Neid postitusi tuleb siin nüüd viimastel aegadel sama kiirelt kui kustiganes neid saelaudu tulebki, aga mul ei ole hetkel tööd (hehe, just sel hetkel, kui jõudsin selle lause ära kirjutada, tuli tööd) ja mida muud ma ikka oma ajaga peale hakkan. Jalavanni ei jõua ju ka lõputult teha. Pealegi oleks viisakas enne uut aastat jõulujutud südamelt ära rääkida.
Igatahes tundub mulle, et ma olen sellel aastal jõule tähistanud aegade algusest saadik. Jõulukinke hakkasin kuduma umbes... augustis ja pühademeeleolu on ka vahelduva eduga pikemat aega juba südames olnud. Kahjuks kui nagu päris asjaks läks, siis jälitas mind üks ebaõnn teise otsa, aga mis sa ära teed, jõulud said siiski peetud.
Sellel aastal tähistasin jõule oma liikuva eluviisi rütmis ja läksin juba 18. detsembril kodust ära, esialgu Tartusse, kus me Keiu juures piparkooke küpsetasime ja kantri-jõulumuusikat kuulasime ning glögi jõime. Sellest on mul vist ka rohkem pilte kui kogu ülejäänud jõuluajast kokku.
Siis pühapäeval sõitsin Tallinnasse, kus me juba mingi viis aastat jõule tähistanud oleme. Tundub lihtsalt loogilisem sõita sinna, kus suurem osa perest ja sugulastest juba ees ootab, kuigi eks hing ihkaks ju jõuludeks ikka midagi maalähedasemat ja romantilisemat. Aga noh, lõpuks loeb ju inimestega koos olemine.
Minu nägemus mu Tallinna nädalast oli, et saan rahulikult ema-õega aega veeta, joome kakaod ja kaeme jõuluturgu, käime Merilyga uisutamas ja ühe kursaõega kohvikus ja kõik on hästi chill ja relaxed ja jõuluõhtul küpsetame muffineid ja jõulupühadel külastame järjest kõiki sugulasi ja on hästi tore. Tore oli muidugi ikka, aga mul oli veel vahetult enne jõule nii palju tööd, et ema ja õega aja veetmise asemel toksisin päevad läbi hüsteeriliselt oma klaviatuuri ning mu viimase hetke kingitused jäid väga piinlikult viimasele hetkele.
Teisipäeva õhtul oli meil plaanis uisutamine ja ma tahtsin enne seda veel ühest poest läbi käia, seega kiirustasin läbi rahvasumma üle tee, kui üks mees mind õnnetul hetkel müksas, nii et mu varvas jäi trammitee taha kinni ja ma lendasin väga dramaatiliselt pikali ning kukkusin katki oma põlved, püksid JA pool vanaema kingitust. Kõige vahvam oli veel see, et rahvasumm hajus mu ümbert nii kiiresti, nagu ma oleks pommi käes hoidnud. Aidanud siis keegi püstigi, aga ei. Kui mu telefon poleks mind hullemast päästnud (ausalt see asi elab tuumasõja ka üle - pärast arvukaid mahapillamisi kukkusin talle nüüd ka põlvega otsa ja ta töötab endiselt!) ja ma poleks saanud ise minema liibata, oleksin vist trammiteele lesima jäänudki. Vot sulle jõuluaja lahkust. Igatahes hakkas mul siis endast kangesti hale, nii et pisargi kippus silma ja marraskil põlvede tõttu pidime uisutamise ära jätma ja raha, mille eest ma endale jõuludeks käekoti plaanisin kinkida, kulus hoopis uutele pükstele. Ja siis ma muidugi solvusin selle olukorra peale nii väga, et sain nohu, mistõttu pidin ära jätma pooled oma jõuluaja külaskäikudest ja osa perekonnast üldse ei näinudki, sest ma ei tahtnud neid nakatada ja tuju polnud ka kõige helgem. Ja nüüd ma siis turgutan ennast ravimteede ja jalavannide ja väestavate suppide ja tablettidega, et inimese tunne taas sisse tuleks.
Et asja aga positiivse noodiga kokku võtta, siis mulle vähemalt tundub, et ma ei söönud ennast see jõul üldsegi üle (kuigi just ENNE jõululauda istumist patsutas vanaema mulle kõhule ja küsis, ega ma rase pole*, seega pole vist ka lugu, et ma sel aastal enam trenni ei jõua, sest neist pole nagunii mingit kasu). Kõik kohtumised, kuhu ma jõudsin, olid erakordselt mõnusad JA jõuluvana oli taaskord minu vastu väga helde, sain terve hunniku ägedat manti. Näiteks Mikita uue raamatu, pimendas helendavate nahkhiirtega pluusi ja Supermani trussikud. Ja päkapikud sosistavad, et see pole veel kõik ja üht-teist ootab mind veel eeski.
See aasta on kuidagi kulgenud pannkookide tähe all, eriti teine pool. Jõululaupäeva hommikul tegime banaani-kookospiima pannkooke enam-vähem selle retsepti järgi. VÄGA nämmad olid!
See oli siis umbes pool lõplikust kingihunnikust, mis kuue inimese vahel jagamisele läks.
*see oli ikka naljaga. Ma loodan.
No comments:
Post a Comment