Maagiline Harry Potteri reis Londonisse + video

Ei tule vist suure üllatusena, et ma olen üsna andunud Harry Potteri fänn. Vaatamata sellele, et ma sain kõik raamatud endale alles eelmisel aastal (parim sünnipäevakink K-lt!), olen ma neid lugenud peaaegu sama palju kordi kui "Printsessi päevikuid" (ja see juba ütleb midagi!) Rääkimata muidugi filmide uuesti ja uuesti vaatamisest. Fun fact, Harry Potter on ühtlasi ainus põhjus, miks ma lapsena haigust teesklesin, et koolist puududa. Mu sõbranna laenas mulle kolmanda osa ja mul oli nii suur hirm, et ta küsib selle mult tagasi, et ma jäin koolist koju lihtsalt selleks, et saaksin selle teist (ja siis veel kolmandat) korda läbi lugeda lootuses, et see jääb mulle pähe.

Ometigi pidin ma päris põhjalikult järele mõtlema, kui Kristel mulle kevadel "Harry Potter and the cursed childi" pileteid pakkus, kuna selle näidendi läbilugemine oli minu jaoks tõeliselt raske ja kui mind ei kummitaks hiljem unes poolelijäetud raamatud veel aastaid, siis ma tõesti oleksin selle juba üsna alguses käest pannud. Aga noh, see on näidend. Näidendid ei olegi mõeldud lugemiseks. Äkki seda laval nähes tundub kõik loogilisem. Äkki tegelased ei tundu nii jaburad, konfliktid nii õhust võetud, äkki ühele täiusliku lõpuga loole veel ühe (kaugeltki mitte täiusliku) lõpu andmine on õigustatud?

Nooooh... Ei. Kõik need probleemid muutusid laval läbi mängituna veel teravamaks. Aga kas ma kahetsen, et ma läksin? Ei! Sest see etendus oli maagiline. Ma pole vist kunagi ennast nii lõhestununa tundnud, sest ma vihkasin seda sisu tuhande päikese tulega, aga armastasin vormi vähemalt sama palju. Need näitlejad, eriefektid, valguse ja varjudega mängimine... See oli nii imeline! Näidend oli tehtud kaheks etenduseks, üks lõuna ajal ja teine õhtul. Ilma naljata oli mul esimese etenduse viimasel kümnel minutil kananahk ihul ja ma suutsin vaevu hingatagi. Teise etenduse viimasel kümnel minutil... mitte nii väga.

Enne etenduse algust otsiti kõigi inimeste kotid ja taskud läbi. Järjekord oli "imepisike" - reaalselt ümber terve teatri hoone. Mõni ime, et nad palusid tund varem kohale tulla!

Ja järgmisel päeval täitus lõpuks üks mu suurtest unistustest. Käisime ära Warner Brothersi stuudios, kus suur osa Harry Potteri filmidest valmisid. Me tahtsime seda juba paar aastat tagasi teha, kui K-ga Londonis käisime, ent jäime broneerimisega lootusetult hiljaks. Ehk siis, kui plaanida minna suvel, tuleks paar kuud varem kindlasti oma külastus kinni panna.

Suur saal, Dumbledore'i kabinet, Siganurme, Võlukunsti ministeerium, Sigatüüka rong... Seda emotsiooni ei ole võimalik sõnadesse panna ega ka tegelikult piltidega edasi anda. Tegin seal ka video (GoPro kvaliteet siseruumides on üsna vilets kahjuks), mis võib-olla midagigi suudab väljendada.

Reisiseltskond oli imetore, ainult et minu hiiglasliku kuju kõrval olid nad ikka tõelised kääbused...

Ja lõppu video ka: