Eile õhtul lugesin Daki blogist postitust sellest, kuidas ta Imagine Dragonsi kontserdil käis (ja olin megakade, sest oleksin ka niiiiiiiiiii väga tahtnud sinna minna. Also, olen endiselt blogide lugemisega kaks nädalat maas). Täna hommikul kuulasin bussis mussi ja ühel hetkel hakkas mängima Mika "Happy ending" ja mõtlesin, et suudan täiega samastuda sellega, millest ta oma postituses räägib. Mitte just PÄRIS samal tasandil, aga siiski. Sellega, kuidas teatud hetkel, kui kõik on lihtsalt suurepärane, seob mingi muusika kõik need ideaalsed osakesed üheks ja muudab kõik veeeeeel ideaalsemaks. Ja see muusika pole vaid taustaks, vaid on selle hetke ülioluline osa, ja aastaid hiljem suudab see sind uuesti ja uuesti samasse hetke throwbackida ja selle hetke taasluua.
Oli 2010. aasta suvi. Olime Keiu ja Shoshiga eelmisel päeval saanud endale korteri Karlovasse ning varahommikuse rongiga Tallinnasse sõitnud. Pärast mitmetunniseid ettevalmistusi, kirevaid riideid, punaseid huuli ja photoshooti suundusime Tallinna lauluväljakule Mika kontserdile.
See oli mu elu esimene "tõelise staari" kontsert ja nagu esimeste kogemustega ikka kipub olema, ei suuda ükski järgnev seda emotsioonide intensiivsuse poolest eales trumbata.
Enne oli sadanud paduvihma ja rahvahulk, mis oli lava ette kogunenud, oli just piisavalt suur, et moodustada massi ja veidi närvidele käia, aga piisavalt väike, et säilitada teatavat intiimsust.
Ma kiljusin oma hääle kähedaks vist sellel hetkel, kui Mika lavale astus, ja see energialaeng, mis tema füüsilisest kohalolust tekkis, pani mul veel ka nädal hiljem käed värisema, aga, AGA. Kõige tähtsam hetk tuli kuskil kontserdi keskel.
Väikese kõrvalpõikena (sest mu jutt on muidu alati nii lineaarne ja voolav) mainin, et pean end üleüldiselt vägagi õnnelikuks inimeseks. Mul on kirjeldamatult vedanud kirjeldamatult paljude asjadega ja enamuse ajast ma suudan seda endale ka teadvustada. Ma olen õnnelik, aga mu elus on olnud mõned olukorrad, kus kogu maailma õnn näib korraga koonduvat ühte HETKE, nii et see muutub peaaegu talumatult heaks ja mu nägu muutub tuimaks ja mulle näib, et käe välja sirutades suudaksin eufooriat füüsiliselt katsuda. See oli üks neist hetkedest.
Igatahes, fännid olid eelnevalt kokku leppinud, et kontserdile võetakse kaasa mullitajad ja kui tuleb laul "Happy ending", hakkavad kõik mulle puhuma. Terve aja enne seda laulu valitses õhus teatav ootusärevus, sest keegi ju ei teadnud, kas ja millal see laul tuleb. Ja siis, kui esimesed noodid kõlasid, käis rahvahulgast justkui elektrilöök läbi. Vihmapilved olid hajunud, oli täiuslik selge, vaikne ja soe suveõhtu. Ma olin koos oma parimate sõbrannadega. Sel hetkel ei olnud mul mitte ühtegi muret. Ja siis haaras hulk inimesi (mul on kuskilt jäänud meelde, et rahvast oli umbes 3000 jagu ja ma ütleks, et vähemalt 1000 neist olid mullitajad) oma mullitajad ja kõik koondus ühele hetkele, kus Mika nägu ta lillelise klaveri taga lõi üllatusest särama nagu väikesel lapsel ja need tuhat inimest muudkui mullitasid ja mullitasid, nii et pärast sadas veel tükk aega seepi taevast alla ja taustalauljad korrutasid "little bit of love, little bit of love, little bit of love" ja ma tundsin järsku sellist armastust ja eufooriat, et mulle peaaegu tundus, et ei suuda seda taluda.
Ja kuigi see laul on oma sisu poolest võib-olla üks kurvemaid laule läbi aegade, teeb selle kuulmine mind siiani hetkega õnnelikuks ja mu suunurgad ronivad ülespoole ka siis, kui ma hetk tagasi täiega kurb olin.
No comments:
Post a Comment