Meie jõulud

Selle aasta jõulud olid nii mitmeski mõttes erilised. Esiteks muidugi sellepärast, et need olid meie esimesed jõulud oma kodus. Teiseks, kuna võõrustasime enda juures lausa kolme jõulupidu. Ühtlasi olid need minu jaoks üle mitme-mitme aasta taas jõulud, mille ma Pärnus veetsin.

Patt oleks varjata, et ma olen üsna suur jõuluentusiast. Ma ootan igal aastal suure elevusega seda aega, kui saab mandariine ja piparkooke näost sisse ajada. Jõululaulud ei tüüta mind vist küll eales ära ja ma ei suuda isegi kirjeldada, kui suurt rõõmu mulle jõulutuled valmistavad. Isegi, kui need süüdatakse juba novembri keskpaigas... Sellel aastal tõime juba detsembri alguses kuuse tuppa ja ta teeb mind jätkuvalt lihtsalt nii õnnelikuks! Isegi see mind ei morjenda, et me nüüd tõenäoliselt juunini igalt poolt okkaid korjame. Nagu pls, ma olen terve elu rannas elanud, minu jaoks on ka täiesti normaalne nähtus, et pool aastat pärast suve igalt poolt endiselt liiva välja ilmub. Ma ei jätaks ju selle hirmus mere äärde minemata!

Igatahes algas ametlik jõulude tähistamine reedel, kui kõik mu kõige nunnumad sõbrad lähedalt ja kaugelt meie juurde piparkooke küpsetama tulid. Kodu oli täis kuuselõhna ja piparkoogilõhna ja beebisid ja koeri ja oli täpselt selline jõulutunne nagu oleks mingis filmis. Ja õhtu lõppes muidugi Harry Potteriga.

 Piparkoogisemud

Eurod, vuntsid, pingviinid ja lambad

Laupäeval sõitsime Tallinnasse, et ikka sealsed sugulased ka jõulude puhul üle vaadata (etteruttavalt osutus see maailma parimaks plaaniks maailmas, sest kui ma oleksin pidanud PÄRAST jõule kuhugi sõitma, siis ma oleks vist küll täitsa siruli).

Jõulud Tallinnas

Saime ka mahti Euroopa parimalt jõuluturult läbi astuda

Jõululaupäeval olime minu perega, mis tähendas küll viit tundi köögis, aga lõpuks saime kõik koos laua ümber istuda ja jõulujuttu puhuda. Isegi päris jõuluvana käis meil, kes meie ennast meie päris kamina ees soojendas ja kinke jagas.

Lumine jõululaupäeva hommik

Esmaspäeval oli meil päris jõuluvana...

Ja siis saabus teisipäevane grand finale, kui meie juurde tuli K perekond, nii et seltskond oli kokku tagasihoidlikud 20 inimest. See päev õpetas mulle nii mõndagi, peamiselt, et ma ei ole väga altruistlik inimene ja ühtlasi, et ma pole väga hea perenaine. Sest kuigi ma teaaaan, et aastasadu on perenaised rõõmsalt ringi lipanud, kaks last kukil ja kaks süles ja tapnud ise sea ja toitnud ära 30 külalist ja siis pärast peeruvalgel jäätunud jões kõik nõud puhtaks rookinud ja siis ise vasta hommikut õndsalt voodisse vajunud, tundes rõõmu sellest, et külalised kõik söönuks said, siis mina vist vajan ikkagi ka minimaalselt seda, et ma saaks vähemalt pärast kuuetunnist vaaritamist rahulikult maha istuda ja külalistega aega veeta, mitte pärast kahte kartulit ja lihatükki kohe püsti hüpata, sest siis tuleb hakata koristama ja jumal teab mida tegema...

...ja teisipäeval päris päkapikk!

Üldiselt on mul väga hea meel, et kõik meie juurde tulid ja ma usun, et me saaksime sellest korraldada ülimõnusa traditsiooni, aga sellisel kujul küll mitte. Kui toidu saaks juba outsource'ida siis oleks päris hästi. Ühtlasi võtaksin siinkohal hetke, et kirjutada ühe oodi meie nõudepesumasinale ja robottolmuimejale (Pojakesele):

Oo, nõudepesumasin ja Pojake!
Mida me küll ilma teieta teeks?
Ei, päriselt, mida me teeks?!
Jõule me küll ei teeks.
Ei, jõule me küll ei teeks.

Kolmapäeval söötsime veel viieteistkümnel ööseks jäänud külalisel kõhud täis ja oleme pärast seda peamiselt tšillinud, aga mina olen endiselt  kõigest nii läbi, et ainult magaks.