Kui nüüd ausalt üles tunnistada, siis ma olen raamatute osas natuke snoob. See tähendab, et valdav enamus raamatuid, mida ma loen, olid kirjutatud enne minu sündi ja uuem kirjandus muudab mind ikka väga umbusklikuks, ehkki ma seda aeg-ajalt loen ja aeg-ajalt ka naudin. Aga paratamatult kui keegi mainib nüüdisaja kirjandust, tulevad mulle esimesena pähe läikivate kõvade kaantega "Anne ja Stiili ajaviiteromaani" stiilis sopakad või "50 Shades of Grey"-tüüpi raamatud, mis aitavad ilusasti aega mööda saata (kui suudad neid endale kurku oksendamata lugeda), aga ei paku mitte midagi hingele. Ma tean, et on ka väga palju uuema aja väärtkirjandust, aga midagi pole teha. Snoob on snoob. Seega oleks ilmselt enamik raamatutest, mida ma selle väljakutse raames loen, sobinud kategooriasse "raamat, mis kirjutati enne minu sündi", aga ma olin enda üle nii uhke, et selle raamatu üldse lõpetasin, ja tahtsin ta eest linnukest kirja saada.
Kui ma nüüd veel ausam olen, siis umbes eelmise aasta lõpus olin ma täiesti kindel, et seda konkreetset raamatut ei lõpeta ma iialgi. Gabriel Garcia Marquez on üks mu lemmikautoreid (või vähemalt üks neist, kellelt ma olen lugenud piisavalt raamatuid, et julgeksin teda oma top kümnesse panna) ja ma pole kunagi lugenud temalt midagi, mis poleks minusse sügavamat jälge jätnud ja mida ma poleks väga nautinud.
Selle raamatuga oli aga asi keerulisem. Ta oli küll sisult võrdlemisi lihtne (kuigi ma ei suudaks iial seda ümber seletada) ja stiililt autorile omaselt maagilis-realistlik, aga vormilt äääretult raskesti ligipääsetav. Põhimõtteliselt on see nn "teadvuse vooluna" kirjutatud raamat, kus minajutustaja vaheldub pidevalt. Raamat on jaotatud kuueks osaks, mis kõik koosnevad põhimõtteliselt ühest ja samast sisust ning mis pole jaotatud lõikudeks ja 200+ lk peale raamatus on vast kokku kümmekond lauset.
Sellise teksti lugemine ajas mind alguses sõna otseses mõttes hingeldama, sest informatsiooni järjest kuhjus, aga puhkepaus lauselõppude või lõikude vaheldumise näol tuleb heal juhul iga kümne lehe tagant. Esimesed 50 lehte läksid VÄGA vaevaliselt ja nagu öeldud, olin juba otsustanud raamatu pooleli jätta, aga maksimalist minus suhtub asjade poolelijätmisesse VÄGA kriitiliselt ja ma tean, et see otsus oleks mind aastateks painama jäänud (olen oma elus siiani jätnud pooleli täpselt viis raamatut ja tean siiani, mis need on).
Seega ma vahetasin strateegiat. Kui enne lugesin raamatut väsinud peaga enne magamaminekut ja siis, kui 15 minutit vaba aega tekkis, siis nüüd võtsin endale mitu tundi, lükkasin kõik segajad eemale ja lasin endal raamatusse täielikult sisse minna. See muutis asja ikka totaalselt. Alguses oli raske, aga kui ma õige rütmi tabasin, siis hakkas see tekst mind lämmatamise asemel hoopis hüpnotiseerima ja sellest sai täitsa eriline lugemiskogemus, mis oli 100% mu aega väärt ja õpetas mulle, et maratonile ei saa läheneda samamoodi nagu sprindile. Muidu jooksed ennast esimese 500 meetriga kinni, lähed näost Mikalillaks ja väikesed poisid näitavad tänaval hirmunult su peale näpuga (ma arvan, ma tegelikult ei ole ei maratoni jooksnud ega teab kui palju sprintinud). Nii et lõppude lõpuks oli see natuke nagu peaga vastu seina jooksmine, aga kui ma ennast sealt seinast läbi rammisin, siis oli kõik imeline. Oleks ma muidugi kohe taibanud, et seinast saab ka ringiga ümbert minna, siis oleks asi veel paremini läinud, aga noh. Elu õppetunnid.
No comments:
Post a Comment