Vanuigi treenimisest

Iga nädalaga tuletab elu järgmise hädaga mulle meelde, et sportimine ikka ei ole nõrgukestele mõeldud. Kõik oli korras, kuniks ma tubastes tingimustes püsisin ja jooksuradadele ei kippunud, aga viimastel kuudel on lihtsalt jama jama otsa olnud ja mul hakkab juba vaikselt kõrini saama.

Alustame, eksole, mu graatsilisest õhulennust, mis mu mitmeks nädalaks rivist välja lõi. Randmele toetumine on nüüdseks enam-vähem, aga teatud nurga all on vasak põlv endiselt valus. Siis ma käisin jooksmas ja külmetusin, mis mind jälle minimaalse liikumise režiimile sundis. Siis oli paar normaalset jooksu, aga igaühega pidin tõdema, et ma jään järjest aeglasemaks ja aeglasemaks. Unistus 10 km alla tunni joosta libises üha kaugemale, rääkimata maijooksu eelmise aasta aja parandamisest.

Siis eelmisel nädalal otsustasin korra kõik välja panna, et vaadata, kas ma üldse saaksin sellise tempo kätte, millega mingeid normaalsemaid aegu jahtida. Saingi! Aga umbes 10 minutit pärast jooksu tuli hakata selle eest juba lõivu maksma. Parema jala säärelihas tõmbus kivikõvaks ja kahanes justkui viis sentimeetrit lühemaks kui teisel jalal, pannes mind üsna ekspressiivselt lonkama. See polnud muidugi ainult jooksu süü, vaid ka valede jalanõude, mille tald oli ära vajunud ja hoidis mu jalga kuidagi vales asendis. Sama probleem kimbutas mind ka näiteks New Yorgis, kus ma lõpuks endale uued ketsid ostsin ja asi natuke paranes.

Nii ma siis ringi liipasin, terve reedese päeva, terve laupäevase päeva ja natuke pühapäeval ka. Ei aidanud massaaž ega magneesiumiõli, ainult soe saun leevendas natuke. Igasugustest astmetest alla astumine oli puhas piin. Esmaspäeval tundus juba okei, aga bodypumpis tõmbas sääre uuesti valusaks ja seetõttu jätsin teisipäevasele jooksule minemata, kuna lendan reedel Berliini ja mitte ei tahaks seal longata. Õnneks on see pooleldi pealesunnitult andnud mulle võimaluse hästi palju jalgrattaga sõita, sest see ei näi asja hullemaks tegevat ja nõnda me olemegi Alice'iga viimastel päevadel päris mitmeid kümneid kilomeetreid ringi tiirutanud (vahemärkusena võin mainin, et Alice on mu ratta nimi).

Muide. Leidsin H&M-ist endale ideaalsed lühikesed jooksupüksid. Mu eelmised olid kuhugi plehku pannud (ilmselt põgenesid mu eest, sest ma nägin neis veits välja nagu halvasti täistopitud vorst). Mul on nende sportimise lühkaritega alati see probleem olnud, et liibukates ma näen välja nagu 90ndate maadleja ja need, mis puhevil on, on nii lühikesed, et nad ei suuda mu bootyt taltsutada ja no ei meeldi mulle joosta, kui pool kanni pidevalt välja välgub. Aga nüüd mul on 2in1 kombinatsioon - liibukad on all, mis hoiavad mu bootyt vaos, ja puhvis püksid peal, mis lahendavad maadlejaprobleemi.

Muide2 Saatsin enne neljapäevast jooksu K-le ka oma uutest pükstest pildi ja ta küsis, kas ma olen endale läbipaistvad püksid ostnud või. Nii peenelt mulle polegi vist varem mõista antud, et ou kuule, su püksid on veits lühikesed :D

Muide3 Kui ma Hedoni juurest mööda jooksin, tuli sealt parajasti üks Soome grupp välja, kes mõõtsid mind natuke nagu ilmaimet (ja natuke nagu tulnukat, sest mul oli pulss terve aja 170 ümber ja nägu seega võrratult Mikalilla). Mul nina tilkus ja kuna mul polnud isegi taskuid, rääkimata taskurätist, pidin neist möödudes megaglamuurselt oma t-särki nuuskama. No mis sa hädaga ära teed. Pärast seda polnud vähemalt kellegi tahtmist mu jalgu enam vahtida, ma arvan.