Selle kategooria raamatu valikuga oli mul raskusi, sest noorest peast ei meeldinud mulle üldse uusi raamatuid lugeda ja kui midagi oli juba järeleproovitud ja meeldis, võisin seda lõputult üha uuesti ja uuesti lugeda. Nii olen ma Harper Lee "Tappa laulurästast" lugenud vähemalt neli korda, kõiki Astrid Lindgreni raamatuid nii mitu korda et ma ei suudaks neid kokku lugedagi, "Tuulest viidud" raamatu esimest osa lugesin nii palju, et see raamat läks sõna otseses mõttes pooleks ja "Printsessi päevikute" esimest raamatut suudan siiani osaliselt peast tsiteerida.
Algselt jäidki sõelale viimased kaks, kuid tegelikult olen ma neid mõlemat viimastel aastatel uuesti lugenud - "Printsessi päevikutest" kirjutasin magistriõpingute jooksul ühe essee ja "Tuulest viidud" kerkis päevakorda enne Ussi minekut, kuna selle järg, "Scarlett", toimub osaliselt Charlestonis.
Nii meenus mulle peaaegu ilmutusena Ian McEwani "Lepitus", mille ma kunagi bakaajal läbi lugesin ja millest essee kirjutasin. Kahjuks on see essee mu arvutist plehku pannud, seega mul pole aimugi, mis aasta see olla võis, aga ma arvan, et äkki 2011 ja mäletan, et sain selle essee eest maksimumpunktid (aga see võis vabalt olla üks neist ainetest, kus kõik said maksimumpunktid).
Igatahes, see pole oluline. Mis on oluline on see, et pole ühtegi raamatut, mis oleks mind täiskasvanuna nii palju mõjutanud, kui see. Ma isegi mäletan täpselt seda hetke. Lösutasin meie Tolstoi-tänava korteris oma kott-tooli peal ja lugesin neid viimaseid lehekülgi ning mõistsin järsku, et nüüd on kõik muutunud. See pani mind konkreetselt õhku ahmima, sest mitte ükski teine raamat (peale "Printsessi päevikute", ofc) pole mind kunagi nii sügavalt puudutanud, et see oli lausa hirmus. Mulle reaalselt tundus, et maailm on kuidagi vähem värviline, sest mitte miski ei saa enam kunagi olla nii hea kui see kogemus.
(Okei, leidsin oma vanast blogist, et ma tõepoolest lugesin seda 2011. aastal ja kirjutasin selle kohta nii:
Pärast "Lepituse" lugemist tunduvad kõik raamatud liiga lahjad. Nagu veega tehtud kakao - midagi väga hullu ei ole, aga saad aru, et päris õige asi ka pole.
Samas "Vihurimäe" oli nagu koorega tehtud kakao - liiga rammus, nii et pidevalt oli kurgus selline lipitsev tunne, et kohe tuleb kõik sissevõetu välja tagasi.
"Lepitus" oli aga nagu ideaalne kvaliteetne piimakakao - piisavalt mõrkjas, piisavalt magus, umbes selline nagu Werneris hiigelsuurtes punastes lähkrites pakutakse.
Muidugi on ju neid piimakakao-raamatuid veel olnud, aga ikka on midagi maitses üle või puudu. Kathy on täiuslik, aga kohati siiski liiga mõrkjas ja rammusapoolne. Jane jälle kaldub mõnikord sinna lahjasse ja magusasse äärmusesse.
Ja nüüd ma mõtlen... kas ma üldse pärast "Lepitust" midagi tõeliselt, läbinisti nautida saan?)
Mõistagi olin ma siis noor ja kaldusingi oma emotsioonides teatavatesse kirjanduslikesse liialdustesse, aga enam kui pool aastat ei suutnud ma lugeda muid raamatuid peale krimiromaanide ja rääkisin kõigile kurvalt, kuidas mul oli tunne, nagu "Lepituse" lugemine oli olnud nagu eluarmastusega suhtes olemine ja nüüd, kus see läbi oli, ei jäänud mul muud üle, kui suvaliste klubist leitud üheöösuhetega oma meelt lahutada (viidates siis krimiromaanidele, mis pole tegelikult Kathy Reichsi suhtes aus, sest tema meeldib mulle ka väga). Eks ma mingi aja pärast ikka toibusin ja andsin uutele raamatutele ka võimaluse, aga sellist kogemust ei saa ma ilmselt enam elus kunagi. Tegelikult tekkiski mul sellest ajast mingi veider värk, kus ma hakkasin natuke vältima kõike, mis mind ÜLEÜLDSE sügavalt puudutada võiks. Vähehaaval vahetasin Maria Mena Pitbulli vastu (okei, kerge kirjanduslik liialdus jälle) ja hakkasin hoiduma ka näiteks filmidest, mis võiksid olla sügavamad kui "Step up". Mingil määral teen seda siiani.
Kindlasti tuleks rõhutada seda, et ma ei garanteeri sellist kogemust kõigile, kellel selle raamatu vastu huvi võis tekkida. Tegelikult ma võin garanteerida, et te sellist kogemust 99,99% tõenäosusega ei saa. Ilmselt olin tol hetkel oma eluga punktis, kus mu maailm vajas natuke raputamist, ja see raamat sobis ideaalselt päästikuks. Sellegipoolest ei saa raamatut soovitamata jätta, sest see on minu arvates endiselt fantastiliselt hea (sellest on ka samanimeline film Keira Knightleyga peaosas, mis on päris korralik).
Aga kuidas seda siis teist (või kolmandat) korda lugeda oli? Noh, eks see on selge, et "the first cut is the deepest" nagu Cat Stevens ütleb ja esimesele korrale ei saa miski vastu, aga siiski. Mõnes mõttes, muide, oli see siiski nagu esmakordne lugemine, sest ma polnud seda varem inglise keeles lugenud ja pean ütlema, et tõlge on sellel ka fantastiline. Aga kui raamatust endast rääkida, siis alguses olin isegi natuke segaduses, et mis mind selle juures kunagi nii väga lummaski, aga märkamatult hakkas see raamat mind uuesti enda sisse imema ja kui ma lõppu jõudsin, oli jälle natuke selline tunne, nagu midagi väga head oleks liiga järsult otsa saanud. Minu arvates ongi see Ian McEwani võrratu omadus - lisaks sellele, et ta suudab ennast samastada absoluutselt ükskõik kellega - ehitada üliväikese momendi ümber midagi suurt ja seda ilma üleliigseid sõnu tegemata edasi anda ning kui raamat läbi saab, pead endalt küsima, et mis just juhtus? Ma ei nimeta teda niisama oma uuema aja lemmikkirjanikuks - olen läbi lugenud absoluutselt KÕIK ta raamatud, mille vähegi enda kätte saanud olen, ja neid kõiki üüratult nautinud (okei, "Tsementaia" puhul ei ole sõna 'nautima' vist küll õige sõna).
No comments:
Post a Comment