Mu mees ei luba mul...

Teatud hulk aastaid tagasi lõbustasime (ja õõvastasime) end ühe (eel)puberteediealise neiu blogi lugemisega. Sellel neiul oli parasjagu käimas elu esimene armastus, mis olu mõistagi kõikehõlmav, kõige romantilisem ning tegi autorist ilmselgelt täielikult totaalse suhteeksperdi. Ja nii me saime näiteks lugeda, kuidas noormehel oli vaba voli oma girlfriendi sellega üllatada, et tuli hommikul vara tema majja ja puges talle linade vahele (ma arvan, et see tüdruk oli heal juhul 14). Sõbrapäevadeks-naistepäevadeks-nimepäevadeks olid kingitusteks toasuurused kaisukarud, kuldketid ja südamekujulised kommikarbid. Ja oh seda draamat, kui sõbranna sai sünnipäevaks oma "mehe" käest rohkem punaseid roose kui tema! Päriselt, ma ei kujuta ette, kuidas teismelised poisid üldse tüdruksõpru (naisi st) pidada jaksavad, see tundub nagu meeletult suur väljaminek. Mulle oli muidugi seda kõike sellevõrra kummastavam lugeda, et nagu me kõik teame, läks mul oma tubli 20 aastat, enne kui üks vaene vennike lõpuks mul käest kinni hoidma nõustus (ainult pisike kirjanduslik liialdus, nevermind). Igal juhul olid selleks ajaks šokolaadid ja roosid juba möödanik.

Aga tegelikult, mis selle blogi juures väärtuslikku oli, oli see, et see andis sissevaate sellesse, millised võivad olla inimeste esimesed suhted, kui neid sõlmitakse väga noores eas. Ma muidugi pead selle üldistuse eest ei anna, aga vähemalt selle blogija ja tema sõprade näitel tundus olevat väga levinud oma peikade (ja peikadel muidugi prutade) järel nuhkimine ja üks lõputu käskimine-keelamine. Poistele olid kehtestatud terved nimekirjad asjadest, mida nad teha ei tohtinud ja inimestest, kellega neil ei olnud lubatud rääkida. Aeg-ajalt said sõbrannad omavahel kokku, kõrvutasid oma nimekirju ja vaatasid, kas neid tuleks üksteise näitel täiendada. Tüdrukud jällegi olid mõnikord kurvad selle üle, et neil on nüüdsest keelatud ühe või teise sõbraga suhtlemine või mõnel üritusel osalemine. Ja see tundus lihtsalt nii hull.

Aga okei. Me räägime ju lastest. Kui mina olin väike (võib-olla küll mitte päris 14 enam), siis ma uskusin näiteks ka, et kui ma oma kaisukoera väga-väga armastan, siis ta ärkab ellu. Siis ma sain suuremaks ja hakkasin hindama seda, et see, mida ma nooremana uskusin, ei osutunudki tõeks. Sest kuigi Cookie Jr pakub mulle teatud hetkedel väga suurt lohutust, näiteks kui mu toas kummitab või ma kell viis hommikul õudusunenäost ärkan, siis oleks päris õudne, kui ma ühel hetkel avastaks end voodis elusa pruunkaruga tõtt vahtimas.

Õudne on aga see, et mõnedest asjadest ei kasvata välja. Tulles nüüd nende laste juurde tagasi, siis vaevalt nad oma suure keelamise ja järelepärimise ja nuhkimisega midagi halba mõtlesid. Vähemalt on raske uskuda, et nad kõik olid sotsiopaadid, kes lihtsalt juhtumisi ühte kampa kokku hängima olid sattunud. Pigem tegid nad seda sellepärast, et mingil veidral põhjusel tundus see neile normaalne suhte osa, isegi romantiline. Sest kui sa kellestki hoolid, siis on ju loogiline, et sa tahad igat ta liigutust kontrollida ja nõuad, et ta eksisteeriks ainult sinu heaolu nimel, eks? Ei! Aga mõnede jaoks on see vastus vist endiselt jah.

Ma satun viimaselt ajal selliste asjadega lihtsalt nii palju kokku, et ei saa enam mitte vaiki olla. Ma ei räägi siin isegi mitte nendest suhetest, kus üks (või mõlemad) pooled reaalselt ongi sotsiopaadid ja kus mängivad eelkõige rolli hirm ja sõltuvus, vaid pealtnäha normaalsetest suhetest, kus vähemalt üks pool leiab, et tal on õigus teisele ettekirjutisi teha ja teine pool arvab, et see on tohutult romantiline, kui teda käsutatakse nagu viieaastast.

Kõige hiljutisem näide: kutsekas saab 30 päeva oma praktikast sooritada välismaal. See on iseenesest väga hea võimalus, millest ma isegi kavatsen kinni haarata, kui võimalus tekib. Üks neiu oli ka minemisest väga huvitatud, aga siis loobus, sest ta peika EI LUBANUD tal minna. Ja kui tüdruk sellest oma sõbrannale rääkis (sööklas kuuleb nii mõndagi), siis tolle reaktsioon oli "Awwww!" Nagu, oi kui ilus, ta ei suuda 30 päeva sinust eemal olla. Ma oleks sinnasamasse oma kartulipudru sisse ära lämbunud. Kust tuleb üldse ühel täiskasvanud inimesel mõte, et teisele täiskasvanud inimesele midagi keelata? Ma saan aru, kui situatsioon oleks näiteks selline, et ma ütlen K-le, et ou kuule, ma mõtlesin minna paariks kuuks Columbiasse hero müüma ja K vastaks, et kuule, äkki ei ole hea mõte, sest Lõuna-Ameerika vanglad pidid suht jubedad olema. Siis me saaks kõik olla nagu "Awwww, ta ei taha, et ma peaks koos 20 teise naisega wc poti asemel maa sisse kaevatud auku pissima!"

Teine näide jäi mulle silma siis, kui Lauri Pedaja absoluutselt idiootne rant SOS pillide teemal kirgi üles küttis, mille alla üks naine jättis väga "vaadake kui hea mees mul on" stiilis kommentaari selle kohta, kuidas ta mees on "absoluutselt keelanud" tal igasuguste pillide võtmise. Nagu. Kas sa oled kolmene, et sa ei oska ise asjade ohutuse ja ohtlikkuse kohta järeldusi teha? Äkki sa ei ole siis piisavalt vastutustundlik, et üldse seksida? Ja neid näiteid on veel.

Ma ei tea, kas mul on lihtsalt väga vedanud või mis, aga mulle pole küll ükski peika kunagi püüdnud midagi keelata (aga tõesõna, ma tahaks näha, kuidas mõni neist seda üritakski). T küll tegi paar katset, alguses ma lasin selle kõrvust mööda, kui ta ütles, et ma ei tohi juukseid lõigata, aga teine kord, kui ta ütles, et ma ei tohi sukkadega oma jalgu kinni katta, siis ma pidin ta küll kõrvale võtma ja küsima, kas ta saab ikka aru, et ta ei saa PÄRISELT mulle neid asju keelata. Mille peale ta natuke haavus, sest noh... selles maailmas, kust tema pärit oli, peetakse seda hoolivuse näitamiseks.

Oeh.