Põhimõtteliselt kõik kohustuslikud asjad on sel suvel tehtud. Päikesetõus nähtud. Öösel alasti ujumas käidud (mis sest, et sel hetkel oli veel väljas sama valge kui päeval, aga südaöö oli igal juhul möödas). Rannas maarjapäeva vein joodud. Päikseloojangul ujutud. Mustikal käidud ja mustikad piimaga söödud. Nahk pruuniks päevitatud ja juuksed heledaks pleegitatud. Isa Jaani laulud ja lood kuulatud. Lausa kaks korda jõudsime randa lõket tegema, grillitud sai kah ja isegi langevat tähte silmasin ööklubi terrassil, ehkki ma raiskasin oma soovi absoluutselt mõttetule asjale ära. Ohwell.
Juulis võtsin endale veel eesmärgiks Polariga iga päev 100% aktiivsust saada. Mõnedel päevadel tuli see küll üle kivide-kändude ja üsna napilt, aga lõpupoole, kui juba päris puhkus oli, siis läks üha lihtsamaks. Kuu keskmine tuli küll madalam kui neil kuudel, kui sai kõvasti trenni vihtuda, aga samas istusin juulis umbes 25 tundi vähem kui mais, mis on omaette saavutus, ma leian. Trennisaali jõudsin ei vähem ega rohkem kui kaks korda ja näib, et august tuleb samasugune. Tegelikult oleksin pidanud juba juunis oma lepingu katkestama, sest sügisest on mul nagunii plaanis myfitnessi tagasi minna, aga tagantjärele tarkus, eksole. Mõned korrad käisin jooksmas ka, aga hoopiski mitte piisavalt palju, et järgmise nädala ööjooksuks valmis olla. Kristel lonkab põlve ja mina säärt, nii et ma kujutan juba väga elavalt ette, kuidas me teineteisel kaelas rippudes maratonijooksjatega koos üle finišijoone liipame ja dramaatiliselt maha langeme.
Aga sellist suvist puhkust, kus tööd üldse pole ja ma kohe mitte midagi ei tee, ei mäletagi, millal viimati olnud oleks. Ilmselt 2012. aastal, sest pärast seda olen ma suvel raamatuid tõlkinud ja siis vaba aja tervenisti reisimise alla pannud. Muide, see on esimene august 2008. aastast saadik, mille ma tervenisti Eestis veedan.
Muidugi ei saa öelda, et ma ka nüüd puhkuse ajal jalad seinale oleks visanud, sest me hoidsime terve armeega ühte kaheaastast, mis oli tegelikult omajagu väsitav, aga samas ka omajagu hüsteeriliselt naljakas. Kui ma ei kardaks kõiki maailma inimesi ära tüüdata, siis ma võiksin siia kohe vähemalt 50 000 naljakat seika kirja panna, aga päriselt, kui te tunnete, et vajate natuke amüseerimist, siis otsige nende seltsi, kes alles rääkima õpivad ja kelle loogika üldlevinule täiesti vastupidiselt töötab.
Nüüd aga olen pagendatud Tartusse, samal ajal kui KÕIGIL MAAILMA INIMESTEL on midagi targemat teha, istun ihuüksinda K tühjas korteris, puhkan oma puhkusest ja vahin nimekirja asjadest, mis tuleks tegelikult enne puhkuse lõppu ära teha.
Aga paar pilti ka
Näe, isake
Minu elu suurim traagika on see, et mu sünnipäev on NOVEMBRIS ja ma ei saa iialgi endale sünnipäeva puhul piknikku korraldada. Aga ikka on tore, kui on neid, keda see mure ei kimbuta
Ma täiega diibilt ujun seal päikseloojangus
Mu väike sabarakuke
Pildile ei jäänud, aga seal taga merepeal sähvis veel äike ka, megaromantisch oli
No comments:
Post a Comment