Olin enda vastu hea

Laupäeval otsustasin enda vastu kohe eriti hea olla ja anda oma kehale seda, millest ta viimasel ajal ilmselt kõige enam puudust on tundnud - võimaluse värskes õhus liikuda kauem kui kaheksa minutit järjest. Ühesõnaga käisin uisutamas ja kuna näib, et uisutamine on üks nendest asjadest - nagu spaas käimine ja sushi söömine - mida ei tohi teha ilma seda mingil moel kajastamata, siis otseloomulikult tuleb sellest nüüd kirjutada (sest mu telefoni kaamera on nii vilets, et ma isegi ei üritanud selfiesid teha. Pisar).

Tõele au andes on mu keha saanud viimasel ajal ennast üsna palju liigutada. Täpsemalt tegin sellel nädalal spordiklubis lausa viis trenni viie päevaga, mis on nii mõnegi jaoks ilmselt päris nosi, aga mulle päris suur saavutus. Spordiklubiga on viimasel ajal küll nii, et uue aasta saabudes hakkasid mul iga trenniga õnnehormoonide asemel kuhjuma ärritumishormoone, sest tundub, et iga viimne kui inimene maailmas leidis, et nende uusaastalubadus peab tingimata olema absoluutselt igasse bodypumpi trenni ronimine, kuni neist saavad juba bodyBUMPI trennid, nagu ükspäev, kui me triitsepsi kätekõverdusi tehes ühe naisega oma tagumikke korduvalt kokku lõime, sest faking ruumi ÜLDSE POLE. Ohhh, ma lähen nii närvi praegu. Aga tegelikult on peamine probleem hoopis see, et ma ei tea, kas meie treeningsaalis ei ole konditsioneeri, see on katki või see lihtsalt ei händli neid inimmasse ära, aga viimasel ajal on mul pidevalt trenni minnes tunne, nagu peaksin oma kohale jõudmiseks ujuma läbi saja vihase naise higi, pisarate ja luhtuma loodud uue aasta lubaduste. See on täpselt nii rõve kui kõlab. Ja nii mul lähebki igast trennist umbes kümme minutit oma aju veendes, et ma ei hakka surema ja hapnik ei ole eluks nii vajalik kui arvatakse (ravimifirmade vandenõu) ning enesele peeglis pingsalt otsa vahtides ja sisendades, et ei, Kris, ka SEE pole päev, mil sa pildi tasku viskad ja kõige kangiga dramaatiliselt pikali kukud. Ühesõnaga, trenni on tehtud, aga ma pole selle kasulikkuses viimasel ajal enam kuigi kindel.

Niisiis otsustasin üle kahe (kolme?) aasta kapinurgast oma isiklikud uisud välja kaevata ning laupäeval kohe hommikul pärast avamist liuväljale minna, et jubedaid teismelisehorde vältida ja ennast natuke liigutada. Mõte oli aus, sest ma eeldasin, et väga palju samasuguseid nolifereid ikka pole, kes on laupäeva hommikul reedest ennast piisavalt välja maganud, et uisutama minna.

Noh, esiteks ma eksisin. Inimesi, kes olid samale geniaalsele järeldusele jõudnud, oli päris mitmeid.

Teiseks tuli välja, et täiskasvanud on sama hullud kui teismelised. Alustades grown-ass meestest, kes oma trikitamisega sujuvalt POOLE väljakust enda alla võtsid (ja ülejäänud poolest pool oli veel lume all, mis ei jätnud normaalsetele kobadele uisutajatele just palju liikumisruumi) ja naisest, kes selg ees uisutamisega oma peikale muljet avaldada üritasid hoolimata absoluutselt sellest, kes nende selja taga võib olla (mis ajas mind ekstranärvi, sest ma suutsin vaevu hoida silma peal nendel, kes mulle ÕIGET pidi otsa tahtsid uisutada) ja lõpetades neindega, kes lampi keset oma trajektoori seisma jäid, et oma kuldsete iPhone'idega miljontsiljon selfiet teha ja paluda, et teised neist pilte teeksid, et siis kõik feissusse üles laadida koos check iniga Pärnu liuväljal, #talv, #uisutamine, #omgkuisportlikmaolen, #polepooltundikohaltliikunudsestidekatselfietoliniiraskesaada. Õõh.

Kolmandaks selgus, et uisutamine on tõepoolest nagu rattasõit - kui oled selle kord selgeks saanud, siis tuleb see kiirelt uuesti meelde. Minul sellest muidugi kasu polnud, sest ma pole kunagi eriti uisutada olnud. Mina alustan endiselt šokeeritud "oumaigaad, millesse ma ennast segasin, siia ma suren" poosiga liuvälja värava kõrval, pärast mida ma end tiguaeglaselt ja vaevaliselt uisuplatsi vastasküljele vean, natuke aega ohin, ootan, kuni mu käed ja jalad enam ei värise ja siis hakkan üha enesekindlamalt lõpuks edasi liikuma stiilis, mida mina kutsun "tegin just püksi ja nüüd tahan kedagi kallistada", ehk siis jalad harkis ja käed laiali. Siiski suutsin ma lõpuks juba võrdlemisi edukalt liikuda ja oli minust kobamaidki, mis ei olnud tegelikult väga lohutav. Näha, kuidas keegi täies pikkuses selili käib ja ta kukal nii iieldamaajavalt kõvasti vastu jääd raksatab, et see kostab isegi läbi kõrvaklappide, ei ole kunagi tore. Ka mina kukkusin. Nagu ikka, ühe korra ja nagu ikka, kõige ebatõenäolisemas ja ohutumas situatsioonis. Seisin parajasti ihuüksinda ühes liuvälja servas, olles seljatanud pöörased hokimehed, hullunud selg ees uisutajad ja kinnisideede küüsis vaevlevad selfietajad. Tõstsin siis ühte jalga natuke, et liikuma hakata, ja käisin kõhuli maha. Lihtsalt niisama.

Aga kui seda pikka juttu (mis pidi olema palju lühem, sest mul on uni) nüüd kokku võtta, siis inimfaktorit välja arvestades (ohh kuidas mulle meeldiks pea igas situatsioonis inimfaktorit välja arvestada) oli mul pärast koju jõudmist ja kuuma duši all käimist oma Kookonist pärit mustika-Vana Tallinna vastlakuklit (mis oli IMELINE) nosides nii õnnis tunne, et mul on seda isegi raske kirjeldada. Ja täna on mul õnnis valu sellistes lihastes, mille olemasolust ma teadlikki polnud.