They know

Mul on tegelikult plaanis kirjutada meie Londoni reisist ja Krixitist ja lugemisväljakutsest ja uuesti õppima minemisest ja ettevõtlik olemisest ja trenni tegemisest ja autocorrectist ja suvekehadest, aga siis ma vaatan kõiki oma poolikuid aruandeid ja saatmata kirjade nimekirja ja segamini tuba ja kokku pakkimata kotti ja mahalöömata kärbest mõtlen, et äkki peaks hoopis... jaa siis ma näen neid John Oliveri ja Superwomani videoid, mida YouTube mulle soovitab ja meenutan seda põnevat unenägu, mis hommikul pooleli jäi ja mõtlen, et ahhh... homme on ka päev. Ülehomme. Hiljemalt pühapäev.

Igatahes jah, kui töö vahepeal korraks hinge saab tõmmata (eriti ei saa), siis on päris palju asju, mida kirja võiks panna, aga iga päeva õhtuks on mu aju lihtsalt niiiiii laisk et ma suudan vaevu söömistki meeles pidada (täna äärepealt ununes).

A mõtlesin, et panen selle pikema vaikuse kompensatsiooniks kiirelt ühe tänase vahejuhtumi kirja. Kõik algas sellest, et universum või kummitus või misiganes helistas Susannale.

Olen oma toas, telefon on koridoris ja kuulen järsku, et telefon kutsub ühe korra ja jääb siis vait. Mõtlesin, et äkki kostis naabritelt, aga kontrollisin ja mu telefon oli valinud iseseisvalt Susanna numbri, ühe korra kutsuda lasknud ja siis kõne lõpetanud. Piinlik tunnistada, aga Susanna polnud mul isegi hiljutiste kõnede seas. Läksin siis mureleid ostma ja lõpuks saime teineteist telefoni teel ka kätte, kuna universum seda ilmselgelt nii väga soovis. Istusin trepikoja ette ja rääkisin Shoshiga, kui järsku tuli ülevalt naabri kass ja viskas ennast minust paari meetri kaugusele külili. Nagu see kass ei tule reaalselt mulle iialgi ligi, uskuge mind, ma olen proovinud teda mingi kaks aastat meelitada juba. Siis tuli paari minuti pärast teine kass, nühkis ennast vastu mu jalgu ja heitis samuti ennast minu ette. Siis läks veidi aega mööda ja mu selja taha aknale tuli VEEL üks kass ja kui ma kõne ära lõpetasin ja üles hakkasin minema, piilus parajasti nurga tagant veel NELJAS kass. Nii et ma arvan, et see on lõpuks juhtunud. Mu vanatüdruku lõhn on nii tugev, et kõik ringi hulkuvad kassid reageerivad sellele.

PS Kui vanatüdrukdusest (suurepärane sõna) rääkida, siis laupäeval on jälle maarjapäev ja isegi mina plaanin oma alkoholivabas elus erandi teha ning punase veiniga endale punaseid põski ja head tervist (kuluks ära küll) sebida. Rääkimata sellest, et mehele saab.
PPS Käisin eile üle 2,5 nädala trennis ja ehkki tundsin end täna hommikul nii, nagu keegi oleks mind trepist alla visanud, tundus olevat hea mõte 10 km peale joosta. Kinnise nina ja palava ilmaga.

Üles-alla

Ma olen selle postitusega nüüd kõigest nädalakese hiljaks jäänud, aga pole hullu, ongi rohkem häid asju, mida ühte patta lükkida. Reaalselt on see nädal olnud täis nii palju positiivseid elamusi, kasulikke kohtumisi ja (loodetavasti) lausa elumuutvaid otsuseid. Kõigest on veel vara otse rääkida, sest noh, ärasõnumised ja värgid, aga ääri-veeri peaks ikka, sest sellest kõigest tuleb märk maha jätta.

Kõigepealt ma uhkustaks veidi meie eelmise laupäevaga, mille jooksul me tegime Keiu, Matsi ja kahe Karliga umbes terve kuu jagu lõbusaid asju.

Alustasime kardisõiduga, mis oli minu jaoks (võrdlemisi hirmutav) esmakordne elamus. Põhimõtteliselt kimasid teised ringi nagu huligaanid, mina eristasin neid ainult selle järgi, et Keiul oli punane sall ja poistel polnud, aga põhimõtteliselt kihutasid nad minust lakkamatult mööda (umbes nagu siis kui ma jooksmas käin ja kõik teod minust mööda roomavad. Sest ma olen aeglane) ja ehkki mul oli kerge surmahirm, siis lõbus oli ka ja hea meelega prooviks seda kunagi veel.

Siiiiiiis käisime Pärnu Escape Roomis, mis oli KGB-teemaline ja päris põnev. Võrdlemisi lihtsake, aga samas tegevust jagus, vahepeal oli natuke hirmus ka ja saime oma kollektiivset aju omajagu ragistada. Kuigi mul on siiani silme ees pilt vaesest väiksest Karlist hirmutarduvuses nurgas seismas, kui tuled vahepeal kustu ja siis uuesti põlema pandi. Jääb loota, et ta ei saanud elukestvat traumat. Muide, eile käisime veel ühes escape roomis. Me oleme nüüd kokku neljas käinud ja siiani on meie põgenemisprotsent 100. Not bad!

Siis me käisime söömas, mis oli päris halb, nii et ma sellel pikemalt ei peatu, aga siis jõudsime veel K-ga Grillfestilt läbi käia, suitsukala veidikese õllega alla loputada ja uuesti Keiu ja Matsiga kohtuda, et see põhjalik day of fun kinos lõpetada.

Pühapäeval sõitsime Tartusse, kus ma olen reaalselt iga päev kellegagi kokku saanud või midagi muud asjalikku teinud (kaks korda jõudsin isegi jooksma ja jäin mõlemad korrad jalule!).

Üksvahe  vaatasin kadedusega, kuidas Keiu asjalikult ühelt koosolekult teisele lippas nagu mingi täiskasvanu ja kurvastasin, et keegi ei taha kunagi minuga koos olla (vähemalt mitte nii nagu täiskasvanud. Okei, see kõlas valesti. Nevermind), aga sellel nädalal ma paneks lausa kaks kohtumist koosolekute alla, kuigi need olid mõlemad keskmisest oluliselt suuremal määral motiveerivad ja inspireerivad, samas kui koosolekud peaksid oma olemuselt surmigavad olema, a mis siis.

Kõigepealt lõime Kauriga ühes asjas käed:

(Muide, tõelised ässad löövadki vasakuid käsi, kui asi tõsine on)

Ja siis täna hommikul lõime ühe kunstnikuga ühes teises asjas käed (aga ma ei teinud pilti, sest äkki oleks imelik olnud).

Ma nendest ühest ja teisest asjast kirjutan kindlasti põhjalikumalt ka, kui kõik kindlamalt käiku läheb, aga ma saan nüüd väga asjalikult öelda "minu äripartner" ja "minu illustraator", mis on ikka päris täiskasvanulik, olgem ausad. Also, see toob mulle tulevikus ilmselt veel nii mõnegi koosoleku (ärilõuna st). Jee! Ühtlasi on mul nüüd 10 päeva puhkust, mis on väga palavalt teretulnud.

Aga järgmise nädala jooksul on mu marsruut isegi minu jaoks natuke pöörane: pühapäev Tartu-Pärnu, esmaspäev Pärnu-Tallinn, teisipäev Tallinn-Pärnu, kolmapäev Pärnu-Riia, neljapäev Riia-London, pühapäev London-Riia, Riia-Tartu, esmaspäev Tartu-Pärnu. Tuleb põnev!

Mõned vihmaussid lihtsalt ei tea, mis neile hea on

Ma olen kümme päeva järjest trenni teinud. Peamiselt, sest ma olen oma peas praegu väga imelikus kohas. Või õigemini on probleemiks see, et ma ei ole oma peas kohal. Viimastel nädalatel on mu keha ja mõistus teineteisest üha kaugemale läinud ja mul on tunne, et mu keha on täielikult autopiloodi peal, samas kui mu mõtted on kuskil mujal. Ma olen isegi hakanud tööd tegema nii, et sõrmed trükivad ja tekstid liiguvad edasi-tagasi, aga mu aju ehmatab järksu, et krt, juba on pärastlõuna. Ma ei oska seda isegi seletada. See on nagu... ühest küljest nagu ürgne väsimus, aga teisest küljest nagu mingi ootusärevus. Et mu aju otsustas, et f--- this sugar, mulle aitab ja otsustas üksi edasi liikuda ja jättis keha praegusesse reaalsusesse. Sama oli ka 2014 enne Ussi minekut - et mu keha teadis küll, et buss sõidab metsavahel, aga aknast välja vaadates nägi mu aju ainult pilvelõhkujaid.

Noh ja ainus võimalus keha ja mõistuse ühte ruumi kokku toomiseks ongi trenni teha, sest siis ma olen sunnitud kohal olema. Vastasel juhul ma virutan endale näiteks kangiga vastu pead või kukun pikali (ma isegi ei suuda kokku lugeda neid kordi kui ma kangi ülessurumise ajal oma nina olen pahupidi tõmmanud - ma ei saa aru, kas mu nina on iseäranis väljaulatuv või võtan ma seda "hoidke kang keha lähedal" soovitust lihtsalt eriti tõsiselt). Ja pärast trenni on ka paariks tunniks iseenda tunne, aga siis saab päev otsa ja peab magama minema. Ja siis algab kõik jälle.

Uned on ka jälle väga painavad. Eile öösel ma näiteks nägin unes, et ma magasin hästi halvasti. Ja selles unes, mida ma unes nägin, nägin ma und, et ma olin mingis suures pimedas laohoones ja vaatasin abitult pealt, kuidas kümnete kaupa ebanormaalselt väikest kasvu mehi suurde mullivanni uppus. Ma oleksin tahtnud ära minna, aga keegi seisis mu seljakoti sanga peal ja ma ei saanud seda kätte. Ja siis ma vaatasin unes, kuidas ma magasin ja nägin ennast peaga edasi-tagasi vehkimas nagu õudusfilmis ja rabelemas, aga kui ma päriselt üles ärkasin ja kellaga oma und kontrollisin, siis päriselt ei liigutanud ma ennast peaaegu üldse. Jabur.

Ja pealkirjast nii palju, et kui ma täna trennist koju tulin, siis nägin ühte ekstrapaksu vihmaussi üritamas maja betoonääre sisse kaevuda. Kuna oli üsna kindel, et sinnajäädes oleks ta kas laiaks astutud või ära söödud, siis mõtlesin, et aitan teist ja veeretasin ta muru peale tagasi, et ta saaks mulla sisse omi asju ajama minna, aga sekunditega oli ta betooni peal tagasi ja üritas taas sinna pea ees sisse sukelduda. Mõned vihmaussid lihtsalt ei tea, mis neile hea on.

Päästke lapsed seebikate küüsist

Mõnikord leian end ikka mõtlemast sellele, kui uskumatult palju viise on laste pekkikeeramiseks. Eile tulin jooksmast (kus ma peaaegu oleksin JÄLLE ninali käinud, aga sain viimase hetkel jala alla ja lõin lõualuud sellise hooga kokku, et hambast lendas pisike kild välja, thankyouverymuch) ja sattusin väga dramaatilise stseeni peale.

Üks väike tüdruk karjus teise väikse tüdruku peale (ma vanust ei oska hinnata, aga no mudilase east olid nad väljas, samas ilmselt koolis veel ei käi): "Ära pane mind proovile, kuidas sa julged minu peale solvuda! Sul pole õrna aimugi, milleks ma võimeline olen! Ma panen sind soovima, et sa poleks kunagi sündinudki! Kui sa kohe seisma ei jää, siis ma... siis ma... ma võtan selle liivakastimänguasja ja löön sulle sellega vastu pead!"

Ühest küljest on see muidugist koomiline, sest alati on naljakas näha väikeseid lapsi rääkimas nagu "täiskasvanud". Isegi kui see täiskasvanu on Lõuna-Ameerika seebiooperi naiskurikael, kes valmistub kohe trepist alla lükkama vaest Mariat, kelle ainus süü siin elus on, et Alejandro teda rohkem armastab. Või midagi sellist.

Aga teisest küljest on see maru kurb. Esiteks sellepärast, et ma olen näinud, kuidas seebikate ülekülluses kasvanud lapsed (ja ka täiskasvanud) mitte iial sellest välja ei kasvagi ja terve nende elu möödub mürgiseid intriige punudes ja Alejandrosid jahtides (ja aeg-ajalt Mariasid trepist alla lükates). Teiseks aga sellepärast, et see väike tüdruk oli USKUMATULT kuri. Ta nagu reaalselt värises suurest vihast, kui ta selle teise väikese tüdruku peale karjus ja see karjumine oli tõepoolest KARJUMINE, nii et kõigi ümbritseva nelja paneelmaja seinad sellest kriiskamisest vastu kajasid. Kuidas saab nii palju viha ühe väikese inimese sisse mahtuda?

Palun, hoidke oma lapsed seebikatest eemal. No tõepoolest.