Aasta heategija

Kõndisin mööda kambast väikestest lastest, kes abitult kastanipuu all üles-alla hüppasid, kui üks neist mind väga viisakalt kõnetas: "Vabandage, kas teil oleks hetk aega meid aidata? Me tahaks neid seaaaaalt kätte saada," osutas ta kastanimunade kobarale. Muidugi ei saanud ma keelduda, eriti kui veel nii ilusti palutakse ja pistsingi igaühele ühe muna pihku.

Jätkasin oma teekonda ja mõtlesin veel muheledes, et nii armas, et tänapäeval ka lapsed veel kastanimunadest asju tahavad meisterdada, kui kuulen, kuidas mu selja taga üks sõjakas hääl hüüab: "Rünnakuleeee!" ja teine teda manitseb: "Oota, ära teda viska, tema aitas meil ju munad kätte saada. Viskame järgmist, kes mööda kõnnib!"

Nii et kui keegi täna Mai Selveri juures kastanimunaga piki pead sai, siis sorri, minu paha. Ma pole juba nii kaua aega laps olnud, et hakkan nende mõtteviisi unustama.

Raamat, mida soovitas mulle raamatukogu töötaja ja raamat, mida pidanuksin koolis lugema

Mehis Heinsaar "Rändaja õnn"

Henrik Ibsen "Nukumaja

Siit on nüüd üks 2in1 raamatupostitus, kuna pidevalt tuleb muid põnevaid asju peale, millest kirjutada, ja siis ma ei jõuaks oma lugemise väljakutseni mitte iial ja mulle tunduks aasta lõpus jälle, et ma pole üldse lugenud, mis on häbitu vale, sest peale nende kahe olen ma ainuüksi viimase kuu jooksul veel lisaks kolm raamatut läbi lugenud ja neljas on praegu pooleli.

Esimese valiku puhul (raamat, mida raamatukogu töötaja mulle soovitas) ma tegin natuke sohki, sest tegelikult soovitas mulle seda üks teine raamatukogu külastaja, kes raamatu pealkirja lahkelt seinale oli kirjutanud. Meil Pärnus on nimelt selline armas tahvel, millel saab kaasbibliofiilidele midagi lugemiseks soovitada, mis on hea, sest ma ei julgeks vist never nende töötajate käest midagi küsida, mulle tundub alati, et ma segan neid, kui seal käin (samas kui Tartus ma teaks kohe, kelle poole pöörduda).

Aga jah, raamatust. Esiteks oli juba tagumine aeg, et ka lõpuks mõni Eesti kirjanduse teos mu nimekirja jõuab, eriti kuna mul on kuskil riiulis paber, mis kinnitab, et mul on Eesti kirjanduse alal bakalaureusekraad. Ma ei oska raamatu enda kohta väga midagi öelda, sest lõpetasin selle lugemise juba pea kuu aega tagasi, seega on mul muist asju, mida kirja panna tahtsin, juba ununenud, aga emotsioon on meeles ja see oli positiivne (also meenus mulle poole lugemise pealt, et ma olen seda juba vähemalt osaliselt varem lugenud, aga see ei tähenda otseselt, et raamat ei ole märkimisväärne, pigem ei suuda mu vana pea enam informatsiooni kinni hoida). Ma soovitaks seda küll, oli nutikas ja humoorikas, diip ja üsna geniaalse sõnaseadmisoskusega kokku komplekteeritud. Neile, kelle neitsilikud silmad sõna "kürb" ei kannata, tuleks küll hoiatus väljastada, sest seda sõna kohtab seal rohkem kui korra.

Kui nüüd ausaks ülestunnistamiseks läks, siis ka Ibseni "Nukumaja" valik ei olnud päriselt sohist prii, aga ülesanne leida raamat, mida ma pidanuksin koolis lugema, aga ei lugenud (ma eeldan, et siin käib jutt kohustuslikust kirjandusest), on suhteliselt võimatu missioon, sest sellist raamatut lihtsalt EI OLE olemas. Olen seda vist ka korra varem maininud, aga ma olen lausa haiglaselt kohusetundlik, kui asi selliseid asju puudutab. Kui raamat on kohustuslik, siis ma loen selle läbi, isegi kui ma pean ennast iga 10 lk lugemiseks kommiga motiveerima, nagu "Väikse Illimari" puhul (ilmselt näide ühest raamatust, mida ma liiga noores eas lugesin). Seega lõin lihtsalt Google'isse "12. klassi kohustusliku kirjanduse loetelu" ja leidsin mingi kooli nimekirja ning "Nukumaja" oli ainus, mis mul sealt lugemata oli.

Aga milline õnn, et ma selle (taas)avastasin. Kes siis "Nukumajast" kuulnud ei oleks, eks. See peaks küll iga feministi must-read nimekirja kuuluma (isegi kui tema jalad ei ole karvased). Kuigi terve näidendi esimese poole ma mõtlesin küll, et miks ometi, sest see ajas mind lihtsalt iiveldama. Also, ma ei saanud, ma EI SAANUD jätta mõtlemata, et holy sugar, kui ma oleks C-ga abiellunud, siis see oleks totaalselt mu elu olnud. Et ta oleks kohelnud mind nagu mingid väikest abitut olendit, kes ei ole intellektuaalselt nagu päris inimesega samal pulgal, aga saab enam-vähem enese toitmise ja riietamisega hakkama ja ma oleks hoidnud seda juhmi lambukese fassaadi, sest kes ikka suhtes jamasid tahab, samal ajal taustal hambaid krigistades, ja siis ma oleks lõpuks murdunud ja minema läinud ja jätnud tema oma pisaratega mu siidikleiti niisutama.

Ok, see oli lihtsalt vahepala. Kas mulle meeldis see näidend? JAH! Kas ma soovitaksin seda, isegi kui sa ennast juhtumisi feministina ei identifitseeri? JAH, välja arvatud juhul, kui sa oled anti-feminist, kes leiab, et naised LIIGITUVADKI alamate olevuste hulka, kuna sellisel juhul võib see lõpp sind küll šokeerida, also, palun mine mu blogist ära ja ära tagasi tule, sest ma arvan, et sa oled kohutav inimene ja peaksid teraapiasse minema.

Vot nii! Lugemise väljakutse on mõneks ajaks ootel, kuna raamatu ühe päevaga läbi lugemiseks on mul vaja päeva, mille jooksul raamatut läbi lugeda, ning sellel aastal kirjutatud raamatut ma ei julge veel välja valida, kuna on lootust, et ilmub midagi suurepärast ja ma ei taha ennatlikke otsuseid teha. Grishamilt pidi millalgi sügisel uus romaan tulema, ilmselt jään seda ootama. Ja raamat, mis mind hirmutab... noh, see on pigem süngete sügisõhtute teema.

Maailma parim nädal maailmas

Eelmisel reedel/laupäeval toimus Kabli päikseloojangu festivali avaüritus, mis tähendas seda, et päikeseloojangust päikesetõusuni toimusid mööda Liivi lahe rannikut erinevad peod ja kontserdid, alustades Iklast, kust liiguti vana Riia maanteed mööda Jaagupisse, siis Kablisse ja siis Tolkuse rabasse päikest tervitama. Kuna ma olen nagu terve elu tahtnud rabas päikesetõusu näha, siis see tundus selleks ideaalne juhus.

Niisiis korjasid Keiu, Mats, Rosin ja K mind eelmisel reedel auto peale (muide, huvitav tähelepanek, et kõik mu elu päikesetõusud, mida ma olen teadlikult oodanud, et päikesetõusu vaadata, on toimunud koos Keiuga) ja me startisime mu maakodu suunas. Jõudsime Treimanisse umbes-täpselt päikseloojangu ajaks ja ilm oli pehmelt öeldes maagiline.

 Nii me selle päikese teele saatsime, täiuslikus tuulevaikuses, selge taeva ja sooja ööga.

Pärast seda unustasime end seatiibu grillima, tequila sunrise mekutama ja pimedas Rosinat taga ajama, seega Jaagupi peost jäime ilma, aga Kablisse jõudsime see-eest enne ürituse algust ja saime natuke aega võrdlemisi inimtühjas rannas ringi vaadata.

 Kella ühe ajal oli vaatetornist vaade selline. Pärast seda toimus miskitsoriti rokk-kontsert, mis mulle väga suurt muusikalist elamust ei jätnud ja minu peamine tähelepanu oli koondunud hambale, mille ma nätsu närides ära murdsin. Aga noh, kaua sa ühele hambale ikka mõelda jaksad ja poole kolme ajal liikusime rabasse edasi.

 Kui kõik teised suundusid vaatetorni juurde kontserdile, siis meie otsustasime hoopis matkaraja läbi teha.

Eelmisel suvel oli üks õhtu, kus me Teresaga sõime pelmeene, jõime veini ja vaatasime John Oliveri ning läksime pärast langevaid tähti vaatama ja ma mõtlesin, et sellest enam romantilisemaks iial minna ei saa, aga krt see varahommik seal rabas vist ületas toda õhtut.

Me olime rabarajal ainukesed inimesed. On täitsa võimalik, et me olime terves maailmas ainukesed inimesed. Seal paksu udu ja veidra pimeda valguse sees oli see täitsa usutav.

 Kui kell sai kolm (igaks juhuks tuleb veelkord ära mainida, et #nofilter).

 Natuke kolm läbi jõudsime vaatetorni, mille all käis saksofonikontsert.

Viimast korda kuulsin saksofoni ilmselt üks päev enne Charlestonist lahkumist, kui sattusin peale sellele, kui T ennastunustavalt saksofoni harjutas. Kuulasin teda vist oma 10 minutit, enne kui ta mind märkas.

Aga saksofonimäng selgel suveööl rabas, kui päike hakkab tõusma... no see oleks nagu romantikõpikust välja karanud. Need pildid on tehtud vaatetorni tipust ja see valge väli seal all on udusse mattunud raba.

 All mängiti pilli ja söödi imehäid pannkooke.

 Ja siis kell 4.24 see juhtuski. Päike ilmus nähtavale, rabaudu värvus roosaks ja minul oli kange tahtmine selle laulu algust laulda: https://www.youtube.com/watch?v=8zLx_JtcQVI

 Järgmine päev oli tõeliselt kuum ja kui oma tubli kuus tundi täis sai magatud, käisime kollektiivselt ujumas ning Treimani kõrtsis järjekordseid pannkooke söömas. Pärast seda võtsime mitu tundi päikest ja mängisime vees Rosinaga (kuna ta kippus teiste koerte ja lendavate taldrikute peale natuke liiga elevile minema, oli Keiu lahenduseks talle rätik pähe tõmmata).

Siis läksid teised edasi uutesse seiklustesse ja jätsid meid K-ga romantika lainele.

Õhtul jõime K-ga ära maarjapäeva punase veini (ka Teresa saatis mulle Portugalist pildi, et on meie veinijoomise lubadusega kenasti järje peal) ja käisime öösel veel ujumas.

 Pühapäeval sõitis ka K ära ja mina jäin maale, algse plaaniga jääda teisipäevani, sest mulle tundus, et peaks tagasi linna trenni minema. Tundus aga erakordselt napakas jätta kõik seeeeee koos täiusliku rahuga selja taha, et päev läbi umbses korteris istuda ja siis õhtul tund aega mitmekümne higise inimesega väikeses ruumis kangiga vehkida. Seega jäi otsus kolmapäeval linna sõita ja nii ma sealt neljapäeval lõpuks tulema saingi.

 Elu oli täielik idüll, kuigi tööd oli palju, aga see polnud tähtis, sest kui töö sai tehtud, sai palja jalu randa mööda joosta, päikest võtta ja mustikaid korjata.

Ja vahepauside ajal sai kirssidest kõhu punni süüa. Kas te üldse teate, KUI palju kirsse peab sööma, et kõht punni läheks? VÄGA palju. Mul juba lõpuks kõht ja hambad valutasid nendest kirssidest, aga krt, tuli edasi süüa, muidu sõi neid üks lind, mu mortal enemy.

Ja nii see (peaaegu) nädalake seal möödus, jõin igal hommikul õues oma teed ja õhtul jäin pliidi praksumise ja merekohina (ja seintes jooksvate hiirte krabina) saatel magama.

Linnas on mul hoopis teine magamajäämise soundtrack. Selles tuleb ilmselt tänada seda, kes iganes mu akna alla korvpallirõnga paigaldas ja neid kosmilisi jõude, mis sellest korvpallirõngast linna kõige popima korvpallirõnga tegid. Selle igasuvise põnts-põnts-põntsutamisega olen juba suutnud vaikselt ära harjuda, aga eile äratas mind võpatusega kõige magusamast uinumise hetkest üles ühe noore vihase mehe siiras röögatus: "Sa kuradi türaÜRASK küll!"
Jah, linnas on kõik teistmoodi.

We fancied a cup of tea

(But got Brexit instead)... ehk väike kokkuvõte meie jaanipäevast Londonis.

Kuna meie naasmisest on möödas juba umbes-täpselt nädal, siis on kõige värskemad mälestused juba jahtunud, aga natuke juttu ja pilte ikka leiab.

Mu väike õde veetis sellel kevadel kaks kuud Londonis ja mõtlesime K-ga, et võiks teda seal külastada. Kuna sellel aastal on mul puhkustega nii, et pea kõik vabad päevad lähevad reisimise alla, siis oli see jaanipäeva pikk nädalavahetus eriti tervitatav, kuna siis ei pidanud väga palju lisaaega töölt vabaks küsima, also lahendas see iga-aastase peavalu selle osas, kus jaanipäeva pidada.

Aastatega on mulle selgeks saanud, et Riia kaudu on enamikel kordadel ikka oluliselt majanduslikult mõttekam lennata kui Tallinna, seega asusime juba päev varem Riia poole teele, et mitte 23. hommikul lennukile jõudmise üle liialt põdeda. Muide, saime Superbusiga Riiga kahe eurtsi eest, nii et läks veel eriti hästi.

Kuigi tavaliselt mulle Riia väga meeldib, või vähemalt on mul sellega seoses palju sooje mälestusi, siis viimastel kordadel on seal kuidagi väga meh olla olnud. Ka seekord ei osanud me suurt midagi peale hakata, kuna ilm oli palav ja tänavad jaanipäeva tähistatavatest lätlastest umbes, seega minu vanalinnas hängimise plaan ei tundunud kuigi ahvatlev. Veetsime oma Riia-õhtu traditsiooniliselt Lidos süües ja pärast jõime Radissoni hea-vaate-baaris alkoholivabasid kokteile. Ööbisime samas hostelis, kus eelmisel suvel Teresaga (hello, 10 euri öö) ja seadsime järgmisel hommikul sammud juba nii koduseks saanud Riia lennujaama poole.

Kui tavaliselt on kõik mu lennud läinud võrdlemisi sujuvalt, siis seekord vedas reisi alguses küll igatpidi viltu. Istusime lennukisse ja K jõudis just mainida, et juba kisuvad jalad krampi (Ryanairi lennukid on vist mõeldud ikka maksimaalselt minupikkustele jupatsitele), kui piloot teatas, et prantslased on hakanud streikima ja õhkutõus viibib tund ja 20 minutit. Lennukist maha meid mõistagi ei lastud. Kohale jõudes selgus, et K kohver, mis väravas ära võeti, oli saadetud saabuva pagasi sekka, mitte lihtsalt lennuki kõrvale tõstetud nagu tavaliselt, seega ootasime seda sada aega. Siis me ei leidnud bussi üles (sest ma ei oska silte lugeda). Kui me bussi lõpuks leidsime, oli saba nii pikaks veninud, et saime istekohad kõige taha ja istusime tublisti üle tunni aja wc kõrval. Bussijaamast tuli veel sõita ühe rongi ja ühe bussiga, kuni me lõpuks hotelli jõudsime.

Kogu selle aja sadas paduvihma. Ei teinud tuju just kõige paremaks. Algselt pidime maanduma 12 ajal ja minu kõige pessimistlikemate plaanide järgi oleksime pidanud hotelli jõudma kolmeks, mis oleks meile veel tubli pool päeva jätnud, aga noh... viie ajal saime lõpuks oma kotid maha toetada. Vähemalt oli hotell megafancy ja Merilyst vaid 15 minutit kõndida, seega sain oma valutavat kurku natuke tema juures sooja teega leevendada, enne kui me linna fish and chipse otsima suundusime. Lõpuks läks aga asi nii hästi, et vihm jäi järele ja saime kogu lõunakalda vaatamisväärsused ära näha.


Järgmisel hommikul ärkasin kell pool neli, sest ma ei saanud enam hingata, ja rohkem und ei tulnudki. Ootasin mis ma ootasin, aga lõpuks otsustasin vaadata, mis internetis toimub ja siis selgus, et Brexit oli toimunud. Põhimõtteliselt terve järgmise päeva puutusime sellega igal sammul kokku. Alustades BBC-st, mille me kohe käima panime, kui ma lõpuks K suutsin ka oma nihverdamisega üles ajada, kuni inimesteni, kes närviliselt bussides oma rahasid ja aktsiaid pärast naela kukkumist liigutasid ja lugematute reporteriteni, kes parlamendihoonete ees meeleheitlikult parimat filmimise tausta välja üritasid võidelda.

Meil oli aga tolleks päevaks plaanis lausa kaks tiiru London Eyega, nii et ka Brexit ei suutnud meie turistiks olemist segada.

 Näe, kuninganna

Kui ma näen välja nagu zombie, siis see on sellepärast, et ma tundsin ennast nagu zombie.

Pärast seda käisime maailma kõige ägedamal jõetuuril. Ausalt. Tavaliselt ma väga neid überturistikaid ei fänna, aga kuna me saime London Eye piletitega nagunii soodukat ja seda kiideti ka taevani, siis otsustasime proovida. Seda ma soovitaks küll kõigile maailma inimestele (just London Eye oma, teiste kohta ei tea). Esiteks näeb linna hoopis teise külje alt ja teiseks oli meil hiiglama humoorikas ja hea jutuga giid, kes suutis sellesse 40 minutisse mahutada täpselt parasjagu huvitavaid fakte ja peaaegu kohatuid nalju, nii et kumbki ei muutunud tüütuks. See on peen oskus!

 Siis kaesime veel Trafalgari väljaku ja admiral Nelsoni (või Nelson Mandela, nagu Keiu teda kutsus, kui me 2009 seal käisime, hehe) ja veel mõned olulised turistikad üle, et siis emme ja Merilyga sohos lõunat süüa.

Ja siis tegime veel romantilise õhtuse London Eye tiiru.

Järgmise päeva hommikul tundsin ennast veel rohkem, nagu oleksin terve öö peadpidi kahe madratsi vahel maganud ja mu entusiasmi tase oli päris madal (kiidusõnad siinkohal K-le, kes meie mõlema eest entusiastlik oli!), aga sattusime poolkogemata geiparaadile. Või noh, ma teadsin, et see toimub ja ma tahtsin seda korraks näha, aga kuna see jäi meie teekonnale risti ette, siis pidime sellest ringiga ümber minema ja saime paraadist ikka päris palju osa. Ja see oli minu jaoks reisi tõeline kõrghetk! Ausalt ka, selles oli midagi nii rõõmsat ja positiivset ja värvilist, et mu enesetunne läks sada korda paremaks ja käed värisesid pärast sellest energialaengust veel pikalt (umbes nagu pärast Mika kontserti).

 Mõni inimene oli veel tulnud paraadi vaatama.

Lõpetasime oma laupäevase jalutuskäigu Hyde parki kõige fancymate majade keskel tuiates. On väga äge vaadata neid poode seal tänava ääres - riidebutiik, veinibutiik (kus kõige kallim jook, mida me nägime, maksis 17 000 naela), Porsche pood, veel üks riidebutiik, eralennukite pood...

 Taevas oli dramaatiline, aga õnneks olime iga sajuhoo ajal parajasti kuskil toas

Põikasime ka parki, šoppasime Harrodsis, vaatasime kuninganna hütikese üle ja saime siis kokku emme ja Merilyga, et Jamie Oliveri restoranis Covent Gardenis õhtust süüa. Ma hirmsasti tahaksin selle restorani kohta midagi head öelda, noh, et ikkagi Jamie Oliver ja nii. Teenindus oli tegelikult väga tore ja hinnad normaalsed, aga toiduga ma küll rahule ei jäänud. Merily ilmselt veel vähem, sest koju jõudes tabas teda toidumürgitus, mille me ka kohe restoranile ära kaebasime ja nad lubasid selle Merilyle kompenseerida. Ma veel ei tea, kuidas, aga mina isiklikult loodan, et nad saadavad Jamie meile Eestisse süüa tegema.

(Pööraksin tähelepanu nendele võõrastele noormeestele meie selja taga)

Lõpetasime õhtu selfiestickiga fotoseeriaga Big Beni taustal

Ja siis lõppu üks pilt, mis on Facebooki jaoks liiga romantiline ja kõik hakkaksid mind narrima. Aga ma väikestviisi loodan, et Harrods näeb seda ja teeb meid oma reklaaminägudeks. See au ja kuulsus kuluks küll marjaks ära!

Ja nii oligi. Järgmisel hommikul asusime kümne ajal hotellist teele ja kõigest 17,5 tundi hiljem olimegi K juures Tartus, kust mina veel kohe järgmisel päeval veel Pärnusse edasi sõitsin.