Meie jõulud

Selle aasta jõulud olid nii mitmeski mõttes erilised. Esiteks muidugi sellepärast, et need olid meie esimesed jõulud oma kodus. Teiseks, kuna võõrustasime enda juures lausa kolme jõulupidu. Ühtlasi olid need minu jaoks üle mitme-mitme aasta taas jõulud, mille ma Pärnus veetsin.

Patt oleks varjata, et ma olen üsna suur jõuluentusiast. Ma ootan igal aastal suure elevusega seda aega, kui saab mandariine ja piparkooke näost sisse ajada. Jõululaulud ei tüüta mind vist küll eales ära ja ma ei suuda isegi kirjeldada, kui suurt rõõmu mulle jõulutuled valmistavad. Isegi, kui need süüdatakse juba novembri keskpaigas... Sellel aastal tõime juba detsembri alguses kuuse tuppa ja ta teeb mind jätkuvalt lihtsalt nii õnnelikuks! Isegi see mind ei morjenda, et me nüüd tõenäoliselt juunini igalt poolt okkaid korjame. Nagu pls, ma olen terve elu rannas elanud, minu jaoks on ka täiesti normaalne nähtus, et pool aastat pärast suve igalt poolt endiselt liiva välja ilmub. Ma ei jätaks ju selle hirmus mere äärde minemata!

Igatahes algas ametlik jõulude tähistamine reedel, kui kõik mu kõige nunnumad sõbrad lähedalt ja kaugelt meie juurde piparkooke küpsetama tulid. Kodu oli täis kuuselõhna ja piparkoogilõhna ja beebisid ja koeri ja oli täpselt selline jõulutunne nagu oleks mingis filmis. Ja õhtu lõppes muidugi Harry Potteriga.

 Piparkoogisemud

Eurod, vuntsid, pingviinid ja lambad

Laupäeval sõitsime Tallinnasse, et ikka sealsed sugulased ka jõulude puhul üle vaadata (etteruttavalt osutus see maailma parimaks plaaniks maailmas, sest kui ma oleksin pidanud PÄRAST jõule kuhugi sõitma, siis ma oleks vist küll täitsa siruli).

Jõulud Tallinnas

Saime ka mahti Euroopa parimalt jõuluturult läbi astuda

Jõululaupäeval olime minu perega, mis tähendas küll viit tundi köögis, aga lõpuks saime kõik koos laua ümber istuda ja jõulujuttu puhuda. Isegi päris jõuluvana käis meil, kes meie ennast meie päris kamina ees soojendas ja kinke jagas.

Lumine jõululaupäeva hommik

Esmaspäeval oli meil päris jõuluvana...

Ja siis saabus teisipäevane grand finale, kui meie juurde tuli K perekond, nii et seltskond oli kokku tagasihoidlikud 20 inimest. See päev õpetas mulle nii mõndagi, peamiselt, et ma ei ole väga altruistlik inimene ja ühtlasi, et ma pole väga hea perenaine. Sest kuigi ma teaaaan, et aastasadu on perenaised rõõmsalt ringi lipanud, kaks last kukil ja kaks süles ja tapnud ise sea ja toitnud ära 30 külalist ja siis pärast peeruvalgel jäätunud jões kõik nõud puhtaks rookinud ja siis ise vasta hommikut õndsalt voodisse vajunud, tundes rõõmu sellest, et külalised kõik söönuks said, siis mina vist vajan ikkagi ka minimaalselt seda, et ma saaks vähemalt pärast kuuetunnist vaaritamist rahulikult maha istuda ja külalistega aega veeta, mitte pärast kahte kartulit ja lihatükki kohe püsti hüpata, sest siis tuleb hakata koristama ja jumal teab mida tegema...

...ja teisipäeval päris päkapikk!

Üldiselt on mul väga hea meel, et kõik meie juurde tulid ja ma usun, et me saaksime sellest korraldada ülimõnusa traditsiooni, aga sellisel kujul küll mitte. Kui toidu saaks juba outsource'ida siis oleks päris hästi. Ühtlasi võtaksin siinkohal hetke, et kirjutada ühe oodi meie nõudepesumasinale ja robottolmuimejale (Pojakesele):

Oo, nõudepesumasin ja Pojake!
Mida me küll ilma teieta teeks?
Ei, päriselt, mida me teeks?!
Jõule me küll ei teeks.
Ei, jõule me küll ei teeks.

Kolmapäeval söötsime veel viieteistkümnel ööseks jäänud külalisel kõhud täis ja oleme pärast seda peamiselt tšillinud, aga mina olen endiselt  kõigest nii läbi, et ainult magaks.

Kolimiskroonikad - video

Nonii, nüüdseks oleme oma uues kodus elanud poolteist nädalat ja lõpuks sain mahti kokku lükata need neli väikest videot, mida ma meie kolimise erinevatest etappidest filmisime. On ulmeline, kui palju aega enda sisse seadmine võib võtta, eriti kui töö ja külalised võtavad oma osa ja ERITI, kui iga jumala päev Decoras käia (tegelikult valetan, meil on praegu võõrutusravil käimas ja me pole tegelikult juba kaks päeva Decoras käinud) ja kullereid vastu võtta (okei, suure osa kulleritest pidi vastu võtma meie alumine naaber, kuna meie fono helises tema poes, aga õnneks K jõudis temaga enne sõbraks saada ja me saime ikka oma asjad kätte).

Esimese hommikusöögi vaade

Vahepeal on meie täiesti tühjast korterist saanud... endiselt üsna tühi korter. Kui Tartust ära kolides tundus, et meie asjadel lihtsalt ei tule lõppu ja me oleme endale hullumeelselt palju kraami kokku ajanud, siis siin korteris hajusid need kõik kuidagi väga kenasti ära. Okei, me lükkasime kõik üleliigsed asjad lihtsalt teise magamistuppa ja panime ukse kinni. Õnneks liiga kaua me oma asjatus korteris kaja kuulata ei saa, sest noh, kullerid.

Tellitud mööblist on praeguseks kohal kiiktool, suur põrandalamp, esikukapp, mõned toolid ja tegelikult ka voodi, mis oma kuues kastis kokkupanekut ootab. Ja loomulikult ka pesumasin, mille trepist üles saamiseks pidime abivägesid kutsuma. Veel oleme ostnud ära panipaiga sisu ja kuna nüüd on loodetavasti mõneks ajaks puurimisega kõik, siis loodetavasti saame selle ka ära sisustatud.

Tubli pesumasinake

Kõige teravamat puudust tunneme muidugi nendest asjadest, mida meile veel jõudnud ei ole, ehk siis söögilauast ja diivanist. Ilma lauata läheb jõulude ajal küll päris huvitavaks, sest khm, 20 inimest ja null lauda... see pole just kõige lõbusam matemaatika.

Esimene Tartu-päev on ka tehtud ja ma ütleks, et läks üsna edukalt, põhimõtteliselt nii kõik Tartutegevused kui vajalikud tööasjad said tehtud. Täna katsetab K oma esimest päeva ühiskontoris ja mina töötan uhkes üksinduses kodus.

Jääme täna koju

Ahjaa, mõned jõulukaunistused saime ka üles ja esimesed ööseks jäänud külalised on ka võõrustatud. Aga üldiselt ma lihtsalt käin  ringi ja mõtlen, KUI hea siin olla on. No nii hubane ja mõnus, et hakka või NUTMA. Päriselt, ma ei jõua ära oodata, et ma saaks siin veel elada. Mis on veider tahtmine, aga mis sa teed ära :D

 Jumalast ise tegin pärja. Isegi ise varastasin kuuseoksad

Ja lõppu siis video kah

ME OSTSIME KORTERI

hoMEOWners

Ausalt, mu rõõm on nii suur, et mu pea vist plahvatab.

Et üritada kõike kiirelt ära rääkida ja samas alustada algusest, tuleb kõigepealt mainida, et ma pole tegelikult kunagi tahtnud Pärnust ära kolida. Mul pole eales tekkinud tunnet, et Pärnu on liiga väike või et seal on talvel liiga vähe inimesi (kas saab üldse olla sellist asja nagu liiga VÄHE inimesi? Okei, ilmselt saab...), et meelelahutusvõimalusi napib või muud sellist, mis noortel pärnakatel sageli tallad sügelema paneb. Häda oli pigem selles, et mina ISE olin liiga väike ja ma teadsin, et kui ma pärast keskkooli kodust välja ei koli, siis on oht, et ma ei tee seda iialgi. Nii me siis tulimegi üheksa aastat tagasi Tartusse, aga mu süda (ja enamik mu asjadest) jäi Pärnusse. Mul oli keeruline isegi meie arvukatele Tartu korteritele viidata kui kodule, sest noh, kodu oli ju Pärnus. Pärast USAst tagasi tulemist kolisin ju ka bravuurikalt Pärnusse tagasi, aga kõigi heade asjade juures, mida selle linna kohta öelda saab, tuleb nentida, et peikat on sealt endale ikka MARU keeruline leida. Peagi kohtusin K-ga ja vaevu 10 kuud pärast tagasi kolimist leidsin end taas iga nädal Tartus käimas ning vaikselt leppimas, et ilmselt tuleb mul end Tartuga ka pikemas plaanis siduda. Asi ei ole ju tegelikult selles, et ma Tartut vihaks - olen siit leidnud endale väga häid sõpru ja mul on olnud siin suurepäraseid aegu, aga kõige selle juures tunnen ma siiski, et me suhtume teineteisesse üsna leige ükskõiksusega.

Siis mainis K ühel päeval, et ta mõtleb Pärnusse korteri ostmisele ja mul pidid kõrvad pea küljest ära kukkuma, sest need olid küll enam-vähem viimased sõnad, mida ma tema suust kuulda ootasin. Ja nii me eelmisel suvel vaikselt Pärnus oma tulevast kodu otsima hakkasimegi. Käisime üsna mitmes kohas, kuni viimaks jõudsime korterisse, mis meil mõlemal suu lahti jättis. Seal oli hiiglama palju ruumi ja valgust. Kõrged laed. Suured aknad. SAUN... paraku jäi aga viimasel hetkel tehing katki ja mina kulutasin oma korteri peale mõeldud raha Horvaatia peale. Vahepeal vahetasime Tartus oma eelmise kodu hulga hubasema ja mõnusama pesa vastu ning kui K hakkas uuesti korteri ostmisest rääkima, siis ma ei julgenud teda õieti uskudagi. Samas oleksin ma valetanud, kui ma poleks terve aasta seda viimast Pärnu kohta meenutanud ja aeg-ajalt müügikuulutust piilumas käinud.

Aasta alguses ehitati eelnevalt täiesti tühja korterisse köök (ja tõsteti selle võrra ka hinda) ning millalgi augusti lõpus tegi K spontaanselt korterile pakkumise tublisti alla selle hinna, mida küsiti. Pärast mõningast tingimst jäi omanik nõusse, meie käisime Pärnus veel korra korterit vaatamas ning maakler andis lootust, et kui pangaga kõik läbi saab räägitud, võiksime juba kahe nädala pärast võtmed kätte saada. Etteruttavalt tuleb mainida, et seda ei juhtunud, kuna võtmed saime kätte alles põhimõtteliselt kaks kuud pärast seda, kui esimene laenutaotlus panka läks. Küll ei sobinud neile tagatis, siis mingi muu teema. KredExiga justkui hakkasid juba asjad liikuma, kui järsku tuli kerge hoop, mida me oodata ei osanud - selgus, et tegu ei olegi üldse eluruumiga ning sellisel tingumusel pank laenu ei annagi. Mitteeluruumi ümber registreerimine eluruumiks oli aga paras bürokraatiline kadalipp, mille pärast pidime esmalt pea kuu aega ootama kinnistusraamatusse kande tegemist ning kui see tehtud sai, siis veel nädal aega ootama miskise plommi eemaldamist, nii et lõpuks sõitsime poolteist nädalat tagasi Tartusse notari juurde lepinguid allkirjastama, viimase hetkeni teadmata, kas me reaalselt laenugi saame või mitte.

Kokkuvõttes kõik lõpuks laabus ja 9. novembri keskpäeval saime lõpuks oma uue kodu võtmed. Eelmisel nädalavahetusel käisime seal koristamas (peamiselt aknaid pesemas - on uskumatu, kui suurt rahuldust võib pakkuda see, kui saad puhtaks aknad, mida keegi ilmselt kunagi varem pesnud ei ole) ja sellel nädalal pakime oma asjad kokku, et laupäeval Tartuga head aega jätta ning uues kodus ja uues linnas kodu looma hakata.

Nii et pikema jututa, siin ta on, meie (hetkel veel) täiesti tühi jõevaatega korter Pärnu kesklinnas:

Elutuba meenutab tantsusaali ja on ruutmeetrite poolest suurem kui meie esimene korter Tartus, kus me kolmekesi elasime 

Esimene asi, mille me korterisse ostsime, oli redel, sest kolme meetri kõrgused laed 

Vannituba ja saunake, millesse mahub hea tahtmise juures kolm väga lähedast sõpra või veidi halvema tahtmise juures kaks mitte nii lähedast sõpra 

Väike akende pesemise enne/pärast pilt. Vahe on märgatav, ma ütleks 

Köök

Magamistubasid on kaks, aga need on mõlemad liiga pisikesed, et neid korralikult pildile püüda 

Tegelikult ei ole mööblit vajagi, kui sul on mõnusalt lai 7,5 meetri pikkune aknalaud, millel saab kahekesi töötada ja jääb ruumi ülegi

Minu unistuste sünnipäev

Võiks vist öelda, et aastate jooksul on mu sünnipäeva tähistamiste ampluaa olnud üsna lai. Mul on olnud ülimalt ameerikalik sünnipäev 20 inimese ja hiiglaslike õhupallidega, riigist põgenemise sünnipäevad Viinis ja Budapestis (kas ma tõepoolest ei kirjutanudki meie Budapestis käigust? Kui häbitu minust!), on olnud low-key sünnipäevi sushi ja lauamängudega ja eriti low-key sünnipäevi lihtsalt Werneri koogitükiga.

Aga sellel aastal ma tundsin, et on aeg millekski suuremaks. Mitte külaliste arvu poolest suuremaks (õnneliku juhuse tõttu tunnen ma täpselt nii palju inimesi, et nad kõik mahuvad meie diivanile ära), aga korralduse mõttes suuremaks. Niisiis kulus mu selle aasta peo planeerimise peale enam-vähem kolm kuud. Sinna sisse jäi Hiinast mandi tellimine, Pinteresti selgeks õppimine, menüü koostamine ja muu säärane.

Siis kui Hiinast asjad kohale jõudsid. Ah kui noor ja ilus ma olin...

Ühtlasi tundus mulle, et on viimane aeg korraldada Harry Potteri teemaline pidu. Esiteks kuna sellel aastal on Harry kuidagi eriti teemas püsinud ja teiseks selleks puhuks kui juhtumisi on väljastatud mõni määrus (st naine.postimehe artikkel), et kolmekümnendates on teemapeod keelatud ja kolmandaks selleks puhuks, kui ma järgmisel aastal tunnen end äkki nii vanana, et tahan ainult korraldada pidusid, kus me kõik istume koos valgel diivanil, maitseme erinevaid veine - vaadates samal ajal telekast kokkuvõtet nendest veinidest - ja sülitame siis need veinid välja ühte suurde ämbrisse.

Igatahes kulus mul umbes kuuke, et meisterdada õhupallist ja ajalehtedest nõiakatel mitmemahlamögina jaoks, mida Harry Potteri viienda osa joomismängu kõrvale rüübata. Selleks, et kõik ikka mängureegleid lugeda saaksid, jagasin igale külalisele ka ümmargused prillid. Loitsude tarbeks oli igaühele määratud ka võlukepp, mille ma juba augustis Treimanis parajaks lõikasin ja ära koorisin (ja mille ma plaanisin kuldseks värvida, aga totaalselt ei värvinud...). Hiljem mängisime veel "Cards against muggles" mängu ja järgmisel hommikul said ööseks jäänud pühapäeva pannkooke kah.

Mitmemahlamögina katel

Temaatilised koogikesed. Retsepti nimi oli "super moist cupcakes". Ma ütleks, et suht moist olid 

Taustal on mu esimene sünnipäevakink, max tuus Wonder Womani veepudel

Jaa peoseltskond. 

Juhiksin tähelepanu sellele, kui casually K oma võlukepiga lumos-loitsu kasutab ja tule põlema paneb 

Me Matsiga enne KKK võlurite kokkutulekule minemist 

Üllatuskülaline oli Myrtle

Täna aga kostitasin end Meat Marketis lõunaga (vahemärkus - üks ärimees soovis mulle head isu, nii et vaatamata sellele, et ma juba KOLMETEISTKÜMNENDAT korda 17 saan, on mul vist ikka natuke geimi säilinud) ja pooleliitrise tasuta Coffee Ini piparmündi mochaga ning õhtul sööme sushit ja kooki. Mm, sünnipäev...

UneRutt

Saage tuttavaks - Rutt

9. septembril kell 21.12 täitus üks mu suurimaid eluunistusi. Pärast 20 aastat jutukeste sahtlisse kirjutamist vajutasime peikaga ühele maagilisele "Avalda" nupule, mis võimaldab päris minu enda peas valmis küpsenud jutukakukesed tuua inimesteni, kes neist rõõmu võiksid tunda!

Aga astume paar sammu tagasi.

Nagu öeldud, oma kõige esimese lastejutu panin ma kirja 8-aastaselt. See oli lugu ühest tüdrukust ja tema väikesest õest, kes teineteisele lugusid jutustasid. Lugusid, mida ma ise oli "meie platsi" lastele (Pärnu Mai rajooni paneelmajade gängihierarhia, ojee) jutustanud juba sellest ajast, kui ma mäletan. Näiteks, kas te teadsite, et kiigeplatsil elab robothunt, kes sööb lapsi ja on nähtamatu? Ja kui mina ütlen, et ta tuleb, siis peavad kõik jooksu pistma ja üle parkla karjamaale jõudma, sest seal tõmbab Jeesus (wut?) piiri ette ja ta ei saa edasi tulla? Või et minu maja ees võsas on vargapesad? Need on sellised pesad, mis on puude otsas ja näevad välja täpselt nagu varesepesad, ainult et seal elavad tillukesed varesepoegade suurused mustade maskidega mehed, kellele nende mustade maskidega varesesuurused vanemad toitu toovad, kuni pojad on piisavalt suured, et vargapesast välja minna ja minna oma vargaasju tegema. Aga seda teadsite, et mul on vanem õde, kes elab mu toa seina sees, sest mu vanemad keelduvad tunnistamast, et ta on olemas? (Ma mäletan, kuidas ma tahtsin teda seina seest välja lasta - selleks ei pidanud tegema muud kui käärid pistikupesasse pistma ja ta oleks vabaks saanud. Selle asemel lasin hoopis tervel korrusel korgid välja ja mu ema sai minu peale päris pahaseks... ups). Mu esimesed lastejutud olid muide ka kaunistatud minu enda illustratsioonidega.

Ruti, Noora ja Kristoferiga Ruti sünnipäeva tähistamas

Need lood on minuga kaasas käinud läbi lasteaia, algklasside, põhikooli ja keskkooli kuni ülikooli ja "täiskasvanueani" välja. Ma isegi ei tea enam, kui mitu korda ma mõne lastejutu kirjutamist alustanud olen. Tahtsin kirjutada just lastele, sest mulle on alati tundunud, et kassid, koerad ja lapsed mõistavad mind kõige paremini, aga ei leidnud seda õiget tegelast.

Aga mind kummitas üks lammas. Üks lammas, kes sõi puu all rohtu. Ja seda rohtu sõi ta selle puu all julgelt oma kümme aastat või rohkemgi, kuniks ühel päeval küsis K, et miks ma siis ometi temast ei kirjuta. Ja nii ta sündiski, meie UneRutt, eestikeelne järjejutt kõigile lastele ja endistele lastele, mille saab tõmmata (hetkel veel ainult Androidiga) telefonisse ja ise lugeda või hoopis kuulata Keiut oma sulnil häälel ette lugemas.

Ruti maailm

Sellest hetkest kui K esimesed koodijupid kirjutas ja kunstnik esimesed pintslitõmbed tegi kuni selleni, kui me lõpuks rakenduse Google Playsse üles saime, kulus KÕIGEST 2 aastat, 2 kuud ja 28 päeva, nii et kaua tehtud küll, aga minu enda tagasihoidliku arvamuse kohaselt lausa harukordselt kaunikene, eelkõige kuna meie illustraator on maailma kõige andekam Marja-Liisa Plats.

Rutt lugemas kõiki imelisi kommentaare, mis talle juba Google Plays jäetud on, ja lootmas, et neid kirjutatakse muudkui juurde!

Hetkel on olemas ainult kuus lugu, aga neid tuleb veel ja veel ja veel ning loodetavasti ei kulu meil ka iOS-versiooni väljasaamiseks järgmist 2 aastat, 2 kuud ja 28 päeva...

Rakendus on leitav SIIT või toksides Google Playsse sisse "UneRutt".

Ühtlasi on Rutil oma Instagrami konto @unerutt, kus ta jagab oma jälgijatega kindlasti, kui uusi lugusid lisame või muud põnevat juhtub.

Maagiline Harry Potteri reis Londonisse + video

Ei tule vist suure üllatusena, et ma olen üsna andunud Harry Potteri fänn. Vaatamata sellele, et ma sain kõik raamatud endale alles eelmisel aastal (parim sünnipäevakink K-lt!), olen ma neid lugenud peaaegu sama palju kordi kui "Printsessi päevikuid" (ja see juba ütleb midagi!) Rääkimata muidugi filmide uuesti ja uuesti vaatamisest. Fun fact, Harry Potter on ühtlasi ainus põhjus, miks ma lapsena haigust teesklesin, et koolist puududa. Mu sõbranna laenas mulle kolmanda osa ja mul oli nii suur hirm, et ta küsib selle mult tagasi, et ma jäin koolist koju lihtsalt selleks, et saaksin selle teist (ja siis veel kolmandat) korda läbi lugeda lootuses, et see jääb mulle pähe.

Ometigi pidin ma päris põhjalikult järele mõtlema, kui Kristel mulle kevadel "Harry Potter and the cursed childi" pileteid pakkus, kuna selle näidendi läbilugemine oli minu jaoks tõeliselt raske ja kui mind ei kummitaks hiljem unes poolelijäetud raamatud veel aastaid, siis ma tõesti oleksin selle juba üsna alguses käest pannud. Aga noh, see on näidend. Näidendid ei olegi mõeldud lugemiseks. Äkki seda laval nähes tundub kõik loogilisem. Äkki tegelased ei tundu nii jaburad, konfliktid nii õhust võetud, äkki ühele täiusliku lõpuga loole veel ühe (kaugeltki mitte täiusliku) lõpu andmine on õigustatud?

Nooooh... Ei. Kõik need probleemid muutusid laval läbi mängituna veel teravamaks. Aga kas ma kahetsen, et ma läksin? Ei! Sest see etendus oli maagiline. Ma pole vist kunagi ennast nii lõhestununa tundnud, sest ma vihkasin seda sisu tuhande päikese tulega, aga armastasin vormi vähemalt sama palju. Need näitlejad, eriefektid, valguse ja varjudega mängimine... See oli nii imeline! Näidend oli tehtud kaheks etenduseks, üks lõuna ajal ja teine õhtul. Ilma naljata oli mul esimese etenduse viimasel kümnel minutil kananahk ihul ja ma suutsin vaevu hingatagi. Teise etenduse viimasel kümnel minutil... mitte nii väga.

Enne etenduse algust otsiti kõigi inimeste kotid ja taskud läbi. Järjekord oli "imepisike" - reaalselt ümber terve teatri hoone. Mõni ime, et nad palusid tund varem kohale tulla!

Ja järgmisel päeval täitus lõpuks üks mu suurtest unistustest. Käisime ära Warner Brothersi stuudios, kus suur osa Harry Potteri filmidest valmisid. Me tahtsime seda juba paar aastat tagasi teha, kui K-ga Londonis käisime, ent jäime broneerimisega lootusetult hiljaks. Ehk siis, kui plaanida minna suvel, tuleks paar kuud varem kindlasti oma külastus kinni panna.

Suur saal, Dumbledore'i kabinet, Siganurme, Võlukunsti ministeerium, Sigatüüka rong... Seda emotsiooni ei ole võimalik sõnadesse panna ega ka tegelikult piltidega edasi anda. Tegin seal ka video (GoPro kvaliteet siseruumides on üsna vilets kahjuks), mis võib-olla midagigi suudab väljendada.

Reisiseltskond oli imetore, ainult et minu hiiglasliku kuju kõrval olid nad ikka tõelised kääbused...

Ja lõppu video ka:

Minu kõige kallim hammas

Nii, siit see nüüd siis tuleb, read, mida ma arvasin, et ma mitte kunagi ei kirjuta (ja suur jumal, kuidas ma loodan, et ma nüüd midagi ära ei sõnu!) - minu hambasaaga viimane peatükk.

Kõik sai alguse juba ammu-ammu, kui ma veel gümnaasiumis käisin ja üks hammas mulle pidevalt valu tegi. Vaatas seda üks ja teine arst, kuid väidetavalt ei olnud temaga häda midagi. Hilisemas eas kuulsin linnalegende, et kui sul 19. eluaasta kohe-kohe kukkumas on, siis hambaarstid väga riigi raha eest hambaid remontida ei tahagi, vaid ootavad, kuni nad saavad sulle isiklikult arve esitada, aga need on mõistagi kuulujutud ja neid kinnitada või ümber lükata ma ei oska. Igaljuhul, kui ma esimesel ülikooliaastal esimese suvalise hambaarsti juurde sisse jalutasin, leiti maagilisel kombel ka sellest hambast auk, mis mõnesaja krooni eest korda tehti.

Möödusid mõned kuud, aga hammas, va sindrinahk valutas edasi. Üritasin seda ignoda, kuni ühel päeval käis krõps ja peeglisse vaadates oli neljandik hambast ära murdunud. Selleks ajaks elasime Karlovas, nii et pöördusin oma murega kodulähedase hambaarsti juurde. Arst tundus alguses väga tore ja sõbralik, aga häid uudiseid tal mulle anda ei olnud. Hammas olevat plommi all edasi lagunenud ja kõik kolm juurt olid põletikus. See tuli mulle paraja šokina, sest kui paar väikest auku välja arvata ei olnud mu hambad varasemalt pea üldse mingit sekkumist vajanud. Järgnes juurte suretamine, tühjendamine, juurepikkuste mõõtmine, röntgenid, the works. Hea küll, see hammas oli tõesti valus, nii et ilmselt oli see vajalik, ainult et.. Ainult et iga kord, kui ma arsti juures suu lahti tegin, leidis ta augu ka mõnest muust hambast. Ja nii ma seal nädalst nädalasse käisin ja oma viimaseid kroone/eurosid sinna vedasin. Ma ei saa muidugi midagi kindlat väita, aga siiani tundub mulle väga kahtlane, et veel pool aastat varem ei olnud mul väidetavalt teiste hammastega üldse midagi viga ja nüüd järsku oli mul praktiliselt igas hambas auk. Kui keeruline on tegelikult mõni auguke juurde puurida ja see uuesti ära täita ning seejärel arve esitada?

Siis algas teine etapp, kus ma vahepeal läksin suvel Pärnusse ja sügisel, kui pidime raviga jätkama, oli arst minu suureks üllatuseks Soome kolinud. Ravi oli aga poolik, ajutine täidis peal ja tuli leida teine arst. Jalutasin siis järgmisesse suvalisse polikliinikusse ja panin aja kinni. Aga kuna eelmine arst oli läinud koos mu röntgenite, juurepikkuste ja muuga, tähendas see, et kõik see tuli uuesti läbi teha. Kõik juured uuesti lahti. Uuesti erineva paksusega viilid kanalisse. Uuesti see rõve valu, kui viili ots juuretippu jõuab. Ja loomulikult uuesti kõige selle eest maksta. Selles polikliinikus sattus mulle arst, kelle käed ko-hu-ta-valt värisesid. Ei olnud vist ühtegi korda, kui ta poleks mulle midagi peale kukutanud. Ühe korra mingi terava riista, mis mu kaela ära kriimustas, nii et veri väljas. Siis kukutas ta mulle kurku ühe viilidest, millega juurekanaleid laiendatakse. Ja siis kukkus mulle kurku üks nendest peenikestest pabertihvtidest, mida juuri kuivatatakse vms. Boonusena põletas ta mul viimasel korral mingi kuuma oraga ka põse ära, nii et mitu nädalat oli jälg näos. Aga vähemalt oli siis hambaga kõik, eks?

Ei! Vaatamata sellele, et mu lõualuusse mingi post betoneeriti, oli 3/4 mu oma hambast läinud ja tegelikult arst hoiatas ka, et igavesti see püsima ei jää. Möödusid mõned aastad, kui ma ühel ööl pahaaimamatult nätsu närides koos nätsuga ka viimase 1/4 hambast välja tõmbasin. Seega tuli leida JÄRJEKORDNE arst, sest selle eelmise juurde ei läheks ma noa ähvardusel ka tagasi (ja ta ilmselt kukutaks seejärel selle noa mulle silma vms). Läksin siis Pärnus mingi suvaka juurde, kes lappis selle kiirelt ära, küsis mingi hunniku raha ja pani mulle südamele, et ma selle siiski ära laseksin kroonida.

Nii möödus veel paar aastat, kui ma igal vana-aasta õhtul andsin endale lubaduse järgmisel aastal hammas korda teha, kuni leidsin, et enam igaks juhuks ei venita. Seekord tegin põhjalikku tööd Google'iga, sest olgu ma neetud kui ma eales enam suvaka arsti juurde lähen. Ja nii jõudsin ma Kalmer Lepiku juurde, kes on Pärnu ilmselt kõige kuulsam ja tõenäoliselt ka kõige kallim arst. Aga noh, mul oli mitu aastat, et mõelda sellele, mida tähendab suvalise ja odava arsti juures käia. Ronisin pukki, rääkisin mure ära ja tegime röntgeni. Aasta parim uudis - eelmine arst tegi nii "head" tööd, et lisaks emotsionaalsele traumale oli ta ka mu juured hõredalt täitnud ja need tuli üle teha. Teate, mis see tähendab? UUESTI juurtes sonkimine, pikkuste mõõtmine ja see maailma kõige illllgem valu, kui viil juurepõhja puutub... Aga tehtud see sai ja röntgen jäi ilus ja nüüd lõpuks, LÕPUKS pandi täna mulle peale ka mu uus peen kroon, mis teoreetiliselt peaks siin maamunal kestma sama kaua kui mina. Oleks see ometi nii!

Kõiki summasid on keeruline tagantjärele kokku lüüa, sest kogu see värk algas ju pea 10 aastat tagasi, aga ma väidan üsna enesekindlalt, et nelja arsti juures kokku loopisin ma sellesse hambaauku umbes 1800 eurot. Ehk siis, see üks ainuke hammas on nüüd ametlikult mu kõige kallim vara, sest see maksab rohkem kui mu arvuti, telefon, luger ja ilusad kleidid kokku (muud mul siin ilmas hinge taga eriti polegi, hehe). Aga see on läbiiiiiiiiiii!!!!!

Põhimõtteliselt ma olen nagu see naine, ainult et raha liigub vastupidises suunas

Või kas on?



Ühtlasi, pls ärge varastage mu hammast ära. Ma ei usu, et kellegi teise nii lolli leiate, kes oleks valmis selle eest nii suure summa välja käima.

Õhtusöögiks jäätist

Ma olen olnud offlainis. Ma olen olnud maal. Eile hommikul sai Treimanis meie majakese uks lukku keeratud ja see märkis minu sellesuvist seitsmenädalast sealviibimist. Küll vahelduva eduga ja aeg-ajalt siia-sinna käies, aga lõpuks ikka tagasi Treimanisse. Ja nüüd on nii veider tagasi linnas olla, tempo on nii kiire ja ma tean, et Tartu Maksimarketis ei ole mind vahepeal ükski müüja igatsenud, Treimani poemüüjad jäävad mind aga küll lahke sõnaga meenutama.

Ühesõnaga, milline suvi! Esimestest sulejopedega terrassil veedetud õhtutest maailma kõige maagilisema Muinastulede ööni, kui umbes kahekilomeetrisel rannalõigul lugesime ühel hetkel kokku 22 lõket. Lademetes suitsukala ja sauna ja alkoholivaba õlut, uusi ja vanu suvekoeri, uusi sõpru ja vanu armsaid, diskoõhtuid terrassil, lauamänge, Mölkkyt ja naeru ja päikest ja jääkülma merevett ja soolakringliga vee peal hulpimist, päikeseloojanguid, hommikujookse inimtühjas rannas, ah see kõik oli peaaegu talumatult mõnus. Ja nüüd on nii kummastav, et see ongi läbi. Kuigi ma pean aususe huvides mainima, et meil on nüüd Tartus nii hubane korter, et esimest korda oma noores elus olen ma olen üsna elevil mõttest suve lõpus tagasi Tartusse kolimist. Paar päeva Pärnut veel jäänud.

 Sellest, kui suvi veel külm oli

 Soolakringli hooaja avamiseni

Ja päikeseloojangud 

 Ja tormipilved

Ja mustikametsad 

Ja topeltvikerkaared 

Ja see "kontoriinimese" "raske" eluke 

 Ja hommikul pärast ärkamist otse randa ja ujuma

 Ja kolmekordsed vikerkaared

 Ja tühi rand

Ja hommikusöögid õues koos raamatu ja herilastega 

Ja naabritega pulli tegemine 

Ja vana-vanaema turvamine diskoõhtul

 Ja soe suitsukala otse ahjust, oimaivõi...

Ja siis lõpetuseks need maagilised muistsed lõkked (ja valgusinstallatsioonid meres)