Selles videos andis John Oliver nõuandeid uusaasta lubaduste tegemiseks. Põhimõte on selles, et kuna enamus oma lubaduste andmises feilivad ja see neid kurvastab, siis tuleks oma lubadused ümber sõnastada kas nii, et neid on hästi lihtne täita (nt hingan iga päev hapnikku) või nii, et neid on absoluutselt ilmvõimatu täita (nt võidan olümpiakulla ja Nobeli rahupreemia ja Oscari samal aastal) ja seega ei ole ka nende luhtumisel läbikukkumistunnet, kuna ükski inimene ei saaks nende täitmisega hakkama.
Mina arvan, et unistuste ja plaanidega võiks olla samamoodi. Nad peaksid olema kas hästi lihtsasti teostatavad (nt kunagi oli mu eluunistus saada 15-aastaseks. Tehtud!) või täiesti utoopilised. Minu iga-aastased plaanid on kuidagi kippunud sinna teiste kilda liigituma, ehkki neis otseselt midagi ilmvõimatut ju pole.
Näiteks plaanin ma kevaditi seda, kuidas ma suvel iga hommik tund varem ärkan ja jooksma lähen. Reaalsus on see, et iga suvi on mulle sobivat jooksuilma heal juhul nädalajagu ja mul on oma aastatega väljakujunenud unerütmi ikka VÄGA raske muuta. Also, ma jälestan hommikuti jooksmist.
Sügiseti veedan palju aega mõeldes sellele, kuidas ma talvel hakkan VÄHEMALT kaks korda nädalas (soovitatavalt mere peal) uisutamas käima. Reaalsus on see, et enamuse talvest merel kas jääd ei olegi või on see uisutamiseks liiga krobeline või lumekihi all või isegi kui jää on ideaalne, puhub talvel rannas selline tuul, et ainuüksi sinnapoole vaatamisest kukub nägu eest ära. Ja noh, ei saa ka jätta mainimata seda, KUI kiirelt talvel valged tunnid otsa saavad ja pimedas randa ei lähe ja uisuväli on kaugel (ja sealgi ei pruugi jääd olla) ja... Sellel talvel ma olin tegelikult isegi tubli ja jõudsin uisutama lausa kaks korda, lasin isegi oma uisud ära teritada, mis on rohkem kui viimase nelja (?) aasta kohta öelda saab.
Kui mu suve- ja talveplaanid on utoopilised ka selles osas, et nad vajavad teatavat regulaarsust, mida mul on lisaks kõigele muule praegu üsna raske oma elule lisada, siis see mõtteke, mida ma juba viimased viis aastat olen saabuvate kevadete kohta oma peas veeretanud, vajaks tegelikult vaid paari tundi terve kevade jooksul. Paari maailma kõige magusamat unetundi. Aga täna sai see unistus teoks.
Juba mitmeid aastaid olen ma tudengite kevadpäevade programmi lugedes õhanud, kui tore oleks minna päikesetõusu ajal Emajõele ornitoloogiga linnulaulu kuulama. See tundus aga alati nii ulmeline, sest üks asi on ärgata keset ööd üles, hoopis teine asi on ärgata keset ööd üles, kõndida külmas läbi poole linna ja pärast veel koju tagasi. Lisaks on mul olnud probleeme seltsilise leidmisega, sest ehkki paljud leiavad, et see idee on ilus, siis miskipärast alati, kui ma panen ette, et ärkaks õige homme kell viis ja läheks linnulaulu kuulama, hakatakse närviliselt kella vaatama, pomisetakse midagi triikraua ahju unustamisest ja kaotakse enne, kui ma lause lõpetada suudan.
Sellel aastal aga langesid kõik asjad ilusti kokku. Mul oli võimalik kevadpäevade ajal Tartus olla, ma sain Keiu nõusse endaga kaasa tulema JA tal on nüüd vinge auto, millega me ilusti lodjale ja tagasi sõita saime. Nii me siis täna kell pool kuus ärkasime, mina pakkisin ennast nii sisse, et sain vaevu end liigutada (ja lõdisesin sõidu lõpuks ikkagi päris tublisti, aga kaks tundi aovalges jõe peal kruiisida ei ole maailma kõige palavam tegevus), haarasime Statoilist soojad joogid kaasa ja seadsime end lodjal lambanahkadele sisse. Ilm oleks võinud olla päikselisem, aga polnud hullu. Oli nii vaikne ja karge ja tõeliselt eriline viis varahommiku veetmiseks. Ornitoloog luges sõidu ajal kokku lausa 50 erinevat kuuldud ja/või nähtud linnuliiki, minule jäid peamiselt meelde varesed, kajakad, kobras, rebane ja kits (kuigi viimased ei laulnud, aga neid me nägime). Jäälind jäi nägemata, küll aga saime teada, et linnavarblased hakkavad välja surema, varsti on igal pool hõbehaigrud ja valgekrae-tuvi (vist) teeb "kurja päkapiku" häält.
No comments:
Post a Comment