Ööjooks 2016, ehk uus rekord ja esimene medal

Pealkiri on nüüd küll mõnevõrra eksitav, kui ma päris aus olen, sest medali said kõik (samas ma pole varem ühelgi medaliga üritusel osalenud, seega see on mu esimene) ja rekordi oleks ma nagunii püstitanud, sest see oli ühtlasi ka mu esimene 10 k võistlus, a mis siis.

Minul on laupäevast ainult ülipositiivsed emotsioonid. Lausa nii positiivsed, et ma rääkisin eile pikalt Teresale sellest, kuidas ta PEAB järgmisel aastal ka ööjooksuks Eestisse tulema, sest kui Mika kontserdid välja arvata (ja lepime kokku, et need tuleb igavesest ajast igavesti välja arvata), siis see oli absoluutselt kõige ägedam üritus, kus ma iial osalenud olen.

Meie esialgne plaan alla tunni joosta läks küll natuke vett vedama, aga kamoon, aeg tund ja 57 sekundit on ka kiirem kui ma terves elus jooksnud olen, sest lisaks sellele, et Kristel suudab suurepäraselt autoroolis ärkvel püsida, on ta ka lihtsalt vaimustav rahvamassi sees snaipija, ma oleks üksinda vist jäänudki kõigi nende sadade jalutajate sekka lonkima ja koos viimaste kepikõndijatega üle finišijoone tulnud. Selle asemel vaatasin esimese kilomeetri ainult Kristeli erkroosasid põlvikuid ja katsusin sammu pidada (vahepeal jäin ühe paksu mehe ja kahe naise vahele kinni, see oli õudne, ma arvasin, et olen Kristeli igaveseks kaotanud) ja kui me lõpuks juba nii väga tunglema ei pidanud, siis sai hakata ka vaatama seda, mmis raja ääres toimub.

See oli nii vinge! Rada läks minu arust küll ainult laugete tõusudega ülesmäge ja see tõmbas jalad suht tühjaks, aga ma ei märganudki seda, sest emotsioon oli nii hea ja tuju laes, also ei olnud palav ja pulss püsis terve aja 160 kandis, kuigi keskmine tempo oli minu tavapärasest keskmisest oluliselt kõrgem. Ma arvan, et seal oli raja ääres iga kilomeetri kohta VÄHEMALT kaks meelelahutuspunkti tavalistest ergutustüdrukutest live bändide, tuleloopijate, kõhutantsijate, zumba tantsijate, saksofonimängijate, DJ-de ja MUDILASKOORINI. See viiane oli eriti vahva. Ja ilutulestik oli muidugi ka. Ja hästi palju küünlaid ja tulukesi.

Mina jäin igatahes megarahule, mis sest, et aeg tuli üle tunni, küll jõuab seda aega veel ka Jaansoni jooksul püüda ja kui seal ei õnnestu, siis mul on ikkagi veel natuke üle kolme aasta jäänud, enne kui kõik mu lihased maagiliselt kaovad ja ma enam trenni teha ei saa (kui mingit spordiajakirja uskuda).