Minu lemmikretseptid: (vürtsikas) läätsepada

Tavaliselt on nii, et kui mul on aega köögis mässata ja ma mõtlen, mida süüa teha, siis esimene, mis mulle pähe tuleb, on läätsepada. Esiteks, sest see on toitev. Teiseks, sest see on võrdlemisi lihtne ja kolmandaks, sest see on võrdlemisi odav. Ja kui väljas on külm, siis tundub selle söömine kuidagi nii õige ka. Ja noh, ega ta vist kõige ebatervislikum asi, mida süüa, ka ei ole.

Seekord said kogused natuke erinevad neist, mida ma olen harjunud kasutama, sest tahtsime suuremat portsu, aga eks ta selline tee-oma-maitse-järgi värk olegi. Mulle näiteks väga hakkliha ei meeldi ja vürtsikuse osas võiks olla pigem vähem kui rohkem, aga kamba peale kompromissile minnes sai ta seekord selline. Kindlasti mitte parim, mille ma teinud on, aga ainus, millest fototõendeid on, ja süüa kõlbas igal juhul.

Sisse läks:
2 purki punaseid ube
1 purk purustatud tomateid
u 200 g punaseid kiirkeeduläätsi
500 g hakkliha
2 tšillikauna
2 küüslauguküünt
jupp ingverit

 Alustuseks hakkisin tšilli, purustasin küüslaugu ja riivisin ingveri.

Siis panin kogu küüslaugu, pool ingverist ja pool ühest tšillist hakklihaga pannile, lisasin soola ja praadisin kogu seda värki mõnda aega.
Samal ajal panin potiga läätsed keema, lasin keema tõusta (ja üle keeda, sest ma polegi rööprähklemises nii edukas kui ma arvasin) ning kui läätsed olid umbes 5-7 minutit keenud, kurnasin nad ära.
Siis lisasin läätsepotti ülejäänud tšilli ja ingveri, purustatud tomatid ja soola ning lasin neil vaiksel tulel sõbralikult koos podiseda, kuni ma endale teed tegin.

Kui tee oli valmis ja köök veits ära koristatud, lisasin kogu mandile veel oad ja hakkliha ning lasin neil kõigil omavahel potis natuke tutvust sobitada.
Kuni hakkliha lisamiseni oli maitse mulle ok, aga kui kõiki asju koos proovisin, oli sellel minu jaoks natuke liiga surnud looma ja mittemillegi maitse, seega puhastasin kiirelt veel ühe tšilli ja panin selle sinna potti lisaks hauduma, kuniks mu tee oli piisavalt jahtunud, et seda sai juua.
Ajaarvamine on küll nüüd umbmäärane, aga kiirkeeduläätsi kasutades peaks kogu värk võtma kokku umbes pool tundi. Kui "päris" läätsi kasutada, läheb rohkem, sest need tahavad ikka umbes 15-20 minutit omaette haududa, enne kui saab hakata neile muid asju lisama.

Ja oligi valmis! Üüratult ebafotogeeniline aga väga sügiseselt tummine toit.
Lõppude lõpuks, vaatamata küüslaugule, ingverile ja kahele tšillikaunale, ei saavutanud ma ikkagi seda teravust, millega harjunud olen, aga vanaema igatahes sõi ja kiitis. Samas ta on mu vanaema, seega tema arvamus võib natuke kallutatud olla.
Eelmine kord tegin poole väiksema hakklihakogusega ja vähemate läätsedega ning tšilli asemel panin ainult suure jupi ingverit, aga ausalt, see oli parim läätsepada, mille ma siiani teinud olen (ja ma olen neid ikka omajagu teinud).
Ainult endale tehes oleks ma pannud poole vähem hakkliha, poole rohkem tšillit ja ilmselt küüslaugu ära jätnud. Üldiselt mul toidu sees küüslaugu vastu otseselt midagi pole, aga nendel päevadel, kui on lootust musi saada, ma tavaliselt küüslaugu söömisest hoidun. Kuna nädala sees on musisaamisega praegusel ajal kehvasti, võis ta ju seal olla ka, sest see on tervislik ja muud säärast.

Lugu sellest, kuidas minust au pairi ei saanud

Niisiis, nüüd kus ma olen juba peaaegu kolm nädalat kodus olnud, oleks ehk viisakas siin blogis ka mainida, et ma olen peaaegu kolm nädalat kodus olnud.
Ma võtsin nüüd portsu hoogu ja mõtlesin, et mida siia kirjutada ja mida mitte, aga otsustasin, et jätan selle sõnavõtu võrdlemisi minimaalseks. Kui tahate täpsemalt teada, miks ma au pairiks olemist juba kolme nädalaga südamepõhjast põlgama hakkasin, eks küsige. Ma ilmselt ei oskagi kogu tõde selgitada ja vastan, et selgus, et ma vihkan lapsi (mis ei ole päris tõde, aga üksteist kannaga näkku peksvad väiksed poisid ei ole mu lemmikud küll, iseäranis kui ma nendega sama keelt ei räägi) ja snoobe. Või et ma olen selle jaoks liiga vana. Või et emotsionide põhjal tehtud spontaansed otsused ei ole ikka minu jaoks. Või et ma lihtsalt ei tahtnud. Või kõik kokku.

Aga olgugi et lühike, väärtuslik eluõppetund oli see sellegipoolest ja eks aeg näitab, kui palju see päriselt mind mõjutas, aga paar olulist asja, mille ma selgeks sain, tasuks vast kirja ka panna:
1. Eesti on parim riik maailmas. Ärge laske ennast petta mägedest, järvedest ja robotmuruniitjatest. Eesti on parim!
2. Eriline pärl on veel Pärnu.
3. Selle pärli eriliselt eriline pärl on minu tuba.
4. Mulle ei meeldi inimestega töötada. Mulle meeldib oma arvutiekraaniga töötada.
5. Lennupiletite ostmine on maruäge hobi, aga paraku na kulukas.
6. Kõik, mis tundub esmapilgul liiga hea, et tõsi olla, seda rohkem kui tõenäoliselt ongi.

Kõik läks marukiirelt ja mind (üsna sõna otseses mõttes) löödi majast välja natuke enam kui 48 tundi pärast seda, kui ütlesin, et kogu see värk ikka ei ole minu jaoks. Eelmise päeva õhtul kell 11 järgmise päeva lõunaks lennupiletite ostmine ja üksinda 35 kg pagasiga kolme rongi, lennuki ja taksoga u 10 tundi teel olla oli üsnagi huvitav kogemus. Aga noh, inimesed. Nad on mõnikord nõmedad.

Nüüd ma olen mõnda aega kodus olnud ja ei suuda ikka veel ära rõõmustada, KUIVÕRD hea siin olla on. See ei tähenda, et ma oleksin matnud maha plaani mõnda aega Horvaatias elada või... noh, näis. Aga au pairiks ei lähe ma enam never, kui just kellegi elu sellest ei sõltu. Aga blogimisega ma jätkaks ikkagi, sest vahel ma tunnen küll, et võiks paar mõtet kirja panna või midagi. Samas teeb mind kuidagi ebakindlaks teadmine, et ma ei tea, kes loeb (peale selle, et ma tean, et Susanna loeb).

Aga well, mu sünnipäeva tähistame sellel aastal Viinis, nii et eks sealt peaks ikka pilte panema! Ja üldse, kuigi mu maailm piirdub enamikel päevadel arvutitooli ja ekraaniga, siis mõnikord me ikka teeme asju ka, mida tahaks mäletada ja millest ju võiks kirjutada. Eks näis.