas kasvada ja mis nüüd armastavalt kõik mu sammud piinarikkaks muudab.

11. Mis oli parim asi, mille ostsid?
Ma arvan, et mu Polari kell ja mu uus arvuti ja mu uus telefon ka. Öeldakse küll, et need aktiivsusmonitorid on mõttetud, sest nad motiveerivad liikuma ainult paar kuud ja siis kaob vaimustus ära ja lähed paksuks tagasi, aga minu kogemus on 100% teine. Ma armastan oma kella! Ikka veel, iga päev, kuigi me oleme mingi üheksa kuud koos olnud. See tõesti paneb mind liikuma ja ma tunnen ennast tänu sellele lihtsalt nii palju paremini (välja arvatud siis, kui mu päevane aktiivsus väike on, siis mul on piinlik ja ma olen kurb).

12. Kelle teod väärisid tunnustust?
Ma annaks sellel aastal ühe tüki tunnustusepirukast kindlasti Keiule, sest ta tegi sellel aastal jälle kõike ja suurepäraselt. Ja Teresa saab ka nimelise tüki, sest ta veedab iga päev vabatahtlikult teismelistega aega ja ei ole end veel rongi alla heitnud. Ülejäänud piruka võite heaga omavahel ära jagada, sest kõik olid tublid, nagu igal aastal! Mul on ikka väga kõrge lennuga tutvuskond.

13. Kelle käitumine tekitas sus tülgastust ja kurvastust?
Nimeliselt ma ei oska välja tuua, sest neid inimesi oli päris mitu miljonit, aga oli kaks meeldejäävat varahommikut sellel aastal, kui ma ärkasin, tegin telefonist uudised lahti ja soovisin, et ma enam mitte kunagi ei ärkaks, sest see tülgastus, mida ma teatud valimistulemuste peale tundsin, oli lausa käegakatsutav.

14. Millele kulus enamik su rahast?
Lennupiletitele ja uutele tehnikavidinatele kulus omajagu, aga ma reaalselt arvan, et isegi kui ma sõitsin enamjaolt üheeuroste piletitega, siis kulus enamus mu rahast bussipiletitele. Ma ei julge seda summat kokku arvutadagi!

15. Mis sind väga väga väga elevile ajas?
Ma olin näiteks siis täiega elevil, kui me Keiuga spaas käisime nagu mingid päris täiskasvanud inimesed ja siis, kui me Sitsiilia piletid ära ostsime. Ja kui Teresa mulle külla tuli. Ma oleks tahtnud ROHKEM elevil olla, aga nagu ei jaksa enam vanast peast.

Meie Keiuga spaas, #aastaparimpilt

16. Milline laul jääb sulle alati 2016. aastat meenutama?
Esimest üheksat kuud ilmselt Pitbulli „Timber“. Ma poleks iial arvanud, et Pitbull mu aastat iseloomustada võiks, aga midagi pole teha, kõik muudkui käis alla ja mina muudkui karjusin „timbeeeeer“.

17. Võrreldes eelmise aastaga, kas sa oled:
i. õnnelikum või kurvem? Seda ma ei oska öelda, aga kui ma tulevikku vaatan, siis kindlasti rohkem mures.
ii. kõhnem või paksem? Trenni sai ikka omajagu tehtud, aga samas küpsisekukkur kõhu peal püsib. Paksem ka kindlasti ei ole ja tegelikult on päris mitu lihast ka endast märku hakanud andma. Võib rahule jääda.
iii. rikkam või vaesem? Tuleb ausalt üles tunnistada, et ma pole elus nii rikas olnud kui praegu. Muist läheb küll kohe OÜ-le, aga siiski.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
Ma ei teagi, lugeda sai omajagu, reisida sai omajagu, võib-olla oleks võinud olla rohkem 100% lebotamise päevi (mulle meenub sellest aastast vist üks ja see oli ka sellepärast, et mul oli paha olla ja ma ei jaksanud tööd teha) ja sissemagamist.

Ohhh, need Harry Potteriga rannas veedetud hommikud...

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?
Tagasi vaadates ma mõtlen, et raha pärast oleks võinud vähem muretseda. Üldse, maohaavandeid oleks võinud vähem kasvatada.

20. Kas sa armusid kellessegi 2016. aastal?
Nagu ma eelmise aasta blogimeemis juba ütlesin, siis ma armun igal aastal juba põhimõtte pärast. Ja nagu tavaliselt, domineerisid ka sellel aastal väljamõeldud tegelased.
Esimeseks oli Captain Jack „Dr Whost“, kellest ma sain väga kiirelt üle.


Teiseks oli dr Who ise, kui teda mängis David Tennant, temast ma olin sunnitud üle saama, sest näitleja vahetus ja minu arvates on järgmine dr Who kole kui öö.


Viimaseks oli Michael Vaughn „Aliasest“, tema on tegelikult korduvesineja, sest kunagi teismelisena ma olin ka TÄIEGA temasse armunud.


21. Mis oli su lemmik telesaade?
Uusi telesaateid, mis oleks väga kustumatut mälestust jätnud, nagu polnud, seega toon välja oma lemmiku taskuhäälingu, milleks on „No such thing as a fish“, mida soovitas mulle imeline Kristel ja ma olen nii tänulik kui üldse olla saab, sest see on mu elu nii palju lõbusamaks muutnud, kuni selle punktini, et ma pean aeg-ajalt keset tänavat seisma jääma ja majaseinast kinni hoides kõva häälega naerma nagu hullumeelne, nii et emad oma lapsi paaniliselt minust kättpidi mööda tirivad.

22. Kas sa vihkad kedagi, keda sa eelmisel aastal ei vihanud?
No ei viitsi kedagi vihata.

23. Mis oli parim raamat, mida lugesid?
Kõige erilisem oli kindlasti „Fanny Hill“. Kirjutasin sellest siin.

24. Mida sa tahtsid ja said?
Kui ma sellele nüüd mõtlen, siis ma sain vist sellel aastal kõike, mida ma tahtsin. Isegi push-up teksad!

25. Mis oli sellel aastal su lemmik film?
2016. aasta filmidest meeldis mulle vist kõige enam „Dr Strange“, aga ka näiteks „Fantastilised elukad“ oli täitsa armas.

26. Mida sa oma sünnipäeval tegid ja kui vanaks sa said?
Sellel aastal sain ma 17-aastaseks ja lõpetasin tähistamise alles enne jõule, kui me Mariaga spaas käisime. Päev enne sünnipäeva käisime ema, õe, vanaema ja K-ga Noodis elu parimat parti söömas. 14. novembril tegin kõigepealt Rosinaga paksus lumesajus jalutuskäigu, siis käisin meemassaažis, Meat Marketis lõunat söömas ja õhtul tegin paaniliselt sushit, et sellega kostitada Kristelit, Matut ja mu venda, kes külla tulid.

Ühtegi pannkooki ei pidanud ise küpsetama!

27. Mis on üks asi, mis oleks su aasta oluliselt nauditavamaks muutnud?
Eks ilmselt see teleporteerumise masin Pärnu-Tartu-Pärnu otsale.

28. Mis sind mõistuse juures hoidis?
Ma arvan, et trenn.

29. Milline kuulsus / avaliku elu tegelane sulle kõige enam meeldis?
Midagi pole teha, tuleb kolmandat aastat järjest John Oliveri välja tuua.

30. Kes oli parim inimene, kellega sa tuttavaks said?
Kedagi konkreetselt ei oska välja tuua, aga tutvusin nt K perekonnaga ja nad olid küll toredad.

31. Pane kirja üks oluline eluõppetund, mille 2016. aastal said?
Miski pole olulisem kui vabadus.

33. Tsiteeri laulusõnu, mis selle aasta kokku võtavad:
More to the point, I need to show
how much I can come and go

Thursday, December 29, 2016

Raamat, mis avaldati sellel aastal + lugemisaasta kokkuvõte

Sofi Oksanen "Norma"

Lugemisaasta lõpp vajus kuidagi ära. Ma ei tea, kas asi on mu kõrges vanuses või mu iga päevaga süvenevas snoobluses, aga kuidagi järjest raskem oli loetud raamatutega rahule jääda, nii ka selle puhul.

Esiteks olgu öeldud, et see oli mu esimene päris "legaalne" e-raamat, mille eest ma lausa mingi 15 eurtsi välja käisin. See võib ka ilmselt olla üks põhjuseid, mis mu ootused kõrgemale upitas. Teiseks olgu öeldud, et ma kuulsin sellest raamatust esimest korda Merje blogist, kelle peamine kriitika oli, et see olla "liiga feministlik", mistõttu ma lootsin, et äkki see on siis täpselt parasjagu feministlik ja mu ootused tõusid omakorda veel kõrgemale.

Ma ei ole varem Sofi Oksast lugenud. Olen ainult "Puhastust" teatris vaatamas käinud, seega ma ei tea, milline on tema kirjastiil ja kas see oli talle omaselt kirjutatud või pigem eksperimentaalne, aga mulle see absoluutselt ei sobinud. Ja siit tuleb ka välja, kui võimatu mind on õnnelikuks teha - kui Manni puhul ma virisesin, et see tempo oli nii aeglane ja raamat nii pikk, siis "Norma" oleks võinud olla julgelt 150 lk pikem ja siis oleks seda isegi nautida saanud. Praegusel juhul oli aga hunnik infot, sündmusi, rõvedaid detaile, katastroofe ja mingeid veidraid sisemonolooge nii tihedalt üksteise otsa pikitud, et mulle tundus vahepeal, nagu hakkaks õhk otsa saama. See muutis ka ühtlasi sellele sisule pihta saamise keeruliseks. Kohati matkis nagu G. G. Marquezi, aga kehvasti. Muide, kui tahate lugeda enam-vähem sarnasel teemal VÄGA head raamatut, siis ma soovitaks Marquezi "Armastusest ja teistest deemonitest".

Feminismist rääkides, siis noh... antifeministlik see just polnud. Ja kui lähtuda Merje põhjendusest, et raamat oli feministlik, sest mehed olid halvad tegelased, siis tuginedes sellele teooriale, et feministid on rõvedad karvaste kaenlaaukudega vanatüdrukud, kelle elu eesmärgiks on pahaaimamatutele meestele tänaval põlevate rinnahoidjatega piki pead virutada, siis võiks isegi öelda, et täitsa feministlik oli. Kui reaalsele filosoofiale tugineda, siis nagu oli ja ei olnud kah. Aga seda tuleb küll tõdeda, et kõik halvad tegelased selles raamatus olid mehed ja ühtlasi olid kõik raamatus olnud mehed halvad tegelased.

Kõike kokku võttes raamat ise mulle erilist muljet ei avaldanud ja oma 15 eurot tahaks ma ka hea meelega tagasi, AGA mida ma selle lugemiskogemuse juures hindan, oli see, et ta pani mind mõtlema hoopis uuele teemale. Nimelt sellele, KUST tulevad kõik need kunstjuuksed, mida kogu maailma naised endale pähe topivad, kui nad on oma juuksed lootusetult pekki keeranud (noh, näiteks mina). Teate, kust need tulevad? Väikeste vaeste Ukraina laste ja pahaaimamatute Lõuna-Ameerika naiste peast! Ma muidugi ei tea, kui palju Oksanen raamatu jaoks eeltööd tegi, või on see puhas fantaasia, aga kui "Normat" uskuda, siis enamus juukseid võetakse naistelt vägisi (mõnikord lõigatakse lausa tänaval kõndimise ajal pats maha) ja osasid kasutatakse veel muudel inimkaubanduse eesmärkidel ka ära.

Ja nüüd ma ei saa sinna enam midagi teha, iga kord, kui ma tänaval mõnda eriti ilusate pikkade juustega naist vaatan, siis ma pole enam mitte ainult kade, vaid pean ka mõtlema sellele, et kas ta on oma patsi ikka ise kasvatanud või on see röövitud mõnelt vaeselt Ukraia tüdrukult, keda kahe juukselõikuse vahel ajaviiteks ka kusagil keldris radiaatori külge aheldatult hoitakse, et ta sundseemendamise tulemusena Aasia ärimeestele valgeid lapsi sünnitaks.

Ja kas varastatakse ainult juukseid? Mitte kõigil meestel ei kasva ka näiteks paksu habet. Paratamatult piidlen nüüd ka kahtlustavalt kõiki hipstereid, et saada aru, kas neil on ikka oma habe, või on need näiteks mõne vaese Lähis-Ida mehe näokarvad, mis tollelt une pealt ära rööviti või midagi. Õnneks minult isiklikult ei ole midagi võtta, juuksed on mul viletsad ja habemekasv ja kehvake, aga mu vennal ja õel on näiteks megailusad pikad ripsmed. Kas ma peaks nende pärast mures olema?

Ma tõesti olen sellele viimasel ajal palju mõelnud.

***

Kui rääkida lugemise väljakutsest kui sellisest, siis ma olen iseenesest väga õnnelik, et ma seda tegin ja plaanin sellega ka järgmisel aastal jätkata, sest see tõi mu ellu nii palju uusi raamatuid! Muidugi ei ole need 12 raamatut ainsad, mille ma sellel aastal läbi lugesin, sinna lisanduvad ka nt kõik Harry Potteri lood ja muud, aga mõnes mõttes hoidis see väljakutse nagu lugemise harjumust ülal. Kui ma peaksin valima loetud teostest oma lemmiku, siis midagi pole teha, selleks on "Fanny Hill". Vot see oli alles omamoodi lugemiskogemus!

PS! Kui keegi tunneb huvi teiste loetud raamatute kohta, siis vajutage tagile "reading challenge" ja need postitused peaksid ennast kõik ilusti teie jaoks ritta seadma.

Vana-aasta õhtu blogimeem 2019

1. Mida sa tegid aastal 2019, mida sa varem teinud pole? See aasta oli uute asjade suhtes üsna erakordne. Peamiselt meenuvad viis asja: 1....