Raamat, mis oli mingil ajahetkel keelatud

 John Cleland "Memoirs of a Woman of Pleasure"/"Fanny Hill"

Selle raamatu valikuga tuli Interneti abil natuke eeltööd teha ning nii ma Wikipedia keelatud raamatute loendi lahti lõin ja endale sealt meelepärast valima hakkasin. Selgus, et ma olen selline rebel, et päris paljud kunagi keelatud raamatud on mul juba ammu läbi loetud, näiteks Orwelli teosed või Nabakovi "Lolita". Muuhulgas aga ka "50 shades of Grey", mis on keelatud näiteks Malaisias. Siis jõudsin "Fanny Hillini", mille juures oli märge, et see on kirjanduse ajaloos üks kõige rohkem keelatud olnud raamat ja midagi meenus ka mu 18. sajandi kirjanduse loengutest, et kõmulisemat raamatut vähemalt Inglismaa kirjandusloost annab otsida, seega oli valik langetatud.

Kui keegi jutumisi seda lugenud pole, siis sisu hästi lühidalt kokku võttes on see lugu ühest noorest tüdrukust, kes (vist) 14-aastaselt orvuks jääb ja põhimõtteliselt ühte bordelli prostituudiks müüakse, aga see on kõik väga hea, sest selgub, et talle väga meeldib seksida ja siis ta seksib umbes 200 lehekülge, kuniks ta saab rikkaks, leiab armastuse ja elab õnnelikult elu lõpuni. See lõpp oli kogu ülejäänud sisuga võrreldes megakummaline, aga kuna autor kirjutas seda väidetavalt võlavanglas olles, siis äkki ta lasti sealt enne tähtaega vabaks, või siis ei saanud seda raamatut ilma tugeva moraaliga lõputa trükki lasta.

Tegelikult ma mingi 50 esimest lehekülge olin üldse suurtes raskustes sisusse sisseelamisega, sest ma imestasin pidevalt, et selline raamat ÜLDSE ära trükiti, sest kui siin mingit žanrimääratlust teha, siis see oli ikka puhas porno. Mitte erootika, vaid porno. Takkaandmisega aega ei raisatud ja juba 10. leheküljel tuli juba esimene lesbistseen ära ja nii see jätkus peaaegu kuni lõpuni välja.

Ma nüüd väga vabandan, kui ma kellegi kõlbelisi silmi peaksin rikkuma, aga ma ei viitsi väga asju lillede ja liblikate kaudu ajada. Ma ei oska öelda, kas ma seda raamatut soovitaksin või mitte, mingi esimesed 100 lehte võiks ju iseenesest läbi lugeda, et asjast aimu saada, aga läbi lugemine küll hädavajalik ei ole, sest olgem ausad, see süžeeareng on suhteliselt kõrvaline seal.

Aga üks asi, millele võiks tähelepanu pöörata küll, on keelekasutus. Ma tean, et see on sama hea kui pornofilmi vaadates sountracki esile tõsta, aga olgem ausad, kui seal keskmise liftimuusika asemel näiteks Mozart käiataks, siis oleks asjal natuke teine kvaliteet küll. Muidugi on keel viimase 200+ aasta jooksul üsna muutunud, mis tegi lugemise kohati üsna raskeks, aga siiski tuleks autorit kiita selle eest, et ta suutis kogu seda kebensit nii ilusti kirjeldada ilma, et lugejatele iga natukese aja tagant mõne peenise või vagiinaga näkku lajatataks. Igal juhul ma leian, et ühel autoril, kes kirjutas raamatu, millele ma olen väsinud viitamast, oleks olnud küll kasulik enne kirjutama asumist natuke "Fanny Hilli" sirvida, sest tal näis olevat eufemismide leidmisega ikka suuri raskusi olevat, mistõttu lõpuks toimusid absoluutselt kõik hämarad teod "seal all" ja pidevalt pidi meestele viidates "erektsioon püksist välja hüppama".

Kui nüüd Fanny juurde tagasi tulla, siis jah, esimesed 100 lehte olid päris toredad, aga siis hakkas see lõputu saagimine ennast üsna korduma ning need arvukad vägistamissteenid muutusid mulle juba päris vastumeelseks (jah, jah, ma tean, raamatut tuleb lugeda tema ajast lähtuvalt ja 18. sajandi mõistes polnud tegu vägistamisega ning üleüldse on nõusoleku küsimine ilmselt nii uus mõiste, et isegi 2016. aastal näib see paljude jaoks üle mõistuse absurdsena tunduvat, aga vastu hakkasid need lõpuks siiski), aga paar üsna suvalist tähelepanekut seksuaalajaloo kohta jõudsin siiski teha.

Esiteks võib seda raamatut lugedes väga kergelt jääda mulje, et 18. sajandi meestel olid kõigil peaaegu ebanormaalselt suured... khm, masinad, nagu raamatus neile viidatakse (välja arvatud neil meestel, kes koledad olid). See kisub juba absurdsuseni, sest igaüks, kes oma püksid jalast võtab, tõmbab sealt mingi tohutu malaka välja, mille peale naiskangelane ohib, et see ei saa possibly ära mahtuda, jaaa siis järgmisel mehel on veel suurem. Ma ei tea, kas autoril oli fetiš või põhjustaski vanasti näiteks Londoni saastunud joogivesi sääraseid anomaaliaid, aga igatahes võib selle raamatu põhjal järeldada, et see "suurusehullustus" (hehe) on üsna vana nähtus.

Teine motiiv, mis kordub, on see, milline kohutav traumeeriv ja valus kogemus on naistel süütuse kaotamine. Naiste süütust muidugi ka fetišeeritakse lõputult ja seda müüakse enampakkumisel (mõnikord mitu korda, kui õiged nipid teada on) ning see hõlmab pea alati pm verest tühjaksjooksmist ja valust ära minestamist (samas arvestades, et need "masinad" olidki masinasuurused, siis äkki nii oligi), millest ärgatakse tavaliselt selle peale, et mehepoeg oma pisaratega nende kätt niisutab, kuna too ei vaevunud tavaliselt naise käest enne otsa ronimist küsima, ega too juhtumisi neitsi pole, ja tunneb end siis lõputult süüdi, et hea kauba ära rikkus.

Ühesõnaga jah, selline raamat, kahtlemata elamus, aga mitte tingimata kohustuslik kirjandus.

Pärl, mida peab jagama

Kui sa eales peaksid ennast ebaadekvaatsena tundma, siis tuleta meelde, et kuskil siin laias ilmas on inimene, kes teenib endale leiba tõlkijana ja ei tea, et Ameerika Ühendriikide lühend on USA, mitte AÜ.

Ja kui ta tähelepanu sellele (granted, mitte kõige nunnutamaval viisil) juhtida, siis jääb tal veel õigust ülegi. Mis mõttes! Aga miks ei või ise lühendeid välja mõelda? Pole kuulnudki! Kuidas peaks OMETI üks lihtsurelik tõlkija sellise asja peale tulema???

Krt, toimetajad on ühed upsakad know-it-all värdjad küll.

Maijooks 2016

Ma pole küll teab-mis spordiblogija (ja maijooks pole teab-mis spordiüritus), aga see oli mu selle aasta esimene (ja harukordsel juhul mitte viimane) jooksuüritus, seega oleks vast paslik üht-teist kirja panna.

Maijooks on meie väiksema ja suurema pereringi traditsioon, mis on pere esindajate poolest aastatega üha rohkem kokku kuivanud, kuna järele jäingi vaid õnnetu väike mina, kes ihuüksinda selle tiiru ära tegi ja pärast jooksu puuga tõtt vahtides oma suhkrujooki luristas nagu mingi luuser, kellel sõpru pole. Okei, tegelikult ei olnud asi nii dramaatiline, aga natuke oli tunne küll, nagu ma oleksin mingi kontrahipster. You know, kui hipsteritele meeldivad asjad enne kui need ägedaks saavad, siis mulle meeldivad asjad ka siis kui nad enam ägedad ei ole.

Ma tahaks hirmsasti öelda, et see aasta oli mul juba järjekorras kuues maijooks, aga kui ma oma eesmärke kokku loen, siis peab vist ikka tunnistama, et viies oli. Ma kavatsen muide seal osaleda, kuni nad korraldamise lõpetavad või kuni kümme aastat täis saab. Minu varasemate aastate eesmärgid olid:
1. aasta - joosta läbi vähemalt pool maad (siis ma ei suutnud veel üldse kauem kui 500 m järjest joosta) - õnnestus!
2. aasta - kogu distants ilma suremata läbi joosta, vahet pole, mis ajaga - õnnestus ka! Aeg oli vist 45 minutit või miskit, aga selleks ma reaalselt valmistusin ka
3. aasta - joosta kiiremini kui Getter Jaani eelmisel aastal (sest ma kaotasin talle mingi kümne sekundiga või midagi) - õnnestus peaaegu kahe minutiga!
4. aasta - joosta alla 40 minuti - õnnestus ajaga 39.01, kuigi ma jõudsin vaid korra enne seda jooksma

Sellel aastal oli mul väike lootus eelmise aasta iseendast kiirem olla (sest Getteriga võistlemine ei paku enam pinget), aga kuna ma arvasin, et mu aeg oli 38 midagimidagi (sest mälestustes tunduvad asjad ikka helgemad), siis see tundus veits liiga utoopiline, eriti kuna ma 1,5 nädalat enne jooksu ei teinud trenni kui sellist üldse ja veetsin enamuse ajast süües.

Kui teha veel üks väike kõrvalepõige korralduse poolele, siis see on ikka aasta-aastalt viletsamaks läinud. Ma mäletan neid esimesi aastaid, kui finišis jagati maasikaid, Karl Madis laulis romantilisi laule ja seksikad zumbapoisid tegid soojendust. Sellel aastal oli küll raja äärde rohkem seksikaid noormehi pandud, mis on muidugi alati tervitatav, aga see oli ka põhimõtteliselt kõik, isegi myfitnessi kehakoostise analüüs oli tasuliseks läinud (ok, 2 euri, aga ma tavaliselt ei jookse, mündid taskus) ja goodie bag oli ka väga suures osas täis kriidipaberist pahna, millega isegi lõket ei saa teha. Okei, ma tean, selle ürituse point peaks olema liikumine, rahvasport, blablabla, aga kui ma maksan 20 euri, siis nad võiks ju ka veits rohkem panustada.

Iiiigatahes, kui nüüd selle aasta jooksust rääkida, siis algus ei tõotanud head. Ärkasin pool seitse, sest päike paistis lagipähe ja enam mul uinuda ei õnnestunudki, millega seoses ma sõin hommikusööki liiga vara. Kui jooksuks läks, oli söömisest möödas juba viis tundi, aga kuna mul oli vastupandamatu soov oksendada, siis ma ei julgenud rohkem süüa ka ja laadisin endale hoopis umbes 1,5 liitrit Häädemeeste vett sisse. Ürituse alal siiski tundus, et veresuhkur vajab turgutamist, seega kahmasin väga ebaviisakalt endale terve peotäie Vahvlihaldjate vahvlipuru, mis oli degusteerimiseks mõeldud.

Ilm oli selline, et ma võisin lasnakal bussi oodates pm ilma kukkumata ette nõjatuda, sest tuul hoidis mind püsti ja lauluväljakul oli lausa arktiline olla, kuigi Lembitu Kuuse korrutas pidevalt, et on nii palav, jookske kindlasti võimalikult väheste riietega, jooge palju vett, on hästi palav, palav palav palav. Lõpuks otsustasin enne starti ikkagi dressika pealt võtta ja maikaga joosta ja see oli reaalselt mu elu parim otsus, sest kui start anti, siis oligi nii palav, nagu oleks risti läbi kõrbe jooksnud.

Minu maijooksutsüklid on üldiselt alati ühesugused. Alguses on ärritus, sest iga aasta on mingid tšikid, kes pressivad ennast jumala eest kõige esimesse ajavõtuga jooksu starti, suruvad ennast küünarnikkidega kõigist (sealhulgas minust) ettepoole, sörgivad pärast starti massi sees väravatest välja, võtavad siis neljakesi kõrvuti ritta ja hakkavad jalutades juttu ajama. Iga. Jumala. Aasta. Ärritus möödub peagi ja mu lemmikosa on umbes kolmandal kilomeetril pärast joogipunkti, kui tropp suht ära hajub, sest seal metsas on nii mõnus joosta. Siis tuleb see osa, mis kulgeb eramajade vahel ja see on kõige lõbusam, sest sealsed elanikud (?) on alati jooksjate toetuseks midagi välja mõelnud, mehed ja lapsed jagavad maitsevett ja mahla, mõnedel aastatel ka veini (ma never ei saa mahti midagi võtta, aga siiski on armas) ja siis saabub SURM, ehk see teelõik, mis on lauspäikese käes, tuult pole ja väga-väga raske on eksisteerida. Seal ma olen pea iga aasta näinud kiirabi mõnda naist tohterdama.s Eelmisel aastal nägin sellel lõigul joostes ainult silme ees muste täppe ning kõrvus kohises ja kuna mu iiveldus sellel aastal püsis, siis seal hakkasin juba päris tõsise pilguga otsima põõsast, kuhu oksendada. Mu enesetunnet ei teinud muidugi ka paremaks see, et umbes teisel kilomeetril läks mul tossupael lahti ja otsustasin miskipärast, et ei võta tempot pärast seda rahulikult üles, vaid lidun elu eest samasse kohta tagasi, kus ma olin, ja see tõstis mu pulsi 185 kanti, kust see enam alla ei läinudki. Aga pärast seda osa tuleb mäest alla jooks, viimased ergutused ja ongi finiš.

Kui maailma kõige rõvedam wc kogemus (ikka siis kui on halb olla, satuvad ellu kõige jäledamad vaatepildid) ja keskmiselt halb enesetunne välja arvata, siis võib rahule jääda küll. Eriti kuna ma ei jäänudki lombakaks (naljakas, kuidas sellised väikesed asjad hakkavad elus rõõmu pakkuma). Aeg oli 39.06, ehk siis viis sekundit eelmise aasta omast aeglasem. Oleks ma seda teadnud, siis oleks vbolla natuke pingutanud veel, aga noh, 30nda eluaastani pidi supervorm püsima, nii et natuke on veel aega seda rekordit püüda.

Ma muidu paneks siia spordifotost võetud pildi ka, aga mul on tunne, et nad iga aasta võistlevad, kuidas must jooksu ajal koledamaid pilte saada (ma muidu nii ilus inimene). Kuidas mõned saavad samal ajal sportida JA glämmid välja näha, jääb igavesti müstikaks.

Eat all you can: Berlin 2016

Esimest korda käisin Berliinis 2006. aastal, kui Saksamaa jalgpalli MMi korraldas ja vaatepilt oli ikka hoopis midagi muud. Jalgpallid olid igal pool. IGAL pool. Lisaks jalgpallidele, mis niisama tänavaid kaunistasid, oli muuhulgas ka Berliini teletorni kuulike hiiglaslikuks jalgpalliks muudetud. Põõsad olid pügatud ümmarguseks ja värvitud jalgpallimustriga. Isegi puuriidad olid ümmarguseks laotud ja ära värvitud. Brandenburgi väravale ei pääsenud ligi, sest selle ees oli hiiglaslik jalgpall, mille sees, kujutate ette, vaadati jalgpalli. Praktiliselt ainsad meened, mida osta sai, olid jalpalliteemalised, ja mul on sellest ajast siiani Hispaania värvides jalgpallisärk (sest kollane ja punane on ilus, jee) ja pean nüüd igavesest ajast igavesti Hispaania meeskonna poolt olema.

The first (and last) time I was in Berlin was in 2006 and Germany was hosting the FIFA World Cup. The city could not have looked more different then now. It was immersed with footballs, to say the least. The television tower was made to look like a humongous football, bushes were trimmed round and painted like footballs and we couldn't get near the Brandenburg gate because there was a gigantic football in front of it in which, you guessed it, people were watching football. Even pretty much all the souvenirs were football-themed, which is why I am now rooting for the Spanish team forever and ever because I bought their fan shirt there.

Seekordne pikk nädalavahetus, tuntud ka kui Suur Söögiorgia 2016, teenis kolme peamist eesmärki. Esiteks ei saanud ma esimesel korral oma Berliini-isu täielikult rahuldatud ja mind näris alati tunne, et tahaks tagasi minna. Teiseks oli see võimalus aega veeta Teresaga, kes meile teisest Saksamaa osast vastu sõitis. Ja kolmandaks... me tahtsime süüa. Palju. Tänu Teresa vennanaise infole ja tol nädalavahetusel toimunud erinevate kultuuride festivalile ei osutunud see eriliseks probleemiks.

This year's long weekend, also known as the Great Food Orgy of 2016, had three main purposes. Firstly, I did not quite get to see enough of Berlin the last time and I always had a feeling that I wanted to go back. Secondly, it was an opportunity to spend time with Teresa who joined us from the other end of Germany and thirdly, we wanted food. A LOT. And thanks to tips from Teresa's brother's girlfriend and the festival of cultures that took place there that weekend, I would say that definitely worked out. And luckily we didn't even get home morbidly obese, like I feared.

Meil olid esimesed 1,5 päeva planeeritud vaatamisväärsustele ja pühapäev festivalile, aga ilm pööras ära, nii et kahjuks päris nii ei läinud. Muide, esimesel päeval oli naljakas vahejuhtum. Ma olin just maininud Teresale et huvitav, millal me esimesi eestlasi kohtame (mille suhtes Teresa oli skeptiline, sest kamoon, Berliin on nii suur linn) ja kõndisime parajasti oma hostelisse, kui nägime tänaval mingeid suht kahtlasi noori tüüpe. Istusid tänaval maas, kerjasid raha, ahistasid möödakäijaid ja räuskasid niisama. Ja mis ma järgmisena kuulen, sulaselge eesti keel! "Tra, ma ütlesin talle, tra 40 eurot, tra, ära mölise, tra, raisk!" Neid parimaid palu jagub meil ikka igale poole.

 Lükkasime söögiorgia kohe esimesel õhtul käima falafeli, hummuse, halloumi, kebabiliha ja muu heaga. Siit ei ole aru saada, aga see oli taldrik oli hiiglaslik ja vaatamata näljale ei suutnud me seda kolmekesi ära süüa.

We kicked off our food orgy with delicious hummus, falafel, halloumi and other stuff I can't name. You can't really tell from the picture, but the plate was humongous and even between the three of us we couldn't quite finish it, even though we had been close to starving.

 Täielik turistikas Brandenburgi värava juures (enne pulkstatiivi (jah, see on järjekordne termin selfie stickile)).

Tourist selfie with the Brandenburg gate (this was before Mark the Selfie Stick joined us)

 Berliini katedraal ja teletorn.

The Berlin Cathedral Church and the television tower.

 Järgmisel päeval jalutasime vist terve linna läbi (tegelikult mitte, sest Berliinis on vaatamisväärsused üksteisest suht absurdselt kaugel). Berliini loomaaia väravad ja esimene endlikepi-enekas!

I swear, we walked through the entire city the next day (that's actually not true, because everything is really far away from each other in Berlin). This is our first selfie stick selfie at the gates of Berlin zoo.

 Siis viis Teresa meid kommipoodi, kuhu soovi korral tellitakse komme üle kogu maailma ja mingi valik on seal kohapeal ka olemas. Pood ise ei olnudki niiii khuul, aga idee on muarust super!

Then Teresa took us to the candy shop (insert 50 Cent joke here) where they order sweets pretty much from all over the world and Teresa got to fill her paper bag with American candy.

 Tuul oli juba päris võimas, selleks ajaks kui me Berliini traditsioonilist karrivorsti proovisime. Tegelikult see muidugi polnud traditsiooniline, see oli lihtsalt vorst, millele raputati karrit ja tavalist ketšupit peale, aga parem kui mitte midagi!

There's not party like a currywurst party! By the time we tried out Berlin's special curry sausage it was getting so windy that taking pictures AND holding on to my food was getting really really tricky. The food wasn't REALLY traditional, but hey, food is food!

 Sony keskus Postdami väljakul. Kui mu turistiraamatut uskuda, siis maailma parim koht vaba aja veetmiseks. Seal on mingi miljon kino ja kohvikut ja ka välikino, kus saab kupli all rannatoolides lesida ja filme vaadata.

Sony Center on the Potsdamer Platz, which according to my tourist book is the world's best place to spend your leisure time. It holds a bunch of cinemas and cafes and also an outdoor cinema, where you can lounge on beanbags and watch movies.

 Kogu Berliin oli täis mingeid karusid, kes hoidsid käsi üleval, justkui nad võtaksid kõige osas kõhkleva seisukoha (või pidutseksid täiega). Lõpuks sattusime tervele näitusele, kus igal riigil oli oma karu. Siin on Eesti oma.

The entire Berlin was full of bears with hands in the air as if they were feeling completely clueless about stuff (or raising the roof) and we stumbled upon a whole exhibition of bears from each country of the world. This was Estonia's.

 Mälestusmärk Hitleri režiimi ajal hukkunud juutidele. See oli üks põnevamaid monumente mida ma näinud olen, kuna kõrvalt vaadates tundus see lihtsalt nagu hunnik betoonkaste, aga seal vahel kõndimine oli tõeliselt omapärane (ja rusuv) elamus.

Monument to all the Jews killed during Hitler's regime. Though it looked like a random bunch of concrete boxes from outside, walking between them was really a unique (and depressing) experience.

 Riigipäevahoone.

The Reichstag building.

 Charlottenburgi loss.

The Charlottenburg palace

 Lihtsalt üks tõeliselt õõvastav beebi.

Just a creepy baby.

 Väljavõtteid Berliini müüri pikimast 1,3 km pikkusest osast, millele kunstnikud üle kogu maailma oma taiesed tegid.

Some pictures from the longest 1.3 kilometer remaining section of the Berlin wall where artists from all over the world left their artwork.

 Ilmselt kogu müüri kuulsaim pilt, vene kunstniku Dimitri Vrubeli "Bruderkiss", millel Leonid Brežnev suudleb Ida-Saksamaa keskkomitee turvasekretäri Eric Honeckeri, kes vastutas Berliini müüri ehitamise eest.

Probably the most iconic picture on the entire wall, Russian artist Dimitrji Vrubel's "Bruderkiss", showing Leonid Breshnev kissing Eric Honecker, the man responsible for building the Berlin wall.

 Spree jõgi.

The Spree river.

Reaalselt ainus pilt, mille ma pühapäevasel festivalil tegin, kuna ilm läks nii külmaks, tuuliseks ja vihmaseks, et üle tunni me seal olla ei saanud (churrod šokolaadikastmega on pildil, muide) ja me pm veetsime aega rongide ja trammidega ringi sõites ning iga 1,5 tunni tagant kohvikutes süües, sest seal oli vähemalt soe. Aga asi oli seda väärt!

This is really the only picture I took on Sunday at the festival (churros with chocolate sauce) because it got so cold, windy and rainy that we really couldn't stay there for more than an hour. I know, I know, I'm an Estonian and cold should be my second language, but I swear, penguins were building bonfires at the Berlin zoo. So we just spent most of the day riding around in trams and city trains and eating every 1.5 hours like babies, because at least it was warm in the cafes. But it was all worth it!

Avastasin just enda juures midagi: ma ei oska enam ÜLDSE pugeda inimestele, kes mulle närvidele käivad, isegi kui seda väga vaja on. Mitte, et halva mängu juures hea näo tegemine oleks iial mu oskuste top kümnesse kuulunud, aga vähemalt (mulle näib) oskasin ma varem oma passiiv-agressiivsust piisavalt peenelt väljendada, et see ei karjunud kohe näkku.

Nüüdsama pidin ühele hüsteerilisele lätlasele saatma vabandava kirja asja eest, mis oli ilmselgelt tema süü (teate küll, täitsa tavaline osa tõlkija tööst) ja ma tõepoolest siiralt üritasin, sest muidu ta oleks jäänudki oma tigedaid kirju saatma ja ehkki suhtlemine umbkeelsete vihaste lätlastega, kes ei tea ise ka, mida nad tahavad, on nagu mu LEMMIK asi üldse, siis natuke napib aega selleks täna. Nagu reaalselt pingutasin ja kui ma kirja üle lugesin, oli see nagu sõnaraamatunäide "non-apologist", a'la "mul on ÕUDSELT kahju, et sa nii loll oled, tõepoolest, PALUN VABANDUST, et sa ennast väljendada ei suuda". Ja siis ma kirjutasin seda kirja kaks korda tulutult ümber, kuni alles jäi põhimõtteliselt ainult "sorry". Ja isegi SEE mõjus irooniliselt!

PS! Berliini postitus tuleb ka... varsti. Kohe, kui ma piltidega lõpetan, mis ilmselt juhtub natuke pärast seda, kui ma sääraste luksuste nagu söömise ja WC kasutamise jaoks aega leian. Praegu jagub aega ainult arvutiekraanile roppuste karjumisele. Rutiini vältimise huvides olen aga hakanud erinevaid keeli kasutama, nii et kui keegi tahab mulle võõrkeelseid vandesõnu õpetada, siis andke tuld. Praegu on mul valikus eesti, inglise, saksa, vene ja (Brasiilia) portugali keel.
PS2! Laupäeval Tallinnas, falafeli burks. Sina ja mina. Sa tead, kes sa oled. Helista mulle

It's going down, I'm yelling timbeeeer

Aga lõppu üks megaromantiline pilt, mille K tegi. Sest pildid pidid asja põnevamaks tegema, ma olen kuulnud.

Vanuigi treenimisest

Iga nädalaga tuletab elu järgmise hädaga mulle meelde, et sportimine ikka ei ole nõrgukestele mõeldud. Kõik oli korras, kuniks ma tubastes tingimustes püsisin ja jooksuradadele ei kippunud, aga viimastel kuudel on lihtsalt jama jama otsa olnud ja mul hakkab juba vaikselt kõrini saama.

Alustame, eksole, mu graatsilisest õhulennust, mis mu mitmeks nädalaks rivist välja lõi. Randmele toetumine on nüüdseks enam-vähem, aga teatud nurga all on vasak põlv endiselt valus. Siis ma käisin jooksmas ja külmetusin, mis mind jälle minimaalse liikumise režiimile sundis. Siis oli paar normaalset jooksu, aga igaühega pidin tõdema, et ma jään järjest aeglasemaks ja aeglasemaks. Unistus 10 km alla tunni joosta libises üha kaugemale, rääkimata maijooksu eelmise aasta aja parandamisest.

Siis eelmisel nädalal otsustasin korra kõik välja panna, et vaadata, kas ma üldse saaksin sellise tempo kätte, millega mingeid normaalsemaid aegu jahtida. Saingi! Aga umbes 10 minutit pärast jooksu tuli hakata selle eest juba lõivu maksma. Parema jala säärelihas tõmbus kivikõvaks ja kahanes justkui viis sentimeetrit lühemaks kui teisel jalal, pannes mind üsna ekspressiivselt lonkama. See polnud muidugi ainult jooksu süü, vaid ka valede jalanõude, mille tald oli ära vajunud ja hoidis mu jalga kuidagi vales asendis. Sama probleem kimbutas mind ka näiteks New Yorgis, kus ma lõpuks endale uued ketsid ostsin ja asi natuke paranes.

Nii ma siis ringi liipasin, terve reedese päeva, terve laupäevase päeva ja natuke pühapäeval ka. Ei aidanud massaaž ega magneesiumiõli, ainult soe saun leevendas natuke. Igasugustest astmetest alla astumine oli puhas piin. Esmaspäeval tundus juba okei, aga bodypumpis tõmbas sääre uuesti valusaks ja seetõttu jätsin teisipäevasele jooksule minemata, kuna lendan reedel Berliini ja mitte ei tahaks seal longata. Õnneks on see pooleldi pealesunnitult andnud mulle võimaluse hästi palju jalgrattaga sõita, sest see ei näi asja hullemaks tegevat ja nõnda me olemegi Alice'iga viimastel päevadel päris mitmeid kümneid kilomeetreid ringi tiirutanud (vahemärkusena võin mainin, et Alice on mu ratta nimi).

Muide. Leidsin H&M-ist endale ideaalsed lühikesed jooksupüksid. Mu eelmised olid kuhugi plehku pannud (ilmselt põgenesid mu eest, sest ma nägin neis veits välja nagu halvasti täistopitud vorst). Mul on nende sportimise lühkaritega alati see probleem olnud, et liibukates ma näen välja nagu 90ndate maadleja ja need, mis puhevil on, on nii lühikesed, et nad ei suuda mu bootyt taltsutada ja no ei meeldi mulle joosta, kui pool kanni pidevalt välja välgub. Aga nüüd mul on 2in1 kombinatsioon - liibukad on all, mis hoiavad mu bootyt vaos, ja puhvis püksid peal, mis lahendavad maadlejaprobleemi.

Muide2 Saatsin enne neljapäevast jooksu K-le ka oma uutest pükstest pildi ja ta küsis, kas ma olen endale läbipaistvad püksid ostnud või. Nii peenelt mulle polegi vist varem mõista antud, et ou kuule, su püksid on veits lühikesed :D

Muide3 Kui ma Hedoni juurest mööda jooksin, tuli sealt parajasti üks Soome grupp välja, kes mõõtsid mind natuke nagu ilmaimet (ja natuke nagu tulnukat, sest mul oli pulss terve aja 170 ümber ja nägu seega võrratult Mikalilla). Mul nina tilkus ja kuna mul polnud isegi taskuid, rääkimata taskurätist, pidin neist möödudes megaglamuurselt oma t-särki nuuskama. No mis sa hädaga ära teed. Pärast seda polnud vähemalt kellegi tahtmist mu jalgu enam vahtida, ma arvan.

Raamat, mida ma olen juba varem lugenud

Ian McEwan "Atonement"

Selle kategooria raamatu valikuga oli mul raskusi, sest noorest peast ei meeldinud mulle üldse uusi raamatuid lugeda ja kui midagi oli juba järeleproovitud ja meeldis, võisin seda lõputult üha uuesti ja uuesti lugeda. Nii olen ma Harper Lee "Tappa laulurästast" lugenud vähemalt neli korda, kõiki Astrid Lindgreni raamatuid nii mitu korda et ma ei suudaks neid kokku lugedagi, "Tuulest viidud" raamatu esimest osa lugesin nii palju, et see raamat läks sõna otseses mõttes pooleks ja "Printsessi päevikute" esimest raamatut suudan siiani osaliselt peast tsiteerida.

Algselt jäidki sõelale viimased kaks, kuid tegelikult olen ma neid mõlemat viimastel aastatel uuesti lugenud - "Printsessi päevikutest" kirjutasin magistriõpingute jooksul ühe essee ja "Tuulest viidud" kerkis päevakorda enne Ussi minekut, kuna selle järg, "Scarlett", toimub osaliselt Charlestonis.

Nii meenus mulle peaaegu ilmutusena Ian McEwani "Lepitus", mille ma kunagi bakaajal läbi lugesin ja millest essee kirjutasin. Kahjuks on see essee mu arvutist plehku pannud, seega mul pole aimugi, mis aasta see olla võis, aga ma arvan, et äkki 2011 ja mäletan, et sain selle essee eest maksimumpunktid (aga see võis vabalt olla üks neist ainetest, kus kõik said maksimumpunktid).

Igatahes, see pole oluline. Mis on oluline on see, et pole ühtegi raamatut, mis oleks mind täiskasvanuna nii palju mõjutanud, kui see. Ma isegi mäletan täpselt seda hetke. Lösutasin meie Tolstoi-tänava korteris oma kott-tooli peal ja lugesin neid viimaseid lehekülgi ning mõistsin järsku, et nüüd on kõik muutunud. See pani mind konkreetselt õhku ahmima, sest mitte ükski teine raamat (peale "Printsessi päevikute", ofc) pole mind kunagi nii sügavalt puudutanud, et see oli lausa hirmus. Mulle reaalselt tundus, et maailm on kuidagi vähem värviline, sest mitte miski ei saa enam kunagi olla nii hea kui see kogemus.

(Okei, leidsin oma vanast blogist, et ma tõepoolest lugesin seda 2011. aastal ja kirjutasin selle kohta nii:

Pärast "Lepituse" lugemist tunduvad kõik raamatud liiga lahjad. Nagu veega tehtud kakao - midagi väga hullu ei ole, aga saad aru, et päris õige asi ka pole.
Samas "Vihurimäe" oli nagu koorega tehtud kakao - liiga rammus, nii et pidevalt oli kurgus selline lipitsev tunne, et kohe tuleb kõik sissevõetu välja tagasi.
"Lepitus" oli aga nagu ideaalne kvaliteetne piimakakao - piisavalt mõrkjas, piisavalt magus, umbes selline nagu Werneris hiigelsuurtes punastes lähkrites pakutakse.
Muidugi on ju neid piimakakao-raamatuid veel olnud, aga ikka on midagi maitses üle või puudu. Kathy on täiuslik, aga kohati siiski liiga mõrkjas ja rammusapoolne. Jane jälle kaldub mõnikord sinna lahjasse ja magusasse äärmusesse.

Ja nüüd ma mõtlen... kas ma üldse pärast "Lepitust" midagi tõeliselt, läbinisti nautida saan?)

Mõistagi olin ma siis noor ja kaldusingi oma emotsioonides teatavatesse kirjanduslikesse liialdustesse, aga enam kui pool aastat ei suutnud ma lugeda muid raamatuid peale krimiromaanide ja rääkisin kõigile kurvalt, kuidas mul oli tunne, nagu "Lepituse" lugemine oli olnud nagu eluarmastusega suhtes olemine ja nüüd, kus see läbi oli, ei jäänud mul muud üle, kui suvaliste klubist leitud üheöösuhetega oma meelt lahutada (viidates siis krimiromaanidele, mis pole tegelikult Kathy Reichsi suhtes aus, sest tema meeldib mulle ka väga). Eks ma mingi aja pärast ikka toibusin ja andsin uutele raamatutele ka võimaluse, aga sellist kogemust ei saa ma ilmselt enam elus kunagi. Tegelikult tekkiski mul sellest ajast mingi veider värk, kus ma hakkasin natuke vältima kõike, mis mind ÜLEÜLDSE sügavalt puudutada võiks. Vähehaaval vahetasin Maria Mena Pitbulli vastu (okei, kerge kirjanduslik liialdus jälle) ja hakkasin hoiduma ka näiteks filmidest, mis võiksid olla sügavamad kui "Step up". Mingil määral teen seda siiani.

Kindlasti tuleks rõhutada seda, et ma ei garanteeri sellist kogemust kõigile, kellel selle raamatu vastu huvi võis tekkida. Tegelikult ma võin garanteerida, et te sellist kogemust 99,99% tõenäosusega ei saa. Ilmselt olin tol hetkel oma eluga punktis, kus mu maailm vajas natuke raputamist, ja see raamat sobis ideaalselt päästikuks. Sellegipoolest ei saa raamatut soovitamata jätta, sest see on minu arvates endiselt fantastiliselt hea (sellest on ka samanimeline film Keira Knightleyga peaosas, mis on päris korralik).

Aga kuidas seda siis teist (või kolmandat) korda lugeda oli? Noh, eks see on selge, et "the first cut is the deepest" nagu Cat Stevens ütleb ja esimesele korrale ei saa miski vastu, aga siiski. Mõnes mõttes, muide, oli see siiski nagu esmakordne lugemine, sest ma polnud seda varem inglise keeles lugenud ja pean ütlema, et tõlge on sellel ka fantastiline. Aga kui raamatust endast rääkida, siis alguses olin isegi natuke segaduses, et mis mind selle juures kunagi nii väga lummaski, aga märkamatult hakkas see raamat mind uuesti enda sisse imema ja kui ma lõppu jõudsin, oli jälle natuke selline tunne, nagu midagi väga head oleks liiga järsult otsa saanud. Minu arvates ongi see Ian McEwani võrratu omadus - lisaks sellele, et ta suudab ennast samastada absoluutselt ükskõik kellega - ehitada üliväikese momendi ümber midagi suurt ja seda ilma üleliigseid sõnu tegemata edasi anda ning kui raamat läbi saab, pead endalt küsima, et mis just juhtus? Ma ei nimeta teda niisama oma uuema aja lemmikkirjanikuks - olen läbi lugenud absoluutselt KÕIK ta raamatud, mille vähegi enda kätte saanud olen, ja neid kõiki üüratult nautinud (okei, "Tsementaia" puhul ei ole sõna 'nautima' vist küll õige sõna).