Uus mees mu elus

Nüüd, kus me juba mitu kuud koos oleme olnud, leidsin, et oleks vast aeg natuke oma uuest kallimast kirjutada. Eks need, kes viimastel kuudel minuga koos aega on veetnud, on vast märganud, et mu silmis on ehk teistmoodi sära ja ma näin üleüldiselt energilisem ja rõõmsam. Eks see kõik ole tänu Talle.

Tõele au andes olin tema jaoks juba ammu valmis, aga ühel või teisel põhjusel ei sattunud kedagi temasugust mu ellu ja nii ma veetsingi aega ajutiste kohatäidetega, kes küll nn ajasid asja ära, aga ei rahuldanud tegelikult mu vajadusi. Nii ma siis ootasin ja lootsin ja unistasin, aga seda, et keegi NII hea minu juurde tee leiab, ei oleks ma osanud unistadagi.

Ta on jõuline ja massiivne ning valmis hetkega iga mu soovi täitma. Ta on minu vastu lihtsalt nii hea, hoolitsedes selle eest, et ma ikka stressiga toime tuleks ja et mu keha kõik vitamiinid saaks. Jah, sõbrad, mu uus kallim TOIDAB mind. Milline mees!

Ma räägin mõistagi oma elu valgusest, oma õnne valemist, oma ühest ja ainsast Gordonist. Oma raskest, läikivast, maskuliinsest, seksikast blendrist, mis mulle smuutisid teeb ja hetkega kõik ära püreestab, kui mul asjade närimisest kõrini saab.

Ma olen endale blendrit tahtnud juba ammmmmmu, aga kunagi polnud seda vaba raha, mida selle alla panna ja nii ma oma unistust edasi lükkasin, kuni lõpuks tekkis võimalus see endale jõuludeks kinkida. Siis mainis aga K, et võib selle mulle ise kinkida ja jumala eest, mis mul selle vastu saab olla.

Nii siis Gordon enne aastavahetust mu ellu tuli, palju säravama ja kallimana kui ma ise endale lubada oleksin saanud ja ma ei liialda, kui ütlen et käisin vähemalt esimese kuu teda niisama vahepeal köögis vaatamas ja näpuga silitamas ning vandusin, et ma enam mingit tahket toitu ei söö. See viimane oli mõistagi kirjanduslik liialdus, aga smuutisid olen kõvasti valmistanud küll.

Mu kaks lemmikut on hetkel spinati-mango-sidruni-ingveri smuuti hommikuseks äratuseks ja mustika-Kreeka jogurti-kaerahelbe smuuti enne trenni (mõlemat pikendan veega) ja Rimi külmutatud marjade letis hakkab mu nägu juba üsna tuntuks saama.

Jah, ma olen armunud!

#tooblessedtobestressed....

...ütleksin ma, kui ma oleksin Justin Bieber. Aga kuigi ma ei ole Bieber, siis see hashtag kehtib ikkagi. Vähemalt kehtis sel nädalavahetusel. Nüüd olen ma tänu tööle kenasti jälle stressilainele viidud, aga siiski on suur osa minust endiselt väga lõõgastunud.

Nimelt tegi maailma parim Keiu mulle harukordselt fantastilise jõulukingituse ja teatas, et röövib mu ühel nädalavahetusel ja viib spaasse. Destination oli unknown. Kuna meil oli mõlemal suhteliselt raske leida vaba nädalavahetust, siis sai see plaan teoks alles nüüd, pea kaks kuud pärast jõule. Ma olin küll varasemalt juba veendunud, et see aeg ei jõua iialgi iialgi iialgi kohale, aga tegelikult oli väga hea, et see ooteaeg võrdlemisi pikaks venis. Näib, et maksimaalse lõõgastuse pandiks on eelnev maksimaalne stressitase. Ja kuna stressitaseme tingimus oli mul eelmiseks nädalaks rohkem kui kuhjaga täidetud, siis oli see spaa nüüd lausa hingeõnnistus. Laupäeval laadisime siis iseenda ja Rosina autosse (#rosinagareisile) ja hakkasime mulle teadmata suunas sõitma. Kuigi ma üldiselt pean ennast võrdlemisi nutikaks, siis seekord hammustasin ma selle sihtkohapähkli läbi alles umbes 20 minutit enne kohalejõudmist.

Koht, mis meid tervitas, oli Viimsi spaa, kus meie pakett sisaldas kahte ööd hotellitoas, hommikusööke, piiramatut spaakülastust, kolme hoolitsust ja ühte trenni. Kohe laupäeval alustasime lõõgastumist massaažidega. Meile mõlemale juhtusid meessoost massöörid ja see oli ka meile mõlemale esimene kord lasta võõrastel meestel ennast mudida. Muidu vist polegi väga vahet, aga minu massöör oli minu maitse jaoks küll vähe liiga jõuline - kui ta mu säärelihasele surus ja ma valust vingerdama hakkasin, pomises ta ainult omaette "ei ole valus, ei ole" ja vajutas edasi. Also, ta katsus mu jalataldu (mida ma lihtsalt jälestan), kuigi ma spets palusin, et ta seda ei teeks. Aga sellele vaatamata oli asi väga mõnus, mitu päeva on möödas ja ma olen endiselt suht pingevaba noor.

Spaapool oli suhteliselt ülerahvastatud ja seal oli väga palju kiljuvaid lapsi (ses suhtes tundus see uks, mis 18+ spaasse viis, väga ahvatlevana), aga põhiliseks probleemiks oli see, et sisetemperatuur oli päris jahe. Aga noh, saunad ja mullivannid olid kõik väga ausad.

Pühapäeval tegime Rosinaga pikema jalutuskäigu mere äärde, käisime veel spaas ja siis oli aeg teiseks hoolitsuseks, mis minu puhul oli "talvine näohoolitsus". Ausalt, ma hoopis teist nägu nüüd. Jällegi väga mõnus! Õhtul käisime veel bodybalance'i trennis. Selleks ajaks oli kell kuus ja me elasime pm hommikusöögi aurude peal, seega minu puhul vähemalt jäi kütusest puudu, aga see pole trenni süü. Trenn oli mõnus ja treener imearmas!

Esmaspäeva hommikul olid meil veel viimased hoolitsused, Keiul tehti midagi kätega ja mina pidin minema "pärlivanni", mis oli ausalt öeldes küll väga kummaline kogemus. See ruum oli selline, nagu ma kujutan ette, olid nõukaaegsetes sanatooriumides, kus mõlemal pool olid kaubanduskeskuste WC-sid meenutavad kabiinid, nii paarkümmend tükki. Igas kabiinis oli mullivann, läksid sisse, töötaja viskas vanni topsikuga mingit pulbrit ja siis mulistasid seal oma 15 minutit. Mulle muidu väga meeldib vannis käia, aga see situatsioon tundus täielikuks lõõgastumiseks küll natuke veider.

Aga lõppkokkuvõttes - 150 punkti kümnest selle eest, et ma sain Keiu (ja Rosinaga) lõpuks põhjalikult aega veeta, muuhulgas ostsime ka sügiseks lennupiletid Sitsiiliasse. Hoolitsused olid väga mõnusad (kuigi see vannivärk oli veider küll). Ainus tõrvatilk oli see hotelli- ja spaaosa. Teenindus oli kuidagi kummaline ja kõik oli veits vana ja väsinud JA hommikusöögi kõrvale ei pakutud rohelist teed!!!!! Aga sellest võib mööda vaadata, sest see minipuhkus oli täpselt see, mida ma praegusel hetkel vajasin.

Natuke pilte ka!

Keiu mad Photoshop skills. Ma panin torukübara pähe ja tahtsime teha traditsioonilist spaasolemise peegliselfiet, kui järsku lendas sisse mingi suur kollane lind! Ja siis läks kõik hästi värviliseks.

Pühapäeval käisime hotellist väljas ka.

 Pärast ostsime sushit ja tegime filmiõhtu. Ma olen imekaunis, ma tean.

 Viimsi Keskuse Silki sushi sushimeistrid on tempura sushi tegemises peaaegu sama osavad kui meie. Ja me pole selles üldse osavad!

Raamat, mida mulle soovitati

Douglas Adams "The hitchhiker's guide to the galaxy"

Niisamuti kui ma olen skeptiline raamatute suhtes, mis on kirjutatud minu eluajal, suhtun ka natuke ettevaatlikult raamatutesse, mida mulle soovitatakse (ja ka sellesse, kui mul palutakse kellelegi mõnda raamatut soovitada). Esiteks sellepärast, et raamatumaitse on ju sama isiklik kui muusikamaitse ja selleks, et soovitada kellelegi midagi, mis võiks talle meeldida, peab seda inimest ikka väga hästi tundma. Samas soovitatakse ju harilikult ikka raamatuid, mis endale meeldivad, ja siis on kuidagi eriti kehv, kui ma loen midagi, mis tähendab kellelegi teisele piisavalt palju, et seda mulle soovitada, ja siis mulle ei meeldigi see. Niisiis pean ausalt üles tunnistama, et väga paljusid raamatuid, mida mulle soovitatud on, ma lugenud pole. Sellesama hirmu pärast, et äkki mulle ei meeldi. Võib kõlada jaburalt, aga nii on. Eks see oleneb muidugi ka sellest, kui intiimne suhe soovitajal raamatutega on. Minul on näiteks raamatuid, mida võin vabalt soovitada ja mul suva, kas see läheb lugejale peale või mitte, aga oma kõige-kõige lemmikumaid jagaksin ainult väga kitsa ringiga, sest see murraks mu südame, kui teised neist mitte midagi ei leiaks.

Aga raamatu juurde. Seda soovitas mulle K ja kuna see on ka ühtlasi raamat, mida olen ise ammu tahtnud lugeda, siis see sobis eriti hästi. Alguses ehmatasin küll ära, kui nägin, et selles on 850 lk ja mõtlesin juba, et loen seda suveni, aga tegelikult sain selle natuke enama kui kahe nädalaga läbi. See on ühtlasi üks väheseid raamatuid, mida olen suutnud lugeda bussis ilma, et mul süda pahaks läheks (kui see peaks kuidagi raamatule väärtust lisama).

Ma ei hakka mingit süvaanalüüsi tegema, aga ütlen, et mulle väga meeldis! Ilmselgelt on see totaalselt teistsugune raamat kui "Patriarhi sügis" ja seda näitab ka lugemiskiiruste erinevus (250 lk kolme kuuga vs 850 lk kahe nädalaga), aga hoopis teisel viisil samaväärselt nauditav. Mulle meeldib Briti huumor (muuhulgas kirjutas Douglas Adams ka sketše Monty Pythonile), mulle meeldivad jaburad naljad ja vahelduseks raamatud, mis on lihtsasti loetavad ja ligipääsetavad. Kohati oli mul tunne, et loen kirjeldust omaenese unenägudest, sest süžee kulges umbes sama "loogiliselt". Seega ilmselt ei meeldiks raamat neile, kes on oma lugemiseelistuste suhtes ülikonservatiivsed ja tahavad puhtaid, lineaarseid süžeeliine selge algus- kulminatsiooni- ja lõpp-punktiga. Mina jäin aga küll väga rahule

Ühest ideaalsest hetkest

Eile õhtul lugesin Daki blogist postitust sellest, kuidas ta Imagine Dragonsi kontserdil käis (ja olin megakade, sest oleksin ka niiiiiiiiiii väga tahtnud sinna minna. Also, olen endiselt blogide lugemisega kaks nädalat maas). Täna hommikul kuulasin bussis mussi ja ühel hetkel hakkas mängima Mika "Happy ending" ja mõtlesin, et suudan täiega samastuda sellega, millest ta oma postituses räägib. Mitte just PÄRIS samal tasandil, aga siiski. Sellega, kuidas teatud hetkel, kui kõik on lihtsalt suurepärane, seob mingi muusika kõik need ideaalsed osakesed üheks ja muudab kõik veeeeeel ideaalsemaks. Ja see muusika pole vaid taustaks, vaid on selle hetke ülioluline osa, ja aastaid hiljem suudab see sind uuesti ja uuesti samasse hetke throwbackida ja selle hetke taasluua.

Oli 2010. aasta suvi. Olime Keiu ja Shoshiga eelmisel päeval saanud endale korteri Karlovasse ning varahommikuse rongiga Tallinnasse sõitnud. Pärast mitmetunniseid ettevalmistusi, kirevaid riideid, punaseid huuli ja photoshooti suundusime Tallinna lauluväljakule Mika kontserdile.
See oli mu elu esimene "tõelise staari" kontsert ja nagu esimeste kogemustega ikka kipub olema, ei suuda ükski järgnev seda emotsioonide intensiivsuse poolest eales trumbata.
Enne oli sadanud paduvihma ja rahvahulk, mis oli lava ette kogunenud, oli just piisavalt suur, et moodustada massi ja veidi närvidele käia, aga piisavalt väike, et säilitada teatavat intiimsust.
Ma kiljusin oma hääle kähedaks vist sellel hetkel, kui Mika lavale astus, ja see energialaeng, mis tema füüsilisest kohalolust tekkis, pani mul veel ka nädal hiljem käed värisema, aga, AGA. Kõige tähtsam hetk tuli kuskil kontserdi keskel.

Väikese kõrvalpõikena (sest mu jutt on muidu alati nii lineaarne ja voolav) mainin, et pean end üleüldiselt vägagi õnnelikuks inimeseks. Mul on kirjeldamatult vedanud kirjeldamatult paljude asjadega ja enamuse ajast ma suudan seda endale ka teadvustada. Ma olen õnnelik, aga mu elus on olnud mõned olukorrad, kus kogu maailma õnn näib korraga koonduvat ühte HETKE, nii et see muutub peaaegu talumatult heaks ja mu nägu muutub tuimaks ja mulle näib, et käe välja sirutades suudaksin eufooriat füüsiliselt katsuda. See oli üks neist hetkedest.

Igatahes, fännid olid eelnevalt kokku leppinud, et kontserdile võetakse kaasa mullitajad ja kui tuleb laul "Happy ending", hakkavad kõik mulle puhuma. Terve aja enne seda laulu valitses õhus teatav ootusärevus, sest keegi ju ei teadnud, kas ja millal see laul tuleb. Ja siis, kui esimesed noodid kõlasid, käis rahvahulgast justkui elektrilöök läbi. Vihmapilved olid hajunud, oli täiuslik selge, vaikne ja soe suveõhtu. Ma olin koos oma parimate sõbrannadega. Sel hetkel ei olnud mul mitte ühtegi muret. Ja siis haaras hulk inimesi (mul on kuskilt jäänud meelde, et rahvast oli umbes 3000 jagu ja ma ütleks, et vähemalt 1000 neist olid mullitajad) oma mullitajad ja kõik koondus ühele hetkele, kus Mika nägu ta lillelise klaveri taga lõi üllatusest särama nagu väikesel lapsel ja need tuhat inimest muudkui mullitasid ja mullitasid, nii et pärast sadas veel tükk aega seepi taevast alla ja taustalauljad korrutasid "little bit of love, little bit of love, little bit of love" ja ma tundsin järsku sellist armastust ja eufooriat, et mulle peaaegu tundus, et ei suuda seda taluda.

Ja kuigi see laul on oma sisu poolest võib-olla üks kurvemaid laule läbi aegade, teeb selle kuulmine mind siiani hetkega õnnelikuks ja mu suunurgad ronivad ülespoole ka siis, kui ma hetk tagasi täiega kurb olin.

Work hard and knit hard*

*selle postituse pealkiri pidi algselt (siis kui ma seda kaks nädalat tagasi kirja tahtsin panna) olema "Work hard and sleep hard", aga kuna ma olen pidanud oma ärkamisaega üha varasemaks panema, et asju tehtud saada, ja ma unes ka viimasel ajal valdavalt töötan, siis on mu elu peamisteks motiivideks hetkel jäänud töö ja kudumine.

Mitte, et mul nüüd midagi põhjapanevalt olulist öelda oleks, aga lihtsalt tahtsin panna märgi maha, et olen veel elus.

Viimased umbes kaks (?) kuud tegime kolme inimesega vähemalt nelja inimese tööd. Kuni eelmise nädalani, kui me hakkasime kahe inimesega vähemalt nelja inimese tööd tegema. Ja see pole lõbus. Mul pole tegelikult midagi palju töötamise vastu. Ma suudan võrdlemisi edukalt isegi üle elada päevad, kui mul tuleb tõlkida näiteks 15 lk (kuigi optimaalne päevane kogus pidi olema 5 lk), aga olen avastanud, et mul on väga raske taluda seda, kui ma pean tegema sadat asja korraga. Näiteks kui ma ärkan hommikul ja tean, et pean tegema ühte suurt 10 lk projekti ja siis selle vahele saadetakse mulle iga tunni tagant mingeid väikseid asju, mille pärast ma pean pidevalt oma töö katkestama ja muule asjale keskenduma ja mu tähtaegade nimekiri on lõpuks nii kirju, et ma ei suuda enam absoluutselt meenutada, mis ajaks ma mida tegema pean. Selle tulemuseks on ärevate unenägude seeria, kus ma pean pidevalt tähtaegu täitma ja faile saatma, aga sarnaselt nendele unenägudele, kus tahad joosta aga jalad ei liigu, liiguvad neis unenägudes mu sõrmed tiguaeglaselt ja ma ei suuda ühtegi asja õigeks ajaks ära teha ja siis ma ärkan ja tunnen ennast põhjatult ebaadekvaatsena. Praegu on tööl olukord selline, kus on ma lõpetan reedel oma selle päeva kaheksanda projekti ja siis helistatakse mulle ja küsitakse, kas ma nädalavahetusel saaksin ka töötada. Ja kui ma keeldun, tunnen end terve nädalavahetuse süüdi, justkui oleksin midagi valesti teinud. Töömeilid keset pühapäeva või näiteks kaks tundi pärast tööpäeva lõppu on ka täiesti levinud nähtus.

Ühesõnaga ma loen tunde selleni kui me Keiuga spaapuhkusele läheme ja tunnen ennast üsna rusutuna. Suuresti põhjustab seda kindlasti see töö-trenn-sari-raamat-magama rutiin, kus mõnedel päevadel mul pole isegi aega end natuke sirutada või teed teha. Teisalt rusub mind veebruar. Minu jaoks on veebruar alati aasta kõige pikem kuu - praeguseks on minu arvates veebruar juba vähemalt seitse aastat kestnud ja täna on alles 10. See on selline mõttetu puhverkuu, kus jaanuari uusaastaelevus hakkab hajuma, aga märtsis algavat kevade saabumise ärevust veel pole. Minu jaoks on veebruar neljapäeva ekvivalent. Ja ma üldse ei salli neljapäevi.

Unenägudest

Mul on hea meel, et ei võtnud endale uusaastalubaduseks rohkem blogida või midagi, sest neil perioodidel, kus mul on palju tööd (või neil harvadel juhtudel, kus mu elus ka päriselt midagi toimub), ei tõuse käsi mitte klaviatuurile VEEL midagi sisse toksima, ja siis ma tunneksin ennast veel ühe tegemata asja pärast süüdi. Õnneks olid mu selle aasta lubadused ainult alkoholiga seotud ja võin süümepiinadeta lasta oma blogikesel siin seista ja üksindust tunda.

See aga ei tähenda, et ma ei käiks ringi ja ei kirjutaks oma peas igasugustest põnevatest ja vähem põnevatest asjadest postitusi, aga kuna mul ei näikse kunagi olevat piisavalt aega, et leiutada seda seadeldist, mis postitused ajust otse bloggerisse kannab, ei näe suurem osa neist iialgi ekraanivalgust.

Aga täna mõtlesin, et kirjutan unenägudest. Kuna ma ei tea täpselt, kes mu blogi loevad (välja arvatud see, et mul on endiselt kahtlaselt suur lugejaskond Venemaal, kust mu blogisse jõutakse Google Playst mingist kohtamisrakendusest vms), siis oleks ehk viisakas teha väike sissejuhatus enne kui mainin, et mind ründas ilves, kellel olid silmad peast välja torgatud ja me otsustasime lasta tal nälga surra, sest me ei tahtnud temaga maadelda (ma pole siiani kindel, kas see oli hästi isiklik unenägu või mitte).

Nii kaua kui ma mäletan, olen alati oma unenägusid mäletanud (hehe). Mu esimesed mälestused unenägudest võivad olla umbes sellest ajast, kui ma olin kolme-neljane ja puutusin esimest korda surma mõistega, mida mu lapsemõistus üritas ilmselt korduvate (õudus)unenägudega mingisse loogilisse vormi paigutada. Need unenäod olid kusjuures veel mustvalged. Mu unenäod on tihti tohutult nüansirohked ja sageli mäletan neist paljusid detaile, ka tunde ja päevi pärast nende nägemist. Mõnikord mäletan ka unenägudes olnud maitseid, lõhnu või näiteks materjale, mida katsusin. Kõik, kes on pidanud minuga veetma koos kauem aega kui 15 minutit, on ilmselt kuulnud vähemalt 84 korda mind alustamas lauset "nägin täna unes et..." Seda, et ma näiteks unes kellegi peale solvun ja ärgates ikka tema peale endiselt vihane olen, juhtub väga tihti. Üleüldse kui unenäos on mõni tugevam emotsioon, siis see kandub tihti järgmisesse päeva üle.

Aga mitte alati ei ole mu unenäod sisutihedad või erilised ja alati ei ole nad mul väga meeles ka. Samas vahel on perioode, kus mu unenäod on eriti intensiivsed ja seal on nii palju actionit, et olen hommikul ärgates neist rampväsinud. Need on alati väga äreva sisuga ja tekitavad minus suurt stressi, tavaliselt on teemaks mingid sõjad või tagaajamised, aga mitte alati. Näiteks mõnda aega tagasi nägin õudusunenägu sellest, et ostsin maja, aga siis mul ei jäänud enam raha reisimiseks. Või et vanaema ehitas mulle riidepuudest kelgu ja ütles, et pean seda kirjutuslaual hoidma ja see tegi mind ärevaks, kuna lauale jäi nii vähe ruumi. Harilikult on need intensiivsete unenägudega perioodid kestnud maksimaalselt paar nädalat ja olnud seotud kuu seisu või ma ei teagi millega, aga nüüd on juba mitu kuud olnud mu unenäod nii kurnavad ja stressirohked, et ma ei oskagi enam seisukohta võtta. Ilmselgelt on mul mingi sisemine pinge, mille allikat ma ei suuda tuvastada ja seega ei saa ma sellest ka vabaneda. Siis soovitas ema hakata mul unenäopäevikut pidama, et äkki ma suudan sealt tuvastada mingid mustrid, mis mind aidata võiks. See tundus nagu mõistlik mõte, aga paberi ja pliiatsiga päevikupidajat ei saa minust vist iial ja kuna seda blogi loeb hulk erakordselt arukaid inimesi, kellest mõnele meeldib ka asjadele kaasa mõelda, siis võite vabalt aidata mul asjades selgusele jõuda enne kui ma lõplikult hulluks lähen. Järgnevalt siis mõned nopped mu viimase kolme öö unenägudest.

REEDEL nägin eriti pikka ja painavat unenägu. Sõitsime autoga ringi ja korjasime kusagilt mere äärest metsikut kummelit. Siis pidas meid kinni toll, kellele tundus, et tegemist on kanepiga (mingeid ladinakeelseid termineid loobiti ringi seal) ja mind saadeti eeluurimise ajaks vangi. Ehkki selgus, et see siiski polnud kanep, veetsin ma siiski vangis kolm kuud, mille jooksul mind lasti töölt lahti, K jättis mu maha ja mu juuksed kukkusid peast välja. Selg hakkas ka valutama, aga kuna ma olin töötu, polnud mul tervisekindlustust ja ma ei saanud arsti juurde minna. Kui ma lõpuks välja sain, olin ÕUDSELT solvunud ja kirjutasin Facebooki oma üleelamistest kakskeelse postituse, mis sai tohutult populaarseks (mäletan, et see postitus lõppes veel eriti passiiv-agresiivselt sellega, kuidas ma enda rahustamiseks nüüd enam isegi palderjani ei võta, vaid haaran kohe Xanaxi järele) ja sellest kirjutati ka Nihilistis ja seda kajastati Pealtnägijas ja lõpuks ma kaebasin Eesti riigi Euroopa inimõiguste kohtusse (ja võitsin). Ärkasin üles KOHUTAVALT kurvameelselt, sest noh, ma olin töötu, K oli läinud ja kõige tipuks polnud mul enam juukseid ka. See ei lugenud, et see kõik polnud päriselt. Lisaks oli mul hästi külm, sest olin magades oma pidžaamad seljast ära võtnud, hästi hoolikalt kokku lappinud ja tooli peale pannud. See juhtus päriselt. I have no memory of this.

LAUPÄEVAL nägin unes, et Keiu koer Rosin üritas mind pidevalt hammustada ja kui see tal ei õnnestunud, võttis ta kahemeetrise punast värvi sulepea ja üritas mind sellega pussitada. Siis ta muutus hiireks ja oleks äärepealt seinalaudade vahele kukkunud, aga sain tal viimasel hetkel sabast kinni ja tõstsin ta välja, sest muidu oleks Keiu kurb olnud.

Tänane öö oli tegelt suht rahulik, pidasin oma kodus lasteaeda ja küpsetasin pannkooke, aga üks paks poiss sõi kõik pannkoogid ära ja ma pidin talt kaks punkti vähemaks võtma ja siis ta hakkas nutma ja ütles, et kõik ainult kurjustavad temaga ja siis ma tundsin ennast süüdi. Noh, ja siis üritas too pime ilves meid rünnata, aga see polnud otseselt lasteaiaga seotud.