Olin enda vastu hea

Laupäeval otsustasin enda vastu kohe eriti hea olla ja anda oma kehale seda, millest ta viimasel ajal ilmselt kõige enam puudust on tundnud - võimaluse värskes õhus liikuda kauem kui kaheksa minutit järjest. Ühesõnaga käisin uisutamas ja kuna näib, et uisutamine on üks nendest asjadest - nagu spaas käimine ja sushi söömine - mida ei tohi teha ilma seda mingil moel kajastamata, siis otseloomulikult tuleb sellest nüüd kirjutada (sest mu telefoni kaamera on nii vilets, et ma isegi ei üritanud selfiesid teha. Pisar).

Tõele au andes on mu keha saanud viimasel ajal ennast üsna palju liigutada. Täpsemalt tegin sellel nädalal spordiklubis lausa viis trenni viie päevaga, mis on nii mõnegi jaoks ilmselt päris nosi, aga mulle päris suur saavutus. Spordiklubiga on viimasel ajal küll nii, et uue aasta saabudes hakkasid mul iga trenniga õnnehormoonide asemel kuhjuma ärritumishormoone, sest tundub, et iga viimne kui inimene maailmas leidis, et nende uusaastalubadus peab tingimata olema absoluutselt igasse bodypumpi trenni ronimine, kuni neist saavad juba bodyBUMPI trennid, nagu ükspäev, kui me triitsepsi kätekõverdusi tehes ühe naisega oma tagumikke korduvalt kokku lõime, sest faking ruumi ÜLDSE POLE. Ohhh, ma lähen nii närvi praegu. Aga tegelikult on peamine probleem hoopis see, et ma ei tea, kas meie treeningsaalis ei ole konditsioneeri, see on katki või see lihtsalt ei händli neid inimmasse ära, aga viimasel ajal on mul pidevalt trenni minnes tunne, nagu peaksin oma kohale jõudmiseks ujuma läbi saja vihase naise higi, pisarate ja luhtuma loodud uue aasta lubaduste. See on täpselt nii rõve kui kõlab. Ja nii mul lähebki igast trennist umbes kümme minutit oma aju veendes, et ma ei hakka surema ja hapnik ei ole eluks nii vajalik kui arvatakse (ravimifirmade vandenõu) ning enesele peeglis pingsalt otsa vahtides ja sisendades, et ei, Kris, ka SEE pole päev, mil sa pildi tasku viskad ja kõige kangiga dramaatiliselt pikali kukud. Ühesõnaga, trenni on tehtud, aga ma pole selle kasulikkuses viimasel ajal enam kuigi kindel.

Niisiis otsustasin üle kahe (kolme?) aasta kapinurgast oma isiklikud uisud välja kaevata ning laupäeval kohe hommikul pärast avamist liuväljale minna, et jubedaid teismelisehorde vältida ja ennast natuke liigutada. Mõte oli aus, sest ma eeldasin, et väga palju samasuguseid nolifereid ikka pole, kes on laupäeva hommikul reedest ennast piisavalt välja maganud, et uisutama minna.

Noh, esiteks ma eksisin. Inimesi, kes olid samale geniaalsele järeldusele jõudnud, oli päris mitmeid.

Teiseks tuli välja, et täiskasvanud on sama hullud kui teismelised. Alustades grown-ass meestest, kes oma trikitamisega sujuvalt POOLE väljakust enda alla võtsid (ja ülejäänud poolest pool oli veel lume all, mis ei jätnud normaalsetele kobadele uisutajatele just palju liikumisruumi) ja naisest, kes selg ees uisutamisega oma peikale muljet avaldada üritasid hoolimata absoluutselt sellest, kes nende selja taga võib olla (mis ajas mind ekstranärvi, sest ma suutsin vaevu hoida silma peal nendel, kes mulle ÕIGET pidi otsa tahtsid uisutada) ja lõpetades neindega, kes lampi keset oma trajektoori seisma jäid, et oma kuldsete iPhone'idega miljontsiljon selfiet teha ja paluda, et teised neist pilte teeksid, et siis kõik feissusse üles laadida koos check iniga Pärnu liuväljal, #talv, #uisutamine, #omgkuisportlikmaolen, #polepooltundikohaltliikunudsestidekatselfietoliniiraskesaada. Õõh.

Kolmandaks selgus, et uisutamine on tõepoolest nagu rattasõit - kui oled selle kord selgeks saanud, siis tuleb see kiirelt uuesti meelde. Minul sellest muidugi kasu polnud, sest ma pole kunagi eriti uisutada olnud. Mina alustan endiselt šokeeritud "oumaigaad, millesse ma ennast segasin, siia ma suren" poosiga liuvälja värava kõrval, pärast mida ma end tiguaeglaselt ja vaevaliselt uisuplatsi vastasküljele vean, natuke aega ohin, ootan, kuni mu käed ja jalad enam ei värise ja siis hakkan üha enesekindlamalt lõpuks edasi liikuma stiilis, mida mina kutsun "tegin just püksi ja nüüd tahan kedagi kallistada", ehk siis jalad harkis ja käed laiali. Siiski suutsin ma lõpuks juba võrdlemisi edukalt liikuda ja oli minust kobamaidki, mis ei olnud tegelikult väga lohutav. Näha, kuidas keegi täies pikkuses selili käib ja ta kukal nii iieldamaajavalt kõvasti vastu jääd raksatab, et see kostab isegi läbi kõrvaklappide, ei ole kunagi tore. Ka mina kukkusin. Nagu ikka, ühe korra ja nagu ikka, kõige ebatõenäolisemas ja ohutumas situatsioonis. Seisin parajasti ihuüksinda ühes liuvälja servas, olles seljatanud pöörased hokimehed, hullunud selg ees uisutajad ja kinnisideede küüsis vaevlevad selfietajad. Tõstsin siis ühte jalga natuke, et liikuma hakata, ja käisin kõhuli maha. Lihtsalt niisama.

Aga kui seda pikka juttu (mis pidi olema palju lühem, sest mul on uni) nüüd kokku võtta, siis inimfaktorit välja arvestades (ohh kuidas mulle meeldiks pea igas situatsioonis inimfaktorit välja arvestada) oli mul pärast koju jõudmist ja kuuma duši all käimist oma Kookonist pärit mustika-Vana Tallinna vastlakuklit (mis oli IMELINE) nosides nii õnnis tunne, et mul on seda isegi raske kirjeldada. Ja täna on mul õnnis valu sellistes lihastes, mille olemasolust ma teadlikki polnud.

Raamat, mis kirjutati enne minu sündi

Gabriel Garcia Marquez "Patriarhi sügis"

Kui nüüd ausalt üles tunnistada, siis ma olen raamatute osas natuke snoob. See tähendab, et valdav enamus raamatuid, mida ma loen, olid kirjutatud enne minu sündi ja uuem kirjandus muudab mind ikka väga umbusklikuks, ehkki ma seda aeg-ajalt loen ja aeg-ajalt ka naudin. Aga paratamatult kui keegi mainib nüüdisaja kirjandust, tulevad mulle esimesena pähe läikivate kõvade kaantega "Anne ja Stiili ajaviiteromaani" stiilis sopakad või "50 Shades of Grey"-tüüpi raamatud, mis aitavad ilusasti aega mööda saata (kui suudad neid endale kurku oksendamata lugeda), aga ei paku mitte midagi hingele. Ma tean, et on ka väga palju uuema aja väärtkirjandust, aga midagi pole teha. Snoob on snoob. Seega oleks ilmselt enamik raamatutest, mida ma selle väljakutse raames loen, sobinud kategooriasse "raamat, mis kirjutati enne minu sündi", aga ma olin enda üle nii uhke, et selle raamatu üldse lõpetasin, ja tahtsin ta eest linnukest kirja saada.

Kui ma nüüd veel ausam olen, siis umbes eelmise aasta lõpus olin ma täiesti kindel, et seda konkreetset raamatut ei lõpeta ma iialgi. Gabriel Garcia Marquez on üks mu lemmikautoreid (või vähemalt üks neist, kellelt ma olen lugenud piisavalt raamatuid, et julgeksin teda oma top kümnesse panna) ja ma pole kunagi lugenud temalt midagi, mis poleks minusse sügavamat jälge jätnud ja mida ma poleks väga nautinud.

Selle raamatuga oli aga asi keerulisem. Ta oli küll sisult võrdlemisi lihtne (kuigi ma ei suudaks iial seda ümber seletada) ja stiililt autorile omaselt maagilis-realistlik, aga vormilt äääretult raskesti ligipääsetav. Põhimõtteliselt on see nn "teadvuse vooluna" kirjutatud raamat, kus minajutustaja vaheldub pidevalt. Raamat on jaotatud kuueks osaks, mis kõik koosnevad põhimõtteliselt ühest ja samast sisust ning mis pole jaotatud lõikudeks ja 200+ lk peale raamatus on vast kokku kümmekond lauset.

Sellise teksti lugemine ajas mind alguses sõna otseses mõttes hingeldama, sest informatsiooni järjest kuhjus, aga puhkepaus lauselõppude või lõikude vaheldumise näol tuleb heal juhul iga kümne lehe tagant. Esimesed 50 lehte läksid VÄGA vaevaliselt ja nagu öeldud, olin juba otsustanud raamatu pooleli jätta, aga maksimalist minus suhtub asjade poolelijätmisesse VÄGA kriitiliselt ja ma tean, et see otsus oleks mind aastateks painama jäänud (olen oma elus siiani jätnud pooleli täpselt viis raamatut ja tean siiani, mis need on). 

Seega ma vahetasin strateegiat. Kui enne lugesin raamatut väsinud peaga enne magamaminekut ja siis, kui 15 minutit vaba aega tekkis, siis nüüd võtsin endale mitu tundi, lükkasin kõik segajad eemale ja lasin endal raamatusse täielikult sisse minna. See muutis asja ikka totaalselt. Alguses oli raske, aga kui ma õige rütmi tabasin, siis hakkas see tekst mind lämmatamise asemel hoopis hüpnotiseerima ja sellest sai täitsa eriline lugemiskogemus, mis oli 100% mu aega väärt ja õpetas mulle, et maratonile ei saa läheneda samamoodi nagu sprindile. Muidu jooksed ennast esimese 500 meetriga kinni, lähed näost Mikalillaks ja väikesed poisid näitavad tänaval hirmunult su peale näpuga (ma arvan, ma tegelikult ei ole ei maratoni jooksnud ega teab kui palju sprintinud). Nii et lõppude lõpuks oli see natuke nagu peaga vastu seina jooksmine, aga kui ma ennast sealt seinast läbi rammisin, siis oli kõik imeline. Oleks ma muidugi kohe taibanud, et seinast saab ka ringiga ümbert minna, siis oleks asi veel paremini läinud, aga noh. Elu õppetunnid.

Kurb on olla

...õigemini täna enam nii väga ei olegi, aga eile oli küll korraks, kohe põhjatult kurb, ja mulle tundub, et see emotsioon tuleb endast välja kirjutada.

Eile enne trenni sattusin situatsiooni. Otsisin kotist oma trennikaarti ja minu lähedal jäid seisma üks ema ja tütar. Pakuksin, et see tütar oli umbes 10-11, igatahes oli ta selles vanuses, kus laste vanust on keeruline hinnata ja ainus, mis on kindel, oli see, et ta oli vanem kui 8 ja noorem kui 13. Ema kohta ei oska ma muud öelda kui seda, et ma vihkan teda tuhande päikese tulega. Nad tahtsid minna jõusaali. Õigemini tahtis ema minna jõusaali ja tütar kurtis, et on väsinud. Selle peale hakkas ema õiendama: "Nüüd sa oled väsinud jah? Aga kelle müslibatooni paberi ma su jopetaskust leidsin? Hommikul seda ei olnud, sa pidid seda päeval sööma." Selle peale vastas tütar, et tal oli pärast trenni kõht tühi (mis tähendab, et ta oli tol päeval juba ühes trennis käinud) ja ema rääkis end ilmselgelt vaevaga kannatlikuks sundides, et on tuhat korda öelnud, et kui kõht on tühi, tuleb juua vett, kuni tühja kõhu tunne üle läheb. Kus see tüdruk nüüd need müslibatoonikalorid ära kavatseb põletada? Ta peaks ise NÕUDMA, et saaks teist korda trenni minna, mitte nüüd pirtsutama, et on väsinud. Kas tütar TAHAB paksuks minna? Naine tegi seda häälekalt, asetas oma tütre rambivalgusesse. Nii mõnedki pöörasid pead, mina kaasa arvatud ja mul õnnestus isegi korraks selle ema pilk haarata, aga ma EI OSANUD midagi öelda. Ilmselt polekski sellest midagi kasu olnud, tundsin end nii noore ja vähetähtsana. Ja nii põhjatult kurvana.

Pärast trenni ootasin bussi ja vaatasin, kuidas lumi keerles ja keerles ja mõtlesin selle tüdruku peale ja sellele, et ta on nii noor ja JUBA on talle tehtud nii palju pöördumatut kahju. Milline on ta näiteks 10-15 aasta pärast? Kas keegi seletab talle, et ta emal pole peas kõik korras, kas ta jõuab ise selle teadmiseni? Või saab temast supermodell, kes noortele tüdrukutele "pro ano" lehtedel nõu annab, kuidas vatipallidest vähem kaloreid välja võluda? Või lihtsalt üks katkine noor inimene, kes kohtleb kunagi oma lapsi samamoodi nagu teda koheldi?

Kurb on.

Random thought of the day

Ma ei suuda kirjutada sõna "kasutusiga" (nagu kasutus-iga) ilma, et ma loeks seda "kasutu-siga".

2016 reading challenge

Kui vaatan eelmise ja üle-eelmise aasta kokkuvõtteid, siis mõlemas olen ära märkinud, et sooviksin, et oleksin rohkem raamatuid lugenud. Ilmselt võrreldes sellega kui palju ma lugesin näiteks bakaajal, kui ühe semestriga sai nii umbes 90 raamatut läbi loetud, jääb mulle alati tunduma, et ei loe piisavalt, aga näiteks eelmisel aastal lugesin ma vist küll isegi keskmise raamatuarmastaja kohta häbiväärselt vähe.

Selleks, et uuel aastal olukorda natuke parandada. olen otsustanud ette võtta ühe lugemise väljakutse, mis mulle kusagil silma jäi. Neid liigub netis muidugi igasuguseid, aga ma ei hakka endale pettekujutelmi looma, et loen aastaga läbi mingi 100 raamatut, mille seas on näiteks industriaal-, õllevalmistamis- ja suhteteemaline raamat või raamat, mille kaanel on öökull vms.

Nimekiri, mille ma välja valisin, on suhteliselt lühike ja konkreetne ja usun, et täitsa tehtav. Ma pole veel päriselt otsustanud, mida teha raamatutega, mis langevad mitmesse kategooriasse, näiteks keelatud raamatud on ilmselt enamjaolt kirjutatud enne minu sündi ja on palju raamatuid, mida olen tahtnud lugeda, aga mis mind hirmutavad. Ilmselt püüan ikkagi raamatud konkreetsetesse kategooriatesse paigutada ja jätan blogisse ka märgi maha, kui midagi läbi saab. Süvaanalüüsi ei luba, aga paari emotsiooni vast ikka.

Kindlasti loen ka raamatuid, mis kuhugi kategooriasse ei mahutu. Praegu näiteks on mul pooleli Valdur Mikita "Lindvistika", mille eest ei saa vist küll ühtegi linnukest kirja, aga mis on niisama väga tore ja mõtlemapanev ja äratundmisrõõmu ja suurt naudingut pakkuv raamat. Lisaks jäi mul eelmisest aastast pooleli Gabriel Garcia Màrquezi "Patriarhi sügis", mis on enam kui 200 lk pikk ja koosneb ühest lõigust ning umbes kümnest lausest. Kui ma sellega hakkama peaks saama, siis sellest tahaks küll mingi märgi maha jätta.

Aga siin on mu nimekiri:

Kes liitub?

Eelmine aasta piltides

Kuigi ma võtsin oma eelmise aasta juba jutuga pääääris põhjalikult kokku, siis ikkagi tahaks seda kuidagi piltides ka kajastada. Enne aasta lõppu levisid feissus kollaažid, mille inimesed olid teinud oma möödunud aasta üheksast kõige eredamast hetkest. Ma ei hakanud kollaaži tegema, aga valisin ka suure vaevaga eelmisest aastast üheksa pilti välja. Mina ei tea, miks neid just üheksa peab olema, aga samas kui ma ennast ei piiraks, lisaksin siia umbes kõik 8000 pilti, mille eelmisel aastal tegin. Lihtne see ülesanne igatahes polnud, seda võin öelda.

Seega, eelmisel aastal ma...

...õppisin Austria Alpides suusatama

...käisin ägedate tüdrukutega Stockholmi kruiisil

 ...lõpetasin ülikooli ja kohtusin presidendiga

...veetsin palju imelist aega Treimanis ja tutvusin Charlottega

...külastasin Saksamaal Teresat ja Sebastianit

...mängisin Teresaga Eestis turisti

...saatsin Keiu mehele

...käisin Oktoberfestil

 ...tähistasin Viinis oma sünnipäeva

Lugu sellest, kuidas Erik Orgu mu peale solvus

Ükskord oli mul igav ja Facebookis viskas pidevalt ette mingit Erik Orgu kuulutust, kus nad lubasid tasuta sulle näidata, milline su "ideaalne" keha välja peaks nägema. Kuna sinna ei pidanud isegi eraldi kontot tegema, vaid sai feissuga sisse logida, siis mõtlesin, et mis seal's ikka, vaataks, mis nad mulle näitavad. Eeldasin, et kui ma pärast mingit toitumiskava ei osta, siis asi nii jääbki.

Panin oma pikkuse ja kaalu sisse ja mulle näidati siis pilti minust praegu ja sellest, milline ma peaksin välja nägema. Tuli välja, et peaksin nägema välja täpselt samasugune nagu praegu, aga natuke lühem ja paksem, ehk siis nende arvutuste kohaselt peaksin kuus kilo rohkem kaaluma.

Jätsin asja sinnapaika, kuniks mulle hakkasid neilt mingid e-kirjad tulema ja kuna mulle tuleb postkasti lihtsalt USKUMATULT palju jama, siis vajutasin sellele nupule, et ei soovi neilt enam kirju saada. 

Mõnda aega oli vaikne, aga eile õhtul sain sealt jälle kirja, et uus aasta on käes ja mul on aeg kuus kilo juurde võtta, nagu soovisin. Vajutasin siis uuesti, et ei taha neid kirju enam ja mind suunati lehele, kus mulle kuvati sõnum "Tore on! Sa ei kuule meist enam kunagi." Nagu wtf? Milleks on vaja asju üledramatiseerida? Mis sai vanast heast "Olete meililistist kustutatud" või veits klammerduvast "Eemaldasime teid listist, palun loetlege kõik põhjused, miks te neid kirju saada ei taha" vms. 

Mul on veel mõned tellimused, mida ma iial läbi ei loe ja automaatselt loetuks märgin, aga ma ei julgegi nüüd neist loobuda. Äkki ütlen Apothekale, et ei soovi enam neilt pakkumisi saada ja saan vastuseks "Tore on, sa ei väärigi meie tähelepanu, me loodame, et sa ei leia õigel hetkel kõige soodsamat ravimit ja KÄRVAD ära" või midagi.