Miks ma armastan novembrit

Ma tean, et see on pime ja külm ja kole, aga ma ei saa sinna midagi teha, ma täiega armastan novembrit! Oluliselt rohkem kui näiteks oktoobrit, veebruari ja märtsi. Olgu, ma pole päris erapooletu, sest novembris on mu sünnipäev, aga lisaks on see minu jaoks ideaalne patareide laadimise aeg, kus enamjaolt on pime ja porine ja tuuline ja lund veel ei ole ja päikest ka eriti mitte, aga siis saab ilma süümepiinadeta toas olla, küünlaid põletada, jõulutuled välja otsida, teed juua ja MANDARIINE süüa. Mul on vist tekkinud juba kerge mandariinimürgitus, sest juba teist päeva järjest tahtsid nad mul trennis tuldud teed pidi uuesti välja lipsata, aga see mind ei heiduta. Pean saama mandariine muidu suren!
Pühapäeval kulutasin oma viimaseid eurosid Rimis jõuluasjade vahekäigus ja tulin koju ühe sätendava hõbedase küünlaaluse, hõbedase küünla ja hõbedaste pärlitega tuledega. Jah, sellel talvel tõmbab mind täiega hõbedase poole. Loodetavasti on mu suur hõbedane küünal normaalsem kui mu kaks väikest, mis vaevu poole peale põlesid ja siis ära kustusid. Aga noh, jälle põhjust jääküünalt teha muidugi!
Panin ostetud asjadest töölauale kokku sellise kaunistuse:

Nüüd ainult istun ja ootan, et pimedaks läheks! Õnneks ei pea kaua ootama, sest on november.

Schnitzel, Schnaps ja Komissar Rex

Kuna algselt oli plaan, et ma veedan selle aasta Austrias, siis mõtlesime, et oleks äge sünnipäevakingitus, kui mõned mu sõpsid saaksid novembris mulle Eestist külla tulla ja me veedaks üheskoos nädalavahetuse Viinis ning ka Teresa lubas selleks puhuks Saksamaalt kohale tulla. Enne veel kui selgus, et ma siiski Austriasse ei jää, ostsid Maria ja Renate juba lennupiletid ära, nii et kui ma koju jõudsin, hankisin ka endale piletid, et nad vaesekesed ilma minuta Viinis mu sünnipäeva ei peaks tähistama. Niisiis sõitsime eelmise reede õhtul Riiga, et veeta öö mu sugulase juures ja laupäeva hommikul kell pool kaheksa lennata Viini ja seal Teresa ja Sebastianiga kokku saada.
Algne plaan oli mu sünnipäeval süüa hästi palju kooki ja Wienerschnitzlit ning teha õhtul mõned joogid ja siis pühapäeval natuke linna uudistada ja suveniire osta.
Lõppude lõpuks jõudsime me laupäeval süüa ainult ühe tüki kooki ja pühapäeval ka ning kumbagi neist ei söönud me nendes kohvikutes, mille ma juba aegsasti välja olin vaadanud ning šnitslit me ka ei saanud, sest kõik kohad olid ära broneeritud.
Laupäeval käisime aga napsimuuseumis, mis oli üliäge, sõime mingis lambikas kohas Austria toitu ja plaanisime siis välja minna, aga kui pärast õhtusööki oma ülisuperluksuslikku korterisse tagasi jõudsime, ootas meid võrdlemisi ebameeldiv üllatus ees. Kõigepealt läksid tuled põlema ainult ühes magamistoas ja praktiliselt terve korter oli ilma elektrita ning siis avastas Teresa, et meie magamistoas oli lühter koos lambipirniga laest alla kukkunud ja ilmselt lühise tekitanud. Oleks olnud päris põnev, kui see öösel meie voodi kõrvale oleks kukkunud! Siis ootasime sada aastat korteri üürinud tüüpi ja siis veel sada aastat elektrikku, kes lõpuks enne südaööd asja enam-vähem korda tegi ning siis olin mina isiklikult juba väsimusest ümber kukkumas ja me kõik läksime hoopis magama.
Pühapäeval sadas vihma, nii et suurt linna peal jalutamise tuju polnud, aga kuna meil oli aega vähe, oli mõistlik kasutada neid hop on-hop off busse, tänu millele me nägime võrdlemisi palju ning käisime ka Schönbrunni juures. Lõpetasime oma koosviibimise Viini kuulas lõbustuspargis, kus tegime tiiru nende 170-aastase vaaterattaga ja miskis kummituskohas käisime ka. Pärast seda pidid Teresa ja Sebastian tagasi Salzburgi sõitma ning meie tegime ühed hõõgveinid Viini suurimal jõuluturul. Kuna vihma hakkas aga uuesti sadama, siis väga suurt naudingut ja erilist jõulutunnet just ei olnud ja me läksime korterisse tagasi, et esmaspäeva varahommikul kodupoole tagasi liikuda. Vot nii. Aga pilte sai palju!

This year we decided to fly over to Vienna with a couple of friends from Estonia and meet up with Teresa and Sebastian to celebrate my birthday and see what this gorgeous town has to offer. 
The original plan was to eat A LOT of cake and Wienerschnitzel and have some drinks on my birthday on Saturday and then do some sightseeing on Sunday, but things didn't go exactly according to plan.
We ended up having only one piece of cake on Saturday and that was before Teresa and Sebastian even arrived and after meeting them at the train station we had just enough time to find our superfancyawesome apartment, drop off our stuff and head to the Schnaps museum, which was AMAZING - you pay 7 euros, listen to a short (and really fun) introduction on how schnapps is made and then you get to sample as many drinks as you want to - they say three but they don't really count. After that we were starving, but it turned out all the places we wanted to have schnitzel at were fully booked, so we ended up having dinner in a not-so-fancy place, but hoped to turn the evening more birthday-ish with drinks after changing clothes at the apartment. When we got there, however, it turned out that the power was out in all the rooms except one and Teresa soon discovered why - the chandelier in our bedroom had fallen to the ground and shattered to pieces and probably caused a short-circuit, so we had to wait a looooong time before everything was cleaned up and the power was restored and by then it was almost midnight and most of us were exhausted, so we just went to bed after a couple of mimosas.
Sunday was rainy, so we took a hop on-hop off bus tour, which was a really good idea, since our time was limited. We saw quite a lot, including the Schönbrunn castle and ended our time together in the Prater amusement park. We took a ride on the 170-year Ferris wheel and did a ghost tour and then it was time to say goodbye to Sebastian and Teresa, who headed back to Salzburg. The Estonian team had a Glühwein at the Christmas market, but the rain was pouring, so we also ended our night with that and flew back home on Monday morning.

 Omg, nii kultuursed.

Omg, high culture!

 Mina ja Õhupall Albert. Mu riietus oli tol päeval selline, et kõik muudkui vahtisid mu... õhupalli.

With Albert the Balloon. Thanks to my outfit that day everybody was constantly staring at my... balloon.

 Viinis on palju kummalisi muuseume, näiteks matusemuuseum, aga guljašimuuseum kõlab kahtlemata kõige kummalisemalt.

Vienna loves strange museums, but the goulash museum might just be the strangest.

 "Doonau", hihi.

Tehniliselt oli napismuuseumi piletihinna sees kolm shotti, aga ega keegi ei lugenud. See oli äkki mingi... viies naps? Ja kuna mul oli sünnipäev ja ma tassisin oma õhupalli kaasas, sain muuseumilt kingituseks pisikese pudeli maailma parimat kullatükkidega apelsininapsi, mis oli piisavalt väike, et sain selle käsipagasiga koju ka tuua. Nii tahtsin lennujaamast suuremat pudelit ka osta, aga seal polnud :(

Probably working on our fifth schnapps by then. Because it was my birthday, which was made quite obvious thanks to the balloon I was carrying around, the owner of the museum gave me a little bottle of the world's greatest orange schnapps with little pieces of gold in it. Seriously - when you go to Vienna, you HAVE to go that museum.

 Kingitus mu rahvusvahelistelt sõpradelt. Selja peal on veel teksti ja minu pilt. Hakkan nüüd kõigil jooksuüritustel selle särgiga käima!

A gift from my lovely unicorns - "If you can't fry it, put glitter on it". Can't wait for the next running event to show everybody how the unicorns do it!

 Selline üllatus ootas meid siis magamistoast.

What we think happened was, someone swinged from the chandelier and then came in like a wrecking ball. 

Sünnipäevaõhtu - vahvlid, mimosad ja Albert.

At least Albert was happy no matter what.

 Hommikusöögiks olid loomulikult munad ja peekon. Mm, peekon...

Eggs and bakey for breakfast, of course.

Kuna oli külm ja märg, jõime pühapäeval punšši. Rumm enne kella 12, jess.

A round of punch before noon will make you forget all about the rain!

 Väike šokolaadist paavst!

My little chocolate pope!

Schönbrunni loss.

The Schönbrunn palace.

 Belvedere'i loss, mis oli meie korterist mingi viie minuti kaugusel.

The Belvedere palace, which was basically around the corner from our apartment.

 Viini kõige kuulsam kohvik, kuhu ma täiegaaa tahtsin minna (väidetavalt nautisid sealseid kooke nii Freud, Hitler kui Stalin), aga kuna laua järjekord oli uksest välja (nagu näha), siis pidime sellest loobuma.

The most famous cafe in Vienna, favored by Freud, Hitler AND Stalin, if you believe my little tourist book, but unfortunately it was so tightly packed we had to give up having cake there.

Igatahes paigutaksin ma Viini oma kõige ilusamate linnade edetabelis kolmandale kohale pärast Prahat ja Charlestoni ja ootan kannatamatult, et saaksin sinna soojemal ajal tagasi minna ja teha ära kõik need asjad, mis praegu tegemata jäid.

Vienna was so great that I would give it third place in my list of most beautiful cities - right after Prague and Charleston - and I cannot wait to go back there!

Küünlategu

Kuna viimastel nädalatel on tõlkejumalad mind millegipärast karistada otsustanud ja tööga on lausa haruldaselt vaikne olnud, olen ma olnud sunnitud endale muud meelelahutust leidma.

Esimese hooga asusin tuba koristama, aga pärast nelja-viite koristamistiiru hakkas mulle tunduma, nagu ma elaksin muuseumis ja kui ma korra veel koristaksin, siis ei jääks siia enam ühtegi asja, sest ma lihtsalt viskaksin kõik minema. Siis ähvardasin vanaema kapid ette võtta, aga millegipärast laideti see mõte üsna kategooriliselt maha. Järgmisena tegin köögis igasugu kulinaarseid katsetusi, aga seegi periood leidis lõpuks oma otsa ja mina olin jälle sunnitud endale tegevust otsima.
Samal ajal läksid aga ööd üha mustemaks ja mustemaks ja minu maailmakõigeilusamad helesinised küünlad, mida ma märtsist (!!!) saadik põletanud olin, leidsid oma otsa. Neist jäi aga nii suur osa põlemata, et patt oleks olnud neid minema visata, seega otsustasin neist ühe pitsilise jääküünla sulatada.

Seega, enne kui ma kirjutan meie (loodetavasti) fantastilistest seiklustest Viinis, tuleb siit üks marthastewartlik pesapunumise postitus.

Kasutatud materjalid: küünlad, mida üles sulatada, pooleks lõigatud piimapakk (fancymatel inimestel on selleks küünlavormid), jääkuubikud, haamer (fancymad inimesed purustavad jääd muidugi masinatega) ja üks lambikas küünal, mida keegi ei armasta (sest mul polnud tahti kuskilt mujalt võtta).

Esimese asjana panin suvalise pika küünla pliidile plekkpurgiga veevanni sulama, et tahti saada. See oli kõige aeganõudvam etapp, sest see lihtsalt eiiii tahtnud sulada. Umbes 15 aastat hiljem sain selle küünla siiski piisavalt üles sulatatud, et sain sealt tahi kätte ja ülejäänu lendas prügikasti.

Siis panin teise plekkpurgiga sulama oma ilusad sinised küünlad. Need olid õnneks nii rasked, et hoidsid purki ise püsti ja ma ei pidanud seda terve aja näppude (või tangidega) kinni hoidma.

Sellel ajal kui küünlavaha sulas, panin jääkuubikud ühe vana käteräti sisse ja peksin neid väikse haamriga peeneks. Tõstsin jää varem külmikust välja, et ta natuke hapramaks läheks ja purustasin selle nii peeneks kui sain (peenemaks kui siin pildil). Uskumatul rahustav tegevus, ma ütlen teile!

Piimapaki põhja tegin väikse augu ja lükkasin sealt tahi otsa läbi, ülejäänud tahi üritasin võimalikult püstisena hoida ja valasin sinna jääpuru ümber. Vahepeal oli vaha üles sulanud ja valasin selle jääle peale.

Täitsa õnnekombel oli mul vaha nii palju, et see kattis paari sentimeetri kõrguselt jää ära ja põhi jäi ilus ja ühtlane. Jätsin kogu selle värgi ööseks aknalauale tahenema ja hommikul lõikasin karbi ümbert ära, loksutasin vee välja (karbile tuleks kindlasti ööseks mingi kauss alla jätta, sest jää ju sulab), lõikasin tahi lühikeseks, keerasin küünla ümber ja voilà!

Raudselt kõige ilusam jääküünal, mille ma teinud olen. Ilmselt aitas kaasa see, et ma sain jää peenemaks kui tavaliselt ja vaha oli ka rohkem.

Mul pole aimugi, kas see põleb ka või mis ma temaga nüüd edasi teen, aga täitsa ilus on vaadata küll.

Sünnipäevanädal!

Jah, taaskord on kätte jõudnud see õnnis nädalake, kus ma end vaimselt oma sünnipäevaks ette valmistan ja kasutan häbitult iga võimalust oma tahtmist saada, sest "mul on sünnipäevanädal".
Eelmisel aastal sai seda ikka väga suurejooneliselt ette võetud ja me tähistasimegi mu sünnipäeva nädal aega järjest IGA JUMALA PÄEV, kuniks mu päris sünnipäeval kõigil toss väljas oli ja keegi (kaasa arvatud ma ise) enam asjast suurt midagi ei arvanud (loe postitusi sellest imetabasest nädalast siit ja siit). Sellel aastal ma asja ilmselgelt nii suurelt ette ei saanud võtta, aga kuna ma oma sünnipäeva tähistan tänavu hoopis Viinis, siis osaliselt olude sunnil sai mõnede inimestega nädalake varem tähistamisega pihta hakatud küll.

Esiteks ei saa muidugi üle ega ümber sellest koogist, mille mu maaaaailma parim Kristel küpsetas (kuigi ma tahaks selle koogiga küll nii üle kui ümber olla. Kogu aeg). See. Oli. Eepiline. No te vaadake seda (ja vaadake millise graatsiaga Kristel pilti teeb ja Lightroomi kasutab, päriselt ka). Retsept on pärit siit ja mina võtan kõik oma mütsid maha nii selle inimese ees, kes retsepti üles pani, kui Kristeli ees, et ta seda järgida suutis ja midagi nii imelist valmist küpsetas. Omnomnom, ma ütlen teile!

Reede õhtul käisime sushit söömas ja sellest mul pilte pole (kuigi ma tean, et kui sushit süüa, tuleb ALATI pilti teha), nii et te peate mind lihtsalt uskuma kui ma ütlen, et me sõime sushit ja see oli sama imeline kui ikka ja mitte kusagil siin maailmas ei ole nii head sushit kui Tartus.

Laupäeva hommikul tegime mustikapannkooke, mis millegipärast ei tulnud jälle sellised välja nagu peaks. Siiani on nad tulnud umbes pooltel kordadel ja vaid ükskord olid nad nii kohevad ja krõbedad kui peaks, aga see-eest oli too kord ka nii vaimustav, et ma räägin neist veel aastasadu. Pilti ei teinud jällegi mina, sest üllatus üllatus! Kui oma telefoni umbes 5000 korda vastu põrandat või asfalti visata, juhtub ühel hetkel see, et kaamera on kõike muud kui adekvaatne ja piparkoogidki jäävad pildi peale roosad, mis me siis pannkookidest räägime. Seega on minu spontaansed pildistamised pildistatud ja kui midagi põnevat toimub, pean käima pinda inimestele, kellel on normaalsed telefonid või kaamerad, et nad selle jäädvustaksid.

Tartust kiirustasin laupäeva lõuna ajal Pärnusse, et teha üks perekondlik õhtusöök MUM cafés, kus ma olin juba aegade algusest saadik käia tahtnud. Sellest puuduvad jälle pildid, aga kujutage hästi elavalt ette, milline näeb üks keskmisest peenem taldrikutäis toitu ja nii põhimõtteliselt oligi. Ja kakao oli neil väga hea, muide. Ütleks, et viimaste aastate Pärnu parim, ehkki Romantika piparmündikakaol on mu südames alati oluline koht.

Pühapäevast algas mu sünnipäevanädala ambitsioonikas trennigraafik, kuus trenni viie päevaga, millest neli on juba tehtud, nii et praegu vähemalt näib, et õnnestub!
Esmaspäeva õhtul käis ka Maria külas ja mängisime traditsioonilise "Mees kes teadis ussisõnu" mängu.

Rohkem ma vist enne sünnipäeva otseselt ei tähistagi. Täna vaatame Mändsu juures Potterit, aga seda me teeme igal nädalal. Kahju küll, et mu sünnipäevanädalale sattus just mu kõige vähem lemmik osa (neljas), aga vähemalt on seal see Edwardi koht, mwahahaaa.
Üldiselt olen tõlkinud nagu homset ei tulekski, aga teate mis, just vaatasin kalendrisse ja tundub, et tuleb! Ja pärast homset tuleb ülehomne ja juba me stardimegi Riia poole, et laupäeva varahommikul Viini lennata! Jee!