Ei suuda öelda "ei"

... ehk lugu eelmisest pühapäevast. Mõned nädalad (kuud? aastad?) tagasi kirjutasin sellest, kuidas me Frankdorlat ristida üritasime, aga see ei õnnestunud, sest vihma sadas. Nüüd jõudis kätte see õnnistet pühapäev, kus meie ja veel paar inimest, kel "ei" ütlemisega raskusi on, kirikus pidime kogunema, et sellest sündmusest osa saada. Kõigepealt sai nalja sellega, et Frankdorla ei teadnud, mis kell tema ristimine toimub, aga arvas, et kell 11 oleks mõistlik kohale minna. Noh... kuna me eelmisel öösel kella kahest alles tagasi jõudsime, siis ei olnud ärkamine just kõige kergem, aga mõningase vandumise saatel õnnestus meil siiski kümne ajal ennast voodist välja ajada, välja arvatud Astridil, kes pika torkimise peale viis minutit enne ühtteist lõpuks silmad lahti vedas, mis tähendas, et me jõudsime kirikusse natuke enne poolt kahtteist. No jumal (või kesiganes) TÄNATUD, sest kui me kohale jõudsime, küsis mees uksel, kas me tahame võtta osa inglise- või hiinakeelsest teenistusest. Meie vastasime, et me tulime sinna ristimisele ja tema ütles et jah, aga enne peate teenistusele minema. Hiilisime siis paljude rikaste vanade inimeste hukkamõistva pilgu all teenistusele ja kuulasime NELIKÜMMEND minutit hirmutava habemega mehe juttu sellest, kuidas me peame vastu võitlema ühiskonna survele oma usk jätta ja et me peame olema valmis vastama kiriku (ehk siis tema) kutsele tulla ja teha mida iganes, kus iganes MILLAL IGANES!!! Väga oluline!!! Tal oli selle kohta lausa powerpointi esitlus seina peale pandud. Astridi näoilmed olid lihtsalt klassika ja iga natukese aja tagant sosistas ta õudust väljendava pilguga "See ongi lõks! Ma teadsin seda!" Ooh, ma tahtsin nii väga naerda, aga üks vanem naisterahvas hoidis meil pidevalt silma peal, nii et ma vahtisin oma jalgu ja tundsin end niisama ebamugavalt. Kui see osa läbi sai, tulid kõik jälle meie juurde ja tänasid, et me tulime ja panid meile südamele, et me ikka kindlasti järgmisel nädalal ka tuleks. Selleks hetkeks olin ma juba üsna tige, sest ma olin uimane ja näljane ja ma lootsin, et see asi saab kiiresti läbi, aga selle asemel olime me jälle passinud hunniku aega kusagil, kus me isegi ei tahtnud olla ja siis läks veel aega enne kui nad lõpuks ristimiseni jõudsid. See osa läks õnneks üsna kiirelt, ristiti Frankdorlat ja veel ühte naist ja enne pidid nad kõigile ütlema, miks nad ennast ristida lasevad (Frankdorla põhjus oli klassika - ta palus Jumalalt head eksamihinnet ja lubas kirikuga liituda, kui ta selle saab ja noh... ilmselgelt ta saigi hea hinde. Ma vaatasin, kuidas üks nendest jutluse pidajatest seda kuulas ja ma ausalt mõtlesin, et ta pea plahvatab - nii naljakas). Siis ronisid nad üles altari (?) taha ja nad kasteti kordamööda üleni vanni, mis väidetavalt oli täis jääkülma vett, sest küte oli rikkis. Ära saime sealt alles ühe paiku, mis tähendab, et üle pooleteise tunni läks jälle kaduma.
Pärast seda läksin raamatukokku ja tegin lõpuks ometi reaalse katse oma magistritööga tegeleda, aga ma olin lihtsalt niiiiii uimane ning siis saatis mulle sõnumi Teresa, kes ütles, et Christian (kes meid aerusurfama ka sõidutas) kutsub meid Boone'i istandusse hirmuööle. Ehkki ma teadsin väga hästi, et peaksin oma aega kasutama produktiivsemate asjade peale, siis leidsin ikkagi, et ma võin laua taga istuda ja arvutiekraani vahtide terve oma ülejäänud elu, aga Lõuna-Carolina metsades ennast raha eest hirmutada ma ilmselt enam kunagi ei lase.
Kui paari tunni pärast koju jõudsin, leidsin Astridi ja Teresa kottpimedas "Ameerika õuduslugu" vaatamas ja kloune kartmas, seega pidin pühalikult vanduma, et kaitsen neid kõigi koleduste eest, mida me õhtul kohtama peaksime.
Kui pimedaks läks, korjas Christian meid auto peale ja me sõitsime umbes 20 minutit linnast välja ühe hiiglasliku välja peale, kuhu erinevad hirmutamiseks mõeldud alad olid ehitatud (no ma kohe üldse ei oska seda kirjeldada). Seal saime kokku mõnede Christiani sõpradega, kes kah lubasid meile oma tugevat käsivart pakkuda, kui meil hirmust põlved nõrgaks peaks minema, aga ma kahtlesin sügavalt, et mul selleks vajadust peaks tekkima. Kokku sai lasta ennast hirmutada neljas erinevas teemakohas, neist kaks toas ja kaks õues. Astrid korrutas pidevalt, et ta on kõigega nõus peale klounide ja loomulikult selgus esimesse majja sisse minnes, et seal ainult klounid ongi. Ette anti 3D efekti tekitavad prillid, mis ja igal pool olid veidrad helid ning kogu see värk pani pea üsna hästi ringi käima, aga ma lihtsalt ei suutnud naeru pidada, sest mulle tundus kõik see nii äge ja naljakas, aga paraku mitte hirmus. Astridi olukord oli täpselt vastupidine, sest ta tõepoolest kartis neid kloune ja need näitlejad, kes meid seal hirmutama pidid, said sellest aru ning võtsid tema just eriti sihikule, nii et ma pidin teda pidevalt karja klounide käest päästma... nojah.
Teise maja teemale ma pihta ei saanudki, igal pool olid "laibad", millel soolikad välja rippusid ja trellide taga hüppasid mingeid veidraid tõbesid põdevad naisterahvad ning aeg-ajalt ehmatasid meid tegelased, kes lubasid meist vorsti keeta. Selleks ajaks hakkas mul nendest näitlejatest juba päris kahju, sest nad üritasid NIIIIIII väga meid hirmutada, aga ma lihtsalt ei suutnud naeru pidada. Järgmisena läbisime zombieala, mis oli kõigist neljast kõige igavam, kuigi ma lõin päris valusalt oma pea ära, see oli veits hirmus.
Kõige vingema jätsime viimaseks, sest sinna oli ka reaalne järjekord, nii et me pidime umbes 20 minutit ootama ja ma sain aru, kui külmaks siin ööd on läinud (mul polnud isegi kindaid, aga kraade oli umbes 9). Igatahes, viimane hirmutamine toimus metsas, kus meid lahtises autokastis heinapakkidel ringi sõidutati. Aeg-ajalt jäi auto seisma ja pimedusest hüppasid välja verised pruudid ja libahundid ja nõiad ja robotid, kes mõnikord meiega natuke kaasa sõitsid ja meid meeleheitlikult hirmutada üritasid. No, see järjekordselt polnud just hirmus, aga! mulle nii väga meeldis seal pimedas metsas olla, sest taevas oli nii palju tähti ja need olid hoopis teistsugused kui meil kodus, lisaks saime me vabas õhus olla, mis on alati positiivne, nii et mina jäin igatahes asjaga väga rahule.

Täna on juba märkamatult jälle laupäev ja me oleme sellel nädalal igasuguseid asju teinud, millest kõige olulisem on ilmselt olnud Marino sünnipäeva tähistamine, kuna tema on alati olnud see, kes kõigi teiste sünnipäevadeks midagi ägedat plaanib. Kuna ta planeeris ise oma sünnipäevatähistused täna õhtuks ja esmaspäevaks, siis otsustas üks ta sõpradest talle eile õhtul oma majas üllatuspeo korraldada. No, see polnud muidugi teab mis üllatus, sest ta ilmselt oskas seda oodata, aga siiski, päris äge. Seisime umbes 40 minutit kottpimedas ja ootasime, millal ta ometi kohale jõuab (brasiillased ja nende ajaarvestus...). Üllatusmoment võeti videole ka, ma ei tea, kas te seda näete, aga panen igaks juhuks lingi: https://www.facebook.com/video.php?v=10152430220156463&set=vb.649466462&type=2&theater
Aga meil algab nüüd Halloweek, mis tähendab nädalapikkust Halloweeni tähistamist ja täna läheme kostüüme otsima.

Savannah

Sel laupäeval rentisime jälle auto ja tegime oma teise (ja kardetavasti viimase) väljasõidu. Seekord otsustasime minna kahe autoga, et rohkem sõpse meiega liituda saaks, mis muidugi muutis kogu organiseerimisprotsessi palju keerulisemaks. Reede õhtuks oli meil renditud vaid üks auto, ehkki kaasa tahtis tulla kümme inimest ning umbes pooled olid üksteise peale vihased, sest nad tahtsid/ei tahtnud üksteisega autot jagada. Meie tahtsime vaid säilitada oma rahvusvahelise autokoori koosseisu ja olime kogu olukorrast üsna häiritud. Siis teatas kõige tipuks Martin, meie teine autojuht, et ta siiski ei tule meiega kaasa, mis tähendas seda, et meil polnud teist inimest, kes oleks vanem kui 25 aastat vana ja saaks auto rentida. Siis meenus Stephaniele Christian, kes meid eelmisel (?) nädalal aerusurfama viis ning otsustas talt küsida, ega tal juhtumisi laupäevaks plaane pole. Selgus, et ei olnud, nii et lõpuks oli meil olemas kaks autot, kusjuures pidime maksma vaid ühe rentimise eest ning kõik suutsid üksteisega enam-vähem ära leppida.
Laupäeval läksime Teresaga ja tõime ära auto ning täiesti hämmastaval kombel olid kõik kümme inimest suutnud üles ärgata ja enam-vähem õigesse kohta tulla, nii et sõit sai alata. Maanteel selgus aga, et Christian on üsna raske jalaga ja ta kadus üsna kiiresti meie vaateväljast, meie aga plaanisime tee peal hommikust süüa nagu eelmisel korral. Vaatamata sellele, et me ka teistele oma plaani tutvustasime, olid kõik inimesed teises autos juba söönud, nii et leppisime kokku, et mingu nad rahus ja me kohtume nendega Savannah's. Maandusime hommikusöögiks ühes järjekordses diner-tüüpi kohas, mis pakkus sedapuhku pannkooke. Portsjonid olid muidugi järjekordselt hiiiiiglaslikud, aga mustikapannkoogid olid täiega nämmad.
Sõit jätkus ja me eksisime esimest korda ära, või vähemalt nii meile tundus. Tegelikult tegime lihtsalt ringi ümber Savannah', aga lõpuks jõudsime õigesse kohta ja leidsime teised ka üles, nii et polnud hullu. Ma olin väga elevil, sest ma olen salamisi unistanud Savannah'sse minemisest sellest ajast saadik, kui ma oli 11-aastane ja esimest korda "Tuulest viidud" lugesin, sest Scarletti ema on Savannah'st pärit ja mulle tundus, et see on absoluutselt kõige ilusam kohanimi, mida ma kunagi kuulnud olen. Tahtsin isegi oma tütre kunagi Savannah'ks nimetada.
Selleks ajaks kui me kohale jõudsime, hakkas kell juba kaks saama ning teised sõid lõunat. Kuna meil oli plaanis veel edasi randa minna, siis jäi meie aeg Savannah's kahjuks üsna üürikeseks, aga kuna Christian oli seal varem käinud, siis ta näitas meile kõik olulisemad kohad ära. Savannah' kohta öeldakse pidevalt, et see on nagu minicharleston, mis on üsnagi tõsi, ainult et oma suuuuuurte parkidega isegi ehk veel ilusam. Samas Charleston on ookeani ääres, nii et ma ei teagi. Põhiline, mida me Savannah's nägime, olid pulmad. Pulmad igal pool! Absoluutselt igas pargis, isegi kui need olid üsna väikesed pargid, ühes pargis toimus korraga lausa kolm pulma. Ja kui nad parajasti ei abiellunud, siis nad valmistusid abielluma, st et igal pool olid tüdrukuteõhtud ja tulevased pruudid lippasid tiaarade ja koledate seelikutega ringi.
Pärast väikest Savannah tuuri läksime tagasi autodesse ja plaanisime sõita ühte kuulsasse vanasse surnuaeda ning sealt edasi randa. Paraku kaotasime uuesti Christiani silmist ning eksisime sedapuhku totaalselt ära, kaart meid ei aidanud ning Sebastiani iPhone'i kaart väitis, et me oleme kesklinnas, ehkki me olime üsna kindlalt mingi maantee peal. Õnneks oli Thomase telefon asukoha määramises natuke täpsem, aga kuna me olime juba 40 minutit ringi tiirutanud ja surnuaeda hakati sulgema, otsustasime otse randa sõita ja teisega seal kohtuda.
Rannas oli vaimustavalt ilus, unustasin mainida, et terve päeva oli olnud üle 30 kraadi, nii et vee äärde saada oli paras kergendus. Alguses lustisime niisama jalgupidi vees (välja arvatud Thomas, kes millegipärast keeldus jalanõusid ära võtmast) ja mängisime Sebastianiga lainete eest ära jooksmise mängu, aga ühel hetkel tegime tüdrukutega välkotsuse, vahetasime riided ära ja jooksime vette. Vesi oli harjumatult jahe, mis tähendab seda, et vesi oli umbes sama soe kui kõige soojem vesi Eestis suvel, aga see oli niiiiii mõnus! Ma tundsin ennast nii noorena :D Kui veest välja tulime, sattusime aga totaalse putukarünnaku alla, see oli päris hirmus. Seal olid umbes puuviljakärbse suurused putukad, kes väga valusalt hammustasid ja ühel hetkel oli mul selline parv ümber pea, et ma vaevalt nägin, kus teised olid. See tegi meie rannas tšillimisele üsna järsu lõpu, ehkki päike loojus ja seal oli nii ilus. Jooksime tagasi autodesse ja sõitsime tagasi Savannah'sse, et õhtust süüa. Loomulikult kaotasime teise auto silmist ja eksisime uuesti ära, nii et 20 minuti asemel sõitsime tagasi umbes 40, aga lõpuks õnnestus meil tagasitee leida ja tuleb tunnistada, see teine äraeksimine oli absoluutselt kõige lõbusam osa kogu reisist. Ma naersin nii, et kõhulihased valutavad siiani!
Lõpuks õnnestus meil siiski tagasi jõuda ja teised üles leida, nii et sõime üheskoos õhtust ning asusuime koduteele. Ma ei pea vist mainimagi, et Christian kadus meil üsna kähku silmist, meie panime aga oma vanad head Myrtle Beachist pärit CDd mängima ja laulsime üheskoos kaasa. Tagasi jõudsime kahe paiku.

 Jah, need mõlemad taldrikud olid mulle. Aga mul õnnestus see kõik endale sisse mahutada (no peaaegu, Thomas sõi mu teise pannkoogi), nii et ma arenen! Ma pole küll kindel, kas see on positiivne...

 Vaated Savannah'le

 Draama!

Siin pargis filmiti kuulus stseen "Forrest Gumpist". Väidetavalt oli seal isegi seesama pink, aga millegipärast viidi see ära.

 Näete?

 Bullshit! Hõhõhõ

 Astrid, Sebastian ja Julie

 Tagumise rea lahedad lapsed. Ilmselgelt olid mõned rohkem elevil kui teised...

Ookeanist on mul pilte umbes 200 000, aga ma säästan teid ja panen ainult mõned.

 Lainemängud

 Siis, kui me kõik ujumas käisime

Aga sellest, mida ma eile tegin, kirjutan siis, kui ma enam maagilisel kombel nii laisk ei ole (see juhtub kindlasti). Väikese eelvaatena võin öelda, et mu pühapäev algas kirikus jutlust kuulates ja lõppes linnast väljas metsas mootorsaega manjaki eest ära joostes. Kirik oli hirmsam ;)

Aerusurf ja päikselised pärastlõunad

Charlestoni kolledžis tegutseb üks klubi, mis korraldab erinevaid vabas õhus toimuvaid seiklusi nagu matkad, mägironimised, ühised rattasõidud jne. Ühtlasi käivad nad korra kuus kesklinnast umbes 20 minutilise autosõidu kaugusel süstadega sõitmas ja aerusurfamas. Kui te juhtumisi ei tea (mina näiteks ei teadnud, et selle asja nimi aerusurf on), siis aerusurf tähendab seda, et sulle antakse surfilaud ja hiigelpikk aer ning sa seisad (või istud) sellel surfilaual ja muudkui aerutad. Väga äge igatahes. Meie rahvusvahelised on nendega mitmel korral kaasas käinud ja iga kord väga lähedalt delfiine näinud, aga meil pole siiani nendega liituda õnnestunud. Nüüd on aga ilmad ilmselt veel viimast korda sellel aastal ilusaks pööranud, päike paistab ja sooja on umbes 29 kraadi, nii et leidsime, et peaksime selle asja igal juhul ära proovima. Paraku on sinna suhteliselt võimatu saada, kui puudub auto. Teresal õnnestus aga eelmisel nädalal sõbruneda ühe saksa noormehega, kes eelmisel aastal siin oma magistri lõpetas ja nüüd Charlestonis elab ja tööd otsib ning autot omab. Kuna tal oli kolmapäeval nagunii plaanis aerusurfama minna, oli ta nõus Teresa, minu ja veel ühe saksa tüdruku Stephanie kaasa võtma.
Kolmapäeval oli taaskord marusoe ja täiuslik ilm, nii et sõime pärast loenguid kiire lõuna (mul lõppes kool juba kahest) ja sõitsime kohta, kus varustust laenutatakse. Ma plaanisin küll alguses süstaga minna, sest mul puuduvad igasuguste aerutatavate asjadega igasugused kogemused ja süst tundus veidi stabiilsem, sest seal saab sees istuda ja puha, aga otsustasime siiski kõik lauad võtta. Nii mulle, Stephaniele kui Teresale oli see esimene kord. Kui meile seletati, kuidas asi käib, tundus see väga hirmutav ja kui me vee peale läksime, olin täiesti kindel, et mina selle asja peal püsti küll seista ei julge. Õnneks liikus see edasi ka siis, kui seal peal istuda ja aerutada. Koht, kus neid asju laenutati, oli väikese lahesopi ääres, mis läks ühelt poolt üle ookeaniks ja teiselt poolt moodustas paari miili pikkuse jõelaadse osa. Parajasti oli tõus ja ookeanilt tuli päris tugev tuul, aga meil soovitati alguses vastuvoolu proovida, et laua õige tunnetus kätte saada, nii et me ukerdasime alguses seal sadamaosas, kus oli päris korralik lainetus, nii et mina ja Stephanie istusime, aga Teresa oli julgem ja sai suht kiirelt juba laua peal püsti. Ma korra proovisin ka, aga mu jalad värisesid nii kohutavalt, et oleksin peaaegu alla lennanud. Üldse, väga raske oli alguses edasi liikuda, selline tunne oli, nagu me ei liiguks üldse, sest kogu loodus oli meie vastu. Mis oli aga maruäge oli see, et see sadamaosa oli täiesti delfiine täis. No nad olid lihtsalt igal pool, kohati meist vaid mõne meetri kaugusel. Mul oli pidevalt hirm, et mõni delfiin tuleb mu laua alla ja lükkab mu ümber või et ma virutan mõnele neist aeruga vastu pead. Õnneks ei juhtunud kumbagi ja me pöörasime enne ookeani ühte vaiksemasse ojakesse sisse, kus laineid ei olnud, nii et ma julgesin ka ennast lõpuks püsti ajada. Pärast esimest viite minutit polnudki nii hirmus. Nägime krabisid ja austreid ja ägedaid veelinde.
Siis tuli mu lemmikosa, kus me pöörasime tagasi sadamasse ja lasime tõusul ja tuulel ennast lihtsalt kaasa viia. Läbisime uuesti delfiinide ala ja kulgesime vaikselt looduse tempos mööda seda jõelaadset ookeanipikendust allavoolu, nautisime päikest ja ilusaid maju kalda ääres ja rääkisime juttu ja oohhhh, see oli nii mõnus. Kahjuks oli see nii mõnus, et me kaotasime ajataju ja kuigi saime lauad kolmeks tunniks, pidime lõpuks ikkagi elu eest aerutama, et õigeks ajaks tagasi jõuda. Ma ausalt mõtlesin, et ma ei jõuagi kunagi tagasi, see oli lihtsalt nii RASKE, sest tõus oli meie vastu ja ühel hetkel lisandus ka tuul ja me olime juba päikesest parajalt rammestunud... aga lõpuks me minu suureks üllatuseks siiski tagasi jõudsime ning sõime pärast sealsamas restoranis õhtuks otse sadamast püütud mereande. Päike loojus ookeanile ja taevas oli suur punane täiskuu. See oli lihtsalt üks maagiline päev.
Ülejäänud päevad olin hommikust õhtuni koolis ja raamatukogus nagu ikka, aga täna otsustasin maksu mis maksab vähemalt pärastlõuna vabaks saada, sest ma pole teisi rahvusvahelisi niiiiii ammu näinud ning Marino kutsus inimesi endaga parki muusikat kuulama ja tšillima ning lubas boonusena oma sõbra kutsika kaasa võtta! No kuidas sa sellele ei ütled. Niisiis ärkasin täna varem, olin oma viis tundi raamatukogus ära ja olesklesingi ülejäänud päeva pargis päikese käes mõnusate inimeste ja hea muusikaga. Hea!

Niimoodi see aerusurfamine põhimõtteliselt käib

Teresa!

Mina ja Stephanie surfasime enamjaolt niimoodi

See oli parim pilt, mis mul delfiinist teha õnnestus. Nad sindrinahad ei püsi üldse paigal.

Mina ja mu uus Ameerika tukk

Näete, ma seisin kaaa püsti

Kui ma just parajasti ei lesinud

Niimoodi me allavoolu kulgesime

Teresaga

Need majad!

Siit ei ole seda maja näha, aga üldiselt ma kolin sinna. Võite minuga ühineda!

Ja lõpetuseks pilt kuuenädalasest kutsikast, kes on muideks pooleldi hunt ja pooleldi Alaska malamuut.

Ahhhh... ostsin just lennupiletid Eestisse ja mu süda lihtsalt murdub. Ma ei taha! Ma pole veel valmis koju tulema! Või noh, koju tulemise vastu pole mul iseenesest ju midagi, kui see ei tähendaks, et ma pean SIIT ära minema. Traagika!

Magnolia istandus

Tänaseks organiseeriti kiiremini reageerida jõudvatele rahvusvahelistele retk lähedalasuvasse kunagisse riisiistandusse. Lootsime natuke ajalooga tutvuda, sest noh, ikkagi ju koht, kus reaalselt orje peeti ja nii, aga tundub, et siitkandi inimesed lihtsalt ignoreerivad seda teemat täielikult. Meile tehti küll ka tuur mõisas sees, aga pajatused ajaloost peatusid pea eranditult serviisidel ja voodikatetel. Voldikud, mis meile anti, ei andnud sellele just palju juurde. Sellegipoolest oli see mõnus pärastkõuna, sest ilm läks jälle soojaks ja mul pole nii kaua aega olnud võimalust nii pikalt väljas olla. Kogu aedade ja pargiosa oli väga iseloomulikult lõunaosariiklik ja lisaks oli seal väike loomapark, mis oli mõnna.
Täna saan uhkustada iseäranis värviliste ja ilusate (no minu arust vähemalt) fotodega, sest mu uus kaamera jõudis lõpuks kohale ja õigustas ennast juba täna tuhandekordselt. Umbes pooled pildid on loomadest, a mis siis. Nautige!

 Hiigelkilpkonn

 Meie rahvusvaheliste grupp. Just lugesin kokku, et tean pildil olijatest 15 nime, mis on päris hea tulemus, arvestades seda, et seal on palju brasiillasi, kellest ma tean üldse ainult kahte ja kumbagi polnud meiega.

 See asi, mis seal ripub on Spanish moss, ehk siis... Hispaania sammal?

 Ashley jõgi

 See on pisike alligaator. Tegelt ka.

 Seal oli labürint, mis ei olnud üldse hirmus, aga me teesklesime ikkagi, et on.

 Labürindi keskpaik!

 Selline oli ta siis pealtpoolt

 Mõis. Päris mõisahoone põletasid jänkid muidugi kodusõja ajal maha, aga siis ehitati see asemele.

 Hiiglaslik ämblik. See pilt on muide tehtud umbes kolme meetri kauguselt. Armastan oma kaamerat!

 Majake, kus orjad elasid.

 Lumivalge orav

 Rahvusvaheliste põhiline rõõmuallikas: seksivad kilpkonnad