New Yorgi hotellidest

Eile õhtul, kui ma olin juba oksendamiseni Supernaturali vahtinud, otsustasin  hotelliasja kah ette võtta, et saagu siis juba kõik ühe päevaga tehtud. Olin ka varem broneerimislehtedel ringi kolanud ning ehkki me viimasel ajal oleme Keiuga oma suvistel rännakutel panustanud Hostelworldile, tundus seekord, et booking.com pakub hoopis paremaid hindu.
Mul ei olnud oma ööbimispaigale just suuri ootusi, ma tahtsin lihtsalt, et see oleks 1. odav, 2. seal oleks voodi ja koht, kus pesta, 3. ma ei peaks jagama tuba 11 võõraga, 4. asuks Central Parki läheduses (kuna ma New Yorgist suurt midagi ei tea, on see põhimõtteliselt mu ainus orientiir), 5. seal võiks olla wifi. Noh, ma ei tea, ei ütleks et need nõudmised just üüratult ebarealistlikud oleks, samas ei loonud ma endale ka hinna suhtes erilisi illusioone, kuna tegemist on siiski New Yorgiga ning ma jään sinna tervelt seitsmeks ööks ja ma olen üksinda. Booking.com pakkus mulle sobivas asukohas tegelikult ka päris rotikaid lahendusi ja ma hakkasin juba peaaegu endale tuba broneerima, kui mõtlesin arvustustele silma peale visata. Tavaliselt need mind eriti ei morjenda, sest olgem ausad, kui sa ööbimise eest suurt midagi ei maksa ja sa käid seal tõepoolest ainult magamas, siis kommentaarid nagu "köögis ei olnud paberkäterätikuid", "külastajad olid lärmakad" või "töötajad olid nii ebaviisakad ja ei lasknud meid ettemääratud ajast varem tuppa", ei avalda  just erilist muljet. Aga... kui juba neljas inimene kirjutab LUTIKATEST või linade vahel leiduvatest kubemekarvadest (ma pole küll eriline puhtusefriik, aga kusagilt läheb ka minu piir) või sellest, kuidas neilt krediitkaardilt kaks korda raha maha võeti ja pärast seda edasisest suhtlusest keelduti, siis see paneb ümber mõtlema küll. Ühes veidi kallimas hostelis oli võimalik broneerida endale üheinimesetuba, aga kommentaaridest selgus, et toad on omavahel kohati eraldatud VANNIKARDINATEGA ja kui veab, siis selliste seintega nagu avalikes wc-des, kus sein laeni ei ulatu. Kui tahad aknaga tuba, maksa lahkelt 100 euri otsa. See tundus kõik lihtsalt väga veider.
Lõpuks valisin natuke kallima ja natuke kaugema variandi (mis on tegelikult Central Parkist ainult 2,2 km kaugusel) ning sain hotelli, mille kohta kõige hullem tagasiside, mida ma siiani leidnud olen, on see, et toad on väiksed. Noh, eks ma pean siis oma Viini valsi harjutamise mõneks ajaks pooleli jätma. Samas on seal hotellis aurusaun, bassein, jõusaal, mängutuba (mis igane see on), köök ja ruum, kus teiste külastajatega hängida ning keegi rääkis ka katuseaiast. Tubades on konditsioneer, mis on Simoni jutu järgi augustis New Yorgis ülioluline, telekas, külmkapp (mis on eriti mugav) ja wifi. Lisaks, kui ma õigesti aru sain (ma loodan et sain), olen ma ka toas täitsa üksi, mis tundus mulle New Yorgi puhul oluline, kuna seal on kogu see sisseelamise aeg ja ajavahe jms, pluss elan ma Charlestonis niikuinii umbes viie võõraga pead-jalad koos, nii et võib-olla kulub üksiolemise aeg ära.
Washingtonis broneerisin endale voodi ühistoas, sest seal on mul suhteliselt suva, kus magada. Aga naljakas oli see, et peaaegu kõigis hostelites pakuti voodeid kas ainult meeste tuppa või tuppa, kus on mehed-naised segamini. Ma ei teagi, kas sinna reisib nii palju naisi, et kõik naistetoad on täis või mingil põhjusel neid ei olegi. Hmmm... Saame näha!

Kui kõik liigub järsku väga kiiresti

Reede öösel valdas mind korraga paanika. Mitte veel "appi, ma päriselt lähengi, kes nüüd kodus wifi tagasi toob ja kõigi sõpside toidujäägid ära sööb?" paanika ja isegi mitte vana hea "appi, kuidas teha nii et ma nädal aega New Yorgis üksinda olles hulluks ei lähe ja mis siis saab kui ma ei leiagi Charlestonist ühtegi sõpra või mis saab siis kui ma leian Charlestonist liiga palju sõpru ja mul ei ole enam kooli jaoks aega või kool võtab nii palju aega ära, et mul ei jagu enam aega sõpradele?!" Noh, ühesõnaga, mitte need paanikad, nende jaoks oskan ma juba valmis olla.
Ei, hoopis viisapaanika. Miks viisapaanika kui viisa on juba käes? Reedel kolasime vanaemaga grillfestil, kui ema pärast saatkonnas käiku mu viisat vaatas ja helistas, et kuule, midagi on vist valesti, sest su viisale on märgitud 19. august, mis on see päev, kui mul loengud pihta hakkavad. Ma rahustasin teda ja ütlesin, et seda tüüpi viisa puhul võib riiki siseneda 30 päeva varem ja lahkuda 30 päeva hiljem. Ma ei teadnud, kust ma seda teadsin, aga igatahes olin ma endas väga kindel ja tol hetkel selle peale rohkem ei mõelnudki.
Ja siis... siis õhtul, kui ma olin juba magama läinud, ei olnud ma enam mitte milleski kindel. Mind valdas totaalne paanika et midagi on kohutavalt valesti ja mulle on antud vale viisa ja ma pean kogu seda asja otsast peale alustama ja JÄLLE kõiki neid tasusid maksma või siis minema USAsse hoopis 19., aga siis ma jõuaksin liiga hilja kohale, sest kool juba käiks ja ma ei teaks, mis kus on, sest ma ei jõuaks sinna koolituse asjale ka ja kõik vaataksid mind etteheitvate nägudega ja oh aeg. Ja mõelda vaid, kui ma oleksingi reedel lennupiletid Estravelist ära ostnud nagu ma plaanisin, siis oleks ma pidanud kaks nädalat elama New Yorgi lennujaamas nagu Tom Hanks, aga mina ei oska isegi veetorudest purskkaevu ehitada! Ühesõnaga, Öine Paanikakris töötas täistuuridel ja ma ei osanud midagi teha ka. Püüdsin siis midagi oma nutitelefoniga guugeldada, sest päeval olin ma ju ometi olnud NII kindel, et kõik on täitsa õigesti. Muidugi guugeldasin ma unisena ja ähmase pilguga täiesti valesid asju ja paanika muudkui süvenes. Mul oli palav ja paha ja mu süda peksis ja kurk kuivas ja und ei tulnud ja kell oli juba peaaegu kaks öösel. "Mina ei lähegi!" jauras Öine Paanikakris. "See pole üldse mingi tore seiklus, see on üks lõputu jamamine ja kogu maailm on minu vastu ja kõik on paha!" Ma olin valmis juba kõigest loobuma, vaatamata nendele rahasummadele mille ma juba sinna projekti matnud olen ja sellele, et Charlestonis on kõik vist, nagu ma aru saan, kollektiivsel puhkusel, nii et polekski kedagi, kes mu loobumist kinnitada saaks.
Siis meenus mulle, et ma olin seda 30 päeva asja lugenud ühes e-kirjadest, mille Charlestoni koordinaator mulle saatnud oli. Nende andmete põhjal ja inglise keeles guugeldades sain meele pisut rahulikumaks ja ka Öise Paanikakrisi piisavalt maha rahustada, et isegi kui midagi on valesti, ei saa ma enne esmaspäeva absoluutselt mitte midagi teha, nii et suutsin kolme ajal vähemalt lõpuks magama jääda. Kuna päeval tunduvad asjad alati helgemad ja öised paanikad seda totramad, jäin tänase suhtes äraootavale seisukohale.
Täna pärast tööd helistasin siis USA saatkonda, et asjad täpselt üle kontrollida. Sina issand, KUI keeruliseks nad on selle süsteemi ajanud, enne kui sa lõpuks saad roboti asemel mõne inimesega rääkida! Igatahes, kui eelmisel korral tänati mind helistamise eest kaks korda, siis seekord võttis vastu üks (noor)mees, kes tänas mind lausa neli või viis korda (lõpus läks lugemine segamini) ning vabandas veel kolm korda, et ta pidi mulle nii palju tüli tegema ja mu nime küsima, et mu kõnet kusagile süsteemi registreerida. Ühesõnaga, ÜLIsõbralikud inimesed töötavad seal saatkonnas (seda ma nägin tegelikult kohapeal ka). Ta ütles mulle et jah, ma olen asjast täiesti õigesti aru saanud, passi trükitakse viisale programmi kestmise kuupäevad ning J-1 viisa puhul saan ma riiki siseneda 30 päeva enne neid kuupäevi ning lahkuda 30 päeva pärast.
See oli nii meeldiv uudis, et ma läksin pikema jututa Estraveli kodulehele ning, kuna ma juba reedel käisin ka seal kohapeal natuke asja arutamas, siis olin juba kindel mida ma tahan ning eriti kuna lennupiletid just soodsamaks (ilmselt) ei lähe, ostsin pikema jututa nad ära ka. Ehk siis, ma lahkun Euroopa pinnalt 3. augusti hommikul kell 9.40 Riiast. Korra ma natuke kõhklesin, kas ei oleks äkki mõistlikum minna hoopis 6., kuna siis olid ka lennuhinnad enam-vähem normaalsed, aga Keiu, kes teab ikka, mida teha, arvas, et palju mõistlikum on veeta need kolm päeva juba New Yorgis kui Eestis närviliselt reisi oodates.
Lennufirmaks sai Uzbekistan Airways, mille nimi kõlab küll kahtlaselt, aga Estraveli inimesed kinnitasid, et nad müüvad sinna suht tihti pileteid ja mitte keegi pole veel kurtnud ning lisaks lendab see lennufirma USA vahet juba kümme aastat, nii et ohtu et nad mööda lendavad, vist ka ei ole. Igatahes oli see umbes 200 euri odavam kui mistahes teine lennufirma (skyskannerist oleks vbolla 50 euri odavamalt saanud, aga siis oleks sinna minek umbes 30 tundi võtnud), pagasipiirangud on normaalsed, SEAL SAAB SÜÜA (ja nii palju kui  ma aru olen saanud, siis seda sööki täiega kiidetakse) ja mis kõige tähtsam - tegu on otselennuga, ehk siis pühapäeva hommikul umbes poole kümnest istun lennukisse ja samal päeval kohaliku aja järgi poole ühest maandun. Nii et mul jääb piisavalt aega oma hostel üles otsida ja ajavahe välja magada ning loodetavasti olen juba järgmisel päeval valmis NY-d juba tormijooksuga vallutama!
Kuna ma juba asjaajamiste lainel olin, tegin ära ka oma reisikindlustuse. Võtsin selle, kus rasedusega seotud kulusid ei kaeta, nii et tuleb üritada mitte paljunema hakata (haha). Tegelt võiks juba siis ööbimise ka kinni panna ja olekski olemas! Eriti hea on see, et ma sain Estraveli kaudu lennupiletite eest paypaliga maksta, nii et kahanes hoopis mu paypali konto, kuhu ma umbes aasta olen Austraalia tõlkefirmalt saadud palka kogunud, mitte mu tavaline pangakonto, mis muidu juba veits nutuseks kiskus.

Jääme järgmisi paanikaid ootama!

Viisaintervjuu

Täna hommikul umbes 9.45 jõudsin üliturvatud USA saatkonna ette, sest 10.10 oleks pidanud toimuma mu viisaintervjuu. Kuna ma polnud päris kindel, kui vara ma sinna sisse minna võin, tegin igaks juhuks paar ringi Kentmanni tänaval ja uudistasin ümbrust, aga ühel hetkel mõtlesin, et see võib ka kahtlustäratav näida, kui mingi tsikk sinise seelikuga edasi-tagasi lehvib ja otsustasin ikka sisse minna. Kõigepealt tuli läbida turvakontroll, mis sarnanes lennujaama omale, ainult kuna ruum oli väiksem ja turvamehi rohkem siis see tundus kuidagi... intiimsem? Mu kott valgustati läbi ja leiti, et seal on vedelikke (joogipudel ja näokreemid, sest ma plaanisin pärast otse Pärnusse sõita) ning mul paluti veepudelist turvameeste nähes lonks võtta. Eee.. okei, sellist asja pole varem ette tulnud. Lonksasin siis seal oma Pärnu kraanivett ja mõtlesin, et kas ma pean ka näokreemist lusikaga ampsu võtma. Õnneks ei pidanud, aga mu vihmavari ja telefonilaadija olid ilmselt siiski piisavalt ähvardava välimusega, et pidin koti alla nende juurde jätma.

Läksin üles ja ootasin elavas järjekorras, et oma dokumendid ära anda. Kui jõudsin selle hirrrmus sõbraliku naisterahva juurde selgus aga, et ma olin kõige olulisema ankeedi üldse täitmata jätnud ja ilma selleta intervjuu toimuda ei saa. Noh.. geniaalne! Ta ütles aga, et kui ma enne 11.40 täidetud ankeediga tagasi jõuan, saavad nad intervjuu ikkagi ära teha, vastasel juhul peaksin järgmisel nädalal uuesti Tallinnasse sõitma. Õnneks, ÕNNEKS töötab mu ema kõrvaltänavas, nii et ma tormasin tema juurde ja veetsin vähemalt pool tundi seda ankeeti täites, sest küsimused, nagu ikka USA puhul, olid väga põhjalikud. Näiteks, kas ma kavatsen minna USAsse eesmärgiga panna toime terrorismiga seotud kuritegu või plaanin aidata kedagi, kes säärast kuritegu sooritada tahab. Või kas ma olen hoidnud enda juures vangis USA kodanike lapsi. Või kas ma kavatsen minna prostituudiks. Või aidata inimkaubitsejatel äri ajada. Kuna kogu ankeedi täitmine käis meeletu kiiruga, siis mõtlesin, et tegelt oleks ikka hüsteeriliselt naljakas, kui kogemata mõni linnuke 'jah' kasti läheks. Lisaks olid veel sellised normaalsed küsimused nagu kahe mittesugulasest inimese kontaktandmed, kes kinnitaks, et ma tõepoolest lähen USAsse õppima. Lõpuks sai see ankeet siiski täidetud ja välja prinditud ja ma tormasin tagasi saatkonda. Veelkord turvakontroll ning veelkord seal ooteruumis istumine, aga seekord oli enne mind juba rohkem inimesi ning avatud oli ka teine kabiinike, kus konsul intervjuusid läbi viis. 

Seekord sain oma dokumendid sõbralikule naisele üle antud ning istusin määramatu aja (telefon võeti mult ju ära) seal oodates, kuni kõik peale minu olid konsuliga ära vestelnud. Mõned olid seal ikka päris pikalt, minu "intervjuu" võttis aga maksimaalselt kaks minutit ja meenutas natuke keeletesti suulist osa, mis koosnes umbes samadest küsimustest ja kestis sama kaua. Küsiti, mis programmiga ma lähen, mida ma õpin ja millal lõpetan. Kõik! Aitäh, viisa on olemas, homme saate passi kätte. 

Niisiis, viisaga on (loodetavasti) nüüd korras ja kohvergi sai selle tähistamiseks ära ostetud ning homme või millalgi võiks juba hakata lennupiletitega tegelema, sest ega nad odavamaks ju ei lähe.

Seda ma vist siin veel maininud ei ole, aga see Charlestoni neiu, kellega ma eelmisel pühapäeval kooki söömas käisin, oli hiiiiiglama tore ja rääkis Charlestoni ja selle kolledži kohta igasuguseid huvitavaid asju. Näiteks seda, et linn on merepinnast allpool ja vihma sajab palju, nii et ei ole haruldane, et inimesed tänavaid mööda paadiga sõidavad. Või seda, et randa ei saa, kui autot ei ole. Või seda, et kui sa öösel ei julge üksi raamatukogust koju minna, saad helistada turvale ja ta tuleb jalutab sinuga koos ühikasse.

Asjade arengutest ja taandarengutest

Vahepeal on (peamiselt tänu mu enda väsimatule pindakäimisele) asjad isegi natuke liikuma hakanud. Kuna saatkonnalt vastust ei tulnud ega tulnud (ja ilmselt kunagi ei tulegi, sest USA saatkonna kodulehel on ilmselgelt teave üsna puudulik), siis jõudsin guugeldamisega sellele lehele http://ustraveldocs.com/ee_ee/index.html?firstTime=No, kus pakuti elektroonilist viisa aja broneerimist ja puha. Tegin endale konto, jõudsin suht kaugele isegi ja siis nõuti, et ma sisestaksin mingi numbri mis tõestaks, et ma olen viisalõivu ära maksnud. Sellest, kuidas ma seda maksta üritasin, olen juba kirjutanud. Võtsin siis selle maksekinnituse lahti ja hakkasin järjest kõiki numbreid sisestama, mis seal kirjas olid, aga ei midagi. Iga kord ütles süsteem, et ma pole viisalõivu tasunud. Järgmisel öösel tuli mul paar jumalikku ilmutist, kust neid numbreid leida, aga isegi neid sisestades ei läinud läbi. Olin juba üsna nõutu ja hakkasin seal lehel suvalistele kohtadele klikkima, kuni jõudsin leheni, mis loetles viisalõivule lisaks makstavaid tasusid ning seal oli ka kenasti mu Sevis fee kirjas. Ma mõtlesin, et see ei saa ometi olla võimalik, et lisaks 180 dollarile, mille ma juba maksin, pean VEEL 160 dollarit välja käima. Kindluse mõttes otsustasin helistada saatkonda ja järgi küsida ning pärast umbes 10 minutit ootel olemist (järgmise kuu telefoniarvet väga näha ei taha) küsis üks väga meeldiv naisterahvas mu andmed ning kinnitas et jah, tõepoolest, viisalõiv tuleb lisaks tasuda. Oeh... vähemalt see naisterahvas oli tõesti meeldiv, lausa nii meeldiv et ta tänas mind helistamise eest kolm korda. ÕNNEKS oli selle Sevis fee tasumine ikkagi vajalik, mis on minimaalne lohutus, sest selleks, et viisalõivu maksta, pidin maksma 25 eurot lisaks ülekande eest. Aga see on ka okei, mul tegelt oligi raha ülearu, muidu muudkui tõsta neid rahapakke ühest kohast teise, tüütu ju. Vähemalt sain viisa aja järgmise neljapäeva hommikuks, nii et loodetavasti nad usuvad mind, et ma ei lähe sinna endale rikast meest otsima ja sellega saab korda. Nüüd on veel üheks suureks väljaminekuks ravikindlustus. Noh, ja siis muidugi sellised pisiasjad nagu lennupiletid ja NY ja Washingtoni hostelid.
Kogu selle viisajama keskel oli mul aga tegelikult meelest läinud, et enne minekut pean siin ära esitama ka oma õppelepingu. Aga selleks, et seda teha, pean kõigepealt esitama VÕTA komisjonile nimekirja ainetest mida võtta plaanin, siis peab see komisjon selle ära kinnitama (millega võib minna kuni kaks nädalat) ja siis selle põhjal saan teha lepingu, mis allkirjastatakse siin, siis liigub see tigupostiga USAsse, kus see ka allkirjastatakse ja siis peab see enne mu minekut tigupostiga veel siia tagasi jõudma. Seega kirjutasin sellele koordinaatorile, kellele ma kolm nädalat tagasi olin saatnud nimekirja ainetest millest ma huvitatud olen, et kuidas nendega on. Pärast päris mitut päeva ta vastas, et olen registreeritud sotsioloogiasse ja antropoloogiasse, aga teiste kohta veel ei tea. See on suht naljakas, sest ma ei tahtnud antropoloogiat üldse võttagi, aga okei. Reedel ta siis saatis mulle "täieliku" nimekirja ainetest, kuhu ma registreeritud olen (kuhu kuulus endiselt ka antropoloogia), aga seal nimekirjas oli ainult kolm ainet ning selleks, et oma punkte kokku saada, pean võtma vähemalt neli. Saatsin talle küll vastuse, aga ta ilmselt ei jõua sellega tegeleda, nii et ma arvan, et panen mingid ained ikkagi VÕTA komisjonile esitamiseks kirja ja esitan homme hommikul enne Tartust äraminekut ära ning loodan parimat.
Et te ei arvaks, et kõik on hirmus võitlus ja ving ja viu, siis tegelikult juhtub toredaid asju ka. Neljapäeval kirjutas mulle üks neiu Charlestoni kolledžist, kes hetkel Tartus välissemestrit teeb ning ütles, et kui ma tahan, siis me võiksime kokku saada. Kas ma tahan? Muidugi tahan! Täna õhtul lähme Wernerisse kooki sööma :)
Ühtlasi sain kirja mulle määratud Charlestoni semult. Vaatamata sellele, et ma nägin korduvalt unes, et selleks saab lühike geipoiss Manuel, kirjutas mulle hoopis 19-aastane Polina, kes on sündinud Moskvas ja kes viieaastaselt Lõuna-Carolinasse kolis. Oleme paar kirja kirjutanud ja ta tundub VÄGA entusiastlik. Samas, kes ei oleks 19-aastaselt entusiastlik, eks. Ta räägib ka veel soravalt vene keelt, nii et ma saan oma vene keelt ka harjutada. Polegi ammu kellegagi oma "ja otšen umnaja papugaja" vestlust pidanud.