Appi, kummitus!

Eelmisel sügisel hakkasid öösel mu kehale spontaanselt sinikad tekkima. Nii, et magama minnes polnud midagi ja hommikul ärgates oli näiteks jala peal järsku kolm sinikat. Seda juhtus ka vahel harva Pärnus, aga peamiselt Tartus, kui ma K juures ööbisin. Viskasime veel muhedat nalja, et kui K mind unes ei peksa ja ma ise ennast unes ei peksa, siis see peab olema kummitus, kes üritab mind K juurest minema ajada. Lisaks magasin ma siin alguses jube halvasti ja mul oli pidev tunne, et keegi seisab öösel voodi jalutsis ja vaatab mind (samas mul on uues kohas magades ALATI tunne, et keegi seisab voodi jalutsis ja vaatab mind). Tol ööl, kui ma Londonis magada ei saanud, näis, et mõistatus sai lõpuks lahenduse, sest K viskas külje keeramise ajal oma käe sellise hooga minu suunas, et kui ma oleks 10 cm lähemal olnud, oleks ma vist murtud ribiga ärganud.

AGA. Täna öösel olin ma siin ihuüksi ja nüüdsama duši all olles tundsin, et mu õlavars on veidralt valus ning avastasin lähemal uurimisel sealt sinika, mis meenutab kangesti sellist jälge, nagu keegi oleks mind sealt kinni hoidnud. Kusjuures ma veel mäletan nagu ööst mingit hetke, kus mu õlavarrel korraks hästi valus oli, aga ma arvasin, et see oli osa unenäost. Ja eile õhtul mul seal kindlasti midagi polnud, sest ma oleksin duši all seda märganud. Hea on muidugi teada, et mu peika mind unes ei peksa, aga samas tähendab see, et mind peksab unes kummitus. Help! (muidgi võiks ka mõelda, et ma ise peksan ennast unes, aga olgem ausad, kui igav SEE oleks)