Õhtusöögiks jäätist

Ma olen olnud offlainis. Ma olen olnud maal. Eile hommikul sai Treimanis meie majakese uks lukku keeratud ja see märkis minu sellesuvist seitsmenädalast sealviibimist. Küll vahelduva eduga ja aeg-ajalt siia-sinna käies, aga lõpuks ikka tagasi Treimanisse. Ja nüüd on nii veider tagasi linnas olla, tempo on nii kiire ja ma tean, et Tartu Maksimarketis ei ole mind vahepeal ükski müüja igatsenud, Treimani poemüüjad jäävad mind aga küll lahke sõnaga meenutama.

Ühesõnaga, milline suvi! Esimestest sulejopedega terrassil veedetud õhtutest maailma kõige maagilisema Muinastulede ööni, kui umbes kahekilomeetrisel rannalõigul lugesime ühel hetkel kokku 22 lõket. Lademetes suitsukala ja sauna ja alkoholivaba õlut, uusi ja vanu suvekoeri, uusi sõpru ja vanu armsaid, diskoõhtuid terrassil, lauamänge, Mölkkyt ja naeru ja päikest ja jääkülma merevett ja soolakringliga vee peal hulpimist, päikeseloojanguid, hommikujookse inimtühjas rannas, ah see kõik oli peaaegu talumatult mõnus. Ja nüüd on nii kummastav, et see ongi läbi. Kuigi ma pean aususe huvides mainima, et meil on nüüd Tartus nii hubane korter, et esimest korda oma noores elus olen ma olen üsna elevil mõttest suve lõpus tagasi Tartusse kolimist. Paar päeva Pärnut veel jäänud.

 Sellest, kui suvi veel külm oli

 Soolakringli hooaja avamiseni

Ja päikeseloojangud 

 Ja tormipilved

Ja mustikametsad 

Ja topeltvikerkaared 

Ja see "kontoriinimese" "raske" eluke 

 Ja hommikul pärast ärkamist otse randa ja ujuma

 Ja kolmekordsed vikerkaared

 Ja tühi rand

Ja hommikusöögid õues koos raamatu ja herilastega 

Ja naabritega pulli tegemine 

Ja vana-vanaema turvamine diskoõhtul

 Ja soe suitsukala otse ahjust, oimaivõi...

Ja siis lõpetuseks need maagilised muistsed lõkked (ja valgusinstallatsioonid meres)