Work hard and knit hard*

*selle postituse pealkiri pidi algselt (siis kui ma seda kaks nädalat tagasi kirja tahtsin panna) olema "Work hard and sleep hard", aga kuna ma olen pidanud oma ärkamisaega üha varasemaks panema, et asju tehtud saada, ja ma unes ka viimasel ajal valdavalt töötan, siis on mu elu peamisteks motiivideks hetkel jäänud töö ja kudumine.

Mitte, et mul nüüd midagi põhjapanevalt olulist öelda oleks, aga lihtsalt tahtsin panna märgi maha, et olen veel elus.

Viimased umbes kaks (?) kuud tegime kolme inimesega vähemalt nelja inimese tööd. Kuni eelmise nädalani, kui me hakkasime kahe inimesega vähemalt nelja inimese tööd tegema. Ja see pole lõbus. Mul pole tegelikult midagi palju töötamise vastu. Ma suudan võrdlemisi edukalt isegi üle elada päevad, kui mul tuleb tõlkida näiteks 15 lk (kuigi optimaalne päevane kogus pidi olema 5 lk), aga olen avastanud, et mul on väga raske taluda seda, kui ma pean tegema sadat asja korraga. Näiteks kui ma ärkan hommikul ja tean, et pean tegema ühte suurt 10 lk projekti ja siis selle vahele saadetakse mulle iga tunni tagant mingeid väikseid asju, mille pärast ma pean pidevalt oma töö katkestama ja muule asjale keskenduma ja mu tähtaegade nimekiri on lõpuks nii kirju, et ma ei suuda enam absoluutselt meenutada, mis ajaks ma mida tegema pean. Selle tulemuseks on ärevate unenägude seeria, kus ma pean pidevalt tähtaegu täitma ja faile saatma, aga sarnaselt nendele unenägudele, kus tahad joosta aga jalad ei liigu, liiguvad neis unenägudes mu sõrmed tiguaeglaselt ja ma ei suuda ühtegi asja õigeks ajaks ära teha ja siis ma ärkan ja tunnen ennast põhjatult ebaadekvaatsena. Praegu on tööl olukord selline, kus on ma lõpetan reedel oma selle päeva kaheksanda projekti ja siis helistatakse mulle ja küsitakse, kas ma nädalavahetusel saaksin ka töötada. Ja kui ma keeldun, tunnen end terve nädalavahetuse süüdi, justkui oleksin midagi valesti teinud. Töömeilid keset pühapäeva või näiteks kaks tundi pärast tööpäeva lõppu on ka täiesti levinud nähtus.

Ühesõnaga ma loen tunde selleni kui me Keiuga spaapuhkusele läheme ja tunnen ennast üsna rusutuna. Suuresti põhjustab seda kindlasti see töö-trenn-sari-raamat-magama rutiin, kus mõnedel päevadel mul pole isegi aega end natuke sirutada või teed teha. Teisalt rusub mind veebruar. Minu jaoks on veebruar alati aasta kõige pikem kuu - praeguseks on minu arvates veebruar juba vähemalt seitse aastat kestnud ja täna on alles 10. See on selline mõttetu puhverkuu, kus jaanuari uusaastaelevus hakkab hajuma, aga märtsis algavat kevade saabumise ärevust veel pole. Minu jaoks on veebruar neljapäeva ekvivalent. Ja ma üldse ei salli neljapäevi.