Sunday, December 31, 2017

Vana-aastaõhtu blogimeem

Okei. Mu eelmine postitus oli oktoobris. Ma olen terve aasta peale teinud viis postitust. VIIS. Õudne. Aga siiski tuleks traditsiooniliselt aasta kokku võtta, et siia sellest mingigi märk maha jääks. 2014. aasta kokkuvõte on siin, 2015. aasta oma siin ja 2016. aasta oma siin.

1. Mida sa tegid aastal 2017, mida sa varem teinud pole?
Käisin Hispaanias, lausa kaks korda. Siis jäin esimest korda elus reisil olles haigeks ja ropsisin omal sisikonda välja (nunnu). Kasutasin oma näol korraga rohkem kui kolme jumestusvahendit (ja vaatasin YouTube'ist videoid, kuidas seda teha). Jooksin palaviku ja valusa kurguga öistel Rakvere tänavatel, samal ajal kui mulle kolm järvetäit vett kaela langes. Käisin vaatamas kortereid, mis olid müügiks (kuigi me midagi ei ostnud ja tehniliselt mina poleks nagunii midagi ostnud, aga täiskasvanu tunne tekkis ikka). Käisime kassikohvikus. See oli nii äge! Aa, eratreeneri juures käisin ka. Aasta pärast on mul massiivne ülakeha. Massiivne! Keset maikuud lumetormi kätte sattumine oli ka midagi uut.

Ropsimisest kahjuks pilte pole, aga vaadake, kui meigitud!

Mina natuke liiga hüsteeriliselt õnnelik selle üle, et kassike tuli mulle vabatahtlikult sülle

10. mai Tartus

2. Kas pidasid kinni oma uusaasta lubadustest ja kas sa plaanid neid ka järgmisel aastal anda?
Eelmise aasta blogimeem tuletab meelde, et lubasime ka sellel aastal Teresaga igal maarjapäeval veini juua ja ma olin nii lähedal sellele, et asi õnnestuks... kuni ma ropsima hakkasin ja isegi vett juua ei kannatanud, rääkimata veinist, nii et kõige viimasel maarjapäeval ma feilisin. 
Ma kusjuures just eile mõtlesin, kui kõik hakkasid paaniliselt tegema mingeid gruppe ja väljakutseid, et uuel aastal vormi saada ja suitsetamine lõpetada ja Marsile lennata ja mis kõik veel, et ma pole väga osav uusaasta lubaduste andja, kuna ma ei näe pointi, miks millegi tegema hakkamisega oodata, kui sa seda nagunii teha tahad ja plaanid. Nagu et ma tahan kaalust alla võtta, aga jumala eest mitte täna, sest täna on 20. september, oo ei, see oleks meeletu! Ma parem söön šoksi ja ootan esmaspäevani või 1. oktoobrini või veel parem 1. jaanuarini, sest siis on see ju palju loogilisem. 
Ma olen vist pigem rohkem härjal sarvist haaraja. Okei, maarjapäeva veini joomisega ei saa nüüd kohe pihta hakata ja peab ikka ootama, sest otsekohe kuus klaasi punast veini kurgust alla kummutada ja mehele saamist eeldada oleks tõepoolest meeletu.

3. Kas keegi su lähedastest sai lapse?
JAH!!! Lõpuks ometi!!! Meie sõprusringkonda lisandus väike Hansuke, kes on nii nunnu, et ma lihtsalt ei või. EI VÕI!!! (sorri, ma veits elevil)

Ärge isegi tulge mulle rääkima, et see pole maailma kõige nunnum beebi maailmas

4. Kas keegi su lähedastest suri?
Väga lähedastest õnneks mitte

5. Mida sa sooviksid et sul oleks aastal 2018, mida sul 2017. aastal ei olnud?
Auto! Ma poleks isegi uskunud, et ma sellest reaalselt puudust hakkan tundma, aga teate, minna maale bussiga nii, et ühes käes on telk ja teises käes magamiskotid ja veel üks kott riietega ja seljas on kott, milles on kaks sülearvutit ja muud manti... ja teha seda suve jooksul päris mitu korda tekitab ikka lõpuks küll tunde, et ei tahaks enam eesel olla. Ja kaks kassipoega on ka mu elust puudu.

6. Milliseid riike sa külastasid?
Sellel aastal ma reisisin võrdlemisi palju ja kajastasin neid reise häbiväärselt vähe.
Kõigepealt meie loodetavasti traditsiooniks saav lihavõtete-aegne reisike Teresaga Saksamaale ja Austriasse, kus me käisime palju mägedes ja külastasime sushi bufeed.

Me niisama Jeesusega

Alguses ma viskasin niisama naltsi, et mäed on elus ja värki, aga hiljem ma sain teada, et kusagil sealsamas rahvuspargis päriselt filmitigi "Helisev muusika"

Juuni alguses mängisime turiste Helsingis ja taaskohtusime Keiu ja Rosinaga, kes meid aasta alguses julmalt hülgasid.

Millegipärast ei õnnestu mul sellest reisist ühtegi teist pilti leida...

Siis olin ma juba täiesti ära unustanud, aga Google Photos tuletas meelde, et me käisime Maria ja Teresaga Stockholmis Teresa elu esimesel kruiisil.

Traditsiooniline pilt kuninganna Kristiinaga

Ja siis muidugi minu ja Keiu imeline suvereis Barcelonasse (sellest ma isegi kirjutasin siin).



Oma sünnipäeva tähistasin sõpsidega Budapestis, nagu ma juba kaks aastat tagasi ära otsustasin.


Ja aasta lõppu mahtus veel plaaniväliselt nädal Valencias, mis kahjuks väga head mälestust ei jätnud, sest lisaks poolele oma sisikonnale jäin ka ilma oma telefonist (mu Juicy Lucyke!) JA leidsin restoranis oma toidu seest sõrmeküüne, mis on konkurentsitult kõige rõvedam asi, mida ma eales oma toidu seest leidnud olen. Aga Valencia ise oli maru ilus. Nii palju kui me nägime vähemalt.


Ja siis lisaks käisime veel suvel spontaansel neljatunnisel reisil Riia Deposse, aga sellest mul pilte ei ole.

7. Milline 2016. aasta kuupäev jääb sulle igaveseks meelde ja miks?
Okei, kuupäevadega on viletsalt, aga hetki oli küllaga. 
Selle aasta jaanipäev näiteks oli üks viimaste aastate ägedamaid. Ilm oli ilus, seltskond oli tasemel, lõke oli suur, Silver ja Kristiina laulsid ja TANTS TOIMUS RAHVAMAJAS! Täitsa nostalgilised Treimani jaanid olid.


Siis meie suvised ööd telgiga rannas


Ja soolakringlitšillid

Ja Hansukesega kohtumine!


Ja siis muidugi see maailma kõige ekstreemsem ööjooks, mis vähemalt eales ei unune ja keegi ei saanud kopsupõletikku ka, nii et lõppkokkuvõttes win!


Ja bože moi, SEE päikeseloojang augustis


8. Mis oli su selle aasta suurim saavutus?
See küsimus muutub aasta aastal raskemaks, sest mulle ei meenu küll ühtki konkreetset asja, mille eest võiks endale õlale patsutada.

9. Mis oli su suurim ebaõnnestumine?
(Jep, ma tean, et see lause on väärakalt tõlgitud) Ilmselt see õnnetu Valencia, kuigi see ei olnud konkreetselt Valencia süü, et mu telefon kotid kokku pakkis ja mina toidumürgituse sain ja et see asi mulle rahaliselt ka paraja põntsu pani. Oh well.

10. Kas sa põdesid mõnd haigust või vigastasid end?
Vigastusi otseselt mitte, aga kahe mu sõrme liigesele kasvasid kooljaluud, mis on täiega vastikud ja valusad ja nüüd ma ei saa enam asjade küljes rippuda ega liiga entusiastlikult kangi või hantleid kätte haarata. Ja siis ma olin paar korda väga kohatutel hetkedel niisama haige, näiteks siis, kui oli vaja Rootsi sõita või äikesetormi ja kuumalaine ajal joosta.

11. Mis oli parim asi, mille ostsid?
Ma reaalselt mäletan nii selgelt, et ma mingi nädal tagasi ütlesin kellelegi, et vot SEE oli raudselt mu terve aasta parim ost, aga mis see oli, seda ma jumala eest ei mäleta. Aga ma ütlen siis, et kõik mu ilusad kleidid, sest nad on ilusad ja teevad mind ilusaks. 
Aa, ja siis muidugi meie Pojake, aka Vin Diesel, aka Vinnie, meie kiire ja vihane veekeetja, mis keedab erineva temperatuuriga vett, et me saaksime teed juua nagu maailma bossid.


12. Kelle teod väärisid tunnustust?
Sellel aastal ma tõstaksin eriti esile Susannat, sest vähe sellest, et ta meisterdas käepäraste vahenditega (okei, võib-olla natukese välise abiga) enda sees terve INIMESE valmis, ta tõi selle inimese ka ilmale ja me kõik võisime veenduda, et ta sai juba esimese korraga oivaliselt hakkama.

13. Millele kulus enamus su rahast?
Eks ta ikka reisidele kulus, aga ühe suurema portsuna korraga kulus see ühele konkreetsele asjale, mida ma teen järgmisel kevadel ja kui see kätte jõuab, siis ma loodetavasti ei ole liiga laisk, et sellest blogida. Aga kui olen, siis noh, aasta pärast saate teada, kui te juba ei tea. (etteruttavalt - ei ma ei saa last ega lähe mehele)

14. Mis sind väga väga väga elevile ajas?
Oh, see kui ma sain teada, et ma saan tädiks (kind of) ja see kui ma oma sünnipäevakingi sain.

15. Milline laul jääb sulle alati 2017. aastat meenutama?
Konkreetselt ei oska öelda, aga YouTube ütleb, et ma kuulasin ribadeks kõiki laule, mida Glees eales lauldi, eriti seda.

16. Võrreldes eelmise aastaga, kas sa oled:
i. õnnelikum või kurvem? Ma ütleks, et ma olen... ebastabiilsem on see sõna äkki? Veits kurb, pigem õnnelik ja hästi põnevil järgmisele aastale mõeldes.
ii. kõhnem või paksem? Kõhnem vist. Kuigi ma ei mäleta, kui kõhn või paks ma aasta tagasi olin, aga ma tunnen ennast nii skinnylt, noh. Kõik lihased on oma teed läinud ja alakaalust on nii keeruline välja ronida kuidagi.
iii. rikkam või vaesem? Ma arvan, et rikkam. Selle aasta teises pooles eriti läks majanduslikult kuidagi ootamatult hästi, mistõttu ma tundsin ka nende jõulude ajal suuremat vajadust oma raha igale poole ära annetada.

17. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
Päris ausalt ma soovin, et oleksin rohkem bloginud. Ma jään järjest vanemaks ja mälu muutub järjest viletsamaks ja nii ma ei mäletagi varsti enam midagi. Aga see on see vana häda, et kui ma juba olen terve päeva klaviatuuri toksinud, siis mitte ei taha õhtul või nädalavahetusel sellega enam jätkata.

18. Kas sa armusid kellessegi 2017. aastal?
Kuna tuleb välja, et ma olen viimased miljon aastat kivi all elanud ja avastasin Glee alles sellel aastal, siis mõistagi tuli mul kohustuslikus korras natuke Finni armuda.


19. Mis oli su lemmik sari?
GLEEEEEE, issand jumal, kuidas ma sellele varem tähelepanu ei pööranud? See oli mu terve suve teise poole märksõna ja nüüd ma soovin, et ma poleks selle vaatamist niimoodi raisanud, sest alguses ma ei teadnud, et tegelikult on vaatamiskõlbulikud ainult esimesed kolm hooaega ja sealt edasi käib kõik nii alla, et ma pärast neljandat hooaega enam edasi vaadata ei suutnudki.

20. Mis oli parim raamat, mida lugesid?
Järjekordne näide sellest, et ma olen natuke kivi all elanud, aga ma sain lõpuks "Sõrmuste isanda" triloogia loetud ja see oli niiiiii palju nauditavam kui filmid.


21. Mida sa tahtsid ja said?
Nendest asjadest, mida ma endale ise osta tahtsin, sain ma vist kõik. Ja lisaks sain ma veel sünnipäevaks piimavahustaja ja LISAKS K-lt maailma kõige parema sünnipäevakingi maailmas, kõik Harry Potteri osad (kõvade kaantega!). Ma isegi ei uskunud, et see üldse enam võimalik võiks olla!


22. Mida sa oma sünnipäeval tegid ja kui vanaks sa said?
Nagu juba traditsiooniks saanud, sain ma sellel aastal 17. Kõigepealt tähistasime sünnipäevale eelneval nädalavahetusel perega Pärnus Hea Maa restoranis, mis oli oivaline.


Ja siis käisime (väidetavalt) Pärnu kõige raskemas põgenemistoas ja saime rekordajaga välja! #kunnid

Päris sünnipäeva päeva hommikul tegi K mulle pannkooke, siis ma käisin šokolaadimassaažis, millest ma unistasin sellest ajast saadik kui ma 18 sain, siis käisime Meat Marketis lõunat söömas ja õhtul sai pidu!


Ja siis toimus veel sünnipäeva järeltähistamine Budapestis, kus me käisime muuhulgas jõe peal õhtusöögikruiisil.


23.  Milline kuulsus / avaliku elu tegelane sulle kõige enam meeldis?
Ma tean, et see on hästi ebapopulaarne arvamus, sest uääää uäääää viin on kallis uääää uääää, aga ma võtan südame rindu ja ütlen, et Jevgeni Ossinovski.

24. Pane kirja üks oluline eluõppetund, mille 2017. aastal said?
Ikkagi on parem läheneda asjadele võimalikult pessimistlikult, oodata halvimat ja siis heal juhul meeldival üllatuda.

25. Tsiteeri laulusõnu, mis selle aasta kokku võtavad:
Oh sun sun sun, you better not shine on me me me, all I've done is drink tea tea, oh I don't deserve you

PS, ma jätsin julgelt mingi kaheksa küsimust vahele, sest no ma ei oskaaaa neile vastata.

Lõpetuseks väike gif meie täiesti normaalsest jõuluõhtust.





Sunday, October 1, 2017

Keiu Kristiina Barcelona 2017

Okei. Ma pean ausalt üles tunnistama. 70% sellest, miks ma Barcelonasse minna tahtsin, oli selleks, et panna blogipostitusele pealkirjaks "Keiu Kristiina Barcelona" (you know - nagu "Vicky Cristina Barcelona" - etteruttavalt pean ütlema, et keegi võõraste meestega põõsas ei seksinud ja isegi Hispaania kitarri ei õnnestunud meil kuskil pargis tulukeste all uneleval ilmel kuulata).

Niisiis, selline oli minu ja Keiu selleaastane söögi- ja veinireis augusti lõpus-septembri alguses.


 Erinevalt eelmistest aastatest, kus oleme peamiselt läinud hostelite jms peale, võtsime seekord Airbnb kaudu endale korteri, või õigem oleks vist öelda, et ühe toa ühest ülivingest korterist. Majutus on Barcelonas ikka suht röögatult kallis (vähemalt võrreldes meie eelnevate aastate reisisihtkohtadega). Samas oli meil väga romantiline suure rõdu ja kõrgete lagedega tuba, mis oli enam-vähem väikese korteri suurune ja asus täpselt kesklinna piiril. Kui välja arvata see üks öö, kui korteriomanikud hommikuni pidutsesid, võiks küll rahule jääda.


Oeh, kuidas ma igatsen lahtise rõduuksega magamist...


 Seekord vedas meil lennuaegadega kohe eriti. Jõudsime kohale pärastlõunal, seega oli meil ilusti aega puhkuseriided üll tõmmata, puhkusehuulepulk peale määrida ja ranna poole õhtust sööma jalutada. Randa kõndis meie korteri juurest küll umbes 45 minutit, aga läbi vanalinna väikeste tänavate oli see puhas rõõm (vähemalt alguses - viiendaks päevaks, kui me igast poest olime juba 8 korda mööda kõndinud, hakkas veits koppa viskama).


Asusime usinalt oma söögi- ja joogieelarvet kulutama ja Barcelona tapade kultuuri avastama.


Sest... tequila jäätis.


See meenutas kahtlaselt Dubaid (mitte, et ma seal käinud oleksin). Oh need 29-kraadised õhtud...


Järgmisel  päeval tutvusime linnaga, nagu õiged turistid muiste ja kolasime mööda TripAdvisori ja mu reisiraamatu soovitatud sihtpunkte.


Käisime ka selle Gaudi maja katusel, sest oli esimene päev ja veel tundus mõistlik maksta 22 eurot, et ühe maja katusele ronida. Okei, tegelikult oli see päris äge ja me saime sinna sisse ilma mingi järjekorra ja rahvamassideta. Kui sealt majast hiljem mööda läksime, oli järjekord juba ümber nurga.




 Vicky Cristina Barcelona!



Majas sees sai ka käia, mis oli üliäge, need korterid olid päris vinged.


Kuulus Sagrada Familia ja seda ümbritsevad kraanad. Sinna me sisse ei läinud, sest järjekord oli ebareaalne ja pealegi, kui erinev see ikka saab olla nendest suurtest katedraalidest, kus me juba käinud oleme.


Enne reisi rääkis Merily, et mingi uuringu kohaselt olevat Barcelona kohalikud kõige turistivaenulikumad inimesed maailmas (või Euroopas?). Heh, nagu nad ilma turstideta hakkama saaksid. Vaenulikkust otseselt ei tajunud küll, aga samas...


Barcelona juures on äge see, et seal ümber on nii palju künkaid, kust avanevad linnale hunnitud vaated. Siin olime Güelli pargis, kus on tehtud enam-vähem kõik Barcelonat tutvustavad pildid. Teate küll, need, kus on värviline mosaiik ja siis see kirju ristiga post ja taamal on vaade linnale. Noh, selgus, et sinna konkreetsesse pargi ossa saamiseks tuleb endale koht broneerida ja raha maksta. Raha oleks võinud isegi maksta, aga kaks tundi hiljem kuumaga uuesti sealt mäest üles matkata ei tundnud meile kummalegi väga ahvatlev, nii et kõige ikoonilisem Instagrami pilt jäigi tegemata.


Alt ühe pildi siiski sai, aga see pole loomulikult see


Keiu katsetas uut reisil navigeerimise vormi ja vaatas, kus inimesed Instagramis kõige rohkem pilte on teinud. Nii jõudsime selle seksika musitaustani, mis oli päris äge. Muide - olen K eeskujul hakkanud reisidel ringi kolamiseks toetuma Google Mapsile (eriti nüüd, kus mul on välismaal 15 GB tasuta netti), aga Barcelonas osutus see üsna keeruliseks, sest nende väikeste tänavate peal pani ta lihtsalt lakkamatult puusse.


Ja õhtul veel väike vein ja väiksed tapad. Ma maadlen oma hiiglasliku burgeriga.


 Järgmisel päeval oli ilm halli- ja jahedavõitu, seega veetsime mitu head tundi Barcelona akvaariumis.


Üks võimalus seal aega veeta on näiteks haidega sukelduma minna.


Siis kolasime veel vihmahoogude vahepeal mööda tänavaid


 ja läksime tagasi korterisse, et vahelduseks veidi veini juua


 et siis õhtust sööma minna ja veel veidi veini juua. See koht oli mu lemmik, sest meie kelner nägi TÄPSELT välja nagu Mika

Also, jumalik pardi paella.


Kolmandal päeval sõitsime ühe järgmise künka otsa lõbustusparki. Ma arvan, et see oli kõigist Barcelona asjadest mu lemmik.





Sõime külmutatud jogurtit ja sõitsime vaateratta ja hobukarusselliga.


 Vaade  oli suht norm.





Õhtupoole laenutasime rattad (väga soovitaks seda Barcelonas teha - hinnad ei ole röögatud ja rattakultuur on täitsa normaalne), et avastada neid linnaosi, kuhu jalad meid enam ei kandnud.



 Olümpia mälestussammas - kui 1992. aastal Barcelonas olümpiamänge olnud ei oleks, siis ilmselt ei käiks seal nüüd suurt keegi. Just tänu olümpiamängudele hakati randasid puhastama ja linna korrastama, et seda väljast tulijatele atraktiivsemaks muuta. Vähemalt nii väidab mu reisiraamat.


Veel vaateid. Sinna üles sõitmine oli järsk, aga allatulek veel järsem - eriti põnevaks tegi selle asjaolu, et mu rattal ei töötanud õieti ei esi- ega tagapidur.


Neljandal päeval otsustasime teha rannapäeva. Rentisime rannatoolid ja päevavarju (mille eest me totaalselt üle maksime). Mingi hetk mõtlesime, et oleks äge päikese käes peesitades kokteile juua. Küsisin mitmest rannaäärsest restoranist, kuid nad ei lubanud jooke liiva peale kaasa võtta. Siis kõndis minust rannas mööda üks mees, kellel oli kandik kokteilidega ja pakkus neid mulle müüa - okei, ühe joogi hind oli 10 eurot, aga puhkus, eks. Ütlesin siis, et võtan kaks mojitot, mille peale mees küsis, et kas ta tohib oma ülejäänud kaks kokteili (ühe mojito ja ühe sangria) tasuta peale anda, kuna ta tahaks koju siestat pidama minna. Nii et lõppkokkuvõttes - neli kokteili 20 euroga, kusjuures ta valas mulle veel igasse topsi (jah, ka sangriasse) rummi juurde, et oma pudelit tühjaks teha. Win!

Rand oli küll kurvastavalt rõve. Mina olin oma vaimusilmas näinud pikka valget liivaranda ja kristallselget Vahemerd (olgu-olgu, ma olen mõnikord natuke naiivne), aga tegelikkuses oli liiv pigem kruusa-tolmu segu (okei, seda andis päevitustoolidega vältida) ja vesi... Ma ikka kannatlikult ujusin seal plastpudelite ja muu prügi vahel, kusjuures iga lainega lipitses vee all midagi vastu mu jalga, kuniks ühe lainega oleks mulle peaaegu mähe näkku lennanud. Keiu pidas vastu vaid mõned minutid ja tuli välja, kui ta avastas, et ujub kõrvuti kondoomiga... Uhh.


Kui rannas ka käidud, oli Barcelona ennast meile juba suhteliselt täielikult ammendanud, seega otsustasime järgmisel päeval väljasõidu Montserrati mäe otsa, kus asub mungaklooster miskise Musta Madonnaga, keda kõik näha tahavad. Sinna oli Barcelonast umbes pool tundi rongisõitu ja siis veel väike suts köisraudteega, et mäe otsa saada.



See oligi see Must Madonna, kuigi ta eemalt väga must ei paistnud. Oleksime võinud teda ka lähemalt uurida, aga järjekord oli nii hiiglaslik ja ei tundunud oluline.





Kloostri juurest sai funikulööriga veel päris mäe otsa sõita ja seal veits ringi matkata.


Kahjuks oli meie ajastus veits vilets ja meil jäi seal otsas väga vähe aega, enne kui viimased funikulöörid/köisraudteed/rongid liikvele läksid, aga tore siiski, et käidud sai. Seal oli väga palju kivimoodustisi, mis nägid välja nagu hiiglaslikud... eee.. seened.



Ja siis oligi viimane õhtu! Lõime ennast lille ja läksime õhtust sööma.


See veits feilis, kuna mõlemas kohas, kuhu me minna tahtsime, oli laua järjekord umbes 1,5 tundi ja need kohad olid veel ainult tunnikese lahti... Lõpuks maandusime ühes lambikas kohas, aga see oli ka hea.

Üldiselt oli nii, et minu jaoks jäi Barcelona haip natuke arusaamatuks. Võib-olla oli asi lihtsalt selles, et Sitsiilia oma täiuslikkuses oli veel nii eredalt meeles (kuigi ma tean, et praeguse kallima võrdlemine eksiga ei ole kuigi viisakas) - loodus oli sarnane, ent toit, vein ja majutus PALJU kallimad. Lisaks jäi meie eeltöö natuke puudulikuks - Barcelona on ikkagi suurlinn ja need ammendavad end minu jaoks alati kiirelt. Samas oli seal ka paljut, mis mulle väga meeldis. Esiteks oli seal soe. Ja mulle väga meeldisid vanalinna butiigid. Mulle väga meeldis toit. Aga ma arvan, et nädalaks ma enam sinna ei läheks, või kui, siis planeeriks rohkem väljasõite. Samas pikaks nädalavahetuseks sügisel, kui mujal on juba külm ja rõve, aga seal endiselt soe ja enamik turistidest läinud... Vabalt! Kolaks mööda poekesi, jooks veini, naudiks tapasid.... Mmmmmm....

Vana-aasta õhtu blogimeem 2019

1. Mida sa tegid aastal 2019, mida sa varem teinud pole? See aasta oli uute asjade suhtes üsna erakordne. Peamiselt meenuvad viis asja: 1....