hoMEOWners
Ausalt, mu rõõm on nii suur, et mu pea vist plahvatab.
Et üritada kõike kiirelt ära rääkida ja samas alustada algusest, tuleb kõigepealt mainida, et ma pole tegelikult kunagi tahtnud Pärnust ära kolida. Mul pole eales tekkinud tunnet, et Pärnu on liiga väike või et seal on talvel liiga vähe inimesi (kas saab üldse olla sellist asja nagu liiga VÄHE inimesi? Okei, ilmselt saab...), et meelelahutusvõimalusi napib või muud sellist, mis noortel pärnakatel sageli tallad sügelema paneb. Häda oli pigem selles, et mina ISE olin liiga väike ja ma teadsin, et kui ma pärast keskkooli kodust välja ei koli, siis on oht, et ma ei tee seda iialgi. Nii me siis tulimegi üheksa aastat tagasi Tartusse, aga mu süda (ja enamik mu asjadest) jäi Pärnusse. Mul oli keeruline isegi meie arvukatele Tartu korteritele viidata kui kodule, sest noh, kodu oli ju Pärnus. Pärast USAst tagasi tulemist kolisin ju ka bravuurikalt Pärnusse tagasi, aga kõigi heade asjade juures, mida selle linna kohta öelda saab, tuleb nentida, et peikat on sealt endale ikka MARU keeruline leida. Peagi kohtusin K-ga ja vaevu 10 kuud pärast tagasi kolimist leidsin end taas iga nädal Tartus käimas ning vaikselt leppimas, et ilmselt tuleb mul end Tartuga ka pikemas plaanis siduda. Asi ei ole ju tegelikult selles, et ma Tartut vihaks - olen siit leidnud endale väga häid sõpru ja mul on olnud siin suurepäraseid aegu, aga kõige selle juures tunnen ma siiski, et me suhtume teineteisesse üsna leige ükskõiksusega.
Siis mainis K ühel päeval, et ta mõtleb Pärnusse korteri ostmisele ja mul pidid kõrvad pea küljest ära kukkuma, sest need olid küll enam-vähem viimased sõnad, mida ma tema suust kuulda ootasin. Ja nii me eelmisel suvel vaikselt Pärnus oma tulevast kodu otsima hakkasimegi. Käisime üsna mitmes kohas, kuni viimaks jõudsime korterisse, mis meil mõlemal suu lahti jättis. Seal oli hiiglama palju ruumi ja valgust. Kõrged laed. Suured aknad. SAUN... paraku jäi aga viimasel hetkel tehing katki ja mina kulutasin oma korteri peale mõeldud raha Horvaatia peale. Vahepeal vahetasime Tartus oma eelmise kodu hulga hubasema ja mõnusama pesa vastu ning kui K hakkas uuesti korteri ostmisest rääkima, siis ma ei julgenud teda õieti uskudagi. Samas oleksin ma valetanud, kui ma poleks terve aasta seda viimast Pärnu kohta meenutanud ja aeg-ajalt müügikuulutust piilumas käinud.
Aasta alguses ehitati eelnevalt täiesti tühja korterisse köök (ja tõsteti selle võrra ka hinda) ning millalgi augusti lõpus tegi K spontaanselt korterile pakkumise tublisti alla selle hinna, mida küsiti. Pärast mõningast tingimst jäi omanik nõusse, meie käisime Pärnus veel korra korterit vaatamas ning maakler andis lootust, et kui pangaga kõik läbi saab räägitud, võiksime juba kahe nädala pärast võtmed kätte saada. Etteruttavalt tuleb mainida, et seda ei juhtunud, kuna võtmed saime kätte alles põhimõtteliselt kaks kuud pärast seda, kui esimene laenutaotlus panka läks. Küll ei sobinud neile tagatis, siis mingi muu teema. KredExiga justkui hakkasid juba asjad liikuma, kui järsku tuli kerge hoop, mida me oodata ei osanud - selgus, et tegu ei olegi üldse eluruumiga ning sellisel tingumusel pank laenu ei annagi. Mitteeluruumi ümber registreerimine eluruumiks oli aga paras bürokraatiline kadalipp, mille pärast pidime esmalt pea kuu aega ootama kinnistusraamatusse kande tegemist ning kui see tehtud sai, siis veel nädal aega ootama miskise plommi eemaldamist, nii et lõpuks sõitsime poolteist nädalat tagasi Tartusse notari juurde lepinguid allkirjastama, viimase hetkeni teadmata, kas me reaalselt laenugi saame või mitte.
Kokkuvõttes kõik lõpuks laabus ja 9. novembri keskpäeval saime lõpuks oma uue kodu võtmed. Eelmisel nädalavahetusel käisime seal koristamas (peamiselt aknaid pesemas - on uskumatu, kui suurt rahuldust võib pakkuda see, kui saad puhtaks aknad, mida keegi ilmselt kunagi varem pesnud ei ole) ja sellel nädalal pakime oma asjad kokku, et laupäeval Tartuga head aega jätta ning uues kodus ja uues linnas kodu looma hakata.
Nii et pikema jututa, siin ta on, meie (hetkel veel) täiesti tühi jõevaatega korter Pärnu kesklinnas:
Elutuba meenutab tantsusaali ja on ruutmeetrite poolest suurem kui meie esimene korter Tartus, kus me kolmekesi elasime
Esimene asi, mille me korterisse ostsime, oli redel, sest kolme meetri kõrgused laed
Vannituba ja saunake, millesse mahub hea tahtmise juures kolm väga lähedast sõpra või veidi halvema tahtmise juures kaks mitte nii lähedast sõpra
Väike akende pesemise enne/pärast pilt. Vahe on märgatav, ma ütleks
Köök
Magamistubasid on kaks, aga need on mõlemad liiga pisikesed, et neid korralikult pildile püüda
Tegelikult ei ole mööblit vajagi, kui sul on mõnusalt lai 7,5 meetri pikkune aknalaud, millel saab kahekesi töötada ja jääb ruumi ülegi
No comments:
Post a Comment