Nii, siit see nüüd siis tuleb, read, mida ma arvasin, et ma mitte kunagi ei kirjuta (ja suur jumal, kuidas ma loodan, et ma nüüd midagi ära ei sõnu!) - minu hambasaaga viimane peatükk.
Kõik sai alguse juba ammu-ammu, kui ma veel gümnaasiumis käisin ja üks hammas mulle pidevalt valu tegi. Vaatas seda üks ja teine arst, kuid väidetavalt ei olnud temaga häda midagi. Hilisemas eas kuulsin linnalegende, et kui sul 19. eluaasta kohe-kohe kukkumas on, siis hambaarstid väga riigi raha eest hambaid remontida ei tahagi, vaid ootavad, kuni nad saavad sulle isiklikult arve esitada, aga need on mõistagi kuulujutud ja neid kinnitada või ümber lükata ma ei oska. Igaljuhul, kui ma esimesel ülikooliaastal esimese suvalise hambaarsti juurde sisse jalutasin, leiti maagilisel kombel ka sellest hambast auk, mis mõnesaja krooni eest korda tehti.
Möödusid mõned kuud, aga hammas, va sindrinahk valutas edasi. Üritasin seda ignoda, kuni ühel päeval käis krõps ja peeglisse vaadates oli neljandik hambast ära murdunud. Selleks ajaks elasime Karlovas, nii et pöördusin oma murega kodulähedase hambaarsti juurde. Arst tundus alguses väga tore ja sõbralik, aga häid uudiseid tal mulle anda ei olnud. Hammas olevat plommi all edasi lagunenud ja kõik kolm juurt olid põletikus. See tuli mulle paraja šokina, sest kui paar väikest auku välja arvata ei olnud mu hambad varasemalt pea üldse mingit sekkumist vajanud. Järgnes juurte suretamine, tühjendamine, juurepikkuste mõõtmine, röntgenid, the works. Hea küll, see hammas oli tõesti valus, nii et ilmselt oli see vajalik, ainult et.. Ainult et iga kord, kui ma arsti juures suu lahti tegin, leidis ta augu ka mõnest muust hambast. Ja nii ma seal nädalst nädalasse käisin ja oma viimaseid kroone/eurosid sinna vedasin. Ma ei saa muidugi midagi kindlat väita, aga siiani tundub mulle väga kahtlane, et veel pool aastat varem ei olnud mul väidetavalt teiste hammastega üldse midagi viga ja nüüd järsku oli mul praktiliselt igas hambas auk. Kui keeruline on tegelikult mõni auguke juurde puurida ja see uuesti ära täita ning seejärel arve esitada?
Siis algas teine etapp, kus ma vahepeal läksin suvel Pärnusse ja sügisel, kui pidime raviga jätkama, oli arst minu suureks üllatuseks Soome kolinud. Ravi oli aga poolik, ajutine täidis peal ja tuli leida teine arst. Jalutasin siis järgmisesse suvalisse polikliinikusse ja panin aja kinni. Aga kuna eelmine arst oli läinud koos mu röntgenite, juurepikkuste ja muuga, tähendas see, et kõik see tuli uuesti läbi teha. Kõik juured uuesti lahti. Uuesti erineva paksusega viilid kanalisse. Uuesti see rõve valu, kui viili ots juuretippu jõuab. Ja loomulikult uuesti kõige selle eest maksta. Selles polikliinikus sattus mulle arst, kelle käed ko-hu-ta-valt värisesid. Ei olnud vist ühtegi korda, kui ta poleks mulle midagi peale kukutanud. Ühe korra mingi terava riista, mis mu kaela ära kriimustas, nii et veri väljas. Siis kukutas ta mulle kurku ühe viilidest, millega juurekanaleid laiendatakse. Ja siis kukkus mulle kurku üks nendest peenikestest pabertihvtidest, mida juuri kuivatatakse vms. Boonusena põletas ta mul viimasel korral mingi kuuma oraga ka põse ära, nii et mitu nädalat oli jälg näos. Aga vähemalt oli siis hambaga kõik, eks?
Ei! Vaatamata sellele, et mu lõualuusse mingi post betoneeriti, oli 3/4 mu oma hambast läinud ja tegelikult arst hoiatas ka, et igavesti see püsima ei jää. Möödusid mõned aastad, kui ma ühel ööl pahaaimamatult nätsu närides koos nätsuga ka viimase 1/4 hambast välja tõmbasin. Seega tuli leida JÄRJEKORDNE arst, sest selle eelmise juurde ei läheks ma noa ähvardusel ka tagasi (ja ta ilmselt kukutaks seejärel selle noa mulle silma vms). Läksin siis Pärnus mingi suvaka juurde, kes lappis selle kiirelt ära, küsis mingi hunniku raha ja pani mulle südamele, et ma selle siiski ära laseksin kroonida.
Nii möödus veel paar aastat, kui ma igal vana-aasta õhtul andsin endale lubaduse järgmisel aastal hammas korda teha, kuni leidsin, et enam igaks juhuks ei venita. Seekord tegin põhjalikku tööd Google'iga, sest olgu ma neetud kui ma eales enam suvaka arsti juurde lähen. Ja nii jõudsin ma Kalmer Lepiku juurde, kes on Pärnu ilmselt kõige kuulsam ja tõenäoliselt ka kõige kallim arst. Aga noh, mul oli mitu aastat, et mõelda sellele, mida tähendab suvalise ja odava arsti juures käia. Ronisin pukki, rääkisin mure ära ja tegime röntgeni. Aasta parim uudis - eelmine arst tegi nii "head" tööd, et lisaks emotsionaalsele traumale oli ta ka mu juured hõredalt täitnud ja need tuli üle teha. Teate, mis see tähendab? UUESTI juurtes sonkimine, pikkuste mõõtmine ja see maailma kõige illllgem valu, kui viil juurepõhja puutub... Aga tehtud see sai ja röntgen jäi ilus ja nüüd lõpuks, LÕPUKS pandi täna mulle peale ka mu uus peen kroon, mis teoreetiliselt peaks siin maamunal kestma sama kaua kui mina. Oleks see ometi nii!
Kõiki summasid on keeruline tagantjärele kokku lüüa, sest kogu see värk algas ju pea 10 aastat tagasi, aga ma väidan üsna enesekindlalt, et nelja arsti juures kokku loopisin ma sellesse hambaauku umbes 1800 eurot. Ehk siis, see üks ainuke hammas on nüüd ametlikult mu kõige kallim vara, sest see maksab rohkem kui mu arvuti, telefon, luger ja ilusad kleidid kokku (muud mul siin ilmas hinge taga eriti polegi, hehe). Aga see on läbiiiiiiiiiii!!!!!
Põhimõtteliselt ma olen nagu see naine, ainult et raha liigub vastupidises suunas
Või kas on?
Ühtlasi, pls ärge varastage mu hammast ära. Ma ei usu, et kellegi teise nii lolli leiate, kes oleks valmis selle eest nii suure summa välja käima.
