42 päeva suve

Olen nüüd Horvaatiast tagasi, aga oleks vist viisakas otsad kokku tõmmata, enne kui uusi emotsioone nii palju peale tuleb, et jälle kõigest kirjutamata jääb.

Kui mu eelmine postitus oli võrdlemisi negatiivse tooniga, siis sealt edasi läksid asjad igatahes ülesmäge. Utsitasin end natuke vähem töötama ja natuke rohkem Horvaatiat nautima, kuniks selleks veel võimalus oli. Siiski osutusid kokkuvõttes need kaks üksinda veedetud nädalat - mida ma tegelikult kõige suurema põnevusega ootasin - mu kõige vähem lemmikuteks kogu selle aja jooksul (ja ma ei andesta korteriomanikule selle eest eales, et ta asjad minu jaoks niimoodi ära rikkus).

Viimasel nädalal tuli aga mulle külla Susanna pere ja see oli kõik hirmtore. Sain töölt ennast (enam-vähem) vabaks võtta ja veidi oma tädikohuseid täita (st Hansukesele tagaistmel mängimiseks limonaadipudelit ulatada) ning nendega ringi trippida. Isegi ühe suure Horvaatia-unistuse sain täidetud ja raftingul käidud.

Mõned pildid veel viimasest nädalast.

Viimasel nädalal kiskus ilm jahedapoolseks ja üsna vihmaseks, aga meil õnnestus enamjaolt vihma päris hästi vältida. Seal paremal suure halli pilve sees oli nimelt parajasti Split. 

Jälle ähvardab 

Alati ei õnnestunud ka ilma eest pakku pääseda. Hetk pärast selle pildi tegemist saime päris korralikult läbimärjaks, ehkki me olime seaduskuulekad ja ei läinud ujuma, sest sildid keelasid. Isegi Hansuke, kellele sõbralik Horvaatia tädi kilekoti pähe tõmbas, oli päris-päris märg ja ta EI olnud selle üle õnnelik.

Maria küsis mu käest üks päev, et mille ma endaga Horvaatiast kaasa võtan ... No ma võin öelda, et ma ei võtnud kaasa suveniire, sest mu kotid olid ääreni täis, seega sorri, sõbrad. Aga ... Tahtmata kalduda liigselt sellesse "ela-oma-unistuste-elu-püüa-päeva" lobasse, siis ma pean siiski nentima, et see tunne, kui sa oled midagi nii kaua tahtnud ja millestki nii kaua rääkinud ja selle lõpuks päriselt ära teed, on päris võimas. 

Isegi kui see kogemus ei kujunenud lõpuks selliseks, nagu ma oma vaimusilmas ette nägin, siis vähemalt ma nüüd tean. Horvaatia on võrratu ja sellel on mu südames kindlasti eriline koht, aga päris imede maa, nagu ma oma peas teda ette kujutasin, see siiski ei ole. Küll aga tunnen ma nüüd totaalselt, et ma raiskan Eestis istudes oma tööst pakutavat potentsiaali, sest ma võiks vabalt iga aasta vähemalt kuu külmal ja pimedal ajal hoopis kusagil soojas kohas rõdu peal rohelist teed luristada. Elame-näeme.

Aga asjad, mida ma jään Horvaatiast tõeliselt igatsema: vaade, vaade, vaade ja vaade.

Vaade, kui oli hommik

Vaade, kui ma tegin tööd 

Vaade, kui ma käisin jooksmas

Ja vaade, kui oli õhtu

#puhkuseväsimus

Enam kui kaks kolmandikku Horvaatia ajast on nüüd möödas ja kui ma üdini aus olen, siis ma hakkan siin olemisest natuke väsima.

Esimene pool, ehk siis esimesed kolm nädalat, olid suurepärased. Kõigepealt oli K siin ja me tegime nii palju ägedaid asju (ja kulutasime nii palju raha, ohmygod), mis said ka blogisse (ja vlogidesse) üsna hästi dokumenteeritud. Kui K ära läks, tulid siia mu ema ja õde. Nendega koos ma nii palju ägedaid asju teha ei saanud, sest mulle jõudis kolinal kohale, et ma siiski siin päriselt puhkusel ei ole ja kahe nädala jooksul kuhjunud kohustused tuli ette võtta. Ometi veetsime nendega väga mõnusalt aega - käisime söömas, tegime rannas esimesed ujumised ja sõitsime saare peale.

Kui nad eelmisel pühapäeval tagasi Eestisse läksid, algas minu kahenädalane Suur Üksindus (mitte ajada segi üksildusega!) ja asjad hakkasid kuidagi allamäge minema. Absoluutselt mitte sellepärast, et ma üksi olen! Olen tegelikult seda aega iseendaga väga nautinud.

Aga... Aga esmaspäeval suutsin ma korteriomanikuga tülli minna. Või läks tema minuga tülli või läksime me mõlemad üksteisega tülli, ükstapuha, see ei ole mu olemist siin just väga mugavaks teinud, sest me üritame teineteist vältida (või vähemalt nii mulle tundub) ja mul on pidevalt tunne, et ta kahtlustab mind milleski ja käib minu järel luuramas - see viimane pole muide mitte minu paranoia, vaid see konkreetselt ongi nii. Ükspäev käis koristaja linu vahetamas jms ja omanik sadas ka korterisse sisse. Tuli oma taimele väetist panema. Okei. Aga kui su taim kasvab rõdu peal, siis miks sa oma väetisetopsiga magamistoas ja elutoas tiiru pead tegema ja igasse kappi piiluma? Kas sa arvad, et ma varastan su teleka ära siis, kui ma veel ise siin olen? Pff. Aga no okei. See konflikt mind tegelikult enam nii väga ei häirigi (see korterisse sadamine häirib), aga ma väldin teda palju parema meelega kui üritan iga kord korterisse tulles või välja minnes temaga mingit smalltalki teha #introvert.

Õnneks või kahjuks oli mul viimasel nädalal ka nii palju tööd, et ega ma väga väljas käia ei saanudki. Samas, üksi (ja Horvaatias ja vabakutseliseks) olemise eelis - ärkad hommikul, teed paar tundi tööd, lähed randa, käid ujumas, ronid mäe otsa vms, tuled koju ja töötad veel õhtul kella kümneni.

Lisaks muutus eelmise nädala lõpus Split kuidagi... ebameeldivaks. Kolmapäeval saabusid linna Briti poissmehed. Ja nad olid nii rõvedad. Lärmakad ja purjus ja lõhkusid kuidagi seda kuurorti õhustikku (või hoopis võimendasid, kui suvisele Pärnule ja soomlastele mõelda). Neljapäeva hommikul oli tugev tuul. Tegin tiiru mere ääres ja leidsin poissmehed rannast. Üks istus madalas vees, ropsis vette ja võttis sõõmu purgist õlut, ropsis uuesti ja jõi uuesti ja iga kord kandsid lained okse talle ilusti sülle tagasi. Veidi maad edasi hulpis vees hiiglaslik surnud rott. Vähemalt ma arvan et see oli rott ja mitte kassipoeg. Ma loodan. Nats kesklinna poole - veel üks rotilaip vees. Ja kirsiks tordil hulpis päris kesklinnas vees kassilaip. Öelge nüüd, et see pole rõve!

Inimesi tuleb ka järjest juurde, nii et tänavad on muutunud suhteliselt läbimatuks ja kui mu lemmikut toidupoodi poleks kesklinnas, siis ma vist teeks edaspidi kõik oma käigud Marjani pargi poole, sest see on endiselt mu lemmik koht Splitis.

Ühesõnaga - kuus nädalat on võib-olla ikkagi natuke liiga pikk aeg. Kui ma oleks pidanud neljanda nädala lõppedes koju tulema, siis ma poleks üldse väga kurvastanud. Muidugi nädala pärast tulevad Susannad, nii et mõned seiklused on veel ees. Ahjaa, seiklused, mida ma vlogida ei saa, sest mu GoPro on kutu. Jess!

Palju nuttu ja hala, aga samas... kui ma tulen pühapäeva hommikul rõdule oma pannkooke sööma ja väljas on nii soe, et ma saan nabapluusi väel olla ja õhk lõhnab eilsest äikesetormist nii magusalt ja linnud laulavad ja meri on suur ja sinine ja mäed on veits vines ja päike paistab ja külmkapis on turult ostetud arbuusi, siis... siis see kõik on ikkagi päris tuus.