Kõndisin mööda kambast väikestest lastest, kes abitult kastanipuu all üles-alla hüppasid, kui üks neist mind väga viisakalt kõnetas: "Vabandage, kas teil oleks hetk aega meid aidata? Me tahaks neid seaaaaalt kätte saada," osutas ta kastanimunade kobarale. Muidugi ei saanud ma keelduda, eriti kui veel nii ilusti palutakse ja pistsingi igaühele ühe muna pihku.
Jätkasin oma teekonda ja mõtlesin veel muheledes, et nii armas, et tänapäeval ka lapsed veel kastanimunadest asju tahavad meisterdada, kui kuulen, kuidas mu selja taga üks sõjakas hääl hüüab: "Rünnakuleeee!" ja teine teda manitseb: "Oota, ära teda viska, tema aitas meil ju munad kätte saada. Viskame järgmist, kes mööda kõnnib!"
Nii et kui keegi täna Mai Selveri juures kastanimunaga piki pead sai, siis sorri, minu paha. Ma pole juba nii kaua aega laps olnud, et hakkan nende mõtteviisi unustama.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Vana-aasta õhtu blogimeem 2019
1. Mida sa tegid aastal 2019, mida sa varem teinud pole? See aasta oli uute asjade suhtes üsna erakordne. Peamiselt meenuvad viis asja: 1....
-
Tavaliselt on nii, et kui mul on aega köögis mässata ja ma mõtlen, mida süüa teha, siis esimene, mis mulle pähe tuleb, on läätsepada. Esitek... -
Võiks vist öelda, et aastate jooksul on mu sünnipäeva tähistamiste ampluaa olnud üsna lai. Mul on olnud ülimalt ameerikalik sünnipäev 20 ini... -
Natuke pärast eilset halapostitust otsustasin oma saatuse üle kontrolli võtta ja vähemalt selle ühikaasja korda ajada. Noh, et juhuks kui ma...
No comments:
Post a Comment