Does running out of wine count as cardio? Sicilia 2016

Pärast kaheaastast pausi jätkasime Keiuga taas oma suviste reiside traditsiooni ning võtsime seekordseks mini-minipuhkuse sihtkohaks Sitsiilia, või nagu mulle meeldib öelda, "Maagilisse kohta, kus blondid naised ei meeldi kellelegi ja kõik inimesed teavad Eestit".

My best friend and I have this tradition of doing a trip together each summer and after a two-year break we finally got to continue our tradition and take a mini vacation in Sicily, or as I like to call it, "A magical land where no one likes blonde women and everybody knows Estonia."

Okei, räägime hetkeks sellest viimasest punktist. Ilmselgelt ei anna Euroopat selles osas näiteks USAga võrrelda, et enamus inimesi on vähemalt Eestist KUULNUD. Harilikult järgneb sellele aga lause: "Oi, te olete esimesed eestlased, keda ma terves oma elus näinud olen" (mida muuhulgas väideti meile ka näiteks Praha turismiinfopunktis). Aga seekord. Seekord! Teise päeva hommikul sõime (mida me tegime väga palju) ühes lambikas kohas hommikust ja teenindaja küsis, kust me pärit oleme. "Eestist! Ma olen seal kümme korda käinud!" vastas tema ja üritas meile väga suure elevusega rääkida mingist elu parimast diskost, kus ta Tallinnas alati käib. Siis istusime pärastlõunal maha, et juua üks klaasike veini (mida me tegime veeeeeel rohkem), kui meie juurde tuli teenindaja ja uuris meie päritolu kohta. "Arva ära," ütles Keiu talle kelmikalt. Poiss uuris Keiut (ja viskas mulle ka põgusa pilgu peale) ja pakkus: "Hollandist?" vastasime eitavalt, kui ta nägu tabas äratundmisrõõm ja ta ütles: "Eestist!" See oli väga muljetavaldav. Siis tuli meie juurde teine teenindaja, kes plaanis lähikuudel Eestit külastada ja uuris, kas ikka tasub. Ja siiiiiis peatus meie laua kõrval Pappa Antonio (mul on ta visiitkaart siiani kotis) ja rääkis meile, kuidas ta käis Eestis 25 aastat tagasi, üsna pea pärast taasiseseisvumist. Hämmastav!

Lets just talk about the latter for a sec. Obviously you cannot compare Europe to e.g. the US in that matter (where I was actually asked whether I come from Narnia), but usually when people hear you're from Estonia, it's followed by "Oh, I've never met anyone from Estonia before!" (they also told us that in the Prague tourist information center). But this time was different. We were eating (which we did quite a lot) breakfast on the second morning in a tiny cafe and the waiter asked us where we came from. "Oh, Estonia! I've been there like 10 times!" he said and excitedly proceeded to telling us all about the best disco place in Tallinn that he always visited. Later that day we sat down for a little afternoon wine (which we did even more) when another waiter wanted to know where we came from. My friend told him to guess and after carefully examining her (and taking a really short glimpse of me) he guessed Holland. We said no and then he said: "Oh, Estonia!" Now THAT was impressive. Then another waiter approached us and said he was planning to visit Estonia in a couple of months and then an elderly gentleman (Pappa Antonio) told us that he had visited Estonia 25 years ago, shortly after the restoration of independence. Amazing!

Lennuaegadega meil seekord ei vedanud, nii minnes kui tulles helises äratuskell kell 3.30 ning Tartust Palermosse ja Palermost tagasi Tartusse reisimine võttis kokku umbes 32 tundi (läksime läbi Riia ja Milano).

We had really bad luck with flight times and had to wake up at 3.30 AM both ways and the overall travelling time was over 32 hours, stopping both in Riga and Milan.

 Lendasime üle Alpide // Flying over the Alps

Milanos oli minu elu esimene äikesepilve sees maandumine. See oli väga dramaatiline. Me muudkui laskusime-tõusime, laskusime-tõusime, lennuk raputas ja mingid eesti naised meie selja taga kisasid üle lennuki. Muidugi mõista tuli siis lennujaamas kosutuseks esimesed veinid teha. Muide, kui ma peaks kaks (väga eredat asja) Sitsiilia juures välja tooma, siis oleks see toit ja vein. Sa tead, et toidupuhkus oli edukas, kui paari päeva pärast kahvlit toetavale sõrmele vill tekib. Ja see pidev kerge (odava ja heaaa veini) veinivine teeb asjad veel paremaks.

Milan was the first time for me when the plane had to land through a thunder cloud. It was really dramatic! We kept going up and down and there was a lot of turbulence and some Estonian women were screaming all over the plane... No wonder we felt like we'd deserved our first glasses of wine already at the airport. By the way, if I had to bring out two (really significant) aspects of Sicily, it would definitely be food and wine. You know your food holiday was successful when you get a blister on your finger from holding the fork and you loose track of number of wine glasses already on the second day.

Kuna Palermo meile esimesel õhtul erilist muljet ei jätnud, tegime sealt teise päeva hommikul võimalikult kiirelt vehkat ja võtsime rongiga suuna Catania poole. Risti üle Sitsiilia sõitmine küll erilist visuaalset muljet ei jätnud, kõik tundus ühtlaselt kõle ja tolmune, aga kui Etna rongiaknasse ilmus, siis oli juba päris lahe.

Since Palermo failed to impress us on the first night, we took a train to Catania the next morning as soon as we could. Driving across Sicily was quite bleak, boring and dusty, but things definitely got better when we approached the coast and started to see Etna from the window.

Otsustasime teha rannapäeva ning Google Maps leidis, et parim viis Catania randa jõudmiseks on umbes tund aega kiirtee kõrval kõndida. Sssa nuga. Kuigi me olime juba eelmisel õhtul veidi ära kohutatud sellest ülimalt rõhutatud tähelepanust, mida me tänavatel liikudes saime, siis see polnud veel midagi! Olgu öeldud, et Keiu oli ikka suhteliselt paljas ja meil oli lausa raske teineteisega rääkida, kuna autode tuututamine ja poolenisti autoaknast välja rippuvate ja kisavate meeste lärm oli niivõrd suur. Minu isiklik lemmik oli üks minibussiga tüüp, kes unustas ennast üle õla tagasi vahtima ja lendas üle äärekivide. Rand ise oli suhteliselt meh, vesi oli muidugi hea, aga kõik need kaldale uhutud meduusid meenutasid mulle elavalt mu viimast kokkupuudet meduusidega (siit saab lugeda). Tagasiminekuks leidsime teise tee, mis viis läbi kesklinna ja oli palju mõistlikum.

We decided to go to the beach and Google Maps thought the best way for us to get there would be walking in the blazing hot sun next to a highway for an hour. We'd already received quite a lot of attention, howling and catcalling on the streets the previous night, but this had been nothing compared to this! To be fair, my friend didn't exactly have a lot of clothes on, but we actually found it hard to hear each other over the noise of men honking their horns and climbing out of the car window to yell stuff. My favorite was a guy in a minivan who got so distracted looking over his shoulder, he actually drew his car over the curb. The beach was okay, but so full of jellyfish I found it really creepy to go into the water (especially because things did not end well for me the last time I came in contact with them).

Vaated Taorminale // Views on Taormina

Nendega sõitsime alla randa pärast 

 Cappuccino, cannoli, arancini

Isola Bella 

Ei tahaks küll oma saba kergitada, aga ma arvan, et see on kõige tuusam enekas, mille ma iial teinud olen. // Not to toot my own horn, but I think this is the coolest selfie I've ever taken

Meie fäääänsi kalmaaiõhtusöök. // Our super fancy squid dinner

Järgmisel päeval läksime Triinu soovituse peale Taorminasse ja see oli i-me-li-ne. Juba see sinnasõit mööda rannikut ja mägesid, läbi pisikeste linnade... ahhh. Bussis kohtasime ka ühtesid eestlasi, kes olid tulnud paketireisiga ja uurisid, kas meile meeldibki niimoodi "metsikult" reisida. Selline mässaja tunne tekkis, hehe. Linn oli mäe otsas ja paksult turiste täis, aga väga võluv. Ja siis sõitsime funikulööridega mäest alla rannikule, kus sai minna ühe pisikese imeilusa saare, Isola Bella juurde. Mina vana loll ei võtnud bikiine kaasa ja arvasin, et ujuma ma ikka ei lähe, aga see rand nägi vapustav välja ja nii ma siis tegin selle spontaanse väljamineku ja ostsin endale ujumiseks ühe playsuiti (mille kohta Keiu väitis, et see ei paista märjaks saades läbi, aga pärast piltide pealt nägin, et see paistis ikka täiega läbi :D) ja sulistasime natuke seal kaljude vahel kristallselges vees. Muidugi sõime ka imelist toitu ja jõime veini, aga kas ma pean seda üldse eraldi mainima?

The next day we took a daytrip to Taormina which was honestly one of the most beautiful places I've ever visited, even the drive up there was breathtaking. The town in situated on a cliff and seriously packed with tourists, but so very charming. Then we took the funiculars down to the beach where you can pretty much walk to a tiny island, Isola Bella. The water was so inviting, but of course I didn't pack my bikini, so I had to buy a playsuit (which ended up being really awesome). Of course, the downside was that it got REALLY see-through when it got wet, which I only discovered later when I was looking at the pictures (because my friend didn't say anything), but oh well. Of course we also had some amazing food and wine, but honestly, no surprise there.

 Sõit keset laavat. // Driving in lava

 See tisside moodi moodustis seal taga on kraater, mis 17. sajandil terve Catania linna ära hävitas. // The thing that kind of looks like boobs back there is the lateral crater that completely destroyed the city of Catania in the 17th century

 Suusatasime kandadel mööda vulkaanituhka alla. // Skiing down volcano ash

 Ma niisama kraatriserval // Just casually chilling on the edge of a crater

 Siis käisime maa-aluses laavakoopas // Then we went into an underground lava cave

 See ei ole udu, see on pilv // This is not fog, it's a cloud

 Seal oli üks oluline org, mida me ei näinud, sest see oli täitsa pilve sees // There was apparently an important valley there that we couldn't see because it was inside a cloud

Ja me olime ise ka jumalast pilves

Eelviimasel päeval läksime Etnale. Algselt plaanisime minna omal käel, aga meie hosteli omanik sebis meile hoopis giidi, kes meid sinna viis, igasugu põnevaid asju rääkis, kõhud täis söötis (ja veini andis) ja siis pärast ukse ette tagasi ka tõi. Päris tippu me niimoodi küll ei saanud, aga ma usun, et ega see nähtavus paremaks nagunii ei oleks läinud. See oli nii tuus, nagu täitsa omaette maailm.

The day after that we conquered Mount Etna. We originally planned to go there on our own, but then the owner of our hostel said he could organize a private tour for us, where a guide would pick us up, drive us to Etna, tell us stuff, FEED US and then take us back. We chose this option and I'm so glad! Of course, this meant we couldn't get to the very top, but I don't think the visibility would have gotten better up there anyway and it was all really fun and somewhat educational. Being on an active volcano really is like being in another world.

 Etna rongiaknast // Etna from the train window

 Siracusa

 #nakedinsicily

 Mussolini monument

 Südamekujuline koobas // Heart-shaped cave

Ja elevandikujuline koobas // And an elephant-shaped cave

Viimane päev enne ärasõitu oli meil algselt planeerimata, aga kuna Palermo meid väga kiirelt tagasi ei kutsunud, tegime spontaanse otsuse sõita veel Siracusasse. Seal me sattusime turule, mis oli küll üks reisi vingemaid kogemusi. Ja siis jõime keset turgu kell 11 hommikul veini. Ja siis sõitsime ühe paadiga koobastes.

We hadn't planned anything for our last day, but since we didn't feel like going back to Palermo just yet, we made a spontaneous decision of going to Siracusa. We found ourselves in the middle of a market there, which was definitely one of the highlights of the trip and sat down at the market for a little 11-o'clock-in-the-morning wine. And then we took a boat tour into some caves.

Kas ma soovitaks Sitsiiliat? JAH. Loodus on põnev, transport odav, inimesed sõbralikud (eriti kui sa pole väga riides ja oled lühike. Vähemalt ma lohutan ennast sellega, et minust ei käidud mööda nagu postist mitte sellepärast et ma kole oleks, vaid ma olen lihtsalt nende jaoks liiga pikk) ning toit ja vein nii võrratud, et mul pole lihtsalt sõnu.

Would I recommend going toSicily? YES. The nature is exciting, the transport cheap, people friendly (especially if you're semi-naked and short. That's what I'm telling myself: I wasn't constantly ignored because I'm ugly, I'm just too tall for them) and the food and wine so amazing, I cannot even find words for it.

Muide, õppisin ka väga vajalikke itaaliakeelseid sõnu:
By the way, I also picked up some very useful Italian on the way:

tutti i pantaloni - kõik püksid // all the pants
piccolo bimbo - väike laps // little baby

Kahe silla jooks

Nii, veel ei ole nädal möödas, veel on täitsa adekvaatne kirjutada!

Kui ma selle võistluse kolme sõnaga kokku võtaks, siis need oleks "siia ma suren". Jeesus kristus ma ütlen, kõik oli nii vastupidine Rakvere jooksule kui üldse olla sai.

Räägime alustuseks sellest ilmast. Mulle lubati midagi hoopis muud! Mulle lubati 19 kraadi, väikest vihma ja tuulevaikust. Ma sain 17 kraadi, lauspäikese ja võrdlemisi tugeva tuule. Ehk siis üsna sarnased tingimused Maijooksule, aga seal massi sees ja puude vahel oli ikka nii palav, et ma esimesed kuus kilomeetrit arvasin küll, et ma annan otsad. Jumal tänatud Kristeli eest, sest muidu ma oleks lihtsalt halisedes ennast umbes teise kilomeetri peal kuhugi kraavi heitnud ja seal ennast haletsenud, et ma mitte iialgi iialgi 10 km alla tunni ei jookse.

Tegelikult kõike ilma kaela ka ajada ei saa. Esiteks olid mu jalalihased endiselt valusad, kuna ma leidsin, et pärast kolmekuust trennipausi on kolm päeva enne jooksu väga hea mõte proovida ära "Brazilian butt lift" trenn. Noh, vähemalt mu tagumik on nüüd kõvasti kõrgemal kui varem (also sihin selle poole, et paari kuu pärast hakkab automaatselt see laul mängima, kui ma mõnda ruumi sisenen), aga selle pandiks oli see, et paterdasin veel jooksule eelneval päeval ringi nagu piparkoogimehike ja pühapäeval oli trepist allaminek endiselt üsna dramaatiline ettevõtmine. Teiseks panin riietusega veits mööda, sest Teresa tegi mulle juba märkuse, et miks ma oma sünnipäevaks saadud särgiga ei võistle (vt siit) ja 17 kraadi tundus nagu paslik ilm selle selga tõmbamiseks. AGA. Selle särgi probleem on, et kuigi ta on absoluutselt võrratu, on sellel nii kõhul kui seljal suured pealetrükitud pildid, mis ei lase kahel üsna suurel alal kehast ennast jahutada ja õhku ei pääse ka läbi. Kolmandaks kaotasin oma kesiste snaipimisosksute tõttu juba esimese 100 meetri pealt Kristeli ära ja ma pidin ikka VÄGA suuri kiirendusi tegema, et ta blond pats rahva seast uuesti üles leida. Aga need kiirenda-pidurda-kiirenda-pidurda (max tempo oli 3 midagimidagi minutit) lõigud tõmbasid pulsi nii üles ja ega ta enam väga alla ei läinudki - teisele sillale minnes oli kellal number 188 ja kogu jooksu keskmine 182 (Rakveres oli keskmine 163). Ei aidanud vee pähe kallamine ega midagi, pulss oli laes, päike küttis ja jalad olid tühjad.

Mu peas vasardas pidevalt ühe treeneri küsimus, et kui palju sa seda tahad? Ja mu vastus oli alati "Mitte piisavalt". Sest ma pole lihtsalt harjunud asju läbi higi ja vere ja pisarate tegema, see võtab minu jaoks kogu rõõmu ära ja alla andmine ei olnud kaugel. Aga siis ütles Kristel (kes muidu üldse mind täiega vedas ja mu tuju üleval hoidis), et me oleme omale piisavalt aega varusse jooksnud, et kui ka lõpuni lihtsalt sörgime, saame ikkagi oma soovitud aja kirja. See ei teinud mu enesetunnet küll otseselt paremaks, aga andis lootust ja kui ma kuskil pärast kuuendat kilomeetrit särgi seljast ära tõmbasin, siis läks juba päris heaks. Siis oli minu kord Kristelit vedada, sest talle ei sobinud jälle see lõpp eriti. Finišijoone ületasime käest kinni ja suure naeratusega, aeg tuli 59:12 (mitte 58:01, nagu ma unes nägin) ja lõppemotsioon oli positiivne, aga ma arvan, et edaspidi võib rahuliku südamega hakata nendel jooksuüritustel lulli löömas käima (kostüümijooksud ja muud sarnased), sest ega mul muid ambitsioone ei ole.

 Selja peal on Kiri "Universal Unicorns United", "It's all about you", üks mõõdukalt piinlik pilt minust ja "Kris", kõhu peal on suur ükssarvik ja kiri (mille ma kahjuks pidin sildiga kinni katma) "If you can't fry it, put glitter on it".
Muide, ei tahaks küll oma saba kergitada, aga minu arust ma näen selja tagant täitsa sportlik välja :D