See on retsept, mida olen aja jooksul korduvalt muutnud ning algretseptist on jäänud vaid idee ja mõtlesin, et võiks ühe vahepealse variandi (mis võib ka vabalt olla see ÕIGE variant, aga peaksin seda igaks juhuks ka korra mittenohuses olekus katsetama) ka kirja panna. Endal pärast hea vaadata ja ehk vajab keegi teinegi natuke väestamist, igasuguseid jõledaid haigusi liigub ju ringi.
Kusjuures ma kujutan ka ette, et kui ma seda piisavalt palju täiustanud olen ja lõpuks ideaalse tulemuseni jõuan (etteruttavalt võib öelda, et vist juba jõudsin), võiks sellest vabalt saada retsept, millega mu lapsed ja lapselapsed (või mu õe lapsed ja lapselapsed või Keiu lapsed ja lapselapsed) mind mäletama jäävad. Kujutan ette, kuidas isegi 200 aasta pärast, kui robotid on maailma üle võtnud ja kõik inimesed elavad vee all, istuvad mu järeltulijad jõululaua ümber, vaatavad "Visa hinge" (sest aastad Bruce'i ei peata), lutsutavad oma nutitablette ja kuulavad lugusid sellest, kuidas kunagi söödi päris sööki ja põlvest põlve kantud mälestusi sellest, kuidas mekkis minu imeline kanasupp.
Aga igatahes. See supp vajab ehk natuke rohkem vaeva kui tavaline kanasupp, aga tulemus on seda minu arvates täiega väärt!
Vaja läheb:
Kanaliha (koibi, kintse, misiganes)
Hunnikut porgandeid (kui tummisemat tahate, võib ka paar kartulit sekka visata, aga ilma tundus isegi parem)
Julge jupp ingverit (kui tugevaid maitseid ei karda, võib kohe panna nii palju, et see kogus hakkab juba hullumeelselt suureks minema ja siis veel natuke)
Sidrunit
Kookospiima (varem tegin tavalise kohvi- või vahukoorega, aga kookospiim muutis kogu asja kreemjaks aga mitte raskeks ja mulle hirmsasti meeldib see kerge kookose kõrvalmaitse ka)
Tükike võid
Soola
Soovi korral sibulat-küüslauku
Saumiksrit/blendrit ja kahte potti
Kõigepealt alustasin väestava kanapuljongi keetmisega. Panin kanakintsud vette, viskasin soola peale ja lasin keema tõusta. Selles etapis nagu muud teha polegi, aeg-ajalt käisin vahtu võtmas nagu vanaema mind õpetanud on (kuigi vahtu nagu eriti polnudki) ja lasin tal vaikselt tubli tunni podiseda. Üldiselt peaks kanapuljongiga olema nii, et mida kauem keeta, seda väestavam tuleb.
Umbes tunni möödudes hakkas nälg juba silmanägemist ära võtma, seega koorisin ja tükeldasin oma porgandid - arvan, et neid läks umbes 10-11 tükki, aga eks see kogus oleneb ka näiteks sellest, kui palju puljongit teil potis parasjagu alles on ja kui vedelat suppi tahate. Mul väga palju puljongit järel polnud (kuigi muidugi saab ju potti vett lisada) ja mulle meeldivad natuke paksemad püreesupid, seega panin porgandeid südamest.
Siis riivisin ka ära oma pika ingverijupi, panin pliidile ahjupoti (kellel sellist peent asja pole, siis sobib ilmselt ka tavaline pott) ja kuumutasin natuke selle põhjas oma ingverit, nii hea õnne märgiks. Kellele sibul ja küüslauk meeldivad, oleks nüüd ilmselt hea aeg need ingverile sekka visata (mulle lihtsalt ei meeldi maitsed, mis mitu päeva suus püsivad, seega jätsin need vahele). Paari minuti pärast panin mehise tüki võid hulka ja valasin potti porgandid ning raputasin natuke soola peale (ma panen igale poole soola, aga lõpuks peab ikka keegi teine mu toidud üle soolama, sest soolamaitset lihtsalt pole) ja segasin neid seal või-ingveri sees ning kuumutasin mingi... 5 minutit äkki?
Selleks ajaks olid mu kanakesed juba üle tunni keenud ja tõstsin nad välja jahtuma ning valasin kogu porgandi-ingverikupatuse kanapuljongi sisse ja keetsin, kuni porgandid pehmeks läksid. Selle aja sees eemaldasin kanaliha (ja naha) kontide küljest ja pigistasin sidrunist mahla välja. Kanaliha peaks nüüdseks olema nii kaua keenud, et kui talle tõsisemalt peale vaadata, hüppab liha ise kondi küljest eemale, aga natuke võib noaga kaasa ka aidata. Panin kana eraldi kaussi oma aega ootama ja käisin kannatamatult kahvliga porgandeid torkimas, et näha, kas nad on juba piisavalt pehmed. Iseenesest need, kellel kodus mõni võimsam purustamismasin, ei pea neid ka ilmselt PÄRIS pehmeks keetma, aga päkapikud räägivad, et minu uus blender ootab mind hetkel Tartus ja meie saumikser on aastatega mu hella käe all üsna hambutuks muutunud, seega ma muudkui ootasin ja ootasin ja ootasin...
Umbes aasta hiljem tundus porgand lõpuks blenderdamiseks piisavalt adekvaatne, seega tõstsin poti tulelt ja blenderdasin kõik ära. Muide, algretseptis tuli kanaliha ka supi sisse purustada ja esimesel korral ma seda ka tegin, aga see konsistents oli lihtsalt... nii vale. Kui kõik oli võrdlemisi ühtlane (ehk siis kui ma enam seda saumiksrit potis ringi ajada ei viitsinud), lisasin hulka kookospiima ja sidrunimahla. Eelnevalt olen teinud suppi vahukoorega, mis tegi asja kuidagi raskeks ja läägeks, ja kohvikoorega, mis nagu ei andnud mingit erilist efekti, seega otsustasin seekord proovida kookospiimaga. Sidrunit tasub lisada pärast koore panemist, kuna siis saab aimu, milline lõppmaitse on. Alustasin poole sidurini mahlaga ja maitsesin ning leidsin, et võiks natuke veel olla, seega pigistasin umbes pool ülejäänud poolest juurde. Aga see oleneb ka sellest, kui tugevat maitset tahate ja kui palju suppi teil potis on ja millest iganes. Siis lasin kogu kupatusel veel korra keema tõusta, tõstsin supi kaussi, uhasin peotäie kanaliha peale ja korrutasin kogu söömise aja tühjale korterile "oumaigaad kui hea" nagu hullumeelne.
Ma küll ei tunne praegu kõiki maitseid ja mu hinnang pole kõige adekvaatsem, aga nii head (püree)suppi pole mina oma elus küll vist varem saanud. Isegi suutsin ingverimaitset asjale lisada ja see oli koos porgandiga nii hea ja siis sidrun lisab happelisust ja kookospiim teeb asja kreemjaks ja lisab veel ühe maitsenüansi ja kõik on ääreni täis nii palju kasulikke ja väestavaid asju... Igatahes patsutasin endale õlale ja üritasin end ülejäänud õhtu potist eemal hoida, sest muidu ma oleks selle kõik tühjaks söönud.
No comments:
Post a Comment