Vana-aastaõhtu blogimeem

Ei saa ka sellel vana-aastaõhtul läbi aastat kokku võtmata. Keda huvitab, siis 2015. aasta meemi näeb siin ja 2014. aasta oma siin.

1. Mida sa tegid aastal 2016, mida sa varem teinud pole?
See on naljakas, mingil hetkel selle aasta esimeses pooles ma mõtlesin aasta lõpule ja selle meemi kirjutamisele ja kartsin, et mul ei olegi midagi sellel aastal esimese küsimuse vastuseks kirjutada, aga ilmselgelt osutus mu hirm asjatuks. Näiteks (kaas)asutasin ma sellel aastal esimest korda elus ettevõtte ja mul on nüüd võimalus kedagi oma äripartneriks kutsuda. Töötasin üheksast viieni nagu normaalne tööinimene ja vihkasin seda tuhande päikese tulega. Ostsin endale midagi (sülearvuti) järelmaksuga. Kulutasin rohkem kui 100 eurot ühele riideesemele. Käisin Sitsiilias. Aa! Ja sõin Steffanis midagi muud kui pitsat.

Siis kui me Kauriga käed lõime ja firma tegime

2. Kas pidasid kinni oma uusaastalubadustest ja kas sa plaanid neid ka järgmisel aastal anda?
Jah! See jäi mul ennist blogis mainimata (sest ma olen ilmselgelt blogimises väga laisaks muutunud), aga 8. detsembril täitsime Teresaga oma uusaastalubaduse, milleks oli igal maarjapäeval punast veini juua. Ja igal maarjapäeval peale selle, mis oli juuli alguses, tegime seda ka Skype’i vahendusel, juulis saatsime lihtsalt oma punase veini pudelitest teineteisele pilte. Lisaks viisin edukalt lõpule oma lugemise väljakutse.
Järgmise aastaga läks nii, et ehkki Teresa on selle aasta lõpuga 100% rohkem mehel kui eelmise aasta lõpus, siis ta tahab vist väga sõrmust ka sõrme saada, seega leppisime kokku, et katsume oma ohjeldamatut (kuus korda aastas) veinijoomist jätkata.

3. Kas keegi su lähedastest sai lapse?
Jälle ei saanud. Võtke ennast nüüd kokku, inimesed!

4. Kas keegi su lähedastest suri?
Päris lähedastest mitte, aga Snape’i surma ma pärast ma kurvastasin küll väga.

5. Mida sa sooviksid et sul oleks aastal 2017, mida sul 2016. aastal ei olnud?
Ma ei teagi, üldiselt võis selle aastaga täitsa rahule jääda, aga mingi teleporteerumise masin võiks küll olla, sest iga jumala nädal 2 h 45 min bussis loksuda… no ma ei või.

6. Milliseid riike sa külastasid?
Sellel aastal oli kolm reisi – kõigepealt käisime Maria ja Teresaga mais Berliinis, siis käisin K-ga juunis Londonis ja siis käisin septembris Keiuga Sitsiilias. Ja kuna kõik lennud olid läbi Riia, siis võib öelda, et seal käisin ka.

Berliin

London

Sitsiilia

7. Milline 2016. aasta kuupäev jääb sulle igaveseks meelde ja miks?
20. juuni, sest mu sünnikaardis oli, et sellel päeval muutub mu elu igaveseks ja sellel päeval ei juhtunud MITTE MIDAGI. 1. juuli, kui me avasime Päikseloojangufestivali ja siis see päev augustis, kui Ööjooks oli, oli ka väga meeldejääv.

 See õhtu

Ja see hommik

Ja see öö

8. Mis oli su selle aasta suurim saavutus?
Vot siia ma ei oska küll midagi kirjutada. Ühtegi kooli ei lõpetanud, ühtegi suurt eneseületust polnud. Äkki see, et mul õnnestus Kaur ära rääkida? Või siis see, et ma suutsin Thomas Manni „Doktor Faustuse“ lõpuni läbi lugeda :D Aa, ja see, et ma suutsin (tänu Kristelile) Kahe Silla jooksu alla tunni läbida. Väikesed võidud igas päevas. Ahjaa, ühe raamatu tõlkisin ka nii muuseas ära (okei, alatu vale, see tuli tegelt ikka suure surma ja vaevaga, nagu nad ikka tulevad).

Särk lendas küll poole jooksu pealt seljast

9. Mis oli su suurim ebaõnnestumine?
Mind kas saatis sellel aastal edu kõigis mu ettevõtmistes või olid mu ebaõnnestumised nii väikesed, et ma ei mäleta neid.

10. Kas sa põdesid mõnd haigust või vigastasid end?
Sellel aastal olin ma konstantselt vigastatud. Eriti inimese kohta, kes tegelikult tegeleb spordiga võrdlemisi tagasihoidlikult. Aasta esimesel poolel olin ma pidevalt kimpus luuümbrise põletikuga, mis muudkui läks ja tuli ja läks ja tuli nagu Põhja Tallinna bänd, aga mu lemmik on muidugi mu armas kukekannuseke, mis sügisel mulle vasaku kanna alla otsustas kasvada ja mis nüüd armastavalt kõik mu sammud piinarikkaks muudab.

11. Mis oli parim asi, mille ostsid?
Ma arvan, et mu Polari kell ja mu uus arvuti ja mu uus telefon ka. Öeldakse küll, et need aktiivsusmonitorid on mõttetud, sest nad motiveerivad liikuma ainult paar kuud ja siis kaob vaimustus ära ja lähed paksuks tagasi, aga minu kogemus on 100% teine. Ma armastan oma kella! Ikka veel, iga päev, kuigi me oleme mingi üheksa kuud koos olnud. See tõesti paneb mind liikuma ja ma tunnen ennast tänu sellele lihtsalt nii palju paremini (välja arvatud siis, kui mu päevane aktiivsus väike on, siis mul on piinlik ja ma olen kurb).

12. Kelle teod väärisid tunnustust?
Ma annaks sellel aastal ühe tüki tunnustusepirukast kindlasti Keiule, sest ta tegi sellel aastal jälle kõike ja suurepäraselt. Ja Teresa saab ka nimelise tüki, sest ta veedab iga päev vabatahtlikult teismelistega aega ja ei ole end veel rongi alla heitnud. Ülejäänud piruka võite heaga omavahel ära jagada, sest kõik olid tublid, nagu igal aastal! Mul on ikka väga kõrge lennuga tutvuskond.

13. Kelle käitumine tekitas sus tülgastust ja kurvastust?
Nimeliselt ma ei oska välja tuua, sest neid inimesi oli päris mitu miljonit, aga oli kaks meeldejäävat varahommikut sellel aastal, kui ma ärkasin, tegin telefonist uudised lahti ja soovisin, et ma enam mitte kunagi ei ärkaks, sest see tülgastus, mida ma teatud valimistulemuste peale tundsin, oli lausa käegakatsutav.

14. Millele kulus enamik su rahast?
Lennupiletitele ja uutele tehnikavidinatele kulus omajagu, aga ma reaalselt arvan, et isegi kui ma sõitsin enamjaolt üheeuroste piletitega, siis kulus enamus mu rahast bussipiletitele. Ma ei julge seda summat kokku arvutadagi!

15. Mis sind väga väga väga elevile ajas?
Ma olin näiteks siis täiega elevil, kui me Keiuga spaas käisime nagu mingid päris täiskasvanud inimesed ja siis, kui me Sitsiilia piletid ära ostsime. Ja kui Teresa mulle külla tuli. Ma oleks tahtnud ROHKEM elevil olla, aga nagu ei jaksa enam vanast peast.

Meie Keiuga spaas, #aastaparimpilt

16. Milline laul jääb sulle alati 2016. aastat meenutama?
Esimest üheksat kuud ilmselt Pitbulli „Timber“. Ma poleks iial arvanud, et Pitbull mu aastat iseloomustada võiks, aga midagi pole teha, kõik muudkui käis alla ja mina muudkui karjusin „timbeeeeer“.

17. Võrreldes eelmise aastaga, kas sa oled:
i. õnnelikum või kurvem? Seda ma ei oska öelda, aga kui ma tulevikku vaatan, siis kindlasti rohkem mures.
ii. kõhnem või paksem? Trenni sai ikka omajagu tehtud, aga samas küpsisekukkur kõhu peal püsib. Paksem ka kindlasti ei ole ja tegelikult on päris mitu lihast ka endast märku hakanud andma. Võib rahule jääda.
iii. rikkam või vaesem? Tuleb ausalt üles tunnistada, et ma pole elus nii rikas olnud kui praegu. Muist läheb küll kohe OÜ-le, aga siiski.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
Ma ei teagi, lugeda sai omajagu, reisida sai omajagu, võib-olla oleks võinud olla rohkem 100% lebotamise päevi (mulle meenub sellest aastast vist üks ja see oli ka sellepärast, et mul oli paha olla ja ma ei jaksanud tööd teha) ja sissemagamist.

Ohhh, need Harry Potteriga rannas veedetud hommikud...

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?
Tagasi vaadates ma mõtlen, et raha pärast oleks võinud vähem muretseda. Üldse, maohaavandeid oleks võinud vähem kasvatada.

20. Kas sa armusid kellessegi 2016. aastal?
Nagu ma eelmise aasta blogimeemis juba ütlesin, siis ma armun igal aastal juba põhimõtte pärast. Ja nagu tavaliselt, domineerisid ka sellel aastal väljamõeldud tegelased.
Esimeseks oli Captain Jack „Dr Whost“, kellest ma sain väga kiirelt üle.

Teiseks oli dr Who ise, kui teda mängis David Tennant, temast ma olin sunnitud üle saama, sest näitleja vahetus ja minu arvates on järgmine dr Who kole kui öö.

Viimaseks oli Michael Vaughn „Aliasest“, tema on tegelikult korduvesineja, sest kunagi teismelisena ma olin ka TÄIEGA temasse armunud.

21. Mis oli su lemmik telesaade?
Uusi telesaateid, mis oleks väga kustumatut mälestust jätnud, nagu polnud, seega toon välja oma lemmiku taskuhäälingu, milleks on „No such thing as a fish“, mida soovitas mulle imeline Kristel ja ma olen nii tänulik kui üldse olla saab, sest see on mu elu nii palju lõbusamaks muutnud, kuni selle punktini, et ma pean aeg-ajalt keset tänavat seisma jääma ja majaseinast kinni hoides kõva häälega naerma nagu hullumeelne, nii et emad oma lapsi paaniliselt minust kättpidi mööda tirivad.

22. Kas sa vihkad kedagi, keda sa eelmisel aastal ei vihanud?
No ei viitsi kedagi vihata.

23. Mis oli parim raamat, mida lugesid?
Kõige erilisem oli kindlasti „Fanny Hill“. Kirjutasin sellest siin.

24. Mida sa tahtsid ja said?
Kui ma sellele nüüd mõtlen, siis ma sain vist sellel aastal kõike, mida ma tahtsin. Isegi push-up teksad!

25. Mis oli sellel aastal su lemmik film?
2016. aasta filmidest meeldis mulle vist kõige enam „Dr Strange“, aga ka näiteks „Fantastilised elukad“ oli täitsa armas.

26. Mida sa oma sünnipäeval tegid ja kui vanaks sa said?
Sellel aastal sain ma 17-aastaseks ja lõpetasin tähistamise alles enne jõule, kui me Mariaga spaas käisime. Päev enne sünnipäeva käisime ema, õe, vanaema ja K-ga Noodis elu parimat parti söömas. 14. novembril tegin kõigepealt Rosinaga paksus lumesajus jalutuskäigu, siis käisin meemassaažis, Meat Marketis lõunat söömas ja õhtul tegin paaniliselt sushit, et sellega kostitada Kristelit, Matut ja mu venda, kes külla tulid.

Ühtegi pannkooki ei pidanud ise küpsetama!

27. Mis on üks asi, mis oleks su aasta oluliselt nauditavamaks muutnud?
Eks ilmselt see teleporteerumise masin Pärnu-Tartu-Pärnu otsale.

28. Mis sind mõistuse juures hoidis?
Ma arvan, et trenn.

29. Milline kuulsus / avaliku elu tegelane sulle kõige enam meeldis?
Midagi pole teha, tuleb kolmandat aastat järjest John Oliveri välja tuua.

30. Kes oli parim inimene, kellega sa tuttavaks said?
Kedagi konkreetselt ei oska välja tuua, aga tutvusin nt K perekonnaga ja nad olid küll toredad.

31. Pane kirja üks oluline eluõppetund, mille 2016. aastal said?
Miski pole olulisem kui vabadus.

33. Tsiteeri laulusõnu, mis selle aasta kokku võtavad:
More to the point, I need to show
how much I can come and go

Raamat, mis avaldati sellel aastal + lugemisaasta kokkuvõte

Sofi Oksanen "Norma"

Lugemisaasta lõpp vajus kuidagi ära. Ma ei tea, kas asi on mu kõrges vanuses või mu iga päevaga süvenevas snoobluses, aga kuidagi järjest raskem oli loetud raamatutega rahule jääda, nii ka selle puhul.

Esiteks olgu öeldud, et see oli mu esimene päris "legaalne" e-raamat, mille eest ma lausa mingi 15 eurtsi välja käisin. See võib ka ilmselt olla üks põhjuseid, mis mu ootused kõrgemale upitas. Teiseks olgu öeldud, et ma kuulsin sellest raamatust esimest korda Merje blogist, kelle peamine kriitika oli, et see olla "liiga feministlik", mistõttu ma lootsin, et äkki see on siis täpselt parasjagu feministlik ja mu ootused tõusid omakorda veel kõrgemale.

Ma ei ole varem Sofi Oksast lugenud. Olen ainult "Puhastust" teatris vaatamas käinud, seega ma ei tea, milline on tema kirjastiil ja kas see oli talle omaselt kirjutatud või pigem eksperimentaalne, aga mulle see absoluutselt ei sobinud. Ja siit tuleb ka välja, kui võimatu mind on õnnelikuks teha - kui Manni puhul ma virisesin, et see tempo oli nii aeglane ja raamat nii pikk, siis "Norma" oleks võinud olla julgelt 150 lk pikem ja siis oleks seda isegi nautida saanud. Praegusel juhul oli aga hunnik infot, sündmusi, rõvedaid detaile, katastroofe ja mingeid veidraid sisemonolooge nii tihedalt üksteise otsa pikitud, et mulle tundus vahepeal, nagu hakkaks õhk otsa saama. See muutis ka ühtlasi sellele sisule pihta saamise keeruliseks. Kohati matkis nagu G. G. Marquezi, aga kehvasti. Muide, kui tahate lugeda enam-vähem sarnasel teemal VÄGA head raamatut, siis ma soovitaks Marquezi "Armastusest ja teistest deemonitest".

Feminismist rääkides, siis noh... antifeministlik see just polnud. Ja kui lähtuda Merje põhjendusest, et raamat oli feministlik, sest mehed olid halvad tegelased, siis tuginedes sellele teooriale, et feministid on rõvedad karvaste kaenlaaukudega vanatüdrukud, kelle elu eesmärgiks on pahaaimamatutele meestele tänaval põlevate rinnahoidjatega piki pead virutada, siis võiks isegi öelda, et täitsa feministlik oli. Kui reaalsele filosoofiale tugineda, siis nagu oli ja ei olnud kah. Aga seda tuleb küll tõdeda, et kõik halvad tegelased selles raamatus olid mehed ja ühtlasi olid kõik raamatus olnud mehed halvad tegelased.

Kõike kokku võttes raamat ise mulle erilist muljet ei avaldanud ja oma 15 eurot tahaks ma ka hea meelega tagasi, AGA mida ma selle lugemiskogemuse juures hindan, oli see, et ta pani mind mõtlema hoopis uuele teemale. Nimelt sellele, KUST tulevad kõik need kunstjuuksed, mida kogu maailma naised endale pähe topivad, kui nad on oma juuksed lootusetult pekki keeranud (noh, näiteks mina). Teate, kust need tulevad? Väikeste vaeste Ukraina laste ja pahaaimamatute Lõuna-Ameerika naiste peast! Ma muidugi ei tea, kui palju Oksanen raamatu jaoks eeltööd tegi, või on see puhas fantaasia, aga kui "Normat" uskuda, siis enamus juukseid võetakse naistelt vägisi (mõnikord lõigatakse lausa tänaval kõndimise ajal pats maha) ja osasid kasutatakse veel muudel inimkaubanduse eesmärkidel ka ära.

Ja nüüd ma ei saa sinna enam midagi teha, iga kord, kui ma tänaval mõnda eriti ilusate pikkade juustega naist vaatan, siis ma pole enam mitte ainult kade, vaid pean ka mõtlema sellele, et kas ta on oma patsi ikka ise kasvatanud või on see röövitud mõnelt vaeselt Ukraia tüdrukult, keda kahe juukselõikuse vahel ajaviiteks ka kusagil keldris radiaatori külge aheldatult hoitakse, et ta sundseemendamise tulemusena Aasia ärimeestele valgeid lapsi sünnitaks.

Ja kas varastatakse ainult juukseid? Mitte kõigil meestel ei kasva ka näiteks paksu habet. Paratamatult piidlen nüüd ka kahtlustavalt kõiki hipstereid, et saada aru, kas neil on ikka oma habe, või on need näiteks mõne vaese Lähis-Ida mehe näokarvad, mis tollelt une pealt ära rööviti või midagi. Õnneks minult isiklikult ei ole midagi võtta, juuksed on mul viletsad ja habemekasv ja kehvake, aga mu vennal ja õel on näiteks megailusad pikad ripsmed. Kas ma peaks nende pärast mures olema?

Ma tõesti olen sellele viimasel ajal palju mõelnud.

***

Kui rääkida lugemise väljakutsest kui sellisest, siis ma olen iseenesest väga õnnelik, et ma seda tegin ja plaanin sellega ka järgmisel aastal jätkata, sest see tõi mu ellu nii palju uusi raamatuid! Muidugi ei ole need 12 raamatut ainsad, mille ma sellel aastal läbi lugesin, sinna lisanduvad ka nt kõik Harry Potteri lood ja muud, aga mõnes mõttes hoidis see väljakutse nagu lugemise harjumust ülal. Kui ma peaksin valima loetud teostest oma lemmiku, siis midagi pole teha, selleks on "Fanny Hill". Vot see oli alles omamoodi lugemiskogemus!

PS! Kui keegi tunneb huvi teiste loetud raamatute kohta, siis vajutage tagile "reading challenge" ja need postitused peaksid ennast kõik ilusti teie jaoks ritta seadma.

No nüüd küll kummitab

Kõik algas eelmise teisipäeva õhtul, kui olime juba magama läinud ja järsku kostus elutoast üks kõva litakas, mis meid poolunest uuesti üles ehmatas. Kuna aga midagi muud kosta ei olnud ja teki all oli mõnus ja soe, siis ei viitsinud meist kumbki vaatama minna, milles asi.

Kolmapäeval ärkas K enne mind ja kui elutuppa jõudsin, ütles K, et laua peal on üllatus. Heitsin lauale pilgu peale ja nentisin, et see nüüd küll eriline üllatus pole, et ta enne minu ärkamist üksinda terve karbi küpsiseid nahka pani. Nimelt ostsime teisipäeval mingeid suuri šokolaadiküpsiseid ja karp jäi lahtisena lauale, sõime sealt õhtul ära võib-olla paar tükki. K vandus aga jumalakeeli, et täpselt sellisena ta tühja karbi hommikul eest leidis. Ta oli kahtlustanud mind, et ma olin unes kõndima hakanud ja kõik küpsised ära söönud. Õnneks on tänu mu aktiivsusmonitorile lihtne vaadata, kas ma olen öösel ringi kõndinud või mitte (aeg-ajalt seda ikka juhtub, aga midagi söönud ma küll veel pole) ning see väitis, et magasin terve öö rahulikult. Seega jäid ainsaks seletuseks kas närilised või kummitused. 

Karp ei olnud millimeetritki oma kohalt muutunud ja selle ümbrus oli täiesti puhas, ei olnud ei puru ei hiiresitta (ja need olid võrdlemisi pudisevad küpsised) lisaks ei mahtunud mulle pähe, KUIDAS üks väike hiir suudaks ära süüa oma mitukümmend šokolaadiküpsist, millest igaüks oli suurem kui keskmine hiir ise. Väike guugeldamine muide väitis, et šokolaadi eelistavad just rotid ning lisaks šokolaadile sobib rottide püüdmiseks ka punane vein, nii et tuleb välja, et nad on hinges päris suured romantikud. Kes oleks võinud arvata! Kummaline oli ka see, et kohe küpsiste kõrval oli olnud kommikott ja veel mingit toitu ja terve köök oli täis sööki, mis igal pool vedeles (jep, laisad kipume olema) ja neist polnud midagi puututudki. Enne tööle minekut ümbritses K mind igast küljest hiire- ja rotilõksudega (ja avastas ka eelmisel õhtul kuuldud paugu allika - üks lõks, mis juba mingi aastake üleval oli olnud, oli kinni lennanud, aga kedagi sees ei olnud), juhuks kui need siiski pole kummitused, ning õhtul panime lõksude kohale põrandaliistu peale veel küpsiseid, et see, kes iganes meid külastab, peaks maiuse saamiseks üle lõksu ronima ja leiaks oma õnnetu otsa.

Paar päeva oli vaikus, kui reede õhtul avastas K järsku, et KÕIK meie kadunud šokolaadiküpsised olid diivanipadja all hunnikus ja ühel küpsisel olid ka väikesed hambajäljed. KUJUTATE ette, kui kaua see vaene loom pidi vaeva nägema, et kõik need suured rasked küpsised ükshaaval laua pealt alla vedada, mööda põrandat lohistada, mööda diivanit üles vedada ja siis diivanipadja alla peita? Kummitus PIDI teda aitama. 

Laupäeval avastas K aga koju tulles, et kõik lõksud olid tühjaks söödud, nagu ka seinale kinnitatud küpsised, kuid lõksud olid taaskord tühjad. Seega on meil kas supertugevad sulgkerged ninja-hiired või teevad meil hiired ja kummitused koostööd. Mina usun igatahes veendunult viimast varianti. Ja kui kummitus parasjagu hiiri ei aita, astub ka magamistuppa sisse ja virutab mulle mõne sinika juurde. Elu on seiklus, ma ütlen, elu on seiklus.

Raamat, mis mind hirmutab

Thomas Mann "Doktor Faustus"

Selles kategoorias oli mul tegelikult kaks valikut, kas "Matemaatika õhtuõpik" või midagi Thomas Mannilt, aga kuna mul oli ükskord koolis palju passimist ja sattusin raamatukokku, siis hakkas mulle seal see hall raamatuke näppu ja nii ta minuga koju rändas.

Ausalt, polnud vist ühtegi hetkegi, kus ma poleks soovinud, et oleksin valinud "Matemaatika õhtuõpiku", Vana Testamendi või ÜKSKÕIK MILLE peale selle õuuuuduse, mille otsas ma mingi viis nädalat vaevlesin.

Disclaimer: saan täiesti aru, et minu vastumeelsus selle raamatu osas on täielikult kinni puudujääkides mu harituses, minu kannatamatuses ja üleüldises lugemisharjumuses ja Thomas Mann ei ole absoluutselt mitte milleski süüdi ning väärib 100% seda klassikustaatust, mis talle omistatud on. See aga ei tähenda, et raamatu lugemine mulle piin ei olnud. Ausalt, ainus kord, kui ma varem olen ühe teose lugemisega nii suurtes raskustes olnud, oli põhikoolis "Väikest Illimari" lugedes ja see trauma on mul siiani meeles.

Lõpuks vihkasin juba absoluutselt kõike - eelkõige muidugi seda romaani, et ta mulle eskapismi asemel meelehärmi pakkus, oma aju, mis ei lasknud mul raamatut pooleli jätta, isegi magamaminekut, kus ma tubli tunnikese igal õhtul mööda voodit veeresin ja aeg-ajalt raamatule "Jumala eest, jõua juba pointini!" karjusin. Aga pointi ei olnud. Või noh, kindlasti oli, aga mina seda välja kaevata ei suutnud. Või tähendab, ilmselgelt ongi Mann see autor, kelle raamatud on pigem teekonnad kui sihipärased liikumised, aga see kogu see heietamine kippus lõpuks juba eluisu ära võtma. Jällegi minu oma puudujääk, aga umbes 90% kogu tekstist oli mulle praktiliselt arusaamatu (ühel hetkel mõistsin, et kui oleksin lugenud seda saksa keeles, oleksin ilmselt umbes sama palju aru saanud), sest teemaks oli muusikateooria ja noh... minu esitusloend koosneb viimasel ajal peamiselt nendest lugudest, mis mulle praegusest bodypumpi kavast enam-vähem meeldivad, seega ei ole see ilmselgelt teema, milles ma oskaks kaasa rääkida.

Kui te seda raamatut lugenud ei ole ja minu suurepärane reklaam teid selleks ei inspireeri, siis võin teid lugemise vaevast säästa ja sisu lühidalt kokku võtta. Loo moraal on põhimõtteliselt: ära seksi prostituudiga ilma kondoomi kasutamata, sest sa saad süüfilise ja hakkad viirastusi nägema, mis teeb su küll hästi geniaalseks, aga kõik, keda sa armastad, jätavad su maha ja/või surevad ära ja lõpuks sa sured ise ka ära.

Aga kui te olete seda raamatut lugenud ja suutsite seda ka nautida, siis ma olen valmis tõmbama korraga pähe kõik oma 50 000 mütsi/kübarat/nimetut ja vormitut peakatet, et need teie ees ükshaaval maha võtta.

***

Nonii, tüüribki see lugemise väljakutse lõpupoole. Tegelikult võiksin öelda, et lugesin sellel aastal avaldatud raamatuna läbi Harry Potteri uusima osa ja olekski asi ants, aga see ei meeldinud mulle ka kohe üldssssse ja tahaks lugemisaasta ikka positiivse noodiga lõpetada. John Grishami uusim romaan lööb laineid, samas on ka Sofi Oksasel uus raamat väljas, seega valikuid on, aega ainult napib.

Mu mees ei luba mul...

Teatud hulk aastaid tagasi lõbustasime (ja õõvastasime) end ühe (eel)puberteediealise neiu blogi lugemisega. Sellel neiul oli parasjagu käimas elu esimene armastus, mis olu mõistagi kõikehõlmav, kõige romantilisem ning tegi autorist ilmselgelt täielikult totaalse suhteeksperdi. Ja nii me saime näiteks lugeda, kuidas noormehel oli vaba voli oma girlfriendi sellega üllatada, et tuli hommikul vara tema majja ja puges talle linade vahele (ma arvan, et see tüdruk oli heal juhul 14). Sõbrapäevadeks-naistepäevadeks-nimepäevadeks olid kingitusteks toasuurused kaisukarud, kuldketid ja südamekujulised kommikarbid. Ja oh seda draamat, kui sõbranna sai sünnipäevaks oma "mehe" käest rohkem punaseid roose kui tema! Päriselt, ma ei kujuta ette, kuidas teismelised poisid üldse tüdruksõpru (naisi st) pidada jaksavad, see tundub nagu meeletult suur väljaminek. Mulle oli muidugi seda kõike sellevõrra kummastavam lugeda, et nagu me kõik teame, läks mul oma tubli 20 aastat, enne kui üks vaene vennike lõpuks mul käest kinni hoidma nõustus (ainult pisike kirjanduslik liialdus, nevermind). Igal juhul olid selleks ajaks šokolaadid ja roosid juba möödanik.

Aga tegelikult, mis selle blogi juures väärtuslikku oli, oli see, et see andis sissevaate sellesse, millised võivad olla inimeste esimesed suhted, kui neid sõlmitakse väga noores eas. Ma muidugi pead selle üldistuse eest ei anna, aga vähemalt selle blogija ja tema sõprade näitel tundus olevat väga levinud oma peikade (ja peikadel muidugi prutade) järel nuhkimine ja üks lõputu käskimine-keelamine. Poistele olid kehtestatud terved nimekirjad asjadest, mida nad teha ei tohtinud ja inimestest, kellega neil ei olnud lubatud rääkida. Aeg-ajalt said sõbrannad omavahel kokku, kõrvutasid oma nimekirju ja vaatasid, kas neid tuleks üksteise näitel täiendada. Tüdrukud jällegi olid mõnikord kurvad selle üle, et neil on nüüdsest keelatud ühe või teise sõbraga suhtlemine või mõnel üritusel osalemine. Ja see tundus lihtsalt nii hull.

Aga okei. Me räägime ju lastest. Kui mina olin väike (võib-olla küll mitte päris 14 enam), siis ma uskusin näiteks ka, et kui ma oma kaisukoera väga-väga armastan, siis ta ärkab ellu. Siis ma sain suuremaks ja hakkasin hindama seda, et see, mida ma nooremana uskusin, ei osutunudki tõeks. Sest kuigi Cookie Jr pakub mulle teatud hetkedel väga suurt lohutust, näiteks kui mu toas kummitab või ma kell viis hommikul õudusunenäost ärkan, siis oleks päris õudne, kui ma ühel hetkel avastaks end voodis elusa pruunkaruga tõtt vahtimas.

Õudne on aga see, et mõnedest asjadest ei kasvata välja. Tulles nüüd nende laste juurde tagasi, siis vaevalt nad oma suure keelamise ja järelepärimise ja nuhkimisega midagi halba mõtlesid. Vähemalt on raske uskuda, et nad kõik olid sotsiopaadid, kes lihtsalt juhtumisi ühte kampa kokku hängima olid sattunud. Pigem tegid nad seda sellepärast, et mingil veidral põhjusel tundus see neile normaalne suhte osa, isegi romantiline. Sest kui sa kellestki hoolid, siis on ju loogiline, et sa tahad igat ta liigutust kontrollida ja nõuad, et ta eksisteeriks ainult sinu heaolu nimel, eks? Ei! Aga mõnede jaoks on see vastus vist endiselt jah.

Ma satun viimaselt ajal selliste asjadega lihtsalt nii palju kokku, et ei saa enam mitte vaiki olla. Ma ei räägi siin isegi mitte nendest suhetest, kus üks (või mõlemad) pooled reaalselt ongi sotsiopaadid ja kus mängivad eelkõige rolli hirm ja sõltuvus, vaid pealtnäha normaalsetest suhetest, kus vähemalt üks pool leiab, et tal on õigus teisele ettekirjutisi teha ja teine pool arvab, et see on tohutult romantiline, kui teda käsutatakse nagu viieaastast.

Kõige hiljutisem näide: kutsekas saab 30 päeva oma praktikast sooritada välismaal. See on iseenesest väga hea võimalus, millest ma isegi kavatsen kinni haarata, kui võimalus tekib. Üks neiu oli ka minemisest väga huvitatud, aga siis loobus, sest ta peika EI LUBANUD tal minna. Ja kui tüdruk sellest oma sõbrannale rääkis (sööklas kuuleb nii mõndagi), siis tolle reaktsioon oli "Awwww!" Nagu, oi kui ilus, ta ei suuda 30 päeva sinust eemal olla. Ma oleks sinnasamasse oma kartulipudru sisse ära lämbunud. Kust tuleb üldse ühel täiskasvanud inimesel mõte, et teisele täiskasvanud inimesele midagi keelata? Ma saan aru, kui situatsioon oleks näiteks selline, et ma ütlen K-le, et ou kuule, ma mõtlesin minna paariks kuuks Columbiasse hero müüma ja K vastaks, et kuule, äkki ei ole hea mõte, sest Lõuna-Ameerika vanglad pidid suht jubedad olema. Siis me saaks kõik olla nagu "Awwww, ta ei taha, et ma peaks koos 20 teise naisega wc poti asemel maa sisse kaevatud auku pissima!"

Teine näide jäi mulle silma siis, kui Lauri Pedaja absoluutselt idiootne rant SOS pillide teemal kirgi üles küttis, mille alla üks naine jättis väga "vaadake kui hea mees mul on" stiilis kommentaari selle kohta, kuidas ta mees on "absoluutselt keelanud" tal igasuguste pillide võtmise. Nagu. Kas sa oled kolmene, et sa ei oska ise asjade ohutuse ja ohtlikkuse kohta järeldusi teha? Äkki sa ei ole siis piisavalt vastutustundlik, et üldse seksida? Ja neid näiteid on veel.

Ma ei tea, kas mul on lihtsalt väga vedanud või mis, aga mulle pole küll ükski peika kunagi püüdnud midagi keelata (aga tõesõna, ma tahaks näha, kuidas mõni neist seda üritakski). T küll tegi paar katset, alguses ma lasin selle kõrvust mööda, kui ta ütles, et ma ei tohi juukseid lõigata, aga teine kord, kui ta ütles, et ma ei tohi sukkadega oma jalgu kinni katta, siis ma pidin ta küll kõrvale võtma ja küsima, kas ta saab ikka aru, et ta ei saa PÄRISELT mulle neid asju keelata. Mille peale ta natuke haavus, sest noh... selles maailmas, kust tema pärit oli, peetakse seda hoolivuse näitamiseks.

Oeh.

Does running out of wine count as cardio? Sicilia 2016

Pärast kaheaastast pausi jätkasime Keiuga taas oma suviste reiside traditsiooni ning võtsime seekordseks mini-minipuhkuse sihtkohaks Sitsiilia, või nagu mulle meeldib öelda, "Maagilisse kohta, kus blondid naised ei meeldi kellelegi ja kõik inimesed teavad Eestit".

My best friend and I have this tradition of doing a trip together each summer and after a two-year break we finally got to continue our tradition and take a mini vacation in Sicily, or as I like to call it, "A magical land where no one likes blonde women and everybody knows Estonia."

Okei, räägime hetkeks sellest viimasest punktist. Ilmselgelt ei anna Euroopat selles osas näiteks USAga võrrelda, et enamus inimesi on vähemalt Eestist KUULNUD. Harilikult järgneb sellele aga lause: "Oi, te olete esimesed eestlased, keda ma terves oma elus näinud olen" (mida muuhulgas väideti meile ka näiteks Praha turismiinfopunktis). Aga seekord. Seekord! Teise päeva hommikul sõime (mida me tegime väga palju) ühes lambikas kohas hommikust ja teenindaja küsis, kust me pärit oleme. "Eestist! Ma olen seal kümme korda käinud!" vastas tema ja üritas meile väga suure elevusega rääkida mingist elu parimast diskost, kus ta Tallinnas alati käib. Siis istusime pärastlõunal maha, et juua üks klaasike veini (mida me tegime veeeeeel rohkem), kui meie juurde tuli teenindaja ja uuris meie päritolu kohta. "Arva ära," ütles Keiu talle kelmikalt. Poiss uuris Keiut (ja viskas mulle ka põgusa pilgu peale) ja pakkus: "Hollandist?" vastasime eitavalt, kui ta nägu tabas äratundmisrõõm ja ta ütles: "Eestist!" See oli väga muljetavaldav. Siis tuli meie juurde teine teenindaja, kes plaanis lähikuudel Eestit külastada ja uuris, kas ikka tasub. Ja siiiiiis peatus meie laua kõrval Pappa Antonio (mul on ta visiitkaart siiani kotis) ja rääkis meile, kuidas ta käis Eestis 25 aastat tagasi, üsna pea pärast taasiseseisvumist. Hämmastav!

Lets just talk about the latter for a sec. Obviously you cannot compare Europe to e.g. the US in that matter (where I was actually asked whether I come from Narnia), but usually when people hear you're from Estonia, it's followed by "Oh, I've never met anyone from Estonia before!" (they also told us that in the Prague tourist information center). But this time was different. We were eating (which we did quite a lot) breakfast on the second morning in a tiny cafe and the waiter asked us where we came from. "Oh, Estonia! I've been there like 10 times!" he said and excitedly proceeded to telling us all about the best disco place in Tallinn that he always visited. Later that day we sat down for a little afternoon wine (which we did even more) when another waiter wanted to know where we came from. My friend told him to guess and after carefully examining her (and taking a really short glimpse of me) he guessed Holland. We said no and then he said: "Oh, Estonia!" Now THAT was impressive. Then another waiter approached us and said he was planning to visit Estonia in a couple of months and then an elderly gentleman (Pappa Antonio) told us that he had visited Estonia 25 years ago, shortly after the restoration of independence. Amazing!

Lennuaegadega meil seekord ei vedanud, nii minnes kui tulles helises äratuskell kell 3.30 ning Tartust Palermosse ja Palermost tagasi Tartusse reisimine võttis kokku umbes 32 tundi (läksime läbi Riia ja Milano).

We had really bad luck with flight times and had to wake up at 3.30 AM both ways and the overall travelling time was over 32 hours, stopping both in Riga and Milan.

 Lendasime üle Alpide // Flying over the Alps

Milanos oli minu elu esimene äikesepilve sees maandumine. See oli väga dramaatiline. Me muudkui laskusime-tõusime, laskusime-tõusime, lennuk raputas ja mingid eesti naised meie selja taga kisasid üle lennuki. Muidugi mõista tuli siis lennujaamas kosutuseks esimesed veinid teha. Muide, kui ma peaks kaks (väga eredat asja) Sitsiilia juures välja tooma, siis oleks see toit ja vein. Sa tead, et toidupuhkus oli edukas, kui paari päeva pärast kahvlit toetavale sõrmele vill tekib. Ja see pidev kerge (odava ja heaaa veini) veinivine teeb asjad veel paremaks.

Milan was the first time for me when the plane had to land through a thunder cloud. It was really dramatic! We kept going up and down and there was a lot of turbulence and some Estonian women were screaming all over the plane... No wonder we felt like we'd deserved our first glasses of wine already at the airport. By the way, if I had to bring out two (really significant) aspects of Sicily, it would definitely be food and wine. You know your food holiday was successful when you get a blister on your finger from holding the fork and you loose track of number of wine glasses already on the second day.

Kuna Palermo meile esimesel õhtul erilist muljet ei jätnud, tegime sealt teise päeva hommikul võimalikult kiirelt vehkat ja võtsime rongiga suuna Catania poole. Risti üle Sitsiilia sõitmine küll erilist visuaalset muljet ei jätnud, kõik tundus ühtlaselt kõle ja tolmune, aga kui Etna rongiaknasse ilmus, siis oli juba päris lahe.

Since Palermo failed to impress us on the first night, we took a train to Catania the next morning as soon as we could. Driving across Sicily was quite bleak, boring and dusty, but things definitely got better when we approached the coast and started to see Etna from the window.

Otsustasime teha rannapäeva ning Google Maps leidis, et parim viis Catania randa jõudmiseks on umbes tund aega kiirtee kõrval kõndida. Sssa nuga. Kuigi me olime juba eelmisel õhtul veidi ära kohutatud sellest ülimalt rõhutatud tähelepanust, mida me tänavatel liikudes saime, siis see polnud veel midagi! Olgu öeldud, et Keiu oli ikka suhteliselt paljas ja meil oli lausa raske teineteisega rääkida, kuna autode tuututamine ja poolenisti autoaknast välja rippuvate ja kisavate meeste lärm oli niivõrd suur. Minu isiklik lemmik oli üks minibussiga tüüp, kes unustas ennast üle õla tagasi vahtima ja lendas üle äärekivide. Rand ise oli suhteliselt meh, vesi oli muidugi hea, aga kõik need kaldale uhutud meduusid meenutasid mulle elavalt mu viimast kokkupuudet meduusidega (siit saab lugeda). Tagasiminekuks leidsime teise tee, mis viis läbi kesklinna ja oli palju mõistlikum.

We decided to go to the beach and Google Maps thought the best way for us to get there would be walking in the blazing hot sun next to a highway for an hour. We'd already received quite a lot of attention, howling and catcalling on the streets the previous night, but this had been nothing compared to this! To be fair, my friend didn't exactly have a lot of clothes on, but we actually found it hard to hear each other over the noise of men honking their horns and climbing out of the car window to yell stuff. My favorite was a guy in a minivan who got so distracted looking over his shoulder, he actually drew his car over the curb. The beach was okay, but so full of jellyfish I found it really creepy to go into the water (especially because things did not end well for me the last time I came in contact with them).

Vaated Taorminale // Views on Taormina

Nendega sõitsime alla randa pärast 

 Cappuccino, cannoli, arancini

Isola Bella 

Ei tahaks küll oma saba kergitada, aga ma arvan, et see on kõige tuusam enekas, mille ma iial teinud olen. // Not to toot my own horn, but I think this is the coolest selfie I've ever taken

Meie fäääänsi kalmaaiõhtusöök. // Our super fancy squid dinner

Järgmisel päeval läksime Triinu soovituse peale Taorminasse ja see oli i-me-li-ne. Juba see sinnasõit mööda rannikut ja mägesid, läbi pisikeste linnade... ahhh. Bussis kohtasime ka ühtesid eestlasi, kes olid tulnud paketireisiga ja uurisid, kas meile meeldibki niimoodi "metsikult" reisida. Selline mässaja tunne tekkis, hehe. Linn oli mäe otsas ja paksult turiste täis, aga väga võluv. Ja siis sõitsime funikulööridega mäest alla rannikule, kus sai minna ühe pisikese imeilusa saare, Isola Bella juurde. Mina vana loll ei võtnud bikiine kaasa ja arvasin, et ujuma ma ikka ei lähe, aga see rand nägi vapustav välja ja nii ma siis tegin selle spontaanse väljamineku ja ostsin endale ujumiseks ühe playsuiti (mille kohta Keiu väitis, et see ei paista märjaks saades läbi, aga pärast piltide pealt nägin, et see paistis ikka täiega läbi :D) ja sulistasime natuke seal kaljude vahel kristallselges vees. Muidugi sõime ka imelist toitu ja jõime veini, aga kas ma pean seda üldse eraldi mainima?

The next day we took a daytrip to Taormina which was honestly one of the most beautiful places I've ever visited, even the drive up there was breathtaking. The town in situated on a cliff and seriously packed with tourists, but so very charming. Then we took the funiculars down to the beach where you can pretty much walk to a tiny island, Isola Bella. The water was so inviting, but of course I didn't pack my bikini, so I had to buy a playsuit (which ended up being really awesome). Of course, the downside was that it got REALLY see-through when it got wet, which I only discovered later when I was looking at the pictures (because my friend didn't say anything), but oh well. Of course we also had some amazing food and wine, but honestly, no surprise there.

 Sõit keset laavat. // Driving in lava

 See tisside moodi moodustis seal taga on kraater, mis 17. sajandil terve Catania linna ära hävitas. // The thing that kind of looks like boobs back there is the lateral crater that completely destroyed the city of Catania in the 17th century

 Suusatasime kandadel mööda vulkaanituhka alla. // Skiing down volcano ash

 Ma niisama kraatriserval // Just casually chilling on the edge of a crater

 Siis käisime maa-aluses laavakoopas // Then we went into an underground lava cave

 See ei ole udu, see on pilv // This is not fog, it's a cloud

 Seal oli üks oluline org, mida me ei näinud, sest see oli täitsa pilve sees // There was apparently an important valley there that we couldn't see because it was inside a cloud

Ja me olime ise ka jumalast pilves

Eelviimasel päeval läksime Etnale. Algselt plaanisime minna omal käel, aga meie hosteli omanik sebis meile hoopis giidi, kes meid sinna viis, igasugu põnevaid asju rääkis, kõhud täis söötis (ja veini andis) ja siis pärast ukse ette tagasi ka tõi. Päris tippu me niimoodi küll ei saanud, aga ma usun, et ega see nähtavus paremaks nagunii ei oleks läinud. See oli nii tuus, nagu täitsa omaette maailm.

The day after that we conquered Mount Etna. We originally planned to go there on our own, but then the owner of our hostel said he could organize a private tour for us, where a guide would pick us up, drive us to Etna, tell us stuff, FEED US and then take us back. We chose this option and I'm so glad! Of course, this meant we couldn't get to the very top, but I don't think the visibility would have gotten better up there anyway and it was all really fun and somewhat educational. Being on an active volcano really is like being in another world.

 Etna rongiaknast // Etna from the train window

 Siracusa

 #nakedinsicily

 Mussolini monument

 Südamekujuline koobas // Heart-shaped cave

Ja elevandikujuline koobas // And an elephant-shaped cave

Viimane päev enne ärasõitu oli meil algselt planeerimata, aga kuna Palermo meid väga kiirelt tagasi ei kutsunud, tegime spontaanse otsuse sõita veel Siracusasse. Seal me sattusime turule, mis oli küll üks reisi vingemaid kogemusi. Ja siis jõime keset turgu kell 11 hommikul veini. Ja siis sõitsime ühe paadiga koobastes.

We hadn't planned anything for our last day, but since we didn't feel like going back to Palermo just yet, we made a spontaneous decision of going to Siracusa. We found ourselves in the middle of a market there, which was definitely one of the highlights of the trip and sat down at the market for a little 11-o'clock-in-the-morning wine. And then we took a boat tour into some caves.

Kas ma soovitaks Sitsiiliat? JAH. Loodus on põnev, transport odav, inimesed sõbralikud (eriti kui sa pole väga riides ja oled lühike. Vähemalt ma lohutan ennast sellega, et minust ei käidud mööda nagu postist mitte sellepärast et ma kole oleks, vaid ma olen lihtsalt nende jaoks liiga pikk) ning toit ja vein nii võrratud, et mul pole lihtsalt sõnu.

Would I recommend going toSicily? YES. The nature is exciting, the transport cheap, people friendly (especially if you're semi-naked and short. That's what I'm telling myself: I wasn't constantly ignored because I'm ugly, I'm just too tall for them) and the food and wine so amazing, I cannot even find words for it.

Muide, õppisin ka väga vajalikke itaaliakeelseid sõnu:
By the way, I also picked up some very useful Italian on the way:

tutti i pantaloni - kõik püksid // all the pants
piccolo bimbo - väike laps // little baby