Unenägudest

Mul on hea meel, et ei võtnud endale uusaastalubaduseks rohkem blogida või midagi, sest neil perioodidel, kus mul on palju tööd (või neil harvadel juhtudel, kus mu elus ka päriselt midagi toimub), ei tõuse käsi mitte klaviatuurile VEEL midagi sisse toksima, ja siis ma tunneksin ennast veel ühe tegemata asja pärast süüdi. Õnneks olid mu selle aasta lubadused ainult alkoholiga seotud ja võin süümepiinadeta lasta oma blogikesel siin seista ja üksindust tunda.

See aga ei tähenda, et ma ei käiks ringi ja ei kirjutaks oma peas igasugustest põnevatest ja vähem põnevatest asjadest postitusi, aga kuna mul ei näikse kunagi olevat piisavalt aega, et leiutada seda seadeldist, mis postitused ajust otse bloggerisse kannab, ei näe suurem osa neist iialgi ekraanivalgust.

Aga täna mõtlesin, et kirjutan unenägudest. Kuna ma ei tea täpselt, kes mu blogi loevad (välja arvatud see, et mul on endiselt kahtlaselt suur lugejaskond Venemaal, kust mu blogisse jõutakse Google Playst mingist kohtamisrakendusest vms), siis oleks ehk viisakas teha väike sissejuhatus enne kui mainin, et mind ründas ilves, kellel olid silmad peast välja torgatud ja me otsustasime lasta tal nälga surra, sest me ei tahtnud temaga maadelda (ma pole siiani kindel, kas see oli hästi isiklik unenägu või mitte).

Nii kaua kui ma mäletan, olen alati oma unenägusid mäletanud (hehe). Mu esimesed mälestused unenägudest võivad olla umbes sellest ajast, kui ma olin kolme-neljane ja puutusin esimest korda surma mõistega, mida mu lapsemõistus üritas ilmselt korduvate (õudus)unenägudega mingisse loogilisse vormi paigutada. Need unenäod olid kusjuures veel mustvalged. Mu unenäod on tihti tohutult nüansirohked ja sageli mäletan neist paljusid detaile, ka tunde ja päevi pärast nende nägemist. Mõnikord mäletan ka unenägudes olnud maitseid, lõhnu või näiteks materjale, mida katsusin. Kõik, kes on pidanud minuga veetma koos kauem aega kui 15 minutit, on ilmselt kuulnud vähemalt 84 korda mind alustamas lauset "nägin täna unes et..." Seda, et ma näiteks unes kellegi peale solvun ja ärgates ikka tema peale endiselt vihane olen, juhtub väga tihti. Üleüldse kui unenäos on mõni tugevam emotsioon, siis see kandub tihti järgmisesse päeva üle.

Aga mitte alati ei ole mu unenäod sisutihedad või erilised ja alati ei ole nad mul väga meeles ka. Samas vahel on perioode, kus mu unenäod on eriti intensiivsed ja seal on nii palju actionit, et olen hommikul ärgates neist rampväsinud. Need on alati väga äreva sisuga ja tekitavad minus suurt stressi, tavaliselt on teemaks mingid sõjad või tagaajamised, aga mitte alati. Näiteks mõnda aega tagasi nägin õudusunenägu sellest, et ostsin maja, aga siis mul ei jäänud enam raha reisimiseks. Või et vanaema ehitas mulle riidepuudest kelgu ja ütles, et pean seda kirjutuslaual hoidma ja see tegi mind ärevaks, kuna lauale jäi nii vähe ruumi. Harilikult on need intensiivsete unenägudega perioodid kestnud maksimaalselt paar nädalat ja olnud seotud kuu seisu või ma ei teagi millega, aga nüüd on juba mitu kuud olnud mu unenäod nii kurnavad ja stressirohked, et ma ei oskagi enam seisukohta võtta. Ilmselgelt on mul mingi sisemine pinge, mille allikat ma ei suuda tuvastada ja seega ei saa ma sellest ka vabaneda. Siis soovitas ema hakata mul unenäopäevikut pidama, et äkki ma suudan sealt tuvastada mingid mustrid, mis mind aidata võiks. See tundus nagu mõistlik mõte, aga paberi ja pliiatsiga päevikupidajat ei saa minust vist iial ja kuna seda blogi loeb hulk erakordselt arukaid inimesi, kellest mõnele meeldib ka asjadele kaasa mõelda, siis võite vabalt aidata mul asjades selgusele jõuda enne kui ma lõplikult hulluks lähen. Järgnevalt siis mõned nopped mu viimase kolme öö unenägudest.

REEDEL nägin eriti pikka ja painavat unenägu. Sõitsime autoga ringi ja korjasime kusagilt mere äärest metsikut kummelit. Siis pidas meid kinni toll, kellele tundus, et tegemist on kanepiga (mingeid ladinakeelseid termineid loobiti ringi seal) ja mind saadeti eeluurimise ajaks vangi. Ehkki selgus, et see siiski polnud kanep, veetsin ma siiski vangis kolm kuud, mille jooksul mind lasti töölt lahti, K jättis mu maha ja mu juuksed kukkusid peast välja. Selg hakkas ka valutama, aga kuna ma olin töötu, polnud mul tervisekindlustust ja ma ei saanud arsti juurde minna. Kui ma lõpuks välja sain, olin ÕUDSELT solvunud ja kirjutasin Facebooki oma üleelamistest kakskeelse postituse, mis sai tohutult populaarseks (mäletan, et see postitus lõppes veel eriti passiiv-agresiivselt sellega, kuidas ma enda rahustamiseks nüüd enam isegi palderjani ei võta, vaid haaran kohe Xanaxi järele) ja sellest kirjutati ka Nihilistis ja seda kajastati Pealtnägijas ja lõpuks ma kaebasin Eesti riigi Euroopa inimõiguste kohtusse (ja võitsin). Ärkasin üles KOHUTAVALT kurvameelselt, sest noh, ma olin töötu, K oli läinud ja kõige tipuks polnud mul enam juukseid ka. See ei lugenud, et see kõik polnud päriselt. Lisaks oli mul hästi külm, sest olin magades oma pidžaamad seljast ära võtnud, hästi hoolikalt kokku lappinud ja tooli peale pannud. See juhtus päriselt. I have no memory of this.

LAUPÄEVAL nägin unes, et Keiu koer Rosin üritas mind pidevalt hammustada ja kui see tal ei õnnestunud, võttis ta kahemeetrise punast värvi sulepea ja üritas mind sellega pussitada. Siis ta muutus hiireks ja oleks äärepealt seinalaudade vahele kukkunud, aga sain tal viimasel hetkel sabast kinni ja tõstsin ta välja, sest muidu oleks Keiu kurb olnud.

Tänane öö oli tegelt suht rahulik, pidasin oma kodus lasteaeda ja küpsetasin pannkooke, aga üks paks poiss sõi kõik pannkoogid ära ja ma pidin talt kaks punkti vähemaks võtma ja siis ta hakkas nutma ja ütles, et kõik ainult kurjustavad temaga ja siis ma tundsin ennast süüdi. Noh, ja siis üritas too pime ilves meid rünnata, aga see polnud otseselt lasteaiaga seotud.